est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 2/2024!

 

Antropotseeni melanhoolia

Andreas Trossek (2/2023)

Andreas Trosseki usutlus Lou Sheppardi, Evy JokhovaMari-Leen Kiipli, Edith Karlsoni ja Ivar Veermäega näituse "Kunst antropotseeni ajastul" teemal.



5. V–8. X 2023
Kumu kunstimuuseumi 5. korrus
Tellitud projektidega kunstnikud: Evy Jokhova, Edith Karlson, Mari-Leen Kiipli, Laura Linsi ja Roland Reemaa, Laura Põld ja Lou Sheppard, Ivar Veermäe
Kuraatorid: Linda Kaljundi, Eha Komissarov, Ulrike Plath, Bart Pushaw, Tiiu Saadoja



Andreas Trossek (AT): Kunstimuuseumides planeeritakse asju pikalt ette. Mäletan, et umbes kaks-kolm aastat tagasi jõudis minuni kuulujutt, et Kumu korraldab antropotseeni kontseptile keskenduva näituse. Nii et oleks huvitav teada, mis etapis igaüks teist selle tohutu suure näituseprojektiga ühines ja miks otsustasite osalemiskutse vastu võtta?


Lou Sheppard (LS): Ma teen palju koostööd Laura Põlluga, kellega juurdlesime posthumanismi ja kväärökoloogia küsimuste kallal – oleme pärast New Yorgis kohtumist koos uurimistööd teinud, kuid Covid-19 hoidis meid muidugi lahus. Nii et kui see näitusekutse tuli, ütles ta kohe, et see oleks tema arvates õige koht, kus meie uurimistööd ja mõningaid teoseid näidata. Ja see pidi olema, ma arvan, umbes kaks aastat tagasi.

Huvitav on siinkohal, et varasemad antropotseeniteemalised näitused ei olnud minu arvates ehk sageli nii kriitilised, aga nüüdne näitus Kumus on selliste suurte antropotseeninäituste seas pisut hilisem tulija ja tundub olevat üsna kriitiline ja mõttetihe. Jääb mulje, et mõningatel varasematel näitustel püstitatud probleemidele ja küsimustele on siin lahendus leitud.


Evy Jokhova (EJ): Mul on Eestis sugulasi ja olen lapsest saati siin külas käinud, aga pole kunagi Eestis elanud. Ükskord siin olles kohtusin muuseumis Eha Komissaroviga, kes tahtis mu kunstnikupraktikaga natuke lähemalt tutvuda – installatsioonidega, mis käsitlevad inimese ja looduse, inimese ning arhitektuuri suhteid. Nii me siis rääkisime neist asjust ja teised näituse kuraatorid ühinesid meie vestlusega. Ja tõesti, see oli umbes kaks või kolm aastat tagasi.

Niisiis nad rääkisid, et plaanivad sellist näitust, ja küsisid, kas sooviksin kaasa lüüa. See on ühtlasi mu esimene näitus Eestis, mis on mulle kuidagi ka kodune, nii et loomulikult võtsin kutse vastu. Mõnes mõttes oligi see nagu kojutulek, sest nende kahe aasta jooksul olen osalt seoses Kumu uurimisreisidega ikka ja jälle Eestisse sattunud.

Mingil hetkel komistasime Eesti Rahva Muuseumi arhiivis 1920. ja 1930. aastatest pärit käterätikute otsa, millele olid tikitud päkapikud, ja ma lihtsalt ei suutnud neist loobuda. Olin neist vaimustuses. Ütlesin, et annan endale loomulikult aru, et alustasime oma jutuajamist geoloogiast, aga tegelikult peab kogu asi olema päkapikkudest! Seal on kootud, tikitud ja heegeldatud tekstiilitükke ning minu jaoks on iga niit nagu ajajoon – neist kihistustest kumab läbi geoloogia.




Evy Jokhova
Geoloogilist aega oodates
2023
Kohaspetsiifiline installatsioon
Näitusevaade Kumu kunstimuuseumis
Foto autor Stanislav Stepashko
Kunstniku loal




Mari-Leen Kiipli (MLK): Arvan ka, et sain kutse kas 2020. või 2021. aastal, pärast seda, kui tegin oma esimese näituse taimedest, mida kasvatasin maakodus Kehra lähedal, kust mu suguvõsa pärit on. Kehra on tööstuslinn, kus tegutseb suur tselluloosi- ja paberivabrik, ning pärast Kumult kutse saamist rääkisime palju ka paberitööstusest, Jägala jõest ja reostusest, mis paneb jõe ümbruses taimestiku vohama. Nii et siin näitusel arendan oma varasemat kunstnikupraktikat natuke edasi.

