est eng

 

Krista Mölder ja visuaalse teksti mõnu

Elnara Taidre (1-2/2010)

Elnara Taidre analüüsib Krista Möldri fotosid ja nende vahekordi teooriaga
 
Käesolev artikkel üritab käsitleda Krista Möldri fotot veidi laiemalt kui tema hiljutise isikunäituse “Igavus pole naudingust kaugel” põhjal. Küsimus, mis kipub siin tekkima, on visuaalse kunsti ja teooria vahekord ning esimese võime kommunikeeruda just talle iseloomulike vahendite kaudu. Visuaalse kunsti autonoomsus ei tähenda selle hermeetiliseks muutumist, vaid võimet suhestuda vaataja tajuga vahetult, edastades sõnumit, ilma et selle taga peaksid tingimata olema verbaalse tekstina vormistatud ideed ja teooriad. Krista Möldri tööde voorus seisneb selles, et vaatamata autori teoreetilisele pagasile, ei ole tema fotod neid inspireerinud tekstide otseseks tõlkeks visuaalsesse keelde: literatuursust ja teooria üks ühele rakendamist on siin õnnelikult välditud.  
 
Loomulikult võib vaataja ise seostada Möldri fotokompositsioone Roland Barthes’i, Gaston Bachelard’i, Viktor Šklovski või Henri Lefebvre’i tekstidega, mis on kunstnikule lähtepunktiks olnud, kuid need teoreetilised assotsiatsioonid ei ole talle vägivaldselt peale surutud. Olulise filosoofi nimi võib jääda ka mainimata: ainuüksi see ei määra tööde sisu, saatetekst ei ole näituse keskne osa. Jäädes kontseptuaalseteks (ja parimate seeriate puhul ka filosoofilisteks), on Möldri fotod oma visuaalses enesekülluses kaugel teooriate pelgast illustreerimisest – tendents, mis võib teatud tüüpi kaasaegse kunsti puhul üsna häiriv olla. Ideed on siin esitatud piisavalt läbitöötatud ja üldistatud kujul: niimoodi toimivad nad universaalsemalt ning ei seostu enam ühe kindla kohustusliku allikaga.  
Krista Mölder, Seeriast ''Igavus pole naudingust kaugel'', 2009
 
Samal ajal ei tohiks eelöeldu tähendada seda, et Mölder apelleerib puhta, autonoomse kunsti ideaalile, programmilisele antinarratiivsusele või teistele modernistlikele kunstimüütidele. Tema intellektuaalsed tööd suhestuvad vaatajaga, neis on vajadus paljud asjad läbi mõelda ning fotomeediumi või fotoloo kaudu kokku võtta. Olulised teemad on aeg, ruum, aegruum ning selle taju, samuti märgid ja tähendu(slikku)se loomine. Möldri lähenemist võiks iseloomustada kui fenomenoloogilist: talle on oluline inimese ruumi- ja ajataju, mida ta toob välja jaburate hetkede kogumis (sari “Landmarks”, 2006–2007) või ühe konkreetse ruumi kaardistamises (sari “Inside Tracks”, 2006).  
 
Juba pärast oma bakalaureusetööd on ta loobunud fotolavastusest: ta “nopib” kaadreid üles või läheb teadlikult kohta, kus võib leiduda talle vajalik situatsioon, ise sellesse sekkumata. Niimoodi juhtus ka näitusel “Igavus pole naudingust kaugel” tähendusliku taldrikuterivi kaadriga: et seda motiivi kätte saada, külastas autor mitme restorani kööke. Tema kasvav soov on muuta enda kui fotograafi pilk mitte fikseerivaks, vaid kohalolevaks – ja selle kaudu tekitada kohalolu seisund ka vaatajas. Näitusel “Pind/Lind” Artdepoo galeriis 2009. aastal sai külastaja aru ühest kohaspetsiifilisest tööst ning selles peituvast mängust just tänu oma kohalolule galeriiruumis ja selles eksponeeritud pildi vaatamisele. Näituse “Igavus pole naudingust kaugel” mitme töö kaadrid on üles ehitatud nii, et vaatajal tekib eriti vahetu sissevaade kaadrisse: esiplaan on justkui käegakatsutav, samas üsna aimatav on ka tagaplaan.  
 
Suured teemad, nagu aegruum, tingisid seriaalse printsiibi: lisaks seeriat ühendavale teemale võib komplekti kuuluvate tööde üksteise täiendamine olla lausa kohustuslik – siis on tegemist omapäraste diptühhonitega, kus üks idee on väljendatud kahe lahutamatu kompositsiooni kaudu (seeria “Landmarks”). Kuigi kunstnik ise on oma viimastes töödes püüelnud iga töö iseseisvuse poole, moodustuvad kontseptuaalsed fotodegrupid ka näituse “Igavus pole naudingust kaugel” puhul. Selline, vaataja poolt isegi tahtmatu tööde grupeerimine toimub piltide struktuurist lähtuvalt – kaudselt, kuid siiski sarnaste kompositsioonide “äratundmine” võimaldab välja tuua üldise idee, toetudes just visuaalsetele elementidele. Riiul, taldrikuterivi, arhitektuuriline konstruktsioon, aknaraam – neid esmapilgul justkui täiesti erinevaid kaadreid ühendab mitte ainult minimalistlik esteetika, mis vaate “väljapuhastamise” kaudu toob esile mingeid alusstruktuure, üldprintsiipe. Neis kõigis on organiseerivaks struktuuriks ruudustik, mis toob kaadrisse erilise korrastatuse ja tasakaalu.
 
Taotletud seisundi kirjelduseks ei ole näituse pealkirjas võtmesõnana välja toodud igavus siiski kõige parem mõiste: pigem on tegu jõudeaja, rahuliku vaikse hetkega, mil saab aja maha võtta ning elada vaid praegu, justkui väljudes pidevast, lineaarsest ajast. Just siis tulevad esile momendid, mida me reeglina tähele ei pane: juhuslike vaadete tähenduslikkus, ruumi struktuurid ja ornamendid, milles peitub eriline, mitmekihiline loogika. Šklovski kummastusprintsiip või Lefebvre’i argipäeva metafilosoofia on siin võetud kokku pisut lihtsameelselt kõlava printsiibi kujul, mida ei ole sugugi lihtne järjepidevalt ellu viia: igapäevaste hetkede väärtustamine ning oskus näha tavalises avalduvat ebatavalist.
 
Elnara Taidre on kunstiteadlane ja -kriitik, Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala doktorant, töötab Eesti Kunstimuuseumis.
 
Draakoni galerii
21.12.2009–9.01.2010
< tagasi

Serverit teenindab EENet