est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

// <Hello, World!>*

Kaisa Eiche (2/2021)

Kaisa Eiche kirjutab Peeter Linnapi retrospektiivsest personaalnäitusest "Ajaloost läbi" (ja viib läbi ka ühe eksperimendi).

 


7. I–20. II 2021
Galerii Pallas
Kuraatorid: Andrus Kannel, Peeter Linnap


Peeter Linnapi retseptsioon ja tema enese toodetud tekstikehand on massiivne, sisuline, põhjalik, kirglik, kriitiline ja argumenteeritud ning siinset kirjatükki alustades tekib esmalt küsimus, kas mul on sellele kõigele üldse midagi lisada. Kunstikriitik Thomas McEvilley on öelnud, et Peeter Linnap on mees, kes on läinud läbi ajaloo, läbi materjali, mille kallal ta on töötanud nii kunstniku, kriitiku, professori kui ka kuraatorina.1 Viimased kümmekond aastat on Linnap keskendunud pigem teadustööle, teoreetilisele fotograafia-alasele uurimistööle ja kirjutamisele ning avaldamisele. Olen isegi olnud Linnapi õpilane – õppisin Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (2018. aastast Kõrgem Kunstikool Pallas) Linnapi juhitud fotograafia osakonnas aastatel 2002–2007 – ja lähtun sellest positsioonist järgnevat kirja pannes.

Peeter Linnapi retrospektiiv tuli mulle meeldiva üllatusena. Olen näinud tema teoseid vaid näidetena loenguslaididel ning kuulnud temalt mõningaid mälestusi seoses tema teoste ümber tekkinud intriigidega, kuid võimalus näha füüsilisi teoseid endid oli minu jaoks esmakordne ja oluline. Pallase galerii kolme korrust hõlmav väljapanek mõjus värskelt hoolimata sellest, et kõikide eksponeeritud teoste esmaesitlus jäi möödunud sajandisse. Sümpaatne oli, et teoseid poldud taastoodetud (mida foto puhul oleks tänapäeval lihtne teostada), vaid taaskasutatud oli vana ja kulunud, ilmselt mööda maailma eri paikade galeriisid rännates vigagi saanud ammust vormistust. Teosed on pidanud ajale vastu, seda mitmeski mõttes.

2006. aastal fotoajakirjas Cheese avaldatud autokommunikatiivses intervjuus vastab Linnap küsimusele, miks ta enam näitusi ei tee, nõnda: "Näitus on aktiivsuse vorm. Igal aktiivsuse formaadil peab olema põhjus – mingi mõte –, miks seda tehakse. Ja peab olema nii motivatsioon tegevusele kui ka tagasiside. Pühitsemata öeldes – Eestis ei austata kunstnikku, vaid parimal juhul teda lihtsalt kasutatakse. Ma ei taha ega saa samastuda inimestega, kes kannavad kunsti kui teatavat rutiini – teevad näitusi kombest ja hoiavad lihtsalt käigus kunsti institutsionaalset masinavärki, millest on ametnikel rohkem kasu kui neil endal."2

Ajastus ja kontekst määravad sõnumi võimestamisel võtmerolli. Viisteist aastat hiljem on need teemad endiselt päevakorras, muutumatult põletavad ja aktuaalsed. Vahepeal on kunstnikuks olemise ambitsiooniga inimesi kõvasti juurde tulnud. Kunstnik vabakutselise loovtöötajana on endiselt toiduahelas viimane ja elatub juhuslikest projektirahadest, harvadest teoseostudest või riigi ajutistest abimeetmetest. Mitu põlve kunstnikke peab veel virelema vaesuspiiril? "Kunstimaailm on struktuurne vägivald," on Linnap öelnud.3 Tal on õigus, endiselt.

 

*


Niisiis on kohane küsida Linnapi retrospektiivse näituse ajakohasuse kohta Pallase galeriis 2021. aastal. Küsime tema enda sõnadega: "Kes meiega räägib?"4 Ja mis sõnumit see kõneakt kannab?