Näiteks pean üht või teist taime siin potis kasvatades küsima, millised oleks õiged taimeliigid, mis muuseumi keskkonnas ellu jääksid. Kasutan siin ka mõningaid köögivilju, mida mu pere on maakodus kasvatanud. Taimekasvatus oli Eestis Nõukogude aja lõpu ja taasiseseisvumise järgsel üleminekuperioodil ka oluline sissetulekuallikas, sest inimesed olid väga vaesed ja see oli omamoodi hea viis end majanduslikult ära elatada.


AT: Põhimõtteliselt pead siis aeg-ajalt käima kontrollimas, et installatsioonis kasutatud taimed oleks ikka elus+


MLK: Just. Ja ilmselt olen selle teosega seotud terve suve, sest pean selle eest hoolitsema.


AT: Edith ja Ivar, kuidas teiega oli?


Edith Karlson (EK): Vaatasin just, et esimene e-kiri, mille sain Linda Kaljundilt, oli 2020. aastal. See oli tegelikult üsna lihtne: nad arvasid, et ma võiks ehk olla see inimene, kes nende "looma/kala" alateemaga haakub, ja ma olin nõus, sest see kõik kõlas väga huvitavalt. Ja mulle meeldis ka see, et ta ütles, et protsess tuleb pikk ja meil on aega asjaga tegeleda.

Tegelikult ma isegi mäletan, et kui ma selle e-kirja sain, viibisin parajasti Ida-Virumaal, nii et see mõjus nagu omamoodi märk kogu selle melanhoolse õhustiku taustal, mis neis tööstuspiirkondades valitseb. Seal on valu ja seal on ilu ja see kõik on väga intrigeeriv.


Ivar Veermäe (IV): Ma ei mäletagi täpselt, millal mina liitusin, aga see oli kindlasti rohkem kui aasta tagasi. Mõnes mõttes oli mu kunstnikupraktika niikuinii selles suunas liikunud. Varem tegelesin palju tehnoloogiaga, kuid alati mõne konkreetse koha kaudu, näiteks justkui väikese osaga suuremast keskkonnast. Seega tundus näituse idee mulle väga huvitav ja sobilik.

Kohtusin paljude teadlaste ja Kohtla-Järve põlevkivimuuseumi töötajatega. Kogun ettevalmistuste käigus alati palju infot, aga seekord tekkis seda eriti palju, nii et nüüd on mul tohutu materjalikogu. Siin Kumus on välja pandud ainult väike valik ja töötan selle materjaliga kindlasti edasi.


AT: Nii et mis sa sellest põlevkivi kaevadamise ärist siis arvad: kas eestlased peaksid lihtsalt põlevkivi edasi kaevandama ja põletama, sest see annab energiat ja on maapõues käepärast võtta?


IV: Parem oleks, kui enam ei kaevandaks. Õigemini, kui keskendutaks tarbimise vähendamisele. Inimene on väga energianäljane. Kuidas oma energianälga vähendada, selles on küsimus.


AT: Aga milline on teil tööprotsessi käigus olnud selline üldisem meeleolu või mõtteviis? Pean nõnda küsides ilmselt silmas seda, et kui antropotseenile kui märksõnale mõelda, siis on see väga melanhoolne teema, sest ütleb justkui metafoorselt välja, et kogu kahju on juba tehtud ja planeet on üsna pöördumatult rikutud. Inimkond muudab planeeti juba geoloogilises plaanis. Tähendab, mida seal enam teha annab?


EK: Jah, nagu sa ütlesid, kogu kahju on juba tehtud. Aga ma arvan, et küsimus on ka selles, kuidas siiski natuke õnne ja lootust leida. Minu meelest liiguvad asjad mõnes mõttes ikkagi ka paremuse poole. Olen viimasel ajal sõpradega rääkinud, kes meenutavad Nõukogude aega ja seda, kuidas tol ajal loodusega ümber käidi, sest siis lihtsalt ei oldud nii teadlikud. Aga inimesed saavad kogu aeg targemaks ja targemaks ning otsivad võimalusi, kuidas kõik kuidagi ikkagi toimima panna.


AT: Samas, kui tahta elektriautole akut ehitada, siis ka see pole just keskkonnasõbralik.


LS: Jah, praegu on keeruline aeg elamiseks. Kõik, mida me teeme, mõjutab kõike muud. Me ei saa lihtsalt pimesi kaevandada, vaid peame aru saama ka oma seotusest.

Näiteks kui me Kundas [Eesti suurima lubjakivikarjääri ja riigi ainsa tsemenditehase asukoht. – Toim.] tööle asusime, vaatasime, et see on ju täielik tühermaa. Nii tühi! Nii suur ja lage! Aga kui hakkasime seal päriselt aega veetma, õppisime tundma taime- ja linnuliike, kes sinna praegu tagasi tulevad. Samuti saime teada, et kuna pinnase lõhkamisel kasutatakse samamoodi lämmastikku nagu väetistes, muudab see maapinna väga toitainerikkaks, nii et seal hakkab palju uusi puid kasvama, kuid need kasvavad tagasi väga kindla mustri järgi, kummalisi võrgustikke moodustades, mis järgivad lõhkamisi.

