Alkeemik Tolts

Viivi Luik (1/2018)

 

24. XI 2017–1. IV 2018
Kumu 4. korrus, B-tiib
Kuraator: Anu Allas


Me teame, et Andres Tolts (1949–2014) võib nagu möödaminnes, üheainsa noobli käeliigutusega, ühendada Radikalismus'e Konservatismus'ega ning teatada sellesama noobli käeliigutuse saatel: "Ma ei saa sinna midagi parata, et ma ei salli kaost ei elus ega kunstis."¹

Tõepoolest, Tolts on töötanud nagu alkeemik ja maag, luues elementide kaoses korda ainult temale teada olevate valemitega. Vähem on teada see, et Andres Tolts võib justkui mängides, sigaretti suust võtmata, pintsli ning hariliku, kõigile kättesaadava õlivärvi abil avada su ees sellesama igaviku panoraami, millest luuletasid omal ajal Betti Alver ja Artur Alliksaar.

Toltsist kui avaruste ja sügavuste asjatundjast ning virtuoossest taevamaalijast pole seni eriti räägitud. Kuid kui Toltsil oleks aadlivapp, siis oleksid selle embleemideks, iseäralikeks vapiloomadeks suure tõenäosusega päike, kuu ja välk. Tolts ise kinnitab 1992. aastal: "Olen tundnud huvi nii alkeemia kui vabamüürluse vastu. Vaim ja mateeria peavad ilma konfliktita ühinema."²

 

Noobel mees

Toltsi maalidel võib tihti näha samaaegselt mitut reaalsust – ekraane, mis katavad merevaateid; maastikke, mille valitsejaks on must või punane välk; alkeemilisi päikeseid ja kuusid, millede tähendus võib olla teine kui see, mida meie arvame. Mõnikord on tegemist maaliga maalis.

Ent kui Tolts maalib roostetanud rauakolakaid, okastraati, tühermaid ja tööstusmaastikke, siis rõhutab ta nendega erilisel, ainult talle iseloomulikul viisil seda, et ka vangilaagrite territooriume ja suuri sõjavälju on ajast aega katnud taeva avarus. Selles mõttes võib Toltsi pidada sakraalseks kunstnikuks. Aga ka poliitiliseks kunstnikuks selle sõna sügavamas ja avaramas mõttes.

Toltsil on teatav sarnasus Daniil Harmsiga (1905–1942), kes oma lühikese elu jooksul jõudis saada vene absurdikirjanduse klassikuks, kuulsaks sürrealistiks. Seda kõike küll alles pärast oma surma, sest seni, kuni Daniil Harms elas, punasel Venemaal tema tekste ei avaldatud. Pole pealtnäha poliitikakaugemaid lugusid kui Harmsi tekstid, kuid just need tekstid kujutavad tolleaegset Venemaad tema täies absurdsuses.

Olematutest võimalustest hoolimata oli Harms noobel mees. Nagu Andres Toltski, kes pilkava üleolekuga vaatles ajastut, millesse ta oli sündinud ja mille atribuute ta kujutas. Tolts ise vaidleb vastu. Ta ütleb 1992. aastal Karlsruhes Christoph Kimile antud intervjuus: "Mind huvitab pigem Mondrian, mitte Malevitš. See on liiga regionaalne, kõik need vene ängid ja paisutatud emotsionaalsus."³

Toltsi näitusel "Maastik vaikeluga" võib igaüks minna ja vaadata maali "Öö" (1987). Kui "Öö" ei ole poliitiline maal, siis, palun väga, näidake mulle mõnd sellest poliitilisemat maali! Kõnealusel maalil on kujutatud stalinistliku kirjutuslaua rasket tumepruuni plaati, millel seisab 1950. aastate lõpu disainiga laualamp. Lamp valgustab lauaplaadile otsekui uurimiseks asetatud elumaja, mida ümbritseb väike õdus ja väga kaitsetu rohuaiake. Lamp on sihitud elumajale otse näkku.

Kogu stseen omas harmsilikus absurdsuses toob meelde toonase Riigi salateenistuse, mille lauale olid sümboolselt asetatud kõik elud ja kõik elumajad. Lambi haardeulatusest väljapoole jääb pime öö. Pimedus on lambivalgusest eraldatud tõkkepuuga. Kõige kohal troonib sputnik, tolleaegse Nõukogude Liidu sümbol.

 

 

Andres Tolts
(1949–2014)
Öö
1987
õli lõuendil,
120 x 180.2 cm
Foto autor
Stanislav Stepashko
Eesti Kunstimuuseum

 

 

 

Mateeria ja vaimu ühendamine

Siinkohal on asjakohane tsiteerida Leonhard Lapinit: "Toltsi suhe ümbritseva tegelikkusega on isegi üleolev, ta vaatleb nõukogude maailma kui midagi ajutist, rasket haigust, mis tuleb lihtsalt läbi põdeda."⁴ Ise olen 1992. aastal Karlsruhes välja antud kataloogis kirjutanud: "Lihtne oleks öelda, et Andres Tolts hoiatab, kui see oleks tõsi. Andres Tolts ei hoiata kedagi. See ei huvita teda üldse."⁵

Kui Tolts kujutab suletud ruumi, siis on see ruum tõepoolest suletud. Tema maalitud ruumides valitseb alati iseäralik pinge, nagu sisaldaksid need ruumid peale nähtavate objektide veel midagi, mida palja silmaga ei näe. Maalil võib olla kujutatud kaktus, käntsakas liha, laud või lamp, kuid Toltsi käe läbi on need esemed muutunud kokkuvõtteks kujutatavast objektist, on muutunud kaktuse, liha, laua või lambi mudeliks ehk ürgkaktuseks, ürglihaks, ürglauaks, ürglambiks. Nii on Toltsil õnnestunudki elu jooksul väljendada "mateeria ja vaimu konfliktita ühinemist", väljendada mateeria ja vaimu ühtsust, üheaegsust.

