Ehitatud keskkond kui kodeeritud ajalugu. Marie-Alice Heureux'd intervjueerib Heie Treier
Heie Treier (1/2000)
Marie-Alice, pole just tavaline, et keegi tuleb Ameerikast Eestisse, õpib ära eesti ja vene keele ning hakkab siin uurimust kirjutama.
Tõsi, paljud ameeriklased ei tea Eestist just palju. Eesti keelt on USA-s peaaegu võimatu õppida, kui välja arvata mõned kursused algajatele, kus õpetatakse kolme Balti riigi keelt. Kuid õnneks pole ma Eesti-huvis üksi. Olen Ameerikas kohanud üsna mitmeid inimesi, kes pole sünnilt eestlased, kuid kes on ära õppinud eesti keele ning uurivad mõnd Eesti kultuuri aspekti. Näiteks kirjutab Robert Smurr Washingtoni ülikoolis dissertatsiooni “Loodustaju ja selle rahvuslik avaldumine”, milles analüüsib eestlaste suhtumist looduskeskkonda.
Oled arhitekt. Kuidas sattusid ühtäkki uurima Eesti arhitektuuri ajalugu?
Kui astusin California ülikooli Berkeley’s, et teha doktoritööd arhitektuuri sotsiaalsete ja kultuuriliste aspektide teemal, oli mu teema elamuehitus ning selle poliitika, kuid ma polnud päris kindel, millisesse aspekti süveneda. Oma Ph. D. huvides läksin tööle Lawrence Berkeley laboratooriumi – see on suur riiklik asutus Californias. Minu töögrupp Energeetika osakonnas uuris energeetika kasutamise muutusi Ida-, Kesk- ja Lääne-Euroopa maades. See kasvas välja 1990ndate algul toimunud Rio keskkonnakonverentsist; Rio leppele allakirjutanud riigid kohustusid vähendama süsinikdioksiidi mõju, et kahandada globaalse ülekuumenemise ohtu. Igatahes Rootsi tundis kõrgendatud huvi Balti ja Ida-Euroopa riikide energeetika vastu, kuna sealne saaste jõuab lõpuks Rootsi. Nii palutigi minul tegeleda vastavate andmetega Eestis. Mulle anti suur “Saagpakk” ning lehekülgede viisi andmeid.
Et Eestist rohkem teada saada, kirjutasin 1995. a. poliitilis-geograafilise kursuse raames referaadi sellest, kuidas Eesti sai rahvuslikud piirid. Mu professor mainis, et geograafid ei kasuta enam maakaarte, ja mina mõtlesin, et seda tendentsi võiks ignoreerida. Tegelikult on Eestist Eesti saamine vaimustav. Olin Eesti ajaloost sügavalt liigutatud, seda enam, et 1995. aastaks oli saavutatud sõltumatus ning riik uuel arenguteel.
Nii huvitusin üha rohkem Eesti uurimisest ja üha vähem energiakasutuse sotsiaalsetest ja kultuurilistest aspektidest. Tähtsaks sai see, kuidas eestlased olid toime tulnud arvukate poliitiliste ja ideoloogiliste pööretega ja kuidas olid need mõjutanud arhitektuurilist keskkonda. Algselt mõtlesin, et uurin erastamisega seotut: et kuidas inimesed, kes olid varem oma kodukeskkonna valimisel ja kujundamisel tugevalt pärsitud, ületasid logistilised ja kultuurilised barjäärid ja haarasid initsiatiivi eluruumide üle otsustamisel ning kuidas valitsuse poliitika aitas protsessile kaasa või takistas seda. Kuid peagi mõistsin, et pean minema tagasi ajalukku, kui tahan laiemalt aru saada ideoloogilistest muutustest ja nende mõjust elukeskkonnale.
