Biomeedia uus vana dogma

Veronika Valk (4/2012)

"Tehnoloogia on vastus, aga mis oli küsimus?"
Cedric Price, 1979

Biotehnoloogia areng on avaldamas sügavat mõju sellele, millisena ümbritsevat maailma – elusorganisme – tulevikus tajume, kasutame ja kujundame. Sünteetilise bioloogia pioneerid ja geoinsenerid tõotavad meile uusi (ehitus)materjale, ravimeid, kütust ja kemikaale, mida looduses ei leidu – tõotavad meile paremat homset maailma ja võitu kliimamuutuse üle. Kuid kas need teadlased-insenerid kompavad biotehnoloogia tegelikku mõjuvälja tänases kultuuriruumis ja aduvad (soovitud) homseid arenguid?

The Tissue Culture & Art Project (Oron Catts & Ionat Zurr)
Crude Life 138, Crude Life 139
Projekt: Victimless Leather-A Prototype of Stitchless Jacket grown in a
Technoscientific "Body"
2012
Kõik õigused kunstnikel

 

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas pidas septembri keskel loengu kunstnik, kuraator ja teadur Oron Catts, kes kasutab loomingus bioloogia töövahendeid. Ettekanne pealkirjaga "Growing instead of Building, when life is becoming raw material" (Kasvatamine ehitamise asemel, kui elu on muutumas tooraineks) tutvustas tema ja Ionat Zurri poolt 1996. aastal algatatud Koekultuuri ja Kunsti Projekti, millest on tänaseks kujunenud juhtiv biokunsti platvorm. Loeng ja sellele järgnenud intervjuu Oron Cattsiga, kus osales ka EKA uusmeedia doktorant Piibe Piirma, aitasid mitmeti avada Cattsi loomingu tagamaid, kus põimuvad kunst ja teadus, tehnoloogiline ja sümboolne, pragmaatiline ja filosoofiline.

2000. aastal asutas Catts Lääne-Austraalia ülikooli anatoomia-, füsioloogia- ja inimbioloogia koolis SymbioticA keskuse, mis on tema juhatusel aegade jooksul võitnud mitmeid olulisi auhindu, nende seas 2007. aasta "Ars Electronica" festivalil Kuldse Nike hübriidse kunsti kategoorias. Cattsi huvi keskmes on elu ise, täpsemalt elu mõistmise muutumine vastavalt uute teadmiste tekkele ja nende rakendamisele innovatsioonis, kultuuriruumis, ühiskonnas. Ta töötab tihti koos kolleegidest kunstnike ja teadlastega, olles tänaseks kaasa aidanud terve rea kunstiprojektide sünnile, mis toovad esile vajaduse sõnastada arusaamu elust kui kontseptsioonist. Oron Catts on olnud aastail 2000–2001 teadur Harvardi ülikooli meditsiinikoolis ja 2007. aastal Stanfordi ülikooli kunsti- ja kunstiajaloo osakonnas. Täna on ta jätkuvalt nii Austraalias Perthi linnas pesitseva SymbioticA direktor kui ka Londoni kuningliku kunstikolledži külalisprofessor ning asutab 2012. aasta sügistalvel Helsingis Aalto ülikooli tuleviku-kunsti baasi juures uut biokunsti keskust. Cattsi ideed ja looming ulatub kaugemale kunstile seni omistatud piiridest, olles inspiratsiooniallikaks nii materjali- kui toidutehnoloogidele, disaineritele, arhitektidele, eetikutele ja muidugi ka ulmekirjanikele.

Kuidas see kõik Cattsi jaoks alguse sai? Catts õppis parajasti tootedisaini, kui 1990. aastatel hakkasid ilmnema esimesed märgid sellest, et inseneridel on rakenduslik huvi bioloogia vallas tehtavaid avastusi oma töös kasutada. Catts arutles siis, et kui insenerid soovivad toota bioloogilisi tooteid, on vaja ka disainereid, kes neid tooteid kujundada suudavad. Diplomitöös vaatles ta paljusid erinevaid biotehnoloogia suundumusi – rakenduslikke uurimistöid geneetikast, taimedest ja bakteritest, aga ka koekultuuride kasvatamise suunda, mis oli äsja esile kerkinud. Nii sattus ta kuusteist aastat tagasi esimest korda laborisse: "...ja ei tulnud sealt enam kunagi välja," ütleb ta muiates.

