est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Visible Insolvency*

OÜ Visible Solutions (4/2012)

Ainult asutusesiseseks kasutamiseks ehk kiri kolme kunstniku kompaniilt, mida eksponeeriti 9. "Manifestal" Genkis.

 

2. VI–30. IX 2012
Manifesta 9: "The Deep of the Modern".
Genk, Limburg, Belgia.
Kuraator: Cuauhtémoc Medina.
Kaaskuraatorid: Katerina Gregos, Dawn Ades.
Numbrid: 35 kunstnikku, 100865 külastajat.


Kiri kompaniilt

Visible Insolvency

Mul on kolm vanemat: kaks meest ja üks naine. Taaniel, Karel ja Sigrid. Ühel ilusal päeval, mille ilus pole ma enam kahjuks kuigi kindel, surusid nad kolmekesi oma identiteedid kitsasse arvutipilusse, vajutasid erinevatele klahvidele, kinnitasid hiirega ekraanile ilmunud nõuded ja said ettevõtjateks. Igale neist kuulub kolmandik minu põhikapitalist. Kuid seda kapitali ei ole, ning andestatagu minu pessimism, ei saagi kunagi olema. Sest minu osanikud on kunstnikud.

Algas kõik üsnagi lootusrikkalt. Minu põhikiri andis mulle selge ja lihtsa eesmärgi: teenida kasumit. Olin täiesti kindel, et kasumiteenimine on meie ühine siht. Et me neljakesi, mina ja minu tegusad osanikud, anname endast parima selle nimel. Piiritu ambitsioon, edasiviiv nutikus, krooniline kasvuhimu pidid olema meie arsenaliks. Vähemalt minu silmis. Nägin vaimusilmas maailmakaarti täitumas meie korporatiivsete lipukestega, millel ilutses "nähtamatu käsi" – meie salakavala oskusteabe strateegiline sümbol. Ma uskusin oma osanikesse. Uskusin, et kunstnik näeb maailma läbi paljastava silmapaari, et tema tähelepanelik pilk leiab üles ja toob päevavalgele turunišid, millest majandusharidusega ärimehed mõistmatult läbi vahivad. Ja et kunstnikke oli meie tiimis lausa kolm, siis olin veendunud, me saame kolm korda kiiremini kolm korda rikkamaks kui mis tahes konkurent.

Mulle meeldis minu nimi – Visible Solutions. See kõlas pealtnäha selgelt ja ühemõtteliselt, sisaldades endas siiski ka mingit salapärast, üleolevat irooniat. Kes näeb, kes mitte, eks ole.

Niisiis, meil oli lipp, mis sobis nii kenasti laperdama kuue kontinendi kõikide tuulte käes, ja meil oli nimi, mille neoontähed pidid arvututelt pilvelõhkujatelt hakkama heitma armulikku valgust kogu planeedile. Jäi üle vaid leida toode ja toppida see maailmale kurku.

Tootearendus võttis terve aasta. Ausalt öeldes mõjus see periood minu psüühikale kurnavalt. Jälgides oma kunstnikest osanikke, hakkas minus tasahaaval tõstma pead kahtlus. Kas ei üritatud selle ülima põhjalikkusega, millega need kolm geeniust pikki, vähese unega ööpäevi vaidlemise, analüüsi ja disainiga sisustasid, midagi maskeerida. Ma kuulasin nende juttu, mis enamasti seikles turumajandusest kaugele jäävatel radadel, jälgisin nende miimikat, milles leidsin rohkem viiteid absurditeatri näitlejale kui inseneri läbimõeldud maailmavaatele. Mul tekkis hirm. Mis siis, kui nad ei võta seda tõsiselt. Kui nad ei võta tõsiselt mind. Mis must saab? Tundsin end kui laps, kelle saatus on valitseda maailma, kuid kelle küünilised vanemad selle peale vaid õlgu kehitades muigavad.

