est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Eesti Kunstimuuseumi kollektsioon – mineviku värvidega tuleviku lõuend

Erle Loonurm (4/2019)

Erle Loonurm räägib 17. novembril 2019 oma 100. tegutsemisaastat tähistanud Eesti Kunstimuuseumi kogude kujunemisest.




"Nii peab välja nägema ajaloo ingel.
Tema nägu on pööratud mineviku poole.
[---]Aga paradiisi poolt puhub
marutuul, mis [---] ajab teda
vastupandamatult tuleviku poole,
millele ta pöörab selja [---]."
Walter Benjamin



Eesti kunsti ja ka kultuuriloo tundmine ja mõistmine ei ole võimalik ilma Eesti Kunstimuuseumi (EKM) kollektsiooni, varasalve, mälestuste laekata. Sajandivanune kogu on kui Eesti kunsti südametunnistus. See on mosaiik, mis küll oma loogilises ajasambas annab aimu ajaloo keerdkäikudest, kuid oma esteetilises rikkuses visandab samas ka panoraami siinse kunstielu homsest päevast. Ja seda saab igaüks juba tunnetada vaid omamoodi, enda seatud mõõdupuuga.


Fragmentidest mosaiigini

EKM-i väärikas kogu koosneb enam kui 65 000 teosest. Suurim on graafikakogu, kuhu kuulub üle 25 000 töö. Päris esimest kunstiteost, seda, mida muuseumi vundamendi aluskiviks pidada võiks, aga ei olegi nii kerge tuvastada. Esimene teos on kokkuleppeline.

"Meie arhiiviraamat põles ära 1944. aasta 9. märtsi Tallinna pommitamise ajal, kui "Lindeni maja" Narva maantee alguses, kus asusid muuseumi ruumid, süttis kõrval asuva maja pommitamise tõttu," ütleb EKM-i peadirektor Sirje Helme. "Esimesed muuseumisse mõeldud tööd olid tegelikult August Weizenbergi omad, mis kingiti eeldusel, et muuseum ilmavalgust näeb," selgitab Helme.1

Ajalool on aga kombeks mööda omi radu käia. Niisiis kannab ametlikult esimese kollektsioneeritud kunstiteose auväärt tiitlit hoopis Pieter Brueghel noorema maal "Pruudi saatmine", mis asub ühes EKM-i viiest filiaalist, Kadrioru kunstimuuseumis. Maalil on muuseumis ka paarik "Andide toomine pruutpaarile". "Tegemist on 1630. aastatel Pieter Brueghel noorema ateljees valminud maalidega, mis jõudsid muuseumisse Nõva mõisast kunstimuuseumi algusaegadel, need päästeti sõjas mahajäetud mõisatest," ütleb Kadrioru kunstimuuseumi ja Mikkeli muuseumi direktor Aleksandra Murre.




"Pruudi saatmine"
Umbes 1630
õli puul, 26 x 36 cm
Pieter Brueghel noorema (1564–
1638) ateljee
Eesti Kunstimuuseumi
maalikollektsioonis on maal arvel
kogunumbriga 1
Foto autor Stanislav Stepashko




Esimestel aastatel, Eesti Vabariigi alguses, oli Eesti kunstipärand Murre sõnul õhuke: "Paljud kunstnikud olid Pariisis, kunstikool Pallas asus Tartus, muuseum aga hoopis Tallinnas. Muuseumis kunsti ostmiseks süstemaatilisi vahendeid polnud." Kogu plahvatuslik täiendamine sai hoo sisse tegelikult tublisti hiljem, pärast Teist maailmasõda, alles 1960. aastatel.

