est eng

 

Alice Kase dialoog maalikunstitraditsiooniga

Eero Kangur (1-2/2010)

Eero Kangor süüvib Alice Kase kummastavasse realismi
 
2010. aasta jaanuaris galeriis Vaal toimunud Alice Kase isikunäitusel oli välja pandud kuus pealkirjastamata suureformaadilist nelinurkset maali. Oma loomingu väikses koguses doseerimine on kunstnikule omane juba varasemast ajast. 2008. aastal Tartu Kunstimuuseumis toimunud isikunäitusel oli samuti väljas kuus maali, mida tookord täiendasid neli joonistust. Kõik maalid olid siis ja on ka nüüd valminud ühel aastal. Nüüd on kunstnik keskendunud vaid ühele tehnikale. See on resümee ühe aasta tegevusest. Kunstnik soovib takistada nii retrospektiivsete kui ka tehnikatevaheliste seoste tekkimist juba eos. Ta tahab kontsentreerida meie tähelepanu. See erksus peab olema suunatud probleemile, mis on igas esitatud maalis erinev.  
 
Kõige enam köitis mind nimetu maal, mida võiks pealkirjastada “Üleastumine”. See on maal, mida vertikaalselt vaadates on kujutatud valge triiksärgi ja pikkade viigipükstega vanemat meest tagantvaates. Horisontaalselt (ja nii on pilt ka galeriis eksponeeritud) astub sellest üle T-särgi ja lühikeste pükstega mees. Vanem mees kõnnib meist eemale pildi sisse ning noorem mees astub meie suunas üle “lamava” mehe. Kompositsioonilises mõttes on siin tegemist Gestalt-efektiga. Nägemistaju omapära tõttu on figuure võimalik vaadata vaid “ükshaaval”, kordamööda ühelt teisele lülitudes. Seda trikki on maalikunstnikud uurinud ja praktiseerinud juba alates renessansist.
 
Laiemalt seondub see maalikunsti ühe põhilise nn perspektiiviprobleemiga: sellega, kuidas kujutada kolmemõõtmelist reaalsust kahemõõtmelisel pinnal. Perspektiivimängud viis äärmuseni hollandi graafik Maurits Cornelis Escher (1898–1972), kelle loomingus on oluline ka matemaatilise lõpmatuse probleem. See omakorda seostub saksa matemaatiku ja astronoomi August Ferdinand Möbiuse (1790–1868) teooriaga, mida näitlikustab nn Möbiuse leht. Lõpmatus on perspektiivi lahutamatu komponent – perspektiivijooned koonduvad lõpmatusse, kujutatav ruum on lõpmatult sügav. Escheri piltidel võib ühel pildil kordamööda lülitada ühelt lõpmatuna näivalt ruumilt teisele. Kase rõhutatult detailselt (kolmemõõtmeliselt) maalitud figuuride taustaks on ilmetu, hall sein, ebaloogilised varjud ja figuuri asetus ruumis. Kase maalidel kujutatud ruumil puudub sügavus, lõpmatus. Kask kujutab reaalsust küll kolmemõõtmelisena, kuid rõhutab, et tegemist on tasapinnalise illusiooniga. Kas Kask on vanadest meistritest “üle astunud”? Pigem soovib ta teadlikult selle igivana probleemiga suhestuda. See on osa tema maalikunstniku identiteedist.
Alice Kask, ''Nimeta'', 2009 Reprofoto: Stanislav Stepashko
 
Kase loomingut analüüsides on rõhutatud tema “kuivavõitu klassikamaigulist” maalimisoskust ja suurepärast värvikäsitlust (Eha Komissarov), esteetiliselt nauditavat lõpptulemust (Tõnis Tatar) ja teatavat massikultuurile vastanduvat elitaarsust (Anders Härm). Kase looming sarnaneb väliselt hüperrealismiga, kuid rangelt võttes ei ole seda. Kask ei lähtu maalimisel fotost, vaid joonistab natuurist ja kasutab modelle. Sealjuures on kujutatavad ruumid ja inimesed (peamiselt mehed) täiesti anonüümsed.[1] Niisiis ei ole tema loomingu iseloomustamiseks pealtnäha väga palju pidepunkte ning olemasolevad vihjedki on vastuolulised.  
 
Kase loomingu läbivaks ambitsiooniks näib siiski olevat vajadus suhestuda maalikunsti traditsiooniga ning ennast selles orienteerida. Kase ratsionaalsele loomingule võib omistada ka sotsiaalkriitilisi konnotatsioone, kuid isiklikult pean neid liiga kunstlikeks. Kask on maalikunstnik selle sõna kõige paremas mõttes ning kardetavasti pole tal eesti nooremate kunstnike seas kuigi palju mõttekaaslasi. Tema dialoogipartneriteks on maailmatasemel tegijad ja klassikud. Kase kõrge taseme tunnistuseks on rahvusvaheline tuntus ning jääb üle loota, et lähiajal võetakse ette tema loomingu retrospektiivne esitamine mõnel suuremal näitusepinnal. Kahtlemata vääriks tema looming põhjalikumat käsitlust, millesse käesolevaga oli võimalik lisada vaid väike fragment.
 
Eero Kangor on kunstikriitik ja -ajaloolane, Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse doktorant.

[1] “Pange tähele, kui hästi tuleb ta toime selliste igapäevaste ja absoluutselt ebahuvitavate motiivide käsitlemisega nagu tühjad, remondijärgus seisvad toad ja ruumid, kus ta ise või keegi mees, kelles tunneme ära Neeme Külma, askeldab. [...] Remont või toa tühjendamine röövib ruumilt identiteedi, lamestab seda anonüümsuseni, mis tekitab vaatajas protestiga segunevat ängistust.” Eha Komissarov, Alice Kase kummastav realism Vaalas. Vaal galerii pressiteade 5.01.2010.  – Toim.
 
7.01.–26.01.2010
Galerii Vaal
Kuraator Eha Komissarov
< tagasi

Serverit teenindab EENet