Nii vaatasin veidi tagasi Nõukogude perioodi ja leidsin elamuehituse näiteid, mis ei tundunud mulle tüüpiliselt “nõukogulikena”, ja ma tahtsin teada saada, milliseid elumaju ehitati Eesti Vabariigi perioodil ja kui ma nägin traditsioonilist talu, tahtsin teada saada, kuidas oli toimunud üleminek rookatusega rehielamust talumajani. Nii et mu dissertatsioon on laienenud sajandi võrra ja käsitleb peale üksikute elumajade ja aedade põhiplaani ka linnade ja külade korraldust ning elamuehituse, avalike hoonete, haljasalade ja monumentide vastastikust suhet, alates hilistsaristlikust perioodist läbi Eesti Vabariigi ja Nõukogude okupatsiooni kuni mõningate ehituskeskkonna aspektideni pärast privatiseerimist.
Eestlased suhtuvad oma kultuuritausta kui enesestmõistetavusse, seetõttu on huvitav jälgida oma kultuuri võõramaalase silmadega. Keelt õppides olid vaimustatud mõningatest sõnadest – näiteks “mesilasest” (otsetõlkes “honey-person”) ja “abielust” (otsetõlkes “helping to live”). Mida veel oled kultuuriliselt huvitavat “avastanud”?
Tegelikult olen muuhulgas hädas faktiga, et ma olen siin ju välismaalane. Ma ei taha, et mind vaadatakse kui isikut, kes tuleb ja ütleb eestlastele, kuidas nad peaksid vaatama ja tõlgendama oma maa ehitusmaastikku. Teadlane, kes töötab kohas, mille kohta tal puuduvad nii-öelda kaasasündinud teadmised, on juba ette halvemas olukorras. Pidin alustama nullist. Kuid välismaalase üks eeliseid on see, et minu lähtekohad erinevad eesti arhitektuuriajaloolaste omadest. See ei tähenda, nagu poleks mul olnud Eestist oma ettekujutust – meil kõigil on üks või teine kultuuritaust. Kuid mina võtan uurimistöös arvesse asjaolusid, mis tunduvad eesti teadlastele ehk liiga üldised või ebaolulised. Nii et minu uurimistöö pigem täiendab eesti uurijate tööd kui võistleb sellega.
Mind on koolitatud etnograafiliseks uurimistööks, leidma informeerijaid kas elavate seast või tekstide kaudu, kasutama nende arusaamist asjast ning püüdma mõista nende vaatenurka. Mul pole ka teist valikut. Pean kasutama vastaval perioodil elanud isikute öeldut ja kirjutatut ning tajuma, kuidas nemad vaatasid ja mõistsid oma keskkonda. Kuid meie teadmised on ebatäielikud. Seisame postmodernse dilemma ees – kuidas lasta subjektil rääkida? Kuidas teha kuuldavaks inimesi, kes on elavate kirjast lahkunud ega saa toona kehtinud arusaamu enam väljendada? Kas meist nii kauget aega või ruumi on üldse võimalik mõista? Nii et uurides 19. sajandi lõpu Eesti elamuehitust, pole minu lähtepositsioon Eesti kaasaegse ajaloolase kõrval enam nii halb. Me mõlemad peame usaldama seda, mida ütlevad allikad.
Mis on siis lähtekoht, kui vaatad arhiivis läbi suuri paberivirnu ning sõidad üüritud autoga mööda Eesti linnu ja külasid?
Kui vaatasin eesti maju, mõtlesin esmalt, et mida ma nüüd kõigi nendega peale hakkan. Kuidas neid mõista? Hakkasin siis jälgima põhiplaane, millest mõned olid ilmunud ajakirjades ja mõned leidsin arhitektuurimuuseumi arhiivist. Kui analüüsida maju stilistiliselt, näeme materjali ja detaili erinevusi läbi aja ja ruumi – alates Põhja-Eestist kuni Lõuna-Eesti ja saarteni. Kui analüüsida aga majade põhiplaani, selgub, et muutused on aeglasemad ning nende kvaliteet kõikuv. Muutused puudutasid peamiselt majapidamise korraldust ja ruumikasutust.