Kõige kiiremini kasvasidki kogud just nõukogude perioodil, 1960.–1980. aastatel: "Siis toimus kunsti ostmine ja üleandmine tsentraalselt. Oli olemas üleriiklik ekspertiisikomisjon, mis koosnes kunstnikest ja kultuuriministeeriumi ametnikest ning muuseumi esindajatest, kes ostsid kokku kunstiteoseid vabariiklikelt ülevaatenäitustelt, kunstnike ateljeedest või tellisid neid kunstnikelt. Nendel aastatel jõudis töid muuseumidesse lausa sadade kaupa," räägib Kersti Kuldna, EKM-i peavarahoidja.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist sai muuseum riigilt õiguse hakata ise enda kogusse kunsti ostma. Üleriiklik ekspertiiskomisjon läks väljateenitud puhkusele, selle asemel on tänaseks päevaks koha sisse võtnud muuseumikogu täiendamise komisjon. Komisjoni kuulub ligikaudu 10 eksperti – kuraatorid, koguhoidjad ja konservaatorid.

Kui nõukogude periood oli kunstiostmisel viljakas aeg, siis 1990. aastad olid murrangulised teises mõttes, kuna muuseumis moodustati omaette kogu: "Seoses muutustega kunstielus tulid uued tehnikad ja meediumid ning seoses sellega sündis nn kaasaegse kunsti kogu, mis nüüd kannab nime nüüdiskunsti kogu. Sinna koguti teosed, mis ei mahtunud seniste žanrimääratluste alla, nagu maal, graafika või skulptuur," ütleb Kuldna.

Just 1990. aastate kaasaegne kunst sattuski komisjoni teravdatud tähelepanu alla ning ostma hakati seda palju. Kersti Kuldna sõnul on nüüdiskunstil pärandi kõrval oluline koht ka praegu ning tugi selle ostmiseks tuleb muuseumile Eesti Kultuurkapitalilt, samuti taotletakse eritoetusi fondidelt. Õigupoolest on aastaeelarves kunsti ostmiseks määratud kaks summat: üks riigi poolt ja teine Eesti Kultuurkapitalilt taotletav toetus. "Omal ajal, kui Eesti Kultuurkapital taastati, oli see summa miljon krooni. Me võime ette kujutada, mida see summa tänases kontekstis tähendab," ütleb Sirje Helme. (Miljon Eesti krooni oleks eurodesse ümber arvestatuna vaid ligi 64 000 eurot.)

Veel üks allikas teoste ostmiseks on muuseumi omatulu. Helme meenutab, et möödunud aastal teenis muuseum väga hästi seoses menukate Michel Sittowi, Ivan Aivazovski ja Konrad Mäe näitustega: "Kohalik külastatavus oli eelmisel aastal umbes 430 000. Sel aastal tuleb külastuste arv kindlasti väiksem, kuid loodan, et jõuame 400 000 külastajani," on Helme lootusrikas.

Kindlat teoste arvu ega mingit kvooti teoste ostmisel pole: "Me ostame nii suuri maale, graafilisi lehti kui ka graafilisi sarju, mis võivad koosneda kümnetest teostest. Ka mõni nüüdiskunstiteos võib koosneda hulgast fotodest või ka näiteks mõni fotokogu või -arhiiv, mis võib koosneda sadadest teostest," täpsustab Kuldna.
Üks viimaseid objekte, mis endale EKM-i väärikas kogus koha leidis, on 17. sajandist pärit Tallinna meistri tehtud haruldane hõbekann, mida hakatakse Kuldna sõnul eksponeerima Niguliste muuseumi filiaalis. "Ostsime ka mitmeid teoseid Kumu hiljutiselt näituselt, mis käsitles 1990. aastaid, samuti Leonhard Lapini varasemaid teoseid, Urmas Viigi graafikat ja Vello Vinna teoseid. Klassikast aga ühe Silvia Jõgeveri teose," loetleb Kuldna muuseumi hiljutisemaid oste.

Ta lisab, et EKM-i kunstikogumisel on rõhk kindlasti Eesti kunstil: "Välismaist kunsti ostetakse põhimõttel, et see oleks kuidagi seotud Eestiga – kas siis ajalooline kunst, mis on kunagi kuulunud mõnda kunstikogusse, näiteks on olnud mõisakogus, või on tegemist mõne Eestis tegutsenud välismaa kunstnikuga."