 

"Vaiksel pärastlõunal koostab Tolts lillekimpu"

Alkeemik Toltsile ehk meeldiksid need kaks lugu, mida ma ei saa jutustamata jätta, kuna ta on nende peategelane.

*

Kunagi ennemuistsel ajal, 1970. aastate keskel, kulges ühel kottpimedal augustiööl läbi kottpimeda kuusemetsa väike, kuid mõjuavaldav protsessioon, mille moodustasid Andres Tolts, Ando Keskküla (1950–2008), Jaak Jõerüüt ja Viivi Luik. Kõigil asjaosalistel olid käes pikad põlevad küünlad, sest muidu poleks selles ürgpimeduses näinud sammugi astuda. Asja selgitus on proosaline: Toltsi eestvedamisel olime teinud väljasõidu nõiduslikule metsatagusele lagendikule ning tagasi minekuga hiljaks jäänud. Autoni tuli minna paar kilomeetrit läbi pimeda kuusiku. Küünlad olime leidnud kunstikombinaadi puhkebaasist, mis asus nõidusliku lagendiku serval. Oli täielik tuulevaikus. Küünlad põlesid sirge leegiga ja nende leegis sai surma lõpmatu hulk ööliblikaid. Kuud ega tähti ei paistnud, kuused olid nii tihedad.

*

Vahepeal möödusid aastakümned nagu linnutiivul ja kätte jõudis pime ennejõulune õhtu aastal 2017. Sellel õhtul käis väike rühm Alkeemik Toltsi sõpru üheskoos Kumus vaatamas Toltsi näitust "Maastik vaikeluga" ning võttis nõuks peale näitust minna Metsakalmistule Toltsi hauale küünlaid süütama. Oli tõesti pime õhtu. Metsakalmistu suurte puude all oli peaaegu niisama pime nagu selles ammuses kuusikus. Surnuaiarajad olid libedad ja kumerad nagu klaasist palgid. Meie väike viieliikmeline protsessioon oli sunnitud kasutama mobiilirakendust "taskulamp". Arutasime, kuidas me Toltsi haua pimedas üles leiame. Kuid järsku langes mobiiltelefoni lambi valguskiireke täpselt Toltsi hauakivile – ja oligi kombes.

*

Mõne aja pärast, uue aasta jaanuaris, küsiti minult KUNST.EE-st, kas ma ei kirjutaks lugu Andres Toltsist. Olin nõus küll, kuid kohe kirjutama ei hakanud. Mõni päev hiljem, ühel varahommikul, nägin järgmise unenäo. Kohtusin Torontos elava kunstiteadlase Eda Sepaga, kes ütles: "Tule, ma näitan sulle Toltsi uut maali!" Läksime ühte nooblisse pargikohvikusse, ringikujulisse ruumi, mis asus roosas paviljonis, millel olid maast laeni kaaraknad. Ümber paviljoni kasvasid ringikujuliselt istutatud ja prantsuse moodi ümmarguseks pöetud võradega pärnad vaheldumisi marju täis murelipuudega. Puud olid istutatud selle arvestusega, et iga akna taha jääks kaks puud, pärn ja murel. Nii et väljavaade oli lummav.

Kohvik oli tühi ja väga elegantne. Ühte seina kattis suur maal, Andres Toltsi autoportree, mille nimi oli "Vaiksel pärastlõunal koostab Tolts lillekimpu". Maal oli rohelistes, valgetes ja kollastes toonides. Esiplaanil seisis väga noor ja väga noobel Tolts. Ta kandis kollast tviidkuube ja selle all rohelise-kollase-kirjut misson-mustriga kootud vesti. Jalas olid tal kallid konjakivärvi kingad ja tema ees seisis madal ümmargune rohelise linaga kaetud lauake vaasiga, kuhu Tolts parajasti keskendunult sättis elegantset kimpu valgetest kalladest ja nende lehtedest. Maalitud ruumi kaugemas nurgas istus noor Ando Keskküla, jalg üle põlve. Järsku maalitud Tolts märkas mind, muutus elavaks Toltsiks, sirutas käe pildi seest välja ja viipas. Meil hakkas väga lõbus ja me ajasime Toltsiga hulga aega hullu juttu ning naersime kui koerad.

*

Hetk enne ärkamist tuli mulle pähe: näe, Toltsi ikkagi huvitab, mida ma temast KUNST.EE-le kirjutan.

 

Viivi Luik on luuletaja ja kirjanik. Tema ja Jaak Jõerüüdi mitmeid raamatuid on kujundanud nende perekonnasõber Andres Tolts.

 

 

¹ Vt Andres Tolts, Ülevaatenäitus Eesti Kunstimuuseumis. Tallinn: Andres Tolts, 1999, lk 23.

² Ibid.

³ Ibid.

⁴ Leonhard Lapin, Ääremärkusi Boris Groysi staliniaanale. – Akadeemia 1998, nr 5, lk 1113. 

⁵ Andres Tolts, Ülevaatenäitus Eesti Kunstimuuseumis, lk 14.

< tagasi