Mida arvab Catts näiteks Joe Davisest, kes käis 2011. aastal ka Tallinnas "Plektrumi" festivalil – ja kelle ettekanne olevat seekordsel "Ars Electronica" festivalil Linzis tekitanud mitmeid vastakaid arvamusi ja kohati lausa vihaseid sõnavõtte? Catts tunneb Joe Davist juba kolmteist aastat – ajast, mil veetis aasta Harvardis, USA idarannikul Bostonis. "Kuid teema on mulle tuttav: SymbioticA keskusel oli äsja Poolas suur retrospektiiv, mille käigus tuli meil ka raamat välja. Publiku seas oli mitmeid teadlasi, kellest mitmed avaldasid üsna üllatavalt ja kurjalt seisukohta, et kunstnikud ei peaks teadlaste marjamaale trügima ja tungima teaduslaboritesse, et seal oma asja ajada. Olen nõus, et kunstnik peab tegema palju kodutööd – ka meile SymbioticA keskusesse residentuuri tulles – ja koguma eelteadmisi. Ei saa ilmuda uksele täieliku võhiku ja naiivsena, oodates et teadlane või laborant kogu töö tema eest ära teeb, jagades kunstnikuga oma aega ja teadmisi. Samuti pooldan ma valdkondade terviklikkust, omaetteseisvat rikkumatut ausust iseenda vastu – kunstnik olgu ja jäägu kunstnikuks, teadlane teadlaseks. Nad võivad teha koostööd, kuid kunstnik, kes püüab teha teadust ilma selleks vastavat väljaõpet omamata, ei tee head teadust. Sama kehtib teadlaste kohta, kes üleöö proovivad kunsti tegema hakata. Kuid kummaline on see, kui teadlane tuleb ja ütleb kunstnikule, et ta ei või teha niisugust tüüpi tööd, mis kasutab teaduse vahendeid: kui teadlane tõmbab selge piiri, mida kunstnik tohib teha ja mida mitte. Tänasel päeval on ju nii palju insenere, kes on läinud teadusvaldkondadesse üle – miks siis insener, kellel samuti puudub vastav teadusalane taust, võib ühtäkki "teadlaseks" hakata, aga see pole lubatud kunstnikule? Joe Davis on huvitav juhtum, sest ta teab sedavõrd palju molekulaarbioloogiast, et ta on võimeline teadlasi õpetama. Ta pole kindlasti võhik ega kuidagi naiivne, ta on aastakümneid seda valdkonda uurinud," ütleb Catts.

Aga kuidas SymbioticA täpsemalt tegutseb, kuidas organisatsioonina toimib? Seal resideeruvad kunstnikud, disainerid, mõned arhitektidki, aga kuidas on lugu teadlastega? "SymbioticA tegutseb nii, et seda juhib direktor minu isikus, lisaks sellele õppetöö koordinaator, haldusjuht ja assistent. Kuna me paikneme bioloogia teaduskonnas, siis on meie töösse kaasatud päris palju teadlasi. Toimimismudel on mentori-põhine, kus kunstnik või disainer – või ka filosoof – pakub välja töö teema, millega soovib tegeleda. Seejärel otsime sobivast valdkonnast ja vastava profiiliga teadlased, kes saavad residenti tema töös edasi aidata. Esimene asi, mida uustulnukatele residentuuris ütlen, on see, et kui nad residentuuri lõpuks teostavad projekti nii, nagu nad algselt seda on oma taotluses kirjeldanud, siis on tegu läbikukkumisega – siis pole nad residentuuri jooksul järelikult midagi õppinud. SymbioticA mõte on arendada uusi ideid, uurida uusi tööviise, katsetada ja jõuda seeläbi millegi selliseni, mida resident varem ei teadnud või ei osanud. Harilikult tullakse kolmeks kuni kuueks kuuks, mis tähendab, et pole piisavalt aega suurema projekti tegelikuks teostamiseks. On üsna tavaline, et mõne aja pärast naastakse meie juurde või asutakse teiste laborite juurde, kui teadlastega on saavutatud hea kontakt – nii jõutakse siis reaalse resultaadini, viiakse projekt lõpuni," selgitab Catts.

