est eng

 

Alkodiplomaatia

Andreas Trossek (3/2017)

Andreas Trossek ei käinud veel rühmanäitusel "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis".

 

 

25. VIII 2017–28. I 2018
Kumu kunstimuuseum
Kunstnikud: Adéla Babanová, Daniel Baker, Olga Chernysheva, Wojciech Gilewicz, C.T. Jasper & Joanna Malinowska, Flo Kasearu, Karel Koplimets, Irina Korina, Taus Makhacheva, Porter McCray, Alban Muja, Ilona Németh & Jonathan Ravasz, Roman Ondák, Tímea Anita Oravecz, Adrian Paci, Vesna Pavlović, Dushko Petrovich, Janek Simon, Radek Szlaga & Honza Zamojski, Maja Vukoje, Sislej Xhafa.
Kuraator: Magdalena Moskalewicz.

 

 

Järgnev lugu ei ole näitusearvustus. Ajal, mil seda kirjutan, ei ole toimunud isegi ametlikku pressituuri Kumu rahvusvahelisel suurnäitusel "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis". Ometigi on näitusel eksponeeritud üks aktsioon, mida on tublisti eelkajastatud juba nii Eesti kui ka Soome peavoolumeedias. See on Karel Koplimetsa laevaretk tänavu 9. augustil Helsingist Tallinnasse (täpsemalt Porkkala poolsaarelt Rohuneeme sadamasse). Retk sai teoks polüuretaan- ehk PUR-vahuga täidetud õllepurkidest iseehitatud alusega Ale, mille dokumentatsiooni, s.o parve ennast ja videoinstallatsiooni pealkirjaga "Juhtum nr 13. Taarast laeva oodates" (2017) nüüd Kumus näha saame. "Reis kestis üle 8 tunni ja keskmiseks kiiruseks oli 3,8 sõlme," on kunstnik ise sotsiaalvõrgustikus Facebook reisi kõige tähtsama tulemuse kokku võtnud. Tänu Taarale!1

Kui miski asi kõlab nagu nali, näeb välja nagu nali ja ajab naerma nagu nali, siis on üsna tõenäoline, et see ongi tegelikult nali. Isegi juhul, kui tegemist on pigem võllanaljaga tõsisel teemal. Võib nimelt julgelt eeldada, et kui Koplimetsa teost vaatab näitusesaalis Eesti või Soome kodanik, kulub keskmiselt pool kuni poolteist sekundit, et aritmeetilinse jada lahendada. Elementaarne: Helsingi, Tallinn, meri, laev, alkohol, taara. Laeva nimi Ale viitab lisaks soome keeles allahindlusele. Nagu kunstnik juba oma suvisel Tallinna Kunstihoone galeriis toimunud isiknäitusel "Juhtum nr 11. Talsinki" vihjas, käivad meresõit Soome lahel ja alkohol kokku nagu sukk ja saabas.2 Dokumenteerides Tallinn–Helsingi laevaliinil nn pendeltöö fenomeni – s.o kümned tuhanded Eesti kodanikud lihtehitajatest arstideni töötavad Soomes parema palga nimel –, ei saanud ta samas mööda vaadata tõsiasjast, et Eesti jõukate laevandusärimeeste teise suure sihtgrupi moodustavad Soome nn alkoturistid – uuringute järgi koguni 80% soomlastest lahkub Eestist koju alkoholilaadungitega. Mis muidugi ei tähenda, et Eesti pendeltöölised odavamat alkoholi Soome kaasa osta ei mõistaks, kaugel sellest. Kõik näib toimivat lausa füüsikaseaduste järgi: kuna vesi on tihedam kui alkohol, ujuvad piirituseaurud alati pinnale ning inimesed on need "põletusahjud", kes etanooli lagunemisprotsessi lõpuni viivad. Järele jäävad tühjad purgid ja pudelid.

Moraal on niisiis selge: me joome liiga palju. Ametlikel andmetel tarbitakse Eestis aastas ligikaudu 10 liitrit absoluutalkoholi ühe täiskasvanud elaniku kohta, karsklaseks nimetab ennast vaid alla viiendiku elanikkonnast. Soomes võngub aastane kõrist alla kallatava piirituse litraaž veidi väiksemate numbrite peal, ent kuna Eestis kehtiv alkoholiaktsiis on pikki aastaid olnud märkimisväärselt madalam, käivad soomlased Eestis "tankimas" nii, nagu eestlased oma lõunanaabrite lätlaste juures alles hiljaaegu käimist alustasid. Sporditerminites nimetatakse antud nähtust ka "viinaralliks", mida vallandab lisaks alkoholisõltuvusele ka ihnuskoilik soov odavamalt läbi ajada. See ei ole mingi saladus ega uudis, pigem annab iga järjekordne alkoholi liigtarbimise teemaline uuring või arvamuskolumn mõlemal pool Soome lahte märku kummaliselt tuimast ja moraalselt ambivalentsest resignatsioonist, et vähemalt joomises oleme maailmameistrid.

