est eng

"Kui rääkisin autoriga suurtest (ja armsatest) loomadest võrdluses väikeste, kaitsetute (aga samas hirmu ja/või ebameeldivust tekitavate) putukatega, ämblike ja sisalikega, vastas Eike Eplik, et ta pelgab pigem suuri loomi. Ja et tegelikult ju ei ole väiksed loomad kaitsetumad: sisalik poeb väga väledalt peitu." – Kaire Nurk, "Kas sina julged sisalikku kätte võtta? Eike Eplik – kunstnik, kelle alateadvuses on looduse pesa" (KUNST.EE 2/2021)

 

"Fantoomplatvorm"* kui meie kõigi kunstiasutus

Marika Agu (2/2017)

Marika Agu ja Siim Preiman märkasid, et tänavune suvi möödub teisiti: Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) tähistab oma kümnendat sünnipäeva ja alates 2011. aastast iga-aastaselt korraldatud Köler Prize'i nominentide näitust sel aastal ei toimugi.

 

Tähelepanu! See artikkel on spekulatsioon ning põhineb kolmandate inimeste arvamustel, suitsunurga sosinatel, lobasuude ettekujutustel, pealt kuuldud koosolekute katketel, "Facebooki-draamadel" jne. Seepärast ei saa me vastutada teksti (mitte)tõetruuduse, (eba)ühtluse või (mitte)loetavuse pärast. Aitäh ja head lugemist!

 

Pealinnas, merest vaid paari sammu kaugusel, asub üks väike rahvusvaheline kunstiasutus, mis oma kümne tegutsemisaasta jooksul igale kohaliku kunstivälja liikmele isemoodi hinge on läinud. Küll on seal korraldatud pidusid ja performance'eid, küll näitusi ja galasid. Iga endast lugupidav contemporary kunstnik on seal enda teoseid näidanud ning iga endast lugupidav seltskonnategelane tünnilõkke ümber keret soojendanud. Sel aastal kümnendat juubelit tähistav Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) on sümboolse tähise juures, mispärast on paslik teha tagasivaade asutuse senisele ajaloole ning küsida: hei, mis edasi? Ilmselt ei pea siinkirjutajad vastust kaua ootama, sest juba juunikuus (Siinse KUNST.EE numbri ilmumise ajal. – Toim.) avaneb uue juhtkonna, Marten Esko ja Johannes Säre koostatud näitus "EKKM 10? Mis edasi?".

 

Minevik

On raske öelda, millal täpselt tehti esimesed sammud tänase EKKM-i loomiseks. Põhja pst 35 majavaimude lugudes seguneb fantaasia reaalsusega ning ühtki natukenegi erapooletumat kroonikut leida ei ole. Tõenäoliselt sai EKKM alguse millalgi 2006. aastal Neeme Külma ja Marco Laimre hõivatud skvotina. See näib usutav, sest hiljem seltskonnaga liitunud kuraatorite asemel on hõlpsam ette kujutada nahaalseid kunstnikke räpasesse tööstushoonesse sisse murdmas. Ilmselt ei saa me kunagi teada, kes neist kahest oli "esimene inimene Kuu peal", ning ka mitte seda, kui kaua need teerajajad endise katlamaja vanas kontorihoones ilma Elin Kardi ja Anders Härmita askeldada said. Neeme Külma sõnul olid Elin ja Anders juba piisavalt vara kambas, et saaks öelda: "algusest saati". Just nemad tõid endaga kaasa tärkava platvormi jaoks nõnda vajaliku institutsionaalse kogemuspagasi. (Vastavalt siis Hobusepea ja Draakoni galeriist ja Tallinna Kunstihoonest. – Toim.) Tõsi, sellise EKKM-ini, nagu me tunneme seda täna, läks veel aega.

Neeme Külma meenutuste järgi toimus esimene näitus ainult allkorruse suures sammastega saalis. (EKKM-i esimene näitus oli 15. mail 2007 avatud ja Elin Kardi kureeritud "Töö toidab", mis toimus hoone esimesel ja teisel korrusel. – Toim.) Taaniel Raudsepp, nüüdne Tallinna Kunstihoone direktor, toona tudengina teisel EKKM-i näitusel osalenud kunstnik, mäletab aga, et juba teiseks näituseks oli kogu maja näitusesaalidena kasutuses, erandiks ehk ainult estakaad, mis hiljem tasapisi hoones toimuvate näituste proovikiviks kujunes.

Esimene periood kestis tinglikult aastast 2006 aastani 2011, mil asutust juhtis sisuliselt Marco Laimre. Sel ajal oli asutuse nimetamine kunstimuuseumiks selge bluff ning absurdses kontrastis hoone seinte vahel tegelikult toimuva toore eneseväljendusega. Esimese missioonina teeniski EKKM peamiselt Laimre juhitud Eesti Kunstiakadeemia (EKA) fotograafiaosakonna tudengite huve, pakkudes nõnda vastukaalu kunstivälja silmis stagneeruvale akadeemiale, hoogustades õpilaste produktsiooni ning lihvides oskusi kunstiteoste esitlemisel. Juba siis oli tuntav EKKM-i edaspidi aina enam (ise)kehtestunud roll kohaliku kunstivälja moraalse suunanäitaja ja pioneerina. Seal esitlesid esmakordselt oma töid mitmed kunstnikud, kes hiljem on saavutanud ka rahvusvahelise tunnustuse, nende hulgas näiteks Timo Toots, Sigrid Viir, Karel Koplimets, Laura Toots, Paul Kuimet, Johannes Säre, Tõnu Tunnel jt. Ilmselt võis ülejäänud scene tol hetkel tajuda fotograafiaosakonna tudengite privilegeeritust. Läbi aastate on fotomeedium EKKM-i programmis selgelt eelisseisundis olnud, ning on seda tegelikult senini – 2016. aasta viimaseks näituseprojektiks oli Paul Kuimeti isiknäitus ning 2017. aasta hooaja avas Dénes Farkase ülemajaline isiknäitus.