Arvangi, et me võtsime sealt lõpuks kaasa mõtte, et seal toimuvat ei saa nimetada nii, et "loodus võtab kõik tagasi", vaid see on rohkem nagu koostöö või kummaline pooleldi n-ö toodetud ja pooleldi n-ö loomulik maastik. Ja selles maastikus ja selles faktis, et see polegi viljatu tühermaa, on midagi väga vastupidavat looduse kohta. Nii et see on võib-olla üks viis, kuidas olla vähem melanhoolne.

Tähendab, paljud asjad ongi imelikud! Ja see on huvitav.


AT: Jah, sest ma ei usu, et leidub kedagi, kes asuks – ma mõtlen poliitilises plaanis, globaalselt – rinda pistma põhiprobleemiga, milleks on ülerahvastatus.


LS: Asjad on, nagu nad on. Me ei saa oma olemuse üle otsustada. Peame aktsepteerima, et oleme need, kes me oleme.

Mõnes mõttes nõudsin varem ise palju raevukamalt, et asjad peavad muutuma. Nüüd mõtlen palju rohkem sellele, kus me parajasti omadega asume. Ja see on huvitav – mida tähendab selles kõiges osaleda? Arvan, et olukorra aktsepteerimine on osa sellest, mis meid tegelikult aitab.


EJ: Ma leian, et see ongi üks põhjus, miks see näitus niivõrd huvitav on, sest jah, teema on väga melanhoolne ning jah, inimolenditena on meil tohutult palju vajadusi.

Näituse ülespanemise ajal oli mul aega vaadata ka kõiki teisi teoseid, ajaloolisi töid. Meie tekitatud probleemid on sageli sündinud parimatest kavatsustest, mitte pahatahtlikkusest. Võtame näiteks 1960. aastad, kui öeldi: "Me peame kõik need inimesed ära toitma! Meil on olemas tehnoloogia, me saame sellega hakkama!" Tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega. Eks ole?

Noh, umbes samasuguses kohas oleme ka praegu. Kogu meie teekond on olnud sillutatud heade kavatsustega, sageli pettekujutelmade tõttu, aga ka seepärast, et meil ei olnud minevikus piisavalt teadmisi. Üks näituse huvitavamaid aspekte on minu meelest just see, kuidas me nüüd mõistame, et teatud asjad olid pettekujutlused. Aga omal ajal polnud see sugugi ilmselge.

Miks ma lõin siia näitusele päkapikkude paralleeluniversumi? Tähendab, meil on seal täielik "päkapikupropaganda"! See on natuke "keel põses huumor"; seal on näiteks tikitud rätik õnnelike päkapikkudega, kes löövad metsa vahel tantsu. Nii et teatud mõttes on see ka paroodia või farss selsamal teemal.

Ja vastastikuse sõltuvuse idee, mida vist ka Lou juba mainis – see on viimasel ajal suur teema ja minu arvates väga oluline. Lükka ja tõmba, võta ja anna tagasi. Tunnen, et viimastel aastatel on inimesed sellest mõtteviisist ja meie tegevuse mõjust planeedile rohkem teadlikud.

Loomulikult on nüüd palju veebikohtumisi. Alguses neist osa võttes mõtlesin, et see on ju suurepärane suhtlusviis – inimesed ei lenda enam ringi ega reisi kohtumistele. Aga nagu ma üsna varsti teada sain, jätab kogu see andmete salvestamine ja energia endast maha tohutu süsiniku jalajälje. Vähemalt nüüd oskame selliseid väiksemaid pettekujutelmi natuke kiiremini läbi näha. Meil on palju vajadusi, kuid oleme ka uskumatult kohanemisvõimelised.

Lootusel on ka negatiivne pool, kalduvus muutuda tõsikindlaks arvamuseks – selle sõna filosoofilises tähenduses. Loodus ju taastub, aga kas me ikka tõesti teame seda? Ei tea. Me loodame seda ja meie lootusest on saanud tõsikindel arvamus. Nii muudkui viskamegi asju prügikasti edasi ja eeldame, et kõik taastub. Ja mõnel juhul ongi nii ja see on hämmastav. Näiteks lõhkamiste kõrvalmõjuna hakkavad taimed kasvama.

Praegu on sellegipoolest tugev surve hoogu maha võtta. Põhjus, miks kasutan ülimalt töömahukaid materjale, on see, et neile tuleb pühendada aega. Tänapäeval oskavad paljud meist ehk neid märke kiiremini ära tunda. Seega lootust on. Olukord on melanhoolne, aga samas on ka pisikesi paranemisi... Kui igaüks teeb selleks kasvõi õige natuke ega unusta selle käigus ka naeratada, siis võib-olla polegi asi nii hull.