Pallase galeriis eksponeeritud teosed on avalikkusele esitletud ajavahemikul 1988–2000, olles autori ühed emblemaatilisemad. 1994. aasta intervjuus kunstiteadlasele Heie Treierile mõtiskleb ta oma autoripositsiooni üle: "Elan nüüd ja praegu. Uurin Eesti kartulisalatit ja uurimuse nimi on "Estonian Studies". See on hiigelprojekt Eestist, eestlastest ja Eesti kunstist, mis kestab aastaid."5

Peeter Linnapi kriitiline kunst lähtub sotsioloogiast.6 See interdistsiplinaarne valdkond tegeleb inimeste käitumise, suhete, ressursside ja institutsioonide uurimisega. Kriitiline mõtlemine, teiste seisukohtade valideerimine, mõjutegurite ja tagajärgede seostamine on sotsioloogia elementaarsed tööriistad. Ent erinevalt näiteks Ameerika sotsioloogi ja fotograafi Lewis Wickes Hine'i strateegiast pildistas Linnap oma sõnumi edastamiseks kas iseennast, palus kellelgi teisel end pildistada või kasutas hoopis autoriõiguse kohaselt (või ka mitte – näiteks leitud negatiivide puhul) kolmandate isikute (foto)materjali.

Küsimus, kes pildi tegi, pole Linnapi teoste puhul kunagi kõige olulisem, sest meid kõnetab alati sihilikult ja ilma filtriteta ikkagi Linnap ise. Ta loob teose, sest ennekõike on tal midagi millegi kohta kriitiliselt öelda. Ja tihti on teda tema kontseptuaalsete teoste loomise juures ajendanud millegi poolest tähenduslikud esemed, fotod, suhted või väärtused, et assotsieeruvatele seostele osutada, neid tükkideks lahti võtta ja dokumenteerida.

Aga ka see pole veel kõik. Linnapit ei huvita näituse tegemisel ühepoolne kommunikatsioon, näitus näituse ja kunst kunsti pärast. Semiootika doktorina loob, provotseerib ja suunab ta nii teoste piiride siseseid kui ka väliseid kommunikatsiooniprotsesse.

 

*

 

"Varjatud maastikud" (1988), "Autoportreed N. Liidu kodanikuna" (1989), "Meie mees Moskvasse!" (1990) on teosed, mis loodud Nõukogude Liidu laguneva totalitaarse režiimi ajal ning mõjusid omal ajal radikaalselt nii kunstiväljal tegutsejatele kui ka kodupublikule laiemalt. Keelatud füüsilised ja psühholoogilised territooriumid ning identiteediküsimused on teemad, mis 1980. aastate lõpul tegid temast rahvusvahelise kunstniku, kelle teoseid hakati hiljem käsitlema muuhulgas ka postkoloniaalses kunstidiskursuses.

Ühiskondliku ärkamise vaimus ei pandud Nõukogude režiimi kritiseerivate sugemetega teoseid sisulises plaanis enam pahaks, pigem vastupidi. Vastuseis oli pikki aastaid hoopis vormiline – fotograafiat kui väljendusvahendit kohalike kunstisaalide "uksehoidjad" ei aktsepteerinud. Sama probleem ajendas Linnapit ühe kaaskorraldajana 1992. aastal Saaremaal fotofestivali ette võtma,7 mis kasvas hiljem nüüdiskunsti biennaaliks. "Kivi-Vaataja" (1991), kus originaalis oli ka fotorea ees suur kivi maas, mille alt paistis poolenisti Linnapi avatud silmadega portree,8 on enesekehtestamise akt Lääne kunstidiskursuse ja fotograafia ristumisteedel vaba maailma kodanikuna.

"Päev Tallinnas" (1992), "Eesti köök" (1993), "Kalevipoeg: de facto" (1996), "Eesti lühike emblemaatiline ajalugu" (1996) ja "Homo EKAdemicus" (1999/2000) tegelevad Eesti riigi ja rahvuse identiteedipoliitika ja kuvandiloome rehabiliteerimise protsesside kurioosumitega 1990. aastatel. Endine Stockholmi Fotografiska kuraator, kunstiajaloolane ja kriitik Jan-Erik Lundström on möönnud, et totalitaarse režiimi all ja pöördelistel 1990. aastatel Eestis elanuna tulnuks kohalikule eluolule pöörata märksa enam intelligentselt dokumentaalset tähelepanu.9

"Suvi 1955" (1993) on kunstniku tuntuim teos, mis esmalt sai oma tagasiside Lääne publikult ja kriitikutelt – Linnapi sõnul eksponeeris ta teost Eestis alles 1997. aastal. See teos ongi nagu Lääne diskursuses käsitlemiseks loodud: postkoloniaalse riigi kodanike hirmud ja traumad nende koloniaalvõimu aegsete noorte meeste mängulises tegevuses vaatajate hinge kriipimas. Kunstnik on intervjuus kunstikriitikule ja kuraatorile Mary Ann Lynchile kirjeldanud, kuidas Saksamaal ja Eestis resoneerus teose tähendusväli pigem valusate ajaloosündmuste mälestustega, kuid Soomes, Inglismaal ja USA-s võeti seda pigem kui nalja.10

