Ajaülene kvaliteet

Jaan Elken (3/2016)

 

 

10. VI–19. IX 2016
Tartu Kunstimuuseum
Kuraator: Gregor Taul.


Tartu Kunstimuuseumi selle aasta suursündmusena reklaamitud Mare Mikoffi näitus oli tõeline kingitus. Eksponeeritud valik seisis väga hästi koos. Mingit kronoloogilist rida polnud õnneks aetud, mis andis vaatajale teoste kõrvutamisest kerkivat võrdlusmaterjali ja ainest, piltlikult öeldes, otse kandikul. Nii tugeva kunstnikuisiksuse puhul ei tea kunagi, mis on kuraatorilt, mis kunstnikult, mis näituse kujundajalt. Piiratud ruumiressurss oli maksimaalselt ära kasutatud, kattes tema loomingut käesolevast aastast varasemate töödeni, nagu näiteks allveearheoloogia amforaleiuna eksponeeritud "Rein" (1970). Välja oli jäänud suur osa varasemaid pronksskulptuure, uuematest hitikvaliteediga töödest aga kogu suurte spiraalseelikute sari (mis laiutas efektselt tema 2005. aasta Tartu Kunstimaja näitusel "Ene, Reet ja…").

Raske on nõustuda praktikaga, kuidas meie kunstikriitikud kasutavad väljendit "kaasaegne kunst" kunstiväljal toimuva sortimiseks – see sõnapaar on omandanud peaaegu hinnangulise varjundi, sõltudes ütleja positsioneeringust. Pidevalt uueneva, samas alati endaks jääva kunstniku teravalt nüüdiskunstiga kaasamõtlev ajakohasus peaks aga olema ere näide selle konstruktsiooni paikapidamatusest, sest määravaks argumendiks või epiteediks jääb aastate möödudes ikkagi kvaliteet. Skulptoritest oli just Mikoff see, kes raputas 1990. aastatel otsustavalt endalt 1970. ja 1980. aastate kammitsetuse ja kõrgviimistletud pronksivaluga kaasneva eleegilise raskepärasuse. Vaatamata üheksakümnendate alguse skaalanihkele, maailma avanemisele ja kõikvõimalike "uute praktikate" kodustamisele Eesti kunstimaastikul, ei distantseerunud Mikoff täpsest vormikultuurist. Kui vaja, rakendab ta kõik need ametioskused peaaegu et George Segali meenutava hüperrealistliku rangusega – võrrelda võiks omavahel kas või muuseumi Raekoja platsi poolse sissepääsu kõrval alalise eksponeerimiskoha leidnud aegumatu vormikeelega "Maanaisi" (1974/1978 ) või ekspositsioonis koha leidnud John Lennoni morbiidse imagoga bareljeefi "Kestast väljas" (2013). Kui vaja, ammutab Mikoff vormivõtteid ekspressionistliku skulptuuri tagalast, miksides seda popkunsti värvilembusega, nagu näiteks techno-roosa-siniselt veiklevas "Harry Liivranna portrees" (1988/1989). Või ka kristlikku sümboolikat interpreteeriv, rauge stilisatsiooniga androgüünne "Karjatüdruk" (2015), mis töömahuka skulptuurina näitusel annab tunnistust tema jätkuvast kõrgvormist. Klassika, kaasa arvatud igavikulised väärtused, on niikuinii kohal, omnipresentselt! Kristuse allegooriat kandev "Peeter Volkonski portree" (1979/1980) mõjub selles näitusekoosluses värskemana kui eales varem.

Kuid tõelisi naudinguhetki elasin üle vaadates näituse viimases saalis eksponeeritud droonivideot Mikoffi interpreteeritud August Weizenbergi "Hämarikust" (2005) Viru keskuses, mis on loodud keskuse arhitekti Vilen Künnapu idee alusel. Esiteks, ebamaiselt elegantseid ja jalustrabavaid rakursse võis näha skulptuuri näoosa ja käte modelleeringus, kus Mikoff on kavatsuslikult arvestanud maapinnalt vaadeldava hiigelkuju rakursside ja perspektiivimoonutustega. Lähikaadrid ja frontaalsed tõusud-langused viisid mõtted antiikskulptuuri pärandi siiani kestva viljastava mõjuni. Teiseks, ilu haprus ja kaduviku kohalolu meie ümber. Varahommikuselt horisontaalses päikesevalguses filmitud Tallinn oli siin imeline, otsekui tuumaplahvatusest lähtuva ereda kiirguse kaitseks tõstetud Hämariku käsi ja langetatud pilk ei jätnud aga kaksipidi mõtlemist – vaatesuunal pidi asuma lammutatud Eesti Kunstiakadeemia peahoone! Ma ei tea, kust, aga alateadvusse ujusid kaadrid Atlantise hukkumisest.

