est eng

 

Ettepanekuid rollide ümbermõtestamiseks

(1/2013)

Kriitikute risttules on Paul Kuimet, 2012. aasta Sadolini kunstipreemia laureaat, esimene selle nüüdiskunstipreemia pälvinud fotograaf. KUNST.EE avaldab kaks kriitilist käsitlust – Jan Kaila ja Japo Knuutila vestluse Paul Kuimeti ja Mikko Rikala ühisnäitusel "Clouds and Waves" Hobusepea galeriis ning Aliina Astrova kuraatoriettekande Paul Kuimeti ja Laura Tootsi ühisnäitusel "Not Necessarily So" Temnikova & Kasela galeriis.

 

Eelmise aasta lõpus kuulutati Sadolini 5000-eurose kunstipreemia võitjaks Paul Kuimet. Tegemist on Eestis vanima erakapitalil põhineva kunstipreemiaga, mida anti esmakordselt välja 1996. aastal ja mis 2012. aastal taaslansseeriti. Nominente oli seekord kolm: maalikunstnik Merike Estna, fotokunstnik Paul Kuimet ja foto- ning installatsioonikunstnik Sigrid Viir. Nominendid selekteeris välja kolmeliikmeline ekspertide žürii (Maria Arusoo, Helen Tammemäe, Andreas Trossek), võitja valis Sadolini kunstipreemia Akzo Nobel Baltics AS-i mänedžment. Esmakordselt preemia ajaloos pälvis peaauhinna peamiselt fotograafiaga tegelev kunstnik, samal ajal kui varem on Sadolini preemia võitnud eelkõige maalikunstnikud. Tõestus laiemast paradigmanihkest?

*

Knuutila: Näitus "Clouds and Waves" Hobusepea galeriis toob jälle esile fotograafia ja n-ö tõelisuse vahelise suhte – kas fotoga saab näidata ümbritsevat reaalsust või on see meedium alati enesele või oma autorile viitav. Paul Kuimet ja Mikko Rikala tunduvad rajavat fotograafia narratiivsuse just sellele viimasele kategooriale.

Kaila: Just, huvitav, kas näituse pealkiri on metafoor foto reaalsussuhte kohta? Clouds tähistaks siis fotograafi projektsiooni, s.t pilved sümboliseeriksid autori, fotograafi "sisemisi" tundeid, nagu Alfred Stieglitzi kuulsas sarjas "Equivalent" (1925–1931). Waves omakorda tähistaks fotograafia refleksiivsust meediumina, lained ju ei jää foto külge, vaid jäävad ainult muljeteks. Foto poleks sel juhul reaalne, vaid enesele viitav meedium. Muide, näituse nimi meenutab mulle ühe teise näituse pealkirja, New Yorgi moodsa kunsti muuseumis 1978. aastal korraldatud klassikalist näitust "Mirrors and Windows". Näituse kuraator John Szarkowski püüdis esile tuua sellist fotograafilist kujutist, mis oleks nii aken maailma kui ka autori ja meediumi omavaheline peegeldus.

Knuutila: Kuimet ja Rikala tunduvad tõesti arvavat, et kaamera ei toimi akna või vahendajana, vaid ainult peeglina. Enesele viitamise küsimus kunstiajaloos pole uus ega revolutsiooniline, kuigi see võib nüüdiskunsti galeriides radikaalsena tunduda. Näiteks hingavad Kuimetile ja Rikalale kuklasse romantismiperioodi kunst, Marcel Duchamp ja ka Joseph Kosuth oma kuivade akadeemiliste kontseptuaalse kunsti küsimustega. Huvitav, kas tänapäeva maailmas sellest piisab? Ma pean silmas tendentsi uurida fotograafia refleksiivsust.

Kaila: Loomulikult on oluline, et näitus toimub Tallinnas. Eestis ollakse ilmselt huvitatud põhijoontes kontseptuaalsest kunstist, milles fookus oleks teose enda enesekohasusel. Näiteks 2011. aastal oli Tallinnas, Euroopa Kultuuripealinnas, üks tähtsamaid näitusi Tallinna Fotokuu rahvusvaheline kuraatorinäitus "Teisele poole" Kumu kunstimuuseumis, mis tõstis eelkõige esiplaanile foto enesekohase iseloomu. Võib-olla on Eesti fotokunstis läbi elamisel mingisugune akadeemilisuse faas, mille jooksul arutletakse representatsiooni olemuse üle?

Knuutila: Siia sobiks hästi üks provokatiivne vahemärkus. Vaatajale, kes kontseptuaalse kunsti põhitraditsiooni ei tunne, võib see näitus tunduda üsna kummalisena. Fotod õngerullist, kuldkalast, kuldkala esitavatest fotodest ja õngenööri osadest – ma pean silmas teost "A Proposal for Realising Time/Subject" (2012). Võib ju küsida: mida see tähendab?

