est eng

FLASHBACK: "Lemmikloomi armastatakse vahel rohkemgi kui lähedasi inimesi, nad on sageli lapse eest. Neid kujutatakse palju, pahatihti kommertslikult." – Mai Levin "Kassid ja koerad eesti kunstis" (KUNST.EE 1/2021)

 

Eesti naine Soomes ehk kes kardab Virginia Woolfi?

Andreas Trossek (1/2019)

Andreas Trossek käis Liina Siibi isiknäitusel "Paradiisi poliitika".

 


16. II–14. IV 2019
Tallinna Kunstihoone
Kuraator: Taru Elfving.


Liina Siib on alati olnud kunstnik, kes on oma ajast ees. Jah, ma tean, see on klišee: öelda kunstikriitikuna, et keegi kunstnik on oma ajast ees. Ühtlasi vihjates, et see "oma ajast ees olija" on kandnud ka mingit märtrikrooni, maksnud seda paratamatut innovatsiooni hinda – kas siis oodatust vähema ühiskondliku tunnustuse või eeldatust väiksema kunstituru huvi pälvimisega. Ikka see sama kunstiajaloost tuttav "avangardinarratiiv", veidi parastava tooniga kiidukõne kunstniku aadressil, mis ühtlasi laidab tema "pimedaid" kaasaegseid – milleks küll, miks seda üldse kellelegi tänapäeval vaja oleks? Aga nii see paraku Liina Siibi senise loomingulise geneesi puhul näib, et ta on piltlikult öeldes astunud alati ümbritsevast ühiskonnast vähemalt kaks sammu ettepoole. Või lausa kolm.

Kui Liina Siib 1989. aastal tänase Eesti Kunstiakadeemia vabagraafiku diplomiga lõpetas, oodati teda ilmselt jätkavat tol ajal kuulsat 1970.–1980. aastate eesti naisgraafikute traditsiooni. Ametlikuks riigikorraks oli tol ajal Nõukogude Liit, konkreetseks sektoriks selle sees Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Ainumõeldavaks kunstimeediumiks kellelegi Liina Siibi sugusele olid tol ajal erinevad traditsioonilised graafikatehnikad. Mitmed graafikaosakonna lõpetajad leidsid ka rakendust vabariiklikus kirjastustööstuses, sest raamatuid ilmus palju ja neid pidi ju keegi kujundama-küljendama ning illustreerima. Liina Siib oli samas üks esimesi oma põlvkonna diplomeeritud graafikuid, kes hakkas oma näituste praktikas julgelt tegelema ka fotograafia, video- ja installatsioonikunstiga.

2011. aastal esindas Liina Siib Eestit 54. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil isiknäitusega "Naine võtab vähe ruumi". Kaks aastat varem, 2009. aastal oli ta teinud samanimelise isiknäituse Tallinnas Hobusepea galeriis. Selle temaatiliseks ajendiks oli üks konkreetne artikkel ühes Eestis tänaseni ilmuvas päevalehes, kus räägiti tõsisel toonil "tõsiasjadest": et üks täiskasvanud naine vajavatki igapäevaseks tööks vähem ruumi ja vähem raha kui tema meeskolleeg. Sooline palgalõhe? See olevat illusioon. Tänapäeva ühiskonnas olevatki olemas teatud töökohti – näiteks lasteaiakasvataja, kinopiletite müüja või mõne linnakontori sekretär jne-jne –, mida täidavad enamasti naised just sel põhjusel, et neil olevatki vaja eksisteerimiseks vähem ruumi ja raha, kuna igas "ideaalses" perekonnamudelis kindlasti kusagil figureeriv mees (loe: abikaasa, isa, vend) maksvat nagunii kõik kinni, vahet pole.