Kas minna mööda käidud rada või sillutada teed tulevikku?

Muuseumi kogusse on konservatiivsus sisse programmeeritud. Kui näituste korraldamisega saab kunstielu suunata ja vaadata tulevikku, siis kogumisega loob muuseum kunsti tähendusvälja tulevastele põlvedele. Aga kuidas siis hinnata kunsti ja sõnastada selle võimalikku väärtust tulevastele põlvedele oma kaasaja positsioonilt

Kersti Kuldna sõnul on see suur vastutus: "Muuseumisse ostame teoseid ikkagi selleks, et need säiliksid. Loodame alati, et kogu on alus, mille põhjal tulevikus kirjutatakse kunstiajalugu selle perioodi kohta." Kirjutada tänasel päeval tuleviku kunstiajalugu on pikk ja aeganõudev protsess. Sirje Helme kinnitab, et komisjoni liikmed kohtuvad pidevalt: "Valiku tegemise peale kulub keskmiselt aasta ja kõige raskem on valida nooremate kunstnike teoseid. Dilemma on suur, kuna kunagi ei tea, kas järgmise näitusega ei tule paremaid töid."

Tõepoolest, oskust konteksti tajuda ja väärtuse hindamise tarkust ainuüksi raamatust ei õpi. Helme sõnul seisneb valem tundlikkuses ja kogemuses: "15 aastat tagasi oli meil üks järjekordne arutelu teoste üle. Vaidlused läksid päris keeruliseks ja meie hea sõber, vene kunstiteoreetik ja kuraator Viktor Misiano ütles lõpuks: "Mida me punnitame, me ju lihtsalt tunneme hea töö ära!"" Protsessi, kus arutluse all on kunstniku looming ja küsimus, kuidas see paigutub meie kaasaja konteksti ning kas tegemist on omas ajas erandliku või tähelepanuväärse kunstiteosega, on niisiis alati subjektiivsus sisse kirjutatud.

Subjektiivsus on samas sisse kirjutatud ka ajaloo mõistmisesse. Kadrioru kunstimuuseumi ja Mikkeli muuseumi kuraator-koguhoidja Tiina-Mall Kreem kirjutab EKM-i juubeliaastaks valminud mahukas teoses "Eesti Kunstimuuseum 100": "Muuseumis on pidevalt koos ajaga muutunud arusaam kunstist ja selle käsitlusest. Tänapäeval on jõutud tõdemustele, et ei kunst ega kunstiajalugu saa jutustada ühte tõde: nii nagu ei räägita enam ajaloost, vaid ajalugudest, ei räägita enam kunstiajaloost; vaid kunsti ajalugudest."2

Seega, kiigates EKM-i kogusse, saame küll hakata sammhaaval mööda ajaloo treppi laskuma, kuid keerdkäikudesse takerdumise asemel on kõige olulisem peatuda looja juures. Mitmetahuline ajaloolise tõe spekter annab vabad käed kunsti interpreteerimiseks, kuid ei saa tuhmistada keskset pärli ehk loovat hinge.

Kuidas aga suhtub säärane loov hing tõsiasja, et tema teos endale muuseumikogus koha leiab – igavesest ajast igavesti? Merike Estna, kellelt näiteks installatsioon "Sinine laguun" (2014) EKM-i kogusse jõudnud on, ütles ühes hiljutises intervjuus Aleksander Tsapovile: "Minu kui kunstniku jaoks on sellise töö sisenemine kogusse seotud vastandlike tunnetega. Ühelt poolt olen muidugi väga rõõmus, sest töö säilib. Teisalt on muuseumikogusse sissearvamine töö jaoks alati seotud justkui surmaga. Töö lakkab oma elu elamast või ei käi enam kaasas muutustega ajas."3