Lõpuks sai meie esimese toote prototüüp siiski valmis. Adam Smithi Nähtamatu Käe idee meeldis mulle väga, varjutades kõik kurjad kahtlused osanike pädevuse suhtes. Nägin tootes suurt potentsiaali. Tähtsuselt kõrvutasin seda kaasaegse maailma kolme nurgakiviga, milleks on Piibel, Darwini evolutsiooniteooria ning televiisor. Esimese sammuna kujutasin ette, kuidas meie toode leiab aukoha majanduskoolide fuajeedes, kus tulevased ökonomistid saavad otse ja vahetult uurida eluratta õpetlikku ülesehitust. See pidi olema kõigest algus. Olin enam kui kindel, et kuuldus Adam Smithi Nähtamatu Käe silmiavavast mõjust turumajanduse kasvandikele levib tsunamina maailma infomeres. Õige pea leiab toode oma kasvatusliku koha kõikides haridusasutustes kuni lasteaedadeni välja (XS suurusega erimudel erksavärvilises vineerümbrises). Perfektselt sobib toode nii riigiasutuste täiendkoolituskeskustesse, kui ka korporatiivmaailma karjääriplaneerimise abivahendina. Maailma jõukama ja ettevõtlikuma protsendi tarvis läheneme luksusliku eridisainiga. Osavõtt miljonärimessidest saab rutiinseks kohustuseks. Toote edasine arendus saab olema vaevumärgatav. Klassik ei kiirusta vaid kohendab end väärikalt paigal tammudes. Geograafiline dimensioon tõotas samuti palju. Peale Põhja-Korea ja Kuuba kükitas kogu maailm, emake maa ise meie ees, maias suukene aplalt avali, süljenire mööda siledat lõuga kikkis nibudega rindadele venimas.

Nägin unes, et käibe ja kasumi kirjeldamiseks võtsime appi astmed.

Saabus aeg toodet maailmale tutvustada. Ühtlasi osutus see karmiks tõehetkeks minu lootustele. Ma oleksin pidanud põhjalikumalt tutvuma oma osanike cv-dega. Turundusest ei teadnud ja võib-olla ei tahtnudki need ullikesed midagi teada. Arvatavasti polnud nad kunagi kätte võtnud ühtegi turundusõpikut, keerasid teleka jalamaid kinni, kui see põnevaid kommertsteateid hakkas esitama, heitsid postiga saabunud harivad reklaammaterjalid pikemalt mõtlemata prügikasti. Ainsaks turunduslikuks aktiviteediks, mille ignoreerimine on kaasaegse linnakodaniku jaoks füüsiliselt ilmvõimatuks muudetud, osutus supermarketite degustatsioonilett. Need väikesed vahvad letikesed on igas korralikus marketis erakordselt peenelt üles sätitud. Sa ei saa oma lemmikleivale ligi kärutada enne kui pole maitsnud kolme uut saiasorti. Sinu lemmikjogurti ees naeratab linalakk, käes avatud purgikesega lõhnav toode konkureerivalt meiereilt. Sinu hambapasta, mis on esimene asi hommikul ja viimane õhtul sinu suus, peab tundma armukadedust. Sest sinu ette astub neiu, naeratusega, mida senimaani oled pidanud kõigest Photoshop'i ebareaalseks silmapetteks. Teie kohtumine on lühike ning intensiivne ja selle viis sekundit kestnud flirdi tulemusel lebab sinu ostukärus nüüd uus, võõra nimega tuub, mille sisu sulle õhtul suhu pressib, samal ajal kui sa ennast ehmunult peeglist vaatad.

Ega see tegelikult paha meetod ei ole. Aga viis kuidas minu osanikud seda interpreteerisid, jättis pehmelt öelda soovida. Milline terve mõistusega müügijuht läheb oma unikaalset toodet promoma aguliserva tööstuskompleksi hallitava kunstimuuseumi ette, kuhu külalised saabuvad jala, trammi või kriiksuva eelmise sajandi rattaga? Aga nii nad just tegid, kasutades transpordivahendina nõukogude ajastu sõiduautot, seda tehnoloogilise ebausaldusväärsuse etaloni. Nad ei saanud ühtegi tellimust. Kui jutt ei käiks minust, kuuleks te mind siinkohal õelalt irvitamas. Aga see olin mina, kelle bilansis arvelevõetud valmistoodangu kõrval laiutas karjuv auk saamata jäänud tulude real. Ma olin näljas.