AT: See vist haakub natuke ka Mari-Leeni installatsiooni teemaga? Taimede eest hoolitsemine võib olla väga teraapiline. Ühelt poolt on see kasulik, sest kurgi saab hiljem ära süüa, kuid see on ka teraapiline protsess.


MLK: Jah, kõigi nende asjadega toimetulek on oluline.

Minu jaoks on üsna kurb teema ka metsade raiumine Eestis. Paljud mu lemmikmetsad, kus käisin varem marjul või seenel, on maha raiutud. Näiteks meie maja taga oli ka mets – minu kujutluses oli see "lõputu", umbes nagu kosmos vms. Aga siis võeti see maha ja järele jäänud raiesmik oli tegelikult nii väike, et miski minu sees tõesti murdus.

Hiljem olen seal raiesmikul üsna palju aega veetnud, et olukorraga kohaneda. Mulle tundus see tervisliku tegevusena. Lõpuks ma vist ka leppisin sellega, et nüüd ongi seal raiesmik – kasutasin isegi midagi sealt ühes oma installatsioonis.


AT: Piltlikult öeldes tundub mulle, et kui inimesed ütlevad selle sõna kõva häälega välja – "puu" –, siis tavaliselt kujutatakse ette midagi, mis on umbes 20–30 cm jäme ja mille saab käte vahele haarata. Aga keskaegsetes muinasjuttudes on puu oma 200–300 aastat vana, väga jäme, hirmutav ja tohutu suur.

Isegi Eestis, kus on üsna palju metsi, räägime ju tavaliselt pigem ikka noorematest metsadest. Seega oleme aegamööda kohanenud arusaamaga, et tavaline mets on tegelikult noor mets.


MLK: Jah, ja kui see kasvab natuke suuremaks, siis on see "hirmus raiskamine"!


EK: Tahtsin lihtsalt lisada, et koroona ajal ostsin endale väikese metsatüki. Ainult umbes ühe hektari, aga minu jaoks piisab, sest see on väga vana mets. Mõned puud on seal üle saja aasta vanad. Kavatsen seda vana metsa hoida nõnda, et kõik püsiks puutumatuna.

Huvitav on aga see, et eelmine omanik võttis ühe väikese lapikese sellest metsast maha ja kui ma nüüd kõnnin selles muinasjutumetsas ja seejärel sellel maha raiutud lapikesel, siis ma näen ka, kuidas seal raiesmikul mets uuesti kasvama hakkab. Seal on mõned noored puud, mida ma püüan vormida nii, et need kasvaksid selliseks, nagu ma tahan. Nii et ma olen sellest kõigest väga põnevil praegu.

Üldisemalt tunnen aga samal ajal üsna korralikku süüd oma töömeetodite pärast. Ma kasutan igasuguseid materjale, sest kunstnikuna tunnen ma lihtsalt huvi väga erinevate materjalide vastu. Näiteks kasutan ka mõnda äärmiselt mürgist materjali, sest see kuidagi töötab, kui tahan teha suuremahulisi skulptuure. Ja tegelikult on see mind alati häirinud.

Probleem on selles, et ma ei ole suutnud leida viisi, kuidas oma töid luua ilma neid materjale kasutamata, nii et murran kogu aeg pead, kuidas seda asja muuta. Olen näiteks aastaid kasutanud epoksiidi ja plasti, aga eelmisel aastal ütlesid arstid, et mul on astma. Tähendab, mu keha on hakanud reageerima kõigile neile asjadele, millega ma olen töötanud. Ja ma pole ikka õiget lahendust leidnud. Ma ei ole leidnud viisi, kuidas teha oma asju ilma süümepiinadeta.

Asi on selles, et mul pole kunagi kindlat plaani, kui ma midagi tegema hakkan, mis tähendab, et ma tegelen ületöötamise ja ületootmisega. See tähendab, et maailma paremaks muutmise mõttes teen ma kõike täiesti valesti! Aga nüüd ma lihtsalt võtan natuke hoogu maha, ei kuluta enam nii palju materjali. Varem tegin ma näitusel osalemiseks alati mõne uue teose, mis on iseenesest küsitav tegevus. Oleks väga tore, kui kunstiteostel oleks pikem eluiga.


AT: Võib-olla ongi see, mida kunstnikud ühiskonnas saavad ära teha, lihtsalt selliste probleemide väljatoomine? Elu koosnebki sellistest pisivalikutest.


EK: Tõsi.


AT: Või siis lihtsalt müüd laost kõik teosed Art Baselil maha ja selle raha eest ostad juurde rohkem metsa?


EK: Ha-haa, just!



Andreas Trossek on ajakirja Kunst.ee peatoimetaja.

< tagasi

Serverit teenindab EENet