Milliste ootustega arhitektid keskusesse tulevad? Sisearhitektid kasutaksid rõõmuga küllap ka nn elusaid viimistlusmaterjale? "Kummaline mõelda, et viimased kümme tuhat aastat on inimkond näinud vaeva, et kaitsta end kivimüüridega looduse eest, mis on märg, mudane ja libe. Nüüd tulevad aga arhitektid lagedale küsimusega, kuidas elusloodusest maju kasvatada. Väidetakse, et mõne elusorganismi – kas või puu sees elamine on justkui "romantiline"," naerab Catts. Need eluvormid, millega ta laboris töötab, on haprad ja õrnad. Nad pole veel võimelised maailmas, väljaspool labori steriilset keskkonda vastu pidama. "Mida iganes me ka ei planeeriks laborist välja viia, on vaja läbi mõelda, mismoodi sellest ei saaks ohtlik võõrliik elusloodusele, "umbrohi". Kohtusin hiljuti arhitekt Mitchell Joachimiga, kellel on New Yorgis, Brooklynis eksperimentaalse arhitektuuri labor ja kes rajas seal "elusa katuse" projekti, mis on nüüdseks "surnud", kuivõrd ei ole keskkonnatingimustele vastu pidanud," meenutab Catts. Mitchell Joachim on arhitekt, kelle jaoks "pehmed" sõiduvahendid ja lihaskoest kasvatatud elamud pole utoopiline ulmekirjandus, vaid reaalne füüsiline eksperiment tema töölaual Terreform laboris. 2008. aastal arvas ajakiri Wired, et Mitchell Joachim on üks viieteistkümnest olulisemast visionäärist, keda USA president peaks kuulama.

Kui enesele maja "kasvatamise" ihalus muutub ühiskonnas peavooluks, siis kas siin on ka oht eluslooduse veelgi suuremale objektistamisele? "Jah, see on huvitav, et Manhattaniltki leiab kurioosseid näiteid, kuidas elusloodust püütakse "kodustada" ja loodusele lähemale jõuda: uus trend on selline, et inimesed kasvatavad oma väikses korteris kanu, et saada värskeid mune, mis pidavat siis olema väga tervislikud. Kana on seega töövahend, et loodusele lähemale jõuda. Olen kuulnud juhtumisi, kuidas mõned lausa hauvad ise oma kehasoojusega tibusid välja," muigab Catts. Mõned kurioossed teadust ja kunsti ühendavad uudised ületavad kergemini meediakünnise kui teised. "SymbioticA paikneb Perth'is, mis on Melbourne'st ja Sydneyst kaugel. Ajakirjanikud jõuavad sinna harva," ütleb Catts. Ta usub perifeeriasse, kus tema hinnangul on rohkem võimalusi loomingusse – kunstiprojektidesse ja teadustöösse – süvenemiseks ja millegi tõeliselt eksperimentaalsega lagedale tulemiseks. "Eesti on põnev!", kinnitab Catts.

Cattsi loomingut leiab täna näiteks New Yorgi moodsa kunsti muuseumi MoMA disainikollektsioonis, kirjastus Thames & Hudson luges Oron Cattsi ja Ionat Zurri 2009. aastal kuuekümne olulisema innovaatori hulka, kes mõjutavad meie tulevikku.¹ Ajakirjas Icon on neid nimetatud lausa Top 20 seas, kes "kujundavad tulevikku ja muudavad meie tööviise". Miks? Cattsi loomingul on küllap tugev sümboolne väärtus. Catts on ka üks sünteetilise esteetika residentuuri rajajaid, mis uurib sünteetilise bioloogia kui uue teadussuuna mõju meie kultuuriväljale ja mille toetajateks on USA riiklik teadusfond ja Suurbritannia inseneeria ning füüsikateaduste teadusnõukogu.

Veronika Valk on elukeskkonna tulevikku uuriv Zizi&Yoyo (an)arhitekt ja RMIT Ülikooli doktorant, kes on kureerinud linna-aktsioone nii Eestis kui mujal.

 

¹ Vt 60 Innovators Shaping our Creative Future. Toim. Lucas Dietrich. London: Thames & Hudson, 2009.

< tagasi