Eesti näitel – kui uurida 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse arhitektuuri ja ignoreerida taluarhitektuuri, siis moderniseerumise surve jääbki tähele panemata. See, ettegemist on külakeskkonnaga, ei tähenda tingimata, et tegemist on traditsioonilise, muutumatu ja mittemodernse keskkonnaga. Kui talupered hülgasid rehielamu tüübi ja läksid kaasa linnaliku majatüübi modifikatsiooniga, hakkas talumaja täiesti teistmoodi välja nägema. Kui uurida aga põhiplaane, näeme muutuste kihistusi, mis peegeldavad nihkeid perekonnasuhetes. Majade fassaadid muutusid varem kui peresisesed suhted. Maja keskel oli endiselt suur tuba nagu vana tuttav “rehe” ja meeste ja naiste pool majapidamises. Nihked ruumi organiseerimises peegeldavad muutusi perestruktuuris ning pereliikmete ja pereväliste isikute suhetes. Need ilmnesid siis, kui hakati üha rohkem talusid päriseks ostma ja teisenesid tööolud.
Olen lugenud artikleid 1880-ndate ja 1890-ndate Kündjast, Eesti Põllumehest, Põlluteadusest ja Olevikust, kus kirjeldatakse rehielamu vormi ja funktsiooni mõju käitumisele – mehed ja naised läksid kõrtsi, et mitte olla suitsus (rehielamutel polnud ju korstnaid), lastel polnud vaikset nurka õppimiseks, magamisasemete paigutus oli noorte naiste moraali silmas pidades küsitav. Ja kuigi rehielamut oli raske kütta, see oli ebapraktiline ning kaotas uute viljapeksumasinate tulekuga funktsiooni, oli eestlastel ikkagi raskusi “rehest” loobumisega. Ühes kirjutises tsiteeritakse talupoega, kes küsis: kui meil pole enam seda suurt tuba, kus me siis tantsime? Ja autor kommenteeris, et nad tantsivad üks kord aastas ja selleks ehitavadki nad suure ebapraktilise ruumi. Artiklid, milles arutletakse elumaja funktsiooni ja kasutamise üle, on ülimalt huvitavad. Muutused talumaja arhitektuuris ilmnevad alates 1880-ndatest kuni Eesti Vabariigi algusaastateni. See on näide moderniseerumisest – ja haritud talupojad tegid selles vallas suuri edusamme.
Kuidas sa arhitekti ja uurijana “loed” maja põhiplaane?
Tegelikult on selleks mitmeid võimalusi. Ideaaljuhul jälgid trükistes ilmunud põhiplaane ja kirjeldusi, samuti selle perioodi juurdeehitusi ja kaasaegsete kirjeldusi nii päevikutest kui teistest isiklikest märkmetest. Ma tean, et sellest perioodist peab olema alles päevikuid ning ajakirju, kuid ma pole neid veel leidnud. 19. sajandi lõpul oli päevikupidamine laialt levinud harjumus, ehkki sõda ja ideoloogiate vaheldumine tõi hiljem ilmselt kaasa paljude päevikute hävingu.
Nii et olen keskendunud peamiselt trükitud plaanidele ja kirjeldustele. Need annavad teatud vaatenurga. Ruumijaotuses on näha inimsuhted, mis nihkuvad suurperedest, kus on koos nii suguluses kui ka mitte suguluses olevad inimesed, väiksemate autonoomsete perede poole (vanemad, vanavanemad, lapsed, kuid mitte enam teenijad-töölised). Mõnikord näib ruumi sisepaigutus jäävat samaks, aga ruuminimetused muutuvad. Nihe “peretoast” “elutoani” ei tähenda lihtsalt nihet “pere” toast “elamise” toani. “Perekonna” definitsioon oli 19. sajandi lõpul muutumas. Võib näha, kuidas töölised eristati perekonnast; varem elasid kõik koos.