"Le Top 50" (1994) on samuti sisuliselt kommunikatsiooniprotsessi juhtimise toiming kontakti võtmiseks Lääne kunstimaailma tollase eliidiga, milles kogu teose idee seisnebki. Igasugused autahvlid ja edetabelid on võimustruktuuride enesekehtestamiseks olemas ka vabaturumajanduses. Samuti huvitas Linnapit, kuidas sekkuda Lääne etableerunud süsteemi, ja seda nii ambitsioonika kunstniku kui ka rahvusvahelise biennaali korraldajana. Juhuslikult Prantsusmaa saatkonnast leitud ajakirja Beaux Arts sirvides tekkis kunstnikul idee seal nimede ja passipiltidega välja toodud 50 kunstimaailma agendile kirjutada, et küsida neilt kolm küsimust: 1) kas olete kunagi kuulnud midagi riigist nimega Eesti; 2) kas olete kunagi kuulnud Eesti kunstist; 3) kas sooviksite Eesti kunstnikele midagi edasi öelda?

"Kihvatas pähe mõte, et otse neile inimestele kirjutada on tegelikult ainuke viis tuntuks saada… Kõik need viiskümmend inimest, kes eesti kunstist mitte midagi ei tea, midagi selle ütlemisega juba teavad. Nad teavad, et on olemas keegi hullumeelne või aferist või geenius, kes on teinud sellise teose, kus ta neilt seda küsis,"11 selgitas Linnap. Nii eneseküllane, meeleheitlik, monumentaalne… ja ühe endast lugupidava eestlase arvates kindlasti ka kohatuna näiv plaan!

 

 

 

Peeter Linnap
Le Top 50 (detail)
1994
Fotoinstallatsioon
Galerii Pallas näitusevaade
Fotograaf Kaisa Eiche

 

 

 

*

 

Kui ma seda teost galeriis Pallas nägin, tärkas minus vastupandamatu soov kunstniku ideed eksperimendina korrata, sest eeldan, et teatavat projektsiooni väljakujunenud käitumisnormide ja tavadega territooriumide hõivamisest evib ilmselt iga kunstnik ja kuraator. Kirjutasin sellest plaanist Linnapile, ent ta näis skeptiline, ja õigustatult, sest "Le Top 50" teostati veel "tiguposti" ja faksi abil, kuid nüüd oleks sellelaadne informatsioon digitaalsetes otsimootorites või virtuaalassistendi Siri abil sekunditega leitav.

Suutmata siiski vastu panna soovile kogeda sama kommunikatsiooniprotsessi kulgemist digitaalajastul, koostasin uue sisuga e-kirja, otsisin kunstiorganisatsioonide kodulehtedelt direktorite e-aadresse (mis, nagu selgus, on sageli salastatud), ja saatsin välja kirja üleskutsega osaleda omaalgatuslikus uuringus teadmiste kohta Eestist ja siinsest kunstist viiekümnele kunstiasutusele Jaapanist ja Austraaliast kuni Brasiiliani. Minu hüpotees oli, et kümme uudishimulikku vastajat saab ikka kokku, nagu see ka Linnapil omal ajal õnnestus.

Ja nüüd (trummipõrin, palun!)…

Mitte keegi pole kahe kuu jooksul (panin tähtajaks ühe nädala) mu kirjale vastanud! Peale paari kohese automaatvastuse, mis lubavad kindlasti ühendust võtta kuni viie päeva jooksul. Niisiis pole tehnoloogiline protsess ja info kiirem käitlemine üht perifeerset mikromaailma muule maailmale küll kuidagi lähendanud. Vastupidi, organisatsioone esindab sageli algtaseme ehk entry level personal – klienditeenindajad, kes on esmaseks filtriks asutuse e-fassaadi ja info@-algusega anonüümse aadressi taga. Muidugi on ka risk, et meie head kavatsused identifitseerib algseimagi küberturbe süsteem automaatselt spämmiks ja see ei jõua isegi klienditeenindajani. Mõnes asutuses üldaadressi ilmselt kunagi ei loetagi, s.t tegu on write-only aadressiga, kuhu saab ainult kirju saata.