Tüüpiliselt kõigile eesti äri-inimestele, eriti puudutab see algajaid, suunasid ka minu osanikud pilgud lõunasse. Ja mitte selleks, et oma viimaste krosside eest odavmüügist soetatud moest läinud päikeseprille testida. Neid huvitasid lätlased ja nende raha. Turud on mõeldud vallutamiseks. Imelikul kombel olid mu kunstnikud sellest kusagilt kuulnud. Tublid küll, kuid ma ei suuda neile kuni oma likvideerimistunnini andeks anda taktikalisi valikuid, millega meie ekspansiooni eduvõimalustele vesi peale tõmmati. Läti, see võrdub Riia linn. Seda lihtsat majandusmatemaatilist kahe konstandiga tehet peaks une pealt teadma iga eesti kodanik, kelle IQ on suurem kui null. Asi on ju lausa nii lihtsaks tehtud, et isegi alamad imetajad peaksid seda mõistma. Niipea, kui tee ääres seisab punase joonega läbikriipsutatud Riia asulamärk, tähendab, et sisenete territooriumile, kuhu raha ei ole veel jõudnud. Ja võimalik, et ei jõua kunagi. Kui olete oma müügileti kas või meetrijagu sellest linnapiiri tähistavast postist eemale sättinud, olete automaatselt määratud bilansivälisele kõdunemisele. Mõne hetkega on teie kohatult optimistlik äriidee muutunud armetuks skeletiks, millel hüplevad varesed ja mille suunas heidetakse mööda kihutavatest limusiinidest suitsukonisid.

Ning seda mu õnnetud osanikud just tegidki, kui otsustasid Adam Smithi Nähtamatule Käele leida ostjaid Läti linnas nimega Cesis (elanikke 18 000, raha 0). Kurnatud Taaniel, Karel ja Sigrid olid sunnitud peale kolme põrgulikku päeva täis verekaotust ja minestamisi Cesisest kuulsusetult lahkuma. Täpselt nagu nende muinaseestlastest esivanemad 800 aastat enne neid. See on see, kui kunstiakadeemias ajaloo pähe vaid Mona Lisa pilti näidatakse. Luuseritest esivanemad ju selleks eksisteerivadki, et tulevased põlved oskaksid nende haledaid jälgi vältida.

Kolm lolli, kaks õppetundi, üks toode ja null raha. Mu kasumiaruanne ajas mind oksele.

Mul ei ole mingit isu hakata siin põhjalikult lahkama kõiki meie (tahaksin öelda "nende", kuid pean paraku tunnistama, et jutt käib ju siiski eelkõige minu saatusest) turunduslikke altminekuid. Itaalia turg (elanikke 60 miljonit, raha 1,6 triljonit) plaaniti vallutada ühe elektronkirjaga. Ja nad uskusid oma plaani õnnestumisse! Kujutage ette NASA peadirektorit, kes, hoides käes paberlennukit, teatab maailmale kavatsusest lähiplaneet vallutada. Võib kujutada küll, miks mitte, ainult et mitte õhtustes CNN-i uudistes vaid Monty Pythoni sketšišõus.

Mis võiks järgneda Itaaliale? Saksamaa? Hiina? Ameerika Ühendriigid? Vale! Nad võtsid järgmiseks Tartu (inimesi 103 000, raha 0,5)! Ainus asi, mis minu bilansis kasvas, oli depressioon, mille amortiseerimiseks kuluks selline kogus aastaid, et kõigi mu osanike lapselapsedki peaksid seda oma väriseval nahal tunda saama.

Selline eriolukord ei jäänud märkamata ka äriregistril. Eesti on moodne riik, raha siin eriti pole, aga tänu kogu ühiskonda hõlmavale püsiühendusele, on kõik kõigile kogu aeg näha. Sealhulgas miljon null-saldoga kontot. Pole siis ime, et anomaalia ühe vähetuntud osaühingu aktivas kohe ka finantsjärelevalve tähelepanu pälvis. Nüüd hakkas mu osanikel kiire. Riigiametnike ettekirjutus kõlas resoluutselt: lahendage depressioon, tõstes põhikapitali või sulgege oma lollakas kontor ning aheldage end molberti külge, milleks (olgem ausad) riik teid maksumaksja rahaga koolitanud on. Osanikud läksid närvi. Raha kapitali sissemakseks puudus. Väljavaade elu lõpuni pintsliga monogaamses suhtes vegeteerida ei lasknud öösel magada. Kõik kolm nägid ühist und, kus Kostabi plaksuva piitsa all määrisid Karel ja Taaniel tonnideviisi lõuendeid, samal ajal kui Sigrid nende ees liibuvasse sukk-kostüümi riietunult alandavaid poose võttis. Iga valminud maali haaras uksel valvav maksuametnik jalamaid oma käsutusse. Vaesekesed pidid maalima ööd ja päevad, et galopeeriva liitintressiga sammu pidada.

Viimases hädas pöörduti tuttava ärimehe poole. See anonüümseks jääda sooviv tegelane, kes juhuse- ja eksikombel noori kunstnikke oma kuldse naeratusega mõnikord tunnustama kippus, lasi eritellimusel toodetud Bentley küljeakna poole peale, puhus imelikult magusa lõhnaga suitsujoa välja ja andis lakoonilise soovituse: hinnake põhivara üles.

