est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Andres Kurg. Kole ilus arhitektuur

Andres Kurg (1/2000)

 
Ma ei tea kindlalt väita, millisel konkreetsel üksikajendil oli enamiku Eesti arhitektide huvi selleaastase Veneetsia arhitektuuribiennaali konkursi ja ürituse enda vastu nii leige, aga selle mitteteadlik sisu võis olla näituse ebamugav üldteema. Üleskutse “Linn: vähem esteetikat, rohkem eetikat” kõlas ideoloogiliste ehitusprogrammide suhtes immuunsetele arhitektidele õõnsa euroidealismina, tüütu poliitilise korrektsusena, mida siin “terve mõistuse” kattevarjus automaatselt tõrjutakse. Iseasi, kui oleks saanud rahvusvahelist arhitektuurieliiti epateerida male-middle-aged-married-juttudega. Aga seltskond, kes selle peale välja läheks, on siinsest arhitektuurist vist veel puudu.
 
Arhitektuuriga on siin alati lähestikku olnud pigem ikka esteetika. Juba esimese iseseisvuse ajal otsiti arhitektuuris eelkõige väärikust ja ilu, 1990-ndad on lisanud märksõnad “luksus”, “prestiiž” ja “elitaarsus”. Sotsiaalsed teemad kukutati koos Mart Pordiga Arhitektide Liidu 12. kongressil aastal 1979.
 
Ehk siit ka üks põhjus, miks biennaali näituselahendus tuli hoopis kunstikriitiku koostööst arhitektiga. Ja Eesti ei olnud selles osas ainus. Ilmselt on kunstis need teemad ka suurema intensiivsusega käsitlemist leidnud.
 
Arhitektuuribiennaali üldkuraatori Massimiliano Fuksase pakutud pealkiri esitab variatsiooni teemale “Vähem /.../ rohkem /.../”[i], mis püüab 20. sajandi jooksul juba teab mitmendat korda vabaneda kaubaks muudetud esteetilisest ja tegeleda elu endaga. Fuksase jaoks oli “elu ise” seekord globaliseerumine, suurlinnad, rahvastiku kasv, ökokriis. Sellelt positsioonilt olid koostatud kutsutud staaride näitused Itaalia paviljonis ja Arsenales. Rahvuspaviljonides võis teemat interpreteerida oma soovi kohaselt.
 
Eesti astus esimest korda Veneetsia arhitektuuribiennaalil üles Anders Härmi – Tarmo Maiste kureeritud näitusega “Simulacrum City”, siinpoolne komissar oli Anu Liivak. Näitus ise koosnes viimaste aastate valitud arhitektuuriobjektide fotodest (Arne Maasik) ja lavastuslikust videofilmist (Andres Maimik ja Jaak Kilmi), milles fotodel jäädvustatud objekte esitati keha närvisüsteemi “mikrokosmoses”: Ühispank kui aju, Misjonikirik kui süda, Nissani keskus kui neerud jne.
 
Alljärgnev on aga ajendatud ennekõike näituse kontseptsioonist – sellest, miks “Simulacrum City” oma teoreetiliselt taustalt oluline tundus.
 
Esteetilise probleem
 
Erinevate pildimeediate paljunemis- ja paljundamisvõime on eriti II maailmasõja järgses kunstis vana probleem, mis on tekitanud kiirelt tarbitavale ilusale kujundile vastukaaluks mitmeid antiesteetilisi suundi. Brutalismi või arte povera suhteliselt formaalse lähenemise kõrval olid situatsionistid ühiskondlikus plaanis ühed kriitilisemad, mis puudutas kapitalistliku kaubakultuse teenistuses olevat reklaami ja meedia vaatemängutööstust. Nende juhtteoreetiku Guy Debord’i sõnul muudab see traditsioonilised linnakeskkonnad meelelahutuskeskusteks, “tehnoloogiliselt organiseeritud tarbimiseks”[ii]. Arhitektuuris hinnatud monumentaalsus sai selles valguses lihtsalt reklaamistrateegiaks, mis toitis ka turismitööstuse vajadusi. Situatsionistide jaoks oli vastukaaluks oluline vahetu linnakeskkonna kogemus, hetked monumentide asemel.
 
1990. aastatel on nii arhitektuuris kui (performance’i)kunstis need ideed paljus taasavastatud, näiteks Bernard Tschumi sündmuse (event) käsitlustes pole raske ära tunda sedasama vahetu kogemuse eelistamist. “Pole oluline, milline hoone välja näeb, vaid mida ta teeb,” ütleb Tschumi üks sentents selsamal arhitektuuribiennaalil. Samamoodi on 1990-ndatel põlatud pinnalist sisutut vormi, mis võib teenida kas kommertshuve (Ühispank jne.) või mõnda ideoloogilist programmi (Mitterandi Grand Projets).
 