Taludes viis uks alati köögist tagaaeda ja peretoast esiõue, kuid esiukse seos tänavaga polnud fikseeritud. Ja käimla toodi tagaõuest majja sissekäigu juurde. Põhiplaanilt võib kõiki nihkeid väga selgelt lugeda, aga stiilianalüüs seda ei võimalda. Kui arhitektuuriraamatud on täis lõputuid fotosid ja joonistusi ilma põhiplaanideta, tunnen alati pettumust. Mind huvitab, kuidas inimeste elustiil on aja jooksul muutunud, ja seda kajastavad kõige paremini põhiplaanid.
Seega võib sinu tegevust siin Eestis nimetada pigem kultuuri-uuringuks fookusega arhitektuurilisel keskkonnal?
Mõnes mõttes on see tõsi. Berkeley ülikoolil Californias on üldse teistest USA ülikoolidest erinev lähenemine arhitektuurile ja arhitektuuri ajaloole. Arhitektuuri ei käsitata üksnes kuulsate, enamasti valgenahaliste meeste produktsioonina. Arhitektuuri käsitatakse millenagi, mida on loodud läbi aegade ja mis on kui kahesuunaline liiklus: ühelt poolt mõjutab arhitektuur inimeste eluviisi ja kohakogemust, teiselt poolt tõlgendavad, muudavad, mõistavad inimesed ehitatud keskkonda vastavalt oma ajastule. See, mida loob arhitekt, on vaid suure loo väike osa. Kuigi ma ise olen töötanud arhitektina viisteist aastat ning mõistan vägagi hästi protsessi toda külge, tõmbab mind praegu küsimus, kuidas inimesed võtavad ruumi omaks ja seda kogevad, kuidas nad võimendavad või mugandavad arhitekti esialgseid kavatsusi. Kui esitaksin oma töö Princetoni või Harvardi ülikooli, kus valitseb konventsionaalsem lähenemine arhitektuurile, ei omaks minu dissertatsioon samasugust tähendust. Kuid Berkeleys on teine suunitlus – arhitektuuri õpetatakse keskkonnakujunduse kolledži õppekava raames. Seal eelistatakse terminit “ehitatud keskkond” (built environment) terminile “arhitektuur” ja seda mentaliteeti kannavad ka üliõpilaste dissertatsioonid.
Kuidas õnnestub sul mitte tähele panna arhitekte, kes on pakkunud uusi elamuehituse kontsepte, mis on hiljem laiemalt omaks võetud?
Euroopa modernistliku arhitektuuri juured on tõepoolest seotud väga tugeva sotsiaalse teadlikkusega, mis kasvas välja arhitektide soovist parandada elukvaliteeti, eriti I maailmasõja aegu. Sellised isiksused nagu Ernst May, Bruno Taut, Walter Gropius ja LeCorbusier viisid kokku filosoofia ja praktika ning neil oli elamuehitusele tohutu mõju. Ja ilmselt oli suur osa Nõukogude arhitektuurist, nii halb kui see vahel ka polnud, kantud ihast saavutada elamuehituse ühtlane tase. Pole üllatus, et see jäi saavutamata. Isegi väiksemates, aga väga rikastes riikides nagu Kuveit ja Saudi Araabia, kus on püütud elanikkonna elatustaset ühtlustada, on avastatud, et inimeste vajadused ületavad riigi võimalused kogu heaolu eest maksta. Ehkki Euroopas fokuseeriti varased rahvusvahelised arhitektuurikonverentsid sotsiaalselt vastutustundlikule disainile, ja siit sai modernistlik arhitektuur istutatud ka Ameerika mulda, räägiti kogu aeg ainult “stiilist”. Ja see minetas sotsiaalse tähenduse. Arhitektid ignoreerisid kasutajat ning ehitiste juhutarbijat, hakates looma arhitektuuri, mis oli lihtameeriklaseletabamatu ja eemaletõukav.
