est eng

FLASHBACK: "Lemmikloomi armastatakse vahel rohkemgi kui lähedasi inimesi, nad on sageli lapse eest. Neid kujutatakse palju, pahatihti kommertslikult." – Mai Levin "Kassid ja koerad eesti kunstis" (KUNST.EE 1/2021)

 

8 minutit lugemist

Andreas Trossek (4/2020)

Andreas Trossek käis energiateemalisel näitusel "Tiiger ruumis".



12. X–1. XI 2020
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM)
Kunstnikud: Julian Charrière, Iggy Malmborg, Eduardo Navarro, Jaakko Pallasvuo, Jeremy Shaw, Karl Sjölund, Martta Tuomaala, Ana Vaz, Kristina Õllek
Kuraatorid: Marten Esko, Vanina Saracino, Lea Vene




Miski ei saa liikuda läbi universumi tühja ruumi valgusest kiiremini. Ometigi jõuavad Päikese pinnalt eralduvad footonid Maale mitte silmapilkselt, vaid keskmiselt ligikaudu 8 minuti ja 20 sekundiga. Ehk et kui midagi peaks selle hiiglasliku "küttesüsteemi" keskmes valesti minema, siis jõuad teha võib-olla paar kiiret telefonikõnet, juua lõpuni oma kohvitassi. Aga siis oleks ikkagi kõik.

Hirm, et päike hommikul millegipärast silmapiirilt ei tõuse, on üks ürgsemaid. Võib-olla isegi kõige ürgsem. Ükskõik, kui halvasti ühel pimeduses lõdiseval elusolendil ka ei läheks, alati võib ta loota öö lõppemisele. Päikesekiirguse toimel paranevad ainevahetus ja vereringe, suurenevad koormustaluvus ja sooritusvõime ning tugevneb immuunsus. Nii taimi kui ka loomi süües ja puid, aga ka fossiilseid kütuseid põletades vabaneb sisuliselt päikeselt kunagi pärinenud energia.

Suuremas plaanis on muidugi selge, et inimkond on *****kursil. Umbes miljardi aasta pärast, kui ookeanid päikeselõõsas ära auravad, muutub igasugune elutegevus Maal üpris võimatuks. Kui üks täht on ammendamas oma tuumas leiduvat vesinikku, hakkab ta paisuma punaseks hiiuks, mis kõik oma teelt põrgutulega minema pühib. Kõik on lõpuks vaid tähetolm. Päike annab kogu elu ja lõpuks ka võtab kõik. Vahepealne on vaid varjude mäng.

Õnneks on üks miljard ehk tuhat miljonit aastat hoomamatult pikk ajavahemik. Üle mõistuse ajaline distants, peaaegu et transtsendentaalne mõte – üksikisiku seisukohalt läbinisti teoreetiline ja seega ohutu kontseptsioon. "Selle aja peale oleme nagunii kõik juba ammu surnud", arvutad sa oma peas ja rahuned. Nii maheneb õud ja transleerub ükskõiksuseks; pärast väikest ehmatust saame oma eludega kenasti edasi minna, "tulevik" on taastunud.

Kummaline on samas mõelda sellele, kui vähe on tegelikult inimloomus möödunud aastatuhandete jooksul muutunud. Tänapäeva loodus- ja täppisteadlaste targad teooriad ja keerulised kalkulatsioonimudelid ei erine teatud üldistusastmel kuigivõrd iidsete tsivilisatsioonide (kvaasi)religioossetest maailmapiltidest: inimest ümbritseb jätkuvalt valdavalt vaenulik tühi ruum, distantsid on meeletud, hirm reaalne ja edu ebatõenäoline. Jätkuvalt tundub, et elame siin kas kellegi meist määratult võimsama armust (Päikese mass moodustab kogu Päikesesüsteemist 99,8 protsenti) või siis mingi perversselt juhusliku statistilise tõenäosuse kiuste. Ja et see pidu saab kord ikkagi läbi.

Tule tegemise selgeksõppimine on ilmselgelt inimesele mõjunud katalüsaatorina aja ja ruumi kategooriates mõtlemiseks. Kui suur tuleb tänaõhtune lõke ja kui kaua see peab öösel põlema? Need on küsimused, mis võiksid olla enam-vähem vastatud siis, kui asuda küttematerjali koguma. Energia ei teki ega kao niisama, see lihtsalt muundub ühest liigist teise. Kõik taandub elus tegelikult soojusele. Ühesõnaga, kütusele. Ja kõige eest tuleb lõpuks maksta, varem või hiljem.