Saalitekstid olid kontekste avavad, fabuleerides võimu ja vaimu teemadel, aga mõnikord ka romantilisest soovmõtlemisest kantud, nagu monumentide saaga lahtiseletused. Pareeriksin aga tekstide autori Gregor Tauli arvamust, nagu ei huvitaks Mikoffi rahvusvahelistumine või "läbilöök" välismaal. Tuleb olla realistlik – isegi kui kogu Eesti kultuuri ekspordipotentsiaal (nii materiaalsed vahendid kui ka kommunikatsioon) rakendada ühe meie tippskulptori tutvustamiseks piiri taga, ei pruugi avantüür olla tulemuslik. Hetkel on Eesti platvormiks suuresti juba läänes hariduse saanud või seal pikemaajaliselt resideerinud 30-aastased vilunud suhtlejad, ja iseenesestki mõista on orientatsioon n-ö jala ukse vahele saamiseks pigem kultuuritööstuse formaadis artefaktidele (on ju disaini ja visuaalse kunsti piir messidelgi hägustumas). Võib vaid oletada, kellest kujuneb isiksus, kellest mitte, kes jääbki trendipüüdjaks.

Leedu George Sorosi keskus alustas kohe 1990. aastatel sealse maalikunsti jõulise tutvustamisega eelkõige Saksamaa suunal. Eesti nõukogudeaegse taustaga kunstnike põlvkonnal on võrreldes teiste Balti riikidega õnnestunud suhteliselt nõrgalt, et mitte öelda olematult, ennast muus maailmas kehtestada. See, mis 1941. aasta põlvkonnaga (Mikoffi sünniaasta. – Toim.) on siiani juhtunud, on enam-vähem mission impossible niikuinii; ainuüksi reisimisvõimaluste avardumine näis kolmkümmend aastat tagasi utoopilisena. Ent Mikoff tajub suurepäraselt, mis klassist ta on – ega tema vaimseks sparringupartneriks asjatult Rachel Whiteread pole! Olen Mikoffiga mitmel puhul koos reisima sattunud; viimati olid tema suureformaadilised tekstiiliinstallatsioonid Carcassonne'is, Eesti ja Touluse'i piirkonna kunstnike ühisnäitusel, ja nagu seda üpris tihti ette tuleb, ilmnes kohapeal masendav ebapariteetsus. Eesti kahe riikliku kunstimuuseumi, Kumu ja Tartmusi võimuses on midagi radikaalset ette võtta, aga see vajaks pühendunud connoisseur'i panustamist ja partnermuuseumide huvi kergitamist.

Võrreldes 2011. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumis toimunud "Linnaskulptuuri" ekspositsiooni ja mitmete Mikoffi väiksemate näitustega Tallinnas oli käesolev näitus iseenesest mõistagi mõjukam ja ülevaatlikum, ent samas on tunne, et tema loomingu kajastamiseks oleks sõnavara justkui otsa lõppemas ja aeg oleks minna sõnadelt tegudele. Mikoff vääriks ühte suurt isiknäitust Kumu allkorrusel, vahetatavate näituste blokis, koos fuajee ja Kumu sisehoovi kaasamisega. Ja korralikku rahastust koos võimalusega abilisi palgata, mis lubaks kunstnikul selle projekti kallal kaks-kolm aastat süvenenult töötada.

 

Jaan Elken on maalikunstnik, kunstikriitik, kuraator ja kunstipedagoog.

 

 

 

Mare Mikoff
Kestast väljas
2013
elusuuruses bareljeef, alumiinium
Kõik õigused kunstnikul

< tagasi