Kuid projekti pealkiri "Taarast laeva oodates" viitab ka prohvet Maltsveti jüngrite tragikoomilisele lootusele, kes ootasid Lasnamäe pankrannikul 19. sajandil tulutult "valget laeva", mis neid "tõotatud maale" viiks, kuni tsaari politsei nad laiali ajas. Maltsvet rääkis küll Krimmist, kuid vahet pole: 20. sajandi jooksul toimus eestlaste kollektiivses mälus teatud kognitiivne nihe, mis tipnes järeldusega, et vaba läänemaailm algab põhjanaabrite juurest. Sinna tuli pääseda, sinna tuli välja jõuda ja sinna pääses üle mere. Kumu muuseumipedagoogid saavad sügavalt nõukogude ajast tuua näiteks Jaan Elkeni krestomaatilise "Kajaka" (1982), mis kujutas igatsevalt Tallinn–Helsingi laevaliinil tol ajal kurseerinud reisilaeva Georg Ots, või siis Ando Keskküla triptühhoni "Tallinna sadam lõpetamata meremaaliga" (1980/81). Koplimetsa laev pidi algselt seilama tuulejõul ning purjemotiiv viib vaataja otseteed eestlaste rahvuseeposes "Kalevipoeg" kirjeldatud laevani Lennuk, mida 1910. aastal kujutanud Nikolai Triik ammutas inspiratsiooni otse loomulikult soomlaste rahvuseepose "Kalevala" illustraatorilt Akseli Gallén-Kallelalt. Kalevipoja Lennukit kujutasid teiste seas ka Johannes Võerahansu, Eduard Wiiralt ja Kristjan Raud, kes kõik kuuluvad eestlaste rahvusliku kunsti kullafondi.

Koplimetsa laev viitab seega ka teatud kollektiivsele võlatundele, mida eestlased soomlaste suhtes tundnud on – oleme põhjanaabritelt ju nii palju asju maha viksinud.3 Või sulgub siin pigem üks sümboolne ring? Eesti maksumaksja raha eest koolitatakse välja arste, kes lähevad Soome tööle, kus hakkavad ravima alkoholi liigtarvitamise tüsistusi Soome maksumaksjatel, kes on matnud oma viinarahad maha omakorda Eesti riigikassasse. Prohvetlik oli selles mõttes juba üks Aki Kaurismäki esimestest filmidest, suurepärane absurdikomöödia "Calamari Union" (1985), kus hulk Franki- nimelisi töölisklassi tüüpe Helsingis igasuguseid lollusi tehes järjestikku elumere lainetesse upuvad, neist kaks kõige viimast meeleheitlikul paaditeekonnal Eestisse.4

 

Andreas Trossek on kunstiteadlane, töötab kvartaliajakirja KUNST.EE peatoimetajana.

 

1 Taara või Tharapita oli väidetavalt ristiusustamiseelses Eestis peamise kummardatava jumaluse nimi (vrd Thor skandinaavia ja germaani mütoloogias). Ühtlasi tähendab "taara" tänapäeva eesti keeles (kauba) pakendit, sh tühje purke või pudeleid, mis on koormatud riikliku pandisüsteemiga ja mida saab tagastada taarapunktides või -automaatides. Küsimusele, miks tähistab eesti keeles tühje alkoholianumaid ja muistset eestlaste jumalust üks ja seesama sõna, ei õnnestunud mul rahuldavat seletust leida.

2 See Koplimetsa projekt meenutab mulle küllaltki otseselt Paco Ulmani 2011. aastal Tallinna Linnagaleriis toimunud isiknäitust "Tallinn–Helsinki–Stockholm", kus kunstnik pildistas Läänemerel liiklevate parvlaevade interjööre sadamas, s.t ilma inimesteta, omalaadsete õõvastavate "mitte-kohtadena" iseloomutus transiiditsoonis.

3 Hea illustreeriv näide oleks siinkohal 2008. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis toimunud humoorikas ühisnäitus "Kivi südamelt", kus Villu Plink ja Silja Saarepuu paarisajakilose Soomest aastatuhandeid tagasi jääga Eesti randa randunud kivi käsikäru peal Soome tagasi viisid, sest "võlg on võõra oma".

4 Aki Kaurismäki mõju taasiseseisvunud Eesti filmikunstile on eraldi artikli teema. Piirdugem siinkohal anekdoodiga, et kui te näete mõnel rahvusvahelisel filmifestivalil filmi, mis näeb välja, nagu oleks see toodetud Soomes, aga ei ole seda, siis on üsna tõenäoline, et see on toodetud Eestis.

 

Karel Koplimets

Karel Koplimets
Juhtum nr 13. Taarast laeva oodates
2017
performance'i videodokumentatsioon
Kõik õigused kunstnikul

< tagasi

Serverit teenindab EENet