Ei saa ma siin tagantjärele tarkusest kahjuks sedastada, et Liina Siibi "Naine võtab vähe ruumi" põhjustas Eesti ühiskonnas diskussiooni, mis viis mingite muudatusteni. Ei põhjustanud, ei viinud. Oli kvartaliajakiri KUNST.EE, oli nädalaleht Sirp, oli kindlasti veelgi mingeid meediakajastusi, mille mainimata jätmise pärast siinkohal vabandan. Aus oleks siiski välja öelda, et sugar daddy ehk "suhkruissi"-diskursus rokib Eestis 2019. aastal jätkuvalt, nii kunsti- ja kõrghariduse, kui ka teadusväljal. "Hangi endale rikas mees!" olevat üks rektor hiljuti öelnud vastuseks ühele mu väliskolleegile, kui ta oli tööläbirääkimiste käigus küsinud, miks semestripikkuse loengusarja eest ühes Eesti ülikoolis talle ikkagi nii vähe palka makstaks. Mida oleks siinkohal pidanud tegema üksik või määramatu perekonnaseisuga naine? Olgu öeldud, tehingut siit ei tulnud.

Siin jõuan viimaks ometi konkreetselt Liina Siibi isiknäituse "Paradiisi poliitika" juurde Tallinna Kunstihoones. See on hea näitus, kujundaja Kaire Rannik on teinud head tööd. Isiklik lemmik on fotosarja "Naine võtab vähe ruumi" (2007–…) kujunduslahendus: see tõstab selle sõna otseses mõttes "sotsiaalrealistliku" fotoseeria naissoost kangelasi hästi esile, kuid mitte enam nõukogude ajast tuttava tsentraalse "igaühelt vastavalt tema võimalustele ja igaühele vastavalt tema vajadustele"-autahvli vormis. Vastupidi, fotod on koondatud Tallinna Kunstihoone näitusesaali ühte nurka, justkui andmaks märku, et mitte midagi pole vahepeal muutunud – et tõepoolest "naine võtab vähem ruumi" ka praeguses neoliberaalses globaalkapitalismi atmosfääris, kus arenguid määrab turg. Kuraator Taru Elfving on Soomest, ja seegi on põhjendatud, sest Liina Siib oli EV100 programmi raames käivitanud visuaalse uurimuse "Eesti naine Soomes" (2016–…), mille keskmes on Eestist viimase paarikümne aasta jooksul Soome tööle ja elama läinud naised. Teema puudutab niisiis nii Eesti kui Soome kodanikke.

See on ka just see teema, millest tahaksin rohkem lugeda ja millest rohkem teada. "Linnasümfoonia e-moll" (2018), mida eksponeeriti esmakordselt Vana-Võromaa Kultuurikojas ja teist osa Helsingis Sinne galeriis 2018. aasta lõpus, ning "Tule ja mine" (2019) moodustavad Tallinna Kunstihoone ülevaatenäitusel paratamatult temaatilise tuumiku. Pole nimelt mingi saladus, et Eesti Euroopa Liiduga liitumise järel puhkes siin maailma regioonis üks suhteliselt ühesuunaline tööränne: Eesti Soome konsuli andmeil töötas näiteks Soomes hiljaaegu üle 33 000 Eestist pärit naise. Eks ikka peamiselt juuksuri- või ilusalongides, koristajate või maalritena uusarendustel, aga ka näiteks kõrgepalgaliste arstidena jne.

Kes aga jõuaks kokku lugeda kõike seda statistikat, mis jääb jäämäe silmaga nähtava tipu alla peidetuks. Nagu üks mu tuttav on mulle rääkinud: näiteks Võrumaal ja arvatavasti ka teistes väikelinnades on olukord selline, et Soome, Rootsi või Norrasse kolitakse suisa peredega. Esmalt läheb üks vanematest, siis läheb puhkuse ajaks teine ning lõpuks kolitaksegi kogu perega ära. Kohapeale tekib aga loogiliselt tööjõu puudus. Ühelt poolt megalinnastumine, teisalt mahajääjate üksindus. See on just selline teema, millest meil Eestis tänapäeval just väga palju ei räägita. Kuigi peaks. Liina Siib tundub olevat jällegi astunud ümbritsevast ühiskonnast vähemalt kaks sammu ettepoole. Või lausa kolm. Aga kas teda keegi kuulab?

 

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

 

 

Tallinna Kunstihoone näitusevaade
Foto autor Karel Koplimets

< tagasi

Serverit teenindab EENet