*


Näituse sissejuhatav teos on Eduardo Navarro 8-minutiline slaidiprojektsioon "Kaheksa minutit" (2020). Päikesekummardajad on pealtnäha selle jutustatava loo peategelased, aga poeetilisevõitu tekstislaidid viivad kannatlikuma vaataja mõttele, et lugu räägitakse hoopis Maale välja jõudnud footonite vaatenurgast. Julian Charrière'i turismireklaamide esteetikat rakendavad fotod on omakorda Bikini atollist Vaikses ookeanis, kust Ameerika Ühendriigid pärast Teist maailmasõda inimesed välja viis, et seal oma tuumapommide plahvatusjõudu katsetada (jah, seesama koht, mis on andnud nime bikiinidele).

Ana Vazi 16 mm lühifilm "Aatomi aed" (2018) näeb visuaalselt välja nagu epileptiku õudusunenägu ("stroboskoopiline kinematograafia", määratleb selle ┼żanri üks internetilehekülg), aga käsitleb sisuliselt õnnetust Fukushima tuumaelektrijaamas 2011. aastal. Ainus varasem sama kategooria õnnetus on seni olnud 1986. aasta Tšernobõli katastroof. Kristina Õlleki "Energiat annab" (2020) pakub tuumaenergeetikale alternatiivi mürkrohelise (mängu)jõujaama laadse installatsiooni näol, mis viitab taastuvenergia trendidele. Kuna selles ulmelises kaadervärgis on ehitusklotsidena kasutatud muuhulgas energiajookide purke, tekitab see lootuse kõrval ka skepsist, kas siin on ikka tegemist "rohepöördega" (võib-olla äkki hoopis mingisuguse "rohepesuga"?). Igal juhul on mistahes energia- ja energeetikateemalised arutelud keerulised ja lihtsaid lahendusi pole kellelgi.

Näituse kataloogis räägib kunstnik selle installatsiooniga seoses huvitavalt sinivetikatest ehk tsüanobakteritest, mis on ühed vanimad ja tõenäoliselt üldse esimesed organismid Maal, mis hakkasid fotosünteesi käigus hapnikku eraldama. Teiste seas võlgneb hapnikku hingav inimene neile niisiis mingis mõttes elu. Lisaks saaks nende põhjal teoreetiliselt teha pisikesi iselagunevaid "bioloogilisi päikesepaneele", kuna need bakterid suudavad kasutada fotosünteesiks ka väheintensiivset valgust. Samas ei tohi söögi tegemiseks ega joomiseks kasutada sinivetikaid sisaldavat vett, sest nende toksiinid ei lagune isegi keetmisel. Üks ja sama iidne organism võib niisiis samaaegselt olla inimesele kasulik ja kahjulik, nii energiat anda kui ka võtta.

 

 

 

Jeremy Shaw
Liminaalid
2017
HD videoinstallatsioon, 31' 24''
Installatsioonivaade EKKM-is
Fotograaf Paul Kuimet
Kunstniku ja König Galerie loal

 

 

 

Huvipakkuvad on teisedki eksponeeritud tööd, kuid näituse peateoseks kujuneb võib-olla pretensioonikaim neist, Jeremy Shaw' pooletunnine pseudodokumentaalne ulmefilm "Liminaalid" (Liminals, 2017). Kunstnik on siin kudunud segasevõitu, ent intrigeeriva narratiivi, mis põimib omavahel kokku new age'ilikud eneseabipraktikad tukaviskamisega ning 1960. ja 1970. aastate mustvalgete filmikaadrite esteetika 21. sajandi alguse digitaalse virtuaalsuse esteetikaga. Filmi sisu reetmata – mitte kõik kunstihuvilised ei pruukinud ju käia 2017. aasta Veneetsia kunstibiennaalil, kus see esilinastus – võiks öelda, et inimkond on selles loos *****kursil ja ühe põrandaaluse sektikese liikmed loodavad oma DNA-d upgrade'ides ja end transilaadsesse seisundisse tantsiskledes jõuda välja kuhugi pararuumi, füüsilise ja virtuaalse maailma vahetsooni, et inimkond väljasuremisest päästa. Ühel hetkel asendubki 16 mm filmikaamerale omane "autentne" pilt pikselitest koosneva kompuutergenereeritud kujundistuga – võimalik, et varjudeks saamine on tõepoolest selle liigi ainuke tulevikuperspektiiv.


Andreas Trossek on kunstiajaloolane, töötab KUNST.EE peatoimetajana.

< tagasi

Serverit teenindab EENet