Kõige tõenäolisemalt polnud aga sellele kirjale vastamine lihtsalt organisatsiooni personalile piisavalt prioriteetne tegevus, millele oma aega kulutada. On tõenäoline, et sarnase või veelgi totrama sisuga kirju saabub neisse organisatsioonidesse iga päev. Võimalik, et asutuste direktorid tunnevad end ahistatuna lootusrikastest ettepanekutest, mis nende postkasti üle ujutavad. Konkurents kohalike galeriide näituseaegadele on Eestiski suur. Avalikke lävendeid või kriteeriume pole taotlejatele samas enamasti kehtestatud. Millegipärast ollakse enda eristava positsioneerimisega väga ettevaatlikud. Mis võib siis veel toimuda maailma suurlinnade näitusepaikades, mida lisaks kohalikele üritavad vallutada kogu ülejäänud maailma kunstnikud?

 

*

 

Mis Peeter Linnapi juures 1994. aastal vastajaid võlus, jääbki ilmselt saladuseks. Aga kübeke tõtt võib olla kunstikriitik Michael Köhleri kommentaaris, kes olevat öelnud, et olla "Balti kunstnik" on küll tore, kuid see on madalaim staatus ja mis siis saab, kui huvi selle locus'e vastu jahtub – poliitilistel ja eksootilistel maadeavastamise huvidel on ju komme sihtmärki vahetada.12

Diplomaatilistes suhetes aitavad eelarvamusi murda ennekõike vastastikused poliitilised ja/või majanduslikud huvid, projektipõhised parketikõlbulikud (kunsti)sündmused ja mõistagi ka isiklikud suhted. Rahvusvahelistes ärisuhetes kehtib eestlaste puhul siiani karm soovitus, et +372 ehk Eesti suunakoodiga kontakttelefon tuleks kodulehekülgedel kiiremas korras +44 ehk Suurbritannia suunakoodi vastu vahetada. Kunstikriitik Reet Varblane tõdes juba oma 1995. aasta arvustuses, et "Le Top 50" taolisi sotsiaalseid uurimustöid võiks teha veelgi ja eri ajastute kohta.13 Globaalne konkurents on ka tänapäeval halastamatu ja Eesti on oma ainsa kunagise 1990. aastate uudisväärtuse ("Eesti – mis see veel on?") minetamise tõttu tänaseks maailmakaardil praktiliselt olematuks muutunud.

 

*

 

Ka Linnapi "Järelmonumendid" (1999) on eneseirooniline ja metakriitiline fotoseeria. Tegu on võimuiha paroodiaga, mis tuleneb osaliselt subjektistumise protsessist: äsja rahvuslikku ärkamist kogenud noore riigi ja demokraatia kogemuse turbulentsis, järkjärgulise majandusliku neokolonisatsiooni ja vasakpoolsuse taasmõtestamise käigus võtsid siinsed kunstist kirjutajad Linnapi suhtes sisse enesekaitsepositsiooni, sest kunstnik tahtvat lammutada kõik pühadused.

"Pühamu" (1999) on kollektiivne teos (koos Arne Maasiku, Tarrvi Laamanni ja Jasper Zoovaga), mis on üks huvitavamaid sellel lihtsal põhjusel, et on oma olemuselt vähem osutav, vähem statement kui Linnapi teised tööd. Dialoogis professor Victor Burginiga 1997. aastal vesteldakse palju ruumilistest kategooriatest postkoloniaalses situatsioonis ja ruumi konstrueerimisest läbi sotsiaalsete suhete – näiteks tsentraalperspektiivi "avastamisega" samaaegselt algas Euroopa kolonialismiperiood.14 Nii on ka ruumis "Pühamu" koondumispunkti naelutatud silm tardunud hüpnoosis ning allutab end kohes ja vabatahtlikult vallutaja positsioonile, ehkki too pole veel mingit eristuvat kujugi võtnud. Seisukohtade paljusust on sellises paradigmas mõistagi raske taluda.

 

* "Hello, World!" on Brian Kernighani loodud lihtsaim tarkvara testiv programm. Kui nimetatud string arvuti ekraanile ilmub, siis näitab see tarkvaraarendajale, et programm töötab. Linnapi kunstiaktsioonid toimisid sarnaselt: kui kultuurikommunikatsioon toimib, publik reageerib, kriitikud kirjutavad jne, siis järelikult on ettevalmistustöö olnud edukas.

1 "Teadlased: Peeter Linnap". Saate autor Kristina Veidenbaum, režissöör Mati Kark. Eesti Televisioon, 2008; Peeter Linnap, Ajaloost läbi. Tartu: Tartu Kõrgem Kunstikool, 2017, lk 5–6.

2 Peeter Linnap, Kultuuri plahvatus on vaid aja küsimus. Professor Peeter Linnap iseendast. – Cheese 2006, nr 16, lk 21–23.