Pool tundi hiljem seisid osanikud, mütsid (baretid!) viisakalt näpus, rahvusliku kunstimuuseumi peadirektori kabinetis. Nende kõrval pöörles oma igaveses hääletuses miniatuurse maailmamudeli jooksuratas.

"Ja kus on härra Adam Smith ise?" küsis direktor tähelepanelikku pilku atraktsioonilt tõstmata.

"Ta on nähtamatu."

"I see," vastas direktor inglise keeles ja pühkis laubalt higi.

Ta vaatas kõigile kordamööda otsa, siis veelkord ratast, pingsalt, justkui soovides tabada midagi silme eest varjatut ning vormistas siis hinnangu muuseumi blanketile, millele lisas allkirja ning raskepärase pitseri.

"Kõigest sada tuhat?"

"Nojah, härra Smithi pole ju näha. Kui oleks, võiksime rääkida kusagil kahest sajast tuhandest."

Minu depressiooni leevendas see vaid osaliselt. Me hindasime aktivad üles, tasakaalustasime bilansi omakapitali tõusuga passivas, kuid mis peamine, nii kurb kui see ka ei ole, raha ei tekkinud meie kontodele mitte millimeetritki. Muuseum andis küll ametliku hinnangu, kuid ise ostusoovi üles ei näidanud. Osanikud vaarusid koju ja jõid ennast täis. Osalt üle noatera pääsemisest, osalt nõutusest. Nad ei suutnud kuidagi välja nuputada, mille eest oli ärimees oma kalli elu soetanud. Ümberhindlus küll, aga mille ikkagi? Põhivara, põhiväärtuste, ellusuhtumise, kõlbluskoefitsiendi, mille veel? Kusagil pidi olema veel üks nähtamatu käsi.

Järgnes pikk letargiline periood, mille taustamuusikaks sobinuks kenasti mõni Arvo Pärdi kuulsatest paigaltammumistest. Kui meil oleks olnud palgatud bilansivõimeline pearaamatupidaja, oleks mu osanikel tulnud tema hauaplaadile graveerida: suri igavusse.

Oh oleks mul vaid käed, mõtlesin ma. Oleks mul vaid hääl. Mul oleks neile hädapätakatele nii palju öelda, nii mõndagi ette näidata. Kuidas äri ajada. Kuidas endale tähelepanu tõmmata, nii et maailm korraks pidurit tõmmates üle õla vaatama jääb:

"Oot-oot, mis see siis selline on, mis mu õlast kinni hoiab? Nähtamatu Käsi? Adam Smithi enda oma? Vaata aga vaata, täitsa tore käsi. Toodetud Hiinas? Mõistlik. Noh, armas Käeke, anna nüüd oma vanale kamraadile plaks pepu pihta, ma pean edasi pöörlema."

Oleks, oleks... Aga ei olnud mul ei häält ega kätt. Ainult murelik ja valutav hing. Seegi üles hinnatud.

Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Nad üllatasid mind. Ent nagu neile kombeks, nii positiivselt kui negatiivselt samal ajal. Lõpuks ometi taipasid mu osanikud läheneda maailma eliidile. Ma pean muidugi tunnistama (üsna mõru maiguga suus), et arusaam eliidist meil mõnevõrra erineb. Kui minu jaoks pannakse eliidi ülemaailmne hierarhia paika Forbes’i edetabelites, siis nemad otsisid (ja kahjuks ka leidsid) väärikaid adressaate ka filosoofide ja muude tühikargajate seast, tundmata huvi isegi nende pangakontode vastu. Kuid, mis peamine, ja see sunnib mind elu lõpuni oma sündimise hetke needma, nad ei kavatsenudki oma toodet raha eest müüa. Ei. Kõik 49 väljavalitut leidsid oma postkastist ettepaneku bartertehinguks. Kujutage ette, isegi sellised tüübid nagu George Soros või Sir Richard Branson, rääkimata Carlos Slimist või Roman Abramovichist, kes isegi ei tea mida barter tähendab (kas see on selline diil, mis sõlmitakse baaris?), sest ärkavad igal jumala hommikul kullast vesivoodis, mille madratsis lainetab puhas elavhõbe. See on raiskamine. Ükski korralik ärimees ei raiska mitte ainsamatki hinnalist sekundit, kui nende poole pöördutakse mingis arusaamatus terminoloogias. Näita toodet, loetle üles selle võlud ja nimeta hind. Dollarites või eurodes. Jumala eest, kas see on tõesti nii keeruline!?