See ei tähenda seda, et ma ei pööra tuntud arhitektide loomingule üldse tähelepanu. Kuid see ei loo tervikpilti. Kas sina mõistaksid Eesti ehitatudkeskkonda, kui vaataksid üksnes Karl Burmani või Alar Kotli või isegi Vilen Künnapu, Ain Padriku ja Leonhard Lapini töid? Sa mõistaksid ehitatud keskkonna mõningaid aspekte, kuid nende juurde pidama jäädes ei saaks sa mitte kui midagi teada sellest, kuidas inimesed majades elasid, kuidas nad ruumi tajusid ja kasutasid. Mul pole “suurte arhitektide” vastu midagi, kuid mind huvitab ehituskeskkonna mõistmine holistlikult.
Juhul kui uuriksingi arhitektuuri suure a-tähega, ei teeks ma seda ilmselt Eestis. Mitte sellepärast, et Eestis poleks oma Arhitekte – siin on rida elegantseid hooneid, nii vanu kui uusi – kuid globaalses kontekstis leiduks palju kohti, kuhu lausa kutsub uurima. Kui aga uurida ideoloogiliste pöörete mõju ehituskeskkonnale, on minu arvates raske leida paremat maad kui Eesti. Eesti on väike, siinsetes arhiivides ja raamatukogudes on meeldiv töötada, siinne ajalugu ja kultuur on absoluutselt võrratud. Muidugi on keeleprobleem… mul tuleb lugeda eesti, vene ja kohati saksa keeles. Isegi mu prantsuse keelest on kasu olnud. Nii et keel on siin töötamise kõige halvem külg.
Et kirjutada eesti arhitektuurist, pean asetama selle laiemasse konteksti. Alles siis saab materjal mõtestatuks minu lugejatele, kelleks on peamiselt ameeriklased. Näiteks pakkusin 1999. aastal välja ettekande vernakulaararhitektuuri konverentsile, mis toimus Georgia osariigis. Konverents keskendus lõunaosariikide arhitektuurile pärast Ameerika kodusõda, seega 19. sajandi keskpaigale. Mina pakkusin ettekannet rahvusliku ärkamisaja mõjust eesti elamuarhitektuurile. Mu ettepanek võeti vastu, paneeldiskussioonil seostus sellega teisi ettekandeid, millele järgnes suur arutelu.
See, et meie paremad arhitektid ja kunstnikud on kaua aega ignoreerinud sotsiaalset aspekti, on võib-olla mingi vastupanu, mis tuleneb ajast, kui kohustuslik nõukogude filter nõudis kogu kunsti ja arhitektuuri taandamist sotsiaalsusele?
Kahtlemata on siin põhjus olemas. Pärast allasurutuse aastaid tahetakse praktiseerida arhitektuuri suure a-tähega, tahetakse väljendada maastiku loovat vaimu. Mõnikord on see olnud edukam ja mõnikord vähem edukas. Kuid ma jätan nonde hoonete kritiseerimise Eesti arhitektuurikriitikute hooleks.
Olen siiski veendunud selles, et arhitektuur on poliitiliste ja sotsiaalsete tingimustega tihedalt seotud, mida ei tohiks niisama lihtsalt ignoreerida. Hooned eeldavad teatud hulka rikkust, ehitamiseks on vaja maad ja vahendeid. Igaüks, kes hoonetega kokku puutub, on sunnitud nende olemasolu tunnistama ja nendega suhtestuma. Loodetavasti ei saabu enam ühtegi direktiivi Moskvast selle kohta, mida ja kuidas ehitada, ning loodetavasti ei meelita hooned meid edaspidi üksnes iluga, vaid arvestavad rohkem kohalikke olusid ja vajadusi, kandes samas teadlikkust laiematest keskkondlikest ja sotsiaalsetest probleemidest. See ülesanne õhutab kindlasti eestlaste paindlikkust ja loovust uute lahenduste leidmisel. Ehituskeskkonna üldkvaliteedi eest ei vastuta aga tõesti üksnes arhitektid, vaid kõik inimesed.
12. augustil Noku klubis Tallinnas
Inglise keelest tõlkinud Heie Treier
< tagasi