Kaila: Tõsi. Kontseptuaalse kunsti peavoolule omaselt on "Clouds and Waves" introvertne ja allegooriline kunst. Kunst, mis riskib sellega, et jõutakse välja narratiivsete kordusteni, kus teosed käsitlevad seda, mida nad käsitlevad, kui nad käsitlevad seda, mida nad käsitlevad jne. Kuimeti ja Rikala kaitseks peab aga ütlema, et nad ei tee asju surmtõsiselt, nagu Kosuth omal ajal, vaid võtavad asja huumoriga nagu John Baldessari. Autorid tunduvad ironiseerivat teooria mõju üle fotograafiale oma teoses "Framework" (2012), milles on esitatud kunstiteooria põhilisi dogmasid – raamatuid – nn kunstiobjektidena.

Knuutila: Isegi oma iroonilisuses otsivad autorid (foto)kunstile autonoomsust ja see tundub keerulisena.

Kaila: Võib-olla on seda mõjutanud keeruline vahepealne positsioon, mis fotograafial alati rakendusliku fotograafia ja n-ö vaba kunsti vahel on. Vaatamata sellele, et Kuimet ja Rikala on siin-seal tudeerinud, on nad siiski noored autorid, kes on võib-olla mures enda eneseväljendamisvabaduse pärast – näitust võib vaadata kui oma loovuse manifestatsiooni, deklaratsiooni selle kohta, et fotograafil peab olema õigus öelda seda, mida ta tahab; et fotograafial on täieõiguslik koht vabakunstide seas.

Knuutila: Mulle meenutab see õigus süüvida "iseendasse" 20. sajandi Ameerika maalikunsti retoorika probleemseid külgi – ma pean silmas maalikunstnike argumente meediumi nn puhtuse kaitseks. Ehk kui öelda greenbergilikult: maal on värv, see on kahemõõtmeline, see ei jutusta mingit lugu… Kui rääkida natuke üldisemalt – miks küll on modernses ja selle järgseski kunstis olnud ja on siiamaani nii tugev soov nn autonoomsuse saavutamiseks ehk siis kunsti eemaldamiseks muust ühiskondlikust tegevusest? Kas kunst pole viimaste aastasadade jooksul ühiste asjadega (loe: poliitikaga) tegelemisega hästi toime tulnud?

Kaila: Võib-olla tõesti mitte. Fotograafidele on alati olnud omane mõtiskleda selle üle, kas nende tegevus üldse on kunst või ei, samas kui maalikunstis on põhitähelepanu olnud sellel, kuidas maale kunstina käsitletakse. On kummaline, et see fotograafide peaaegu neurootiline heakskiidujaht kestab ikka veel, tahetakse olla kunstnikud suure algustähega. Oleks palju suurem väljakutse, kui fotograafid oleksid huvitatud asjadest, mis on meediumikesksusest ja kunstiturust väljapool (kui taolisi asju nüüd üldse enam eksisteerib?).

Knuutila: Tulgem veel korraks "Clouds and Waves" näituse juurde tagasi. Sellel näitusel installeeritakse ja lausa õilistatakse erinevaid asju, näiteks kaht filmirulli teoses "Clouds and Waves" (2012).

Kaila: Huvitav teos, selles mõttes, et kaks mustvalge filmi rulli on asetatud valguslaua ja skulptuurialuse peale ning need moodustaks nagu skulptuuri ja monumendi samaaegselt – ajaloolise märgi möödunud aegadest.

Knuutila: Aga mil määral näiteks see teos uurib fotograafia suhet võimuga?

Kaila: See jääb täiesti selgusetuks. Tahaksin meie keskustelu lõpus arutada veel teose "Frameworks" seda osa, mis koosneb slaidiesitusest, kus näidatakse näituse "Clouds and Waves" struktuure ning, ma oletan, ka ülesehitumist või ülesehitamist. See teos sisaldab nimelt huvitavaid mimeesiga seotud aspekte ega taandu lihtsalt fotode ringiväntamiseks. Kummaline, kummituslik on näha diaprojektorit pilte lõksutamas peaaegu selles samas "reaalsuses", milles näituse külastaja viibib. Autorid ironiseerivad siin vahvalt galerii, white cube'i ja selle üksikosade üle; fotokunstis enesestmõistetavusena võetava näituseruumi üle, kus on "suured pildid järjest seinal ja kõik". Aga ma pean ütlema, et säärast kunstigaleriides kunstinäituste korraldamise kriitikat on nüüdiskunstis esinenud küllaltki palju – on olnud lukustatud, külastajatele ligipääsetamatuid näituseid, on olnud mullaga täidetud galeriisid ja on olnud näituseruume, mis on olnudki ainult poliitiliste koosolekute korraldamiseks jne.

Knuutila: Aga võib-olla on see näituse konteksti kriitiline uurimine, mida sa mainisid, meile, 1950. aastatel sündinutele, ilmselge 1960. või 1970. aastate traditsioon. Iga põlvkond kogeb neidsamu valupunkte – meie, vanaätid, elame teises reaalsuses kui näituse "Clouds and Waves" autorid, vastavalt 1977. ja 1984. aastal sündinud Mikko Rikala ja Paul Kuimet.