Kas ei olegi siis oma teose talletamine järeltulevatele põlvedele kunstniku jaoks auasi ja missiooni küsimus kunstiajaloolises võtmes? Aleksandra Murre ütleb, et sellises suhtumises pole midagi uut, ja räägib järgmise loo: "Kunagi Tretjakovi galeriis tavatses Ilja Repin galeriisse tulla ja oma tööd parandada. Ta tahtis tuntud teosel, kus Ivan Julm tapab oma poega, näoilmet muuta. See tal ka õnnestus, aga õnneks suutsid konservaatorid värske värvi eemaldada." Pärast seda sündmust Repinit enam värvipaletiga Tretjakovi siseneda ei lubatud.

"Kunstnik hindab ilmselgelt teost enda positsioonilt, esindab oma tõde," arutleb Murre. "Kuid nii nagu kirjanik ei kirjuta iga kord romaanile uut lõppu, ei saa ka kunstnik enam oma tööd muuta. Siis oleks see ju uus teos."


Kuidas konserveerida sündmust?

Et üks kunstiteos endale kogus väärika ja hästi hoitud koha leiaks, tuleb ka konserveerimisel mängu panna parimad oskused. "Meie konserveerimise kool on vene kool. Venemaa koolkond on väga tugev, kuna vene kunst põhineb suuresti joonistuse ja pretsiissuse peal, mitte niivõrd vaba maali peal," nendib Sirje Helme.

Kuid vaatamata suurepärastele konserveerimisoskustele seab tänapäevase kunsti areng omad piirid ja tingimused. "Nüüdisaegne kunst on tehtud järjest enam keerukamatest materjalidest või teostatud suurtes mõõtmetes, samuti loodud materjalidest, mis ei ole mõeldud kaua säilimiseks. Kuhu see paigutada ja kas poleks mõttekas konkreetse teose asemel koguda hoopis infot selle teose kohta – et ühel päeval taasluua see näitus," viskab Kersti Kuldna õhku rea küsimusi, mille üle arutelud kolleegidega ei paista lõppevat. Teose talletamiseks muuseumisse tehakse alati kunstnikuga väga põhjalik intervjuu. Kuldna sõnul on iga juhtum keeruline, sest näiteks ka digitaalne materjal vananeb väga kiiresti.

"Iga nüüdiskunstiteos dokumenteeritakse – filmitakse, fotografeeritakse, tehakse intervjuu autoriga; isegi põrandaplaanid on olemas juhuks, kui muuseum tahab seda taastada," räägib Sirje Helme. Sama lugu on videoinstallatsioonide kogumisega: "Kui tahta taastada näiteks Ene-Liis Semperi "Lakutud ruumi" (2000), siis seda me ikkagi ei nõua, et keegi taas ruumi oma keelega üle lakuks, kuid küsimus meie jaoks on selles, mida me ostame – kas video performance'ist või kunstiteose? Vahe on justkui olematu, kuid juriidiliselt tähtis."

Sarnane lugu on digitaalse kunstiga. "Kunagi, aastaid tagasi, kaalusime ühe Raivo Kelomehe netikunsti teose ostmist. Nüüdiskunstiga, mis on internetis, ongi hästi palju probleeme. Lisaks, need on tehtud materjalidest, mis ei pruugi säilida," räägib Helme. Seetõttu ongi nii mõneski EKM-i lepingus sees klausel, et muuseum ei garanteeri teose säilimist üle 50 või 70 aasta: "Need materjalid söövad teineteist või lagunevad iseenesest. Rääkimata veel näiteks orgaanilistest materjalidest; me ei tea tegelikult, kuidas see säilimine toimima hakkab," loetleb Helme probleeme, millega muuseum iga päev silmitsi seisab.