Ma olen kaotanud igasuguse lootuse. Lisaks on mul häbi. Minu majandusaruanded on ju avalikud. Iga koomik võib teha äriregistrisse päringu ja tutvuda minu kasumiaruandega (kasumi, ha-ha-haa... pigem allakäiguaruanne), bilansi ja rahavoogude raportiga. Neid lihtsalt ei eksisteeri, neid rahavoogusid. Ma olen nagu Araali meri, millest räägib iga kooliõpik, aga kui kohale sõita, siis selgub, et tegelikult ei olegi mingit merd. Suur tühi kõrb ja selle keskel üksik päästepaat, kolm lihtsameelset sees, mängimas vabadust. Vabandage väga, mul läheb süda pahaks nendest lainetest, mida nad endale ette kujutavad.

Aga nende (ma ei suuda öelda "minu") väljavalimine Manifestale, mille peale nad nii elevil käsi plaksutasid, ütles mulle kõik. Nad on reeturid, petised. Nad ei soovinudki kunagi raha teha. Minu põhikiri on alatu võltsing ja silmakirjatsemine. Ma olen kunstiline subjekt, kelle bilansis irvitavad (minu enda üle) mõned kunstilised (ma hakkan iiveldama seda sõna kuuldes) objektid.

Taaniel, Karel ja Sigrid, ma ei andesta seda teile iial. Kui teis on kõrgete kunstiliste taotluste kõrval veel kübetki inimlikkust, siis palun kuulutage välja minu pankrott. Käige seal neetud Manifestal ära, kui te oma edevust taltsutada ei suuda, kuid seejärel, palun teid, nii nagu ühel lapsel on õigus oma vanematelt paluda – likvideerige mind. Äriseadustik ei keela eutanaasiat.

Teie,
OÜ Visible Solutions,
23.03.2012


Vastus kompaniile

Kallis OÜ Visible Solutions,

paistab, et peame mõned asjad omavahel selgeks rääkima. Esiteks oled jätnud tähelepanuta asjaolu, et sa ei ole mitte tavaline ettevõte, vaid midagi hoopis täiesti erilist. Sa oled kunstiteos-ettevõte. Teiseks oled sa ikkagi juriidiline ja mitte päris isik, objekt, mis kuulub võrdselt kolmele osanikule. Sinu tõelise loomuse üle otsustame meie, kunstiteos-ettevõtte omanikud, ja sul tuleb sellega leppida.

Sul on olulisi eeliseid. Kunstiteos-ettevõttena saad sa tegutseda seal, kus enamus sinu liigikaaslastest seda teha ei saa – kunstiväljal. Tänu oma kahetisele loomusele on sul võimalus kasutada nii majandus- kui kunstivälja mängureegleid, neid kombineerida, defineerida eesmärgid ning seeläbi luua omaenese tegutsemisloogika. Arusaadavatel põhjustel on selline kahevahelolek raskem, vahel ehk tapvalt väsitavgi ning tekitab arusaamatusi ja identiteedikriisi, aga katsu hakkama saada, harju ära, võta end sellena, kes sa oled! Sel on omad kasutegurid. Kasutegurid sulle ju meeldivad, eks ole?

Hirm selle ees, et me ei võta sind, OÜ Visible Solutions, tõsiselt on täiesti asjatu, me ei saaks ega viitsiks teha midagi mida me ei võta tõsiselt. Me oleme sinusse alati suure pühendumuse ja isegi kerge ohvrimeelsusega suhtunud. Sul on hoolikalt valitud nimi, suurepärased tooted ja töökad osanikud.

Eutanaasia jääb ära. Võta ennast kokku, me usume sinusse ja erinevalt oma teistest objektidest ei ole me nõus sind veel nii pea kellelegi loovutama. Meie kavatsuste tõsiduses veendumiseks loe palun läbi käesolev raamat. Ja arvesta sealjuures ka palun sellega, et OÜ Visible Solutions arveldab nii sümboolse kui reaalse kapitaliga.

Alati sinu,
Sigrid Viir, Karel Koplimets, Taaniel Raudsepp
24.03.2012

 

* Kirjavahetus on ingliskeelses tõlkevariandis ilmunud Visible Solutions'i kataloogis, käesolev eestikeelne originaalversioon on varem publitseerimata. Firmapoolse seisukoha sõnastajaks on ("variautorina") Armin Kõomägi.

< tagasi

Serverit teenindab EENet