Toimetuselt
(3-4/2010)
Tänavuse teise KUNST.EE koondnumbri (nr 3–4) vahelt leiame tagasivaateid paljudele 2010. aasta teise poole kunstielu kesksetele sündmustele. Toimetus on esmalt teinud valiku kunstisündmustest meil ja mujal, mida puudutatakse lähemalt ajakirja avarubriigis “Fookus”. Juttu tuleb loomulikult taas kord rahast, aga seda mitte ainult seoses Eesti üleminekuga Euroopa Liidu ühisrahale euro alates 1. jaanuarist 2011. Nimelt toob Heie Treier oma analüüsis välja sinusoidja arenguloogika, mis on pea terve 20. sajandi jooksul ühendanud globaalset rahandus- ja kunstimaailma: börsimullide lõhkemisele ehk kriisidele läänemaailma finantsturgudel järgnevad peagi väärtuskriisid ka kultuurisfäärides, muutuvad vaid sõnad ja sõnade kasutusviisid. Individualistliku kunstnikupraktika hingevärinate ja riiklikult eelisarendatavate loomemajandusprogrammide tootmis- ning kasumipõhise leksika ühitamatutest vastuoludest tõukub niisamuti kolme noore Tallinna fotokunstniku moodustatud osaühingu Visible Solutions tegevus, kes on tänavu oma loomekontori “tooteid” tutvustanud nii Eestis kui ka naaberriigis Lätis. Tõsiasja, et loome(majandus) ja suureeelarvelised brändipõhised biennaalinäitused tänapäeval käsikäes käivad, illustreerib omakorda kriitiline külastajaraport tänavustelt Berliini ja Poznańi kunstibiennaalidelt. Käesoleva koondnumbri fookuses on samuti tunamullusest Artishoki “aastanäitusest” Artishoki “biennaaliks” teisenenud eksperimentaalne kümnepäevane näituseformaat, kus rambivalgusesse kipuvad sattuma pigem kriitikud kui kunstnikud, ennemini diskussioonid kui teosed jne. Tõsiseltvõetava näitusehooajaga on maha saanud ka Tallinna Kultuurikatla kvartalis skvotteritena alustanud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) toimkond, kes said varasügisel hoobelda näiteks Martin Creedi staarinimega; Kumu kunstimuuseum seevastu saab sügistalvel uhkustada näiteks Marina Abramovići ja Eija-Liisa Ahtila videokunstiga jne.
Rubriigis “Teooria ja praktika” leiavad tavapäraselt käsitlemist mõned küllaltki eri masti probleemid: näiteks küsimus kunstikriitika elujõulisusest, aga ka võimust, tööst ja tasust maailmas, kus kunst alati vaeslapse ossa jätetakse. Alarubriik “Grand Tour” viib lugeja kultuuriheeroste jalajälgedes Londonisse, Helsingisse ja Pariisi. Rubriigist “Arvustused” leiame eest omakorda poole aasta pikkust ajavahemikku kokku võtta üritava galeriirubriigi, mille juhatab sisse taas kord tühi lehekülg – kujunduslik metafoor valge kuubi metafoorile –, ja uute kunstitrükiste tutvustused.
Seekordne KUNST.EE spetsiaalne erilisa on lisanduseks kunst.ee graafilise disaini eride sarjale. Et kohaliku graafilise disaini ajalugu ei ole tänaseni korralikult üles kirjutatud, on Maile Tali pannud kokku põhjaliku intervjuukogumiku rea inimestega, kes 1970. ja 1980. aastatel Tallinnas vinüülplaadiümbriseid kujundades andsid siinsele muusikaelule selle näo ja kuju, mida teavad kõik – Rujast Singer Vingerini, Kukerpillidest Sven Grünbergini. Kas näha saab ainult nn nõukanostalgiat või üht siinse popkultuuri visuaalset identiteediväljendust, on küsimus juba lugejale vastamiseks.
Mida veel lisada kokkuvõtteks ühele tagasivaatele 2010. aasta teisel poole kunstielust? Ühisraha euro tuleb ja kroon kaob, juba räägitakse meedias ühe julgemalt paar aastat väldanud majanduslanguse taandumisest, justkui oleks erilist vahet, mis järjekorras buumijärgne ühiskond oma tasumata peoarved kinni maksab. Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks...
< tagasi