Jean Baudrillard, kelle teooriatest lähtus paljus ka Eesti väljapanek, on sarnastel ajenditel kirjeldanud estetiseerituse ja vaatemängu kõikjalolu, “reaalsuse perversiooni ja maskeerimist”, kus kõike hinnatakse vaid välimuse järgi ja algupärast või tõelist asendab simulatsioon. Situatsionistide-aegsest “äärelinna ostukeskusest liiguti kesklinna kultuurikeskusesse, millest oli nüüdseks saanud lõputult ümbertöödeldavate kaupadega hüpermarket”.[iii]
 
Siit spetsiifilisemalt on arhitektuuriprotsessi kirjeldanud inglise arhitektuuriteoreetik Neil Leach,[iv] kelle arvates langeb arhitektuur eriti lihtsalt simulacrum’i-lõksu, sest suhtleb maailmaga just visuaalse representatsiooni kaudu. Leachi arvates on kõik püüded tegeleda utilitaarsete printsiipidega jõudnud õige pea estetiseerituse ummikusse: funktsionalismi levimine rahvusvahelise stiilina, brutalismi robustsete materjalide tajumine ilusana. Arhitektid vaatavad maailma ennekõike kui pilti, seal on esteetiline privilegeeritud. “Utoopilistest arhitektuurivisioonidest saavad arhitektuurieliidi abstraktsed esteetilised eksperimendid, millel pole pistmist praktiliste vajadustega,” järeldab Leach. Veelgi enam, esteetiline tuimestab arhitektid “päris” maailma suhtes, laseb neil rahulikult askeldada ja olla tegelikkusele seeläbi ohutud.
 
“Simulacrum City” küll otseselt neid küsimusi ei püstitanud, aga need olid teataval moel selles kontseptsioonis olemas, vähemalt mõisteliselt. Härmi ja Maistet ei huvitanud niivõrd see, mida simulatsioon arhitektuurile konkreetselt teeb, vaid mida ta sotsiaalses plaanis tähendab.
Luban endale siinkohal väikese kõrvalepõike.
 
Simulatsiooni probleem
 
Baudrillard’i järgi on 20. sajandi humanitaarteadusi valitsenud maski ja paljastuse diskursus, marksism ja psühhoanalüüs oma aja ära elanud. Nende abil ei saa maailma kallale asuda simulacrum’ite ajastul, kus pole vahet reaalse ja hüperreaalse vahel. Kui näiteks Tiiu Silvese imagoloogiline maskeraad salapäraste rikkustega oli iseenesest läbinähtav, siis Rain Lõhmus või Rein Kilk esindavad simulatsiooni par excellence: esimese uus-yuppie’lik teadlikkus (võiks öelda, et ta võtab Tallinna-simulacrum’ist maksimumi) ja teise lohaka miljonäri poos. Või mõelgem näiteks Hirami saabumisele eesti kirjandusse: kõigepealt žürii poleemika, kas tegu on tõlkega või ei, hiljem mitmed plagiaadisüüdistused. Samamoodi peab Kaur Kender ilmselt igas intervjuus vastama küsimustele, et kas ta ikka ise elas ka nii, nagu ta “Iseseisvuspäevas” kirjutas.
 
Võiks siis arvata, et Baudrillard on Eestis ajakohane just praegu, kui tarbijakapitalismi simulatsioonimasin on sisse saanud tõelise hoo.
 
“Simulacrum City” kontseptsiooni lähtekoht ongi 1990. aastate Eesti arhitektuuri suurlinlik simulatiivsus, kus aimatakse järele metropolides käibivaid mudeleid. Ma arvan, et see pole ainult Tallinna või Eesti probleem. Enamik linnu tänapäeval on simulacrum’i linnad, mis võivad küll ekraanil nähtud teisi suurlinnu käsitleda “desir’ objektidena”, kuid mille peamine tekkepõhjus on seesama pildistumine, kaubafetišism, lõputu reklaamimaailm jne. Mõelgem selles kontekstis Tallinna Kristiine keskusele või Ilmarise kvartalile; välisministeeriumi hoone heleda kivifassaadi asendamisele plastmassiga ja lennujaama rekonstruktsioonile või Tallinna linnavalitsuse abitutele katsetele müüa Cannes’i messidel Viru väljaku või Idakeskuse arvutipilti. See klaustrofoobne pinnaarhitektuur on tekkinud nii soovist midagi müüa kui ka kujutlusest, milline kujund müüb. Kindluse mõttes võetakse pakendipilt mujalt. Postsotsialistliku ääremaana on meil alati juba ees “kellegi kogemus”, põhjanaaber, kes on varem nii teinud, ja fantaasiavaene välisinvestor, kes opereerib läbiproovitud valemitega. Aga tarbimiskapitalismi simulacrum toimiks ka ilma nendeta. Aktsepteerides Baudrillard’i kirjeldatud reaalsuse ja illusiooni täielikku eristamatust, on kõik katsed tekitada simulatsioonilinna tõelisuse reservaat juba ette nurjumisele määratud. Kui “Stalkeri” piirkond Tallinna sadama ja kesklinna vahel oleks isegi säilitatud, oleks see muutunud turistlikuks tehisoaasiks, eksootika leivanumbriks kogu sinna juurde kuuluva turismitööstuse atribuutikaga – iseenda kõige meisterlikumaks simulatsiooniks. Mässumeelne intellektuaal esindab šikki elustiili ja ajaleht Võitlev Sõna on lõppkokkuvõttes sama revolutsiooniline kui Nelli Teataja või Meie Meel.
 