Paul Kuimet & Mikko Rikala_Framework_2012

Paul Kuimet & Mikko Rikala
Framework
detail installatsioonist
pigmentfoto raamis
40 x 50 cm
2012
Kõik õigused kunstnikel

 

*

Aliina Astrova: Mure selle üle, et laiem avalikkus on kontseptuaalsetest kunstipraktikatest võõrandunud, kipub ühe võimaliku lahendusena esile kutsuma muudatusi kunsti vahendamises institutsioonide ja kriitikute poolt. Tundub, et avalikkuse osalemise määr sõltub sellest, kuivõrd esimesed suudavad teha oma kaasaegset kunsti kättesaadavaks ja teised arusaadavaks. Eeldusel, et institutsioonidele antakse võimalus pakkuda kohti ning programme, mis on majanduslikult, sotsiaalselt ja geograafiliselt ligipääsetavad, asetub rõhk kriitiku ülesandele tõlgendada nüüdiskunsti kodeeritud keelt eeldatavalt "asjatundmatule" vaatajale. Sageli piirdub see kunstiteose visuaalse sisu sobitamisega kontseptuaalse informatsiooniga, millele teos potentsiaalselt viitab, olgu see siis mõni ajalooline fakt, filosoofiline tsitaat või poliitiline avaldus. Seega on oluline kohe algusest peale küsida, mida selline "surve tõlgendada" endaga kaasa toob – põhjusel, et see ei puuduta ainult kriitiku enda rolli, vaid enamikku kunsti tootmise ja tarbimisega seotud positsioone.

Kuigi pole kahtlust, et nüüdiskunsti mõistmiseks tuleb vaataja varustada vähemalt esmavajalike põhiteadmistega, võib kriitiku nimetamine selle ülesande elluviijaks nõrgendada kõikvõimalikke rolle, mis selle mõistmise kehtestamisel osalevad. Uskuda, et kunst nõuab kriitikut juba elementaarsel tõlgendamistasandil, tähendab mõelda kunstnikust kui kellestki, kes toodab teoseid vaid tõlgendamise jaoks. Kellestki, kes lihtsalt määrab visuaalse vormi ideedele ja viidetele, mida kriitik hiljem kunstiteosest taas välja kaevab. Sellisel juhul on kriitik ise vaid nii hea, kui ulatuslikud on tema kunstiajaloolised teadmised. Kunstikriitika muutub siis peaaegu et mehhaaniliseks kokkusobitamise protsessiks, mis liidab visuaalsed koodid ja akadeemilised faktid. Kahtlemata on kunstikriitika valdkonnas palju näiteid säärasest mehhaanilisest kirjutamisest. Ja, edasi mõeldes, sellises olukorras on kunstiteos vaid iseenda valmissaamise kinnitus – tähtsusetu ning tähenduseta, kuni asjakohase vahendustehingu teostamiseni. Vaataja positsioon on samavõrra ebakindel ootuses, et kriitikust saab "ravim" tema "nõrkusele".

Meetod, mis võimaldaks suuremat emantsipeerumist, eeldaks kõikide rollide ümbermõtestamist nii, et igaüks neist saaks endale teatud võimu. Olles varustatud ennekõike teadmistest pärineva avatusega oma kaasaegse kunsti suhtes, oleks vaataja valmis sisenema näitusesaali mitte selleks, et otsida kriitiku seletust kunstniku taotlustele, vaid selleks, et saada kokku kunstiteosega. See eeldaks, et teos ise suudaks ennast vaatajale avada. Teose suhe ruumiga, oma teostajatega, vaatajatega, oma meediumiga oleks korraldatud nii, et teos sekkuks asjade tavaloogikasse, tekitaks nihke (selle asemel et tekitada "loosung", mis vaid täheldab midagi või viitab juba valitsevale loogikale). Teos peab ära tundma oma võimu objektina ruumis ja olukorras. Sel juhul oleks kunstniku vastutuseks luua kunsti nii, et objekt, ruum ning sündmus hakkaksid omavahel mängima, ilma et selles mängus oleks ettekirjutatud reegleid. Lõpuks ei siseneks ka vaataja siis enam mingisse "stagneerunud" narratiivi, vaid aktiivsesse ruumi, kus ta saab osaleda poliitilises protsessis, milleks ongi "millegi nähtavaks tegemine" – ruumi, kus asjadel on ilmumispotentsiaali.

 

Japo Knuutila elab Soomes, Kirkkonummis. 1980. aastatest alates on tal olnud nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi näitusi ning ta õpetab regulaarselt Lahti Rakenduskõrgkoolis.

Jan Kaila elab samuti Soomes, Kirkkonummis. Ta on Soome Kunstiakadeemia kunstiteaduse professor ning tal on olnud näitusi ja õpilasi erinevates Euroopa, Ameerika ja Aasia riikides.

Aliina Astrova töötab KUNST.EE inglise keele toimetajana.

< tagasi

Serverit teenindab EENet