Tulevikku vaatav varasalv

EKM-i kogu eesmärk on säilitada ja talletada Eesti kunsti. Kogu põhiosa ehk see, mis areneb ja täieneb, on seotud loodava kunstiga. Samuti üritab muuseum täita pärandi osas sisse jäänud lünki, peamiselt 20. sajandi esimesest poolest. Arhiiv täienebki pidevalt.

Peale kunstnike teoste on palju jäädvustatud ka eesti kunstnike isiklikke materjale ja dokumente. Just ettevalmistava materjali omandamine on Aleksandra Murre sõnul uus ja oluline suund: "Visandid ja joonistused – neil ei ole ekspositsiooni seisukohast tähtsust, kuid kunstiajaloo mõttes küll." See on vajalik, et näha kunsti köögipoolt – kuidas kunstnik ja tema käekiri välja kujunevad. Hea näide ajaloost on Murre sõnul 20. sajandi kunstikoguja Alfred Rõude: "Ta ostis kõik Eduard Wiiralti teosed – alates menüü servale kritseldatud joonistusest kuni viimistletud teosteni välja. Idee tekkimisest kompositsiooni eri variantideni, et näha, kuidas sünnib kunst ja milline on kunstniku mõtlemine."

Kui Eestit võrrelda suurriikidega, siis on kunstikogumise loogika olnud siinmail mõnevõrra erinev: "Näiteks Venemaal on muuseumikogud enam killustunud. Nad keskenduvad rohkem tuntud kunstnikelt teoste ostmisele, prognoosivad, kuidas kunstnikud arenevad," räägib Murre. Sarnane käitumismuster on tema sõnul ka näiteks Ameerika Ühendriikides: "New Yorgi moodsa kunsti muuseum ehk MoMA kogub senini süstemaatiliselt ja teadlikult moodsat kunsti ja nad ka müüvad seda. Meie oma kogust teoseid muidugi ei müü."

Ajaloo rööpad ei jookse aga alati ühesuunaliselt. Niisiis, kas oleks vaja karta, et nüüdiskunsti iseloomustavad pidevad muutuste tuuled – koos kõikvõimalike uute materjalide ja digitaalsete arengutega – ei puhu soodsas suunas EKM-i kollektsiooni tulevikuperspektiive silmas pidades? 

"Olgu nende keeruliste nüüdiskunstiteostega, nagu on, ajalool on kombeks ennast korrata," vaigistab Sirje Helme hirmu, et ühekordsed sündmused, "pildistamine ja filmimine keelatud" eeltingimusel toimuvad performance'id või ajutised kohaspetsiifilised installatsioonid endale EKM-i kogus kohta ei leia. Klassika on Helme sõnul praegu jälle moes, samas muidugi seda, mis inimesi tulevikus enam kõnetama hakkab, ei tea ette keegi: "Kui vaatan, mis toimub maailma suuremates muuseumides juba mitmendat aastat, siis klassikaline maal hakkab tagasi tulema. Eriti üle-eelmise sajandivahetuse aegne maal. See kontseptualistide põlvkonna pärand on olnud väga selgelt ühele põlvkonnale ja sealt ka järgnevale ehk 1980. aastate põlvkonnale suunatud. Nüüd kasvab aga peale põlvkond, keda see üldse ei kõneta. Ja see käibki nii – lainetena."



1 Siin ja edaspidi viitan novembris 2019 läbi viidud intervjuudele, mida käesolevas artiklis tsiteeritud EKM-i töötajad mulle lahkesti andsid (salvestised autori valduses).

2 Tiina-Mall Kreem, Kunstiajaloo kirjutamine Eesti Kunstimuuseumis. – Toim. Sirje Helme, Eesti Kunstimuuseum 100. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2019, lk 290.

3 Aleksander Tsapov, Kosmilise ookeani psühhedeelia. Intervjuu Merike Estnaga. – Müürileht nr 90, 2019.



Erle Loonurm on Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriajakirjanik ja uudistetoimetaja, Sorbonne'i ülikooli teatriteaduse magister.

< tagasi

Serverit teenindab EENet