Meedia. Diskussiooni raamid
 
Neil Leach näeb esteetilise süvendamist arhitektuurimeedias ennekõike professionaalsete erialaajakirjade mõjul, kus vastastikku imetletakse ilusate majade pilte ja kaugenetakse reaalsetest vajadustest. Arhitektuuri estetiseerimine oleks nagu ainult ühepoolne. Tal jäävad mainimata mitmed populaarsed meediumid, mis vaikselt, aga pidevalt aktiviseerivad lihttarbijat ja kujundavad tema käsitluse arhitektuurist ja oma “reaalsetest vajadustest”. Sealjuures pole see protsess üldsegi süütu. Arhitektuur füüsilisel kujul on alati seotud majanduslike huvidega ja meedia on nende vältimatu töövahend. Vaadake näiteks, kuidas mõne ajakirja “päris” sisus justkui neutraalsetel alustel esitatud ja analüüsitud objekt figureerib reklaamiplokis nii oma katusematerjali kui ka parketinäitega. Lõpuks tundub vaid, et mõne lehekülje ülaossa on unustatud kirjutada “kommertstekst” või ehitussaatele “teleturg”. Erinevale publikule on lihtsalt erinevate kaubamärkidega ajakirjad, mis esitavad erinevaid ilu-kaupu – ja võidab see, kelle reklaam on edukam.
 
Fuksase biennaaliteema oligi oluline, kuna katsus suunata arhitektuuridiskussiooni välja meedias kehtestatud teljelt “ilus – inetu”, “hea maitse – halb maitse”, arhitektuur nii-öelda repolitiseerida. Kui agaralt sellest kinni hakati, näitab interpretatsioonide rohkus biennaali väljapanekute seas ja ootamatult lai ettekujutus sellest, mis kõik arhitektuuri alla mahub, kui väljutakse oma mugavatest raamidest. Olgu see siis näiteks jaapanlaste Kazuyo Sejima ja Ryue Nishizava “Tüdrukutelinna” projekt oma kookonisarnase “mantliarhitektuuriga” või hollandlaste “Isiklik linn – avalik kodu”, kus testiti külastajate najal uute kollektiivsete ruumide võimalusi[v]. Samasugune katse kehtivast arhitektuurikäsitlusest erineda oli eestlaste “Simulacrum City”, kus kriitiline kontseptsioon peegeldus iroonilises libasüžeega videofilmis. Samas pöördus näitus iseenda vastu, sest kompromissi tõttu olid väljas ikkagi ka ilusate majade pildid! Ilmselt oli siinse žürii jaoks lahkumine esinduslikkuse ja ilu teljelt kujuteldamatu, aga sealjuures põhjendatud – mida muud oleks saanud Eesti arhitektuurist näidata? Sellisel juhul peab aga kahtlema rahvusliku osalemise vajaduses Veneetsia biennaalil üldse. Igatahes pankade ja poodide ilusad fassaadid “ei soojenda ka kedagi”.

[i] Olgu siinkohal ära toodud ka kuulsaimad varasemad loosungid. “Less is more” – Ludwig Mies van der Rohe 1960-ndatel. “Less is a bore” – Robert Venturi 1970-ndatel. “I am a whore” – Philip Johnson 1980-ndatel.
[ii] John Rajchman, The Bilbao Effect. Casabella 1/2000
[iii] Samas.
[iv] Neil Leach, The Anaesthetics of Architecture. MIT press, Cambridge, Massachusetts 1999.
[v] Siia juurde võiks lisada ka n.-ö. keelekesksest või representatiivsest projekteerimisest välja murda püüdvad arhitektid: Ben van Berkel, Hani Rashid, dECOi jt.
< tagasi

Serverit teenindab EENet