3 Reet Varblane, Kunstimaailm ja meie. – Kunst 1995, nr 2, lk 12.

4 Mary Ann Lynch, Peeter Linnap: orbiteerides Eestit. – Peeter Linnap, Ajaloost läbi, lk 12.

5 Heie Treier, Peeter Linnapi Eesti-uuringud. – Hommikuleht 31. XII 1994.

6 Hanno Soans, Videointervjuu Peeter Linnapiga: kunstnik kui kriitiline institutsioon. – Koost. Peeter Linnap, Silmakirjad: intervjuud visuaalkultuuri intellektuaalidega 1992–2010. Tartu: Tartu Kõrgema Kunstikooli toimetised 2011, nr 4, lk 279–282.

7 Peeter Linnap, Tähenduste konstrueerimisest Saaremaa biennaalile. – Koost. Peeter Linnap, Silmakirjad: kirjutisi fotograafiast ja visuaalkultuurist 1986–2006. Tartu: Tartu Kõrgema Kunstikooli toimetised 2007, nr 3, lk 277.

8 Näituse fotodokumentatsiooni vt Peeter Linnap, Ajaloost läbi, lk 107.

9 Peeter Linnap, Teised meie fotost. – Koost. Peeter Linnap, Silmakirjad: kirjutisi fotograafiast ja visuaalkultuurist 1986–2006. Tartu: Tartu Kõrgema Kunstikooli toimetised 2007, nr 3, lk 276.

10 Mary Ann Lynch, Peeter Linnap: orbiteerides Eestit, lk 10–11.

11 Reet Varblane, Kunstimaailm ja meie, lk 11.

12 Peeter Linnap, Teised meie fotost, lk 276.

13 Reet Varblane, Kunstimaailm ja meie, lk 13.

14 Peeter Linnap, Invasioon. Teleintervjuu professor Victor Burginiga. – Koost. Peeter Linnap, Silmakirjad: kirjutisi fotograafiast ja visuaalkultuurist 1986–2006. Tartu: Tartu Kõrgema Kunstikooli toimetised 2007, nr 3, lk 309–319.

 

Kaisa Eiche on kunstnik, fotograaf, kunstiorganisaator ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ning Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu tänavu esimest korda välja antud aasta kunstikriitiku stipendiumi laureaat.

 

 

Tsitaadinurk:

"Meil oli murranguline taustsüsteem. Lineaarses ajas on nii, et kunstnik sünnib, kogub jõudu, kulmineerub ja taandub siis vaikselt. Aeg-ajalt, järjest harvemini, meenutatakse kunstnikku, ja kui veab, siis avastatakse ta uues kontekstis. Ajalooline taust annab tasakaaluka tunnetuse.

Sorbonne'i ülikoolis keemiadoktori kraadi kaitsnud Jaan Kalviste (Kranig) oli koos fotoajakirjade toimetaja Harry Malmiga meie kultuuris esimesi, kes hakkasid fotograafiat ülikooli tooma. Seda juba 1930. aastatel. Eestist olid pärit maailma majandusteooriaid mõjutanud Ragnar Nurkse ja Bernhard Schmidt, kellel oli teadmisi, et parandada isegi Saksa optikatööstust (Zeiss!). Ka Walter Zappi leiutatud Minox on legend. Miks teame nii vähe sellest minevikust? Meie oma kunsti ajaloost rääkimata: kui meil ei õpetata põhjalikult eesti kunsti ajalugu, siis kuidas üldse tekivad püsivamad väärtussüsteemid? Kuidas kumuleerub kultuurimälu? 

Pallase galerii näitusel eksponeerin peamiselt oma 1990. ja 2000. aastate alguse töid, mis loomise ajal tekitasid poleemikat. Toonase kunstimaailma taustaks oli mütoloogilisus, nomadism ja teised "rahumeelsed" apoliitilised teemad. Seepärast tundus minu looming terav. Poleemilisus pole ei hea ega halb. Ajalugu koosneb suurte muutuste perioodidest. Meil olid dünaamilised 1990. aastad, nüüd on stabiilse sootsiumi staatiline või konservatiivne või kõik-paigas ajavahemik. Praegune aeg soosib küll süvenemist, kuid ei soosi olemuslikke kannapöördeid nagu toona, kui Martin Parr Eestit pildistas ja Saaremaa biennaalide väliskülalised meid avastasid. Praegu tuleb meil endil suuri eesmärke püstitada."

Heie Marie Treier, Praegu tuleb endil suuri eesmärke püstitada (intervjuu Peeter Linnapiga). – Sirp 12. II 2021.

< tagasi

Serverit teenindab EENet