EKKM-i teine periood kujunes välja aastatel 2010–2012, mil kehtestati regulaarne näituste toimumise rütm (2010), algatati Köler Prize'i preemianäituste traditsioon (2011), mis on viimaste aastate jooksul kujunenud üheks kohaliku kunstimaailma oodatuimaks sündmuseks nii spetsialistide kui ka lihtsalt huvitatud publiku hulgas,1 ning poliitiliste mängude tulemusel taandati Härm Tallinna Kunstihoone kuraatori ametikohalt ja ta EKKM-ile keskendus (2012). Härmist kujuneski nõnda EKKM-i teise perioodi selge suunanäitaja. Olukorras, kus Vabaduse väljakul asuv Tallinna Kunstihoone toonases põlvkondliku võimuheitluse keerises aina sümboolset kapitali kaotas, sai Härmi käe all alguse EKKM-i muutumine pealinna uueks Kunsthalle'ks. Suuresti tänu programmi "Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011" rahastusele tehti EKKM-i hoones suur arenguhüpe, mis sisuliselt kinnistas näituseprogrammi põhimõtted ja profiili järgnevaks paariks aastaks. Aastatel 2010–2015 toimus EKKM-is igal hooajal vähemalt üks Härmi kureeritud näitus, millest kaks esimest said teoks just tänu Euroopa kultuuripealinna programmi rahastusele: "Next to Nothing" (Peaaegu mitte midagi, 2010), "Tumedus, tume" (2011), "Ihade kollektsioon" (2012), Mark Raidpere isiknäitus "DAMAGE" (2013, kaaskuraator Eugenio Viola), "Must maja" (2014), "1995" (2015, kaaskuraator Hanno Soans). Lisaks kadusid programmist ka seni domineerinud tudenginäitused, need pagendati külma off-season'isse. Peamiselt langes fookus isik- ja kuraatorinäitustele, mis asjaosaliste jaoks kujunesid suuremal ja vähemal määral fundamentaalseteks teetähisteks nende tegevusvaldkondades. Nii importis kuraator Rebeka Põldsam Eestisse kvääriteooria ("Kõhe tunne?!", 2014), Kiwa tutvustas neoismi kunstiliikumist ("Istvan Kantor Monty Cantsin? Amen! Mässav neoist", 2012), Laura Kuusk ja Margit Säde Lehni vigurdasid kunstiteose vormistusega ("Kõrvalnähud", "& SO ON & SO FORTH", 2013) jne.

Kui esimese perioodi maadevallutused toimusid pigem nelja seina vahel ning seisnesid vana töötushoone tuba toa haaval "valgeks kuubiks" moondamises, siis Härmi juhitud teisel perioodil tegi EKKM samme ka majast väljapoole. Aastatel 2014–2016 tiirutas mööda Eesti väikelinnu Härmi ja Esko kureeritud rändnäitus "Kohatu", mille puhul osutus kunstilisest väärtusest mitmekordselt tähtsamaks kultuuripoliitiline pretsedent: muidu talvekuudel suletud EKKM leidis rändnäituse kaudu võimaluse oma maja kompetentsi ka talviti rakendada; pealinna wannabe esindusasutus võttis endale ambitsioonika regionaalse kultuurivalgustaja rolli. "Kohatu" jäigi EKKM-i Härmi-perioodi viimaseks kunstialaseks suursaavutuseks. Järgnes veel mäluga tegelev näitus "1995" ning 2015. aastal viidi Härmi eestvedamisel läbi kohvikureform – senine problemaatiline operaator vahetati välja. Sise- ja välisvallutuste lõpetuseks sai muuseum seega endale ka võimaluste piires uue kohviku näol viisaka fassaadi. Räpasest baariruumist sai esinduslik eeskoda ja art scene'i päris oma peokoht.

Nimetatud loovjuhtide kõrval ei saa unustada 2015. aastani tehnilise juhi positsiooni hoidnud Neeme Külma, kes Laimre ja Härmi ideoloogiliste missioonide kõrval suutis näitus näituse haaval vähesega üllatavalt palju saavutada. See oli tema, kes ehitusobjektidelt ja tuttavate käest vanad klaasuksed kokku tassis ning vanale tööstushoonele ning külgnevatele kuuridele ette pani, rääkimata tema rollist tehniliselt nõudlike näituste lahenduste väljatöötamisel. Vaatamata väikestele produktsioonieelarvetele suutis EKKM eesotsas Neeme Külmaga tõestada, et professionaalse tulemuse saavutamiseks ei ole tingimata vaja palju raha. EKKM-ist on eraldi spin-off ettevõttena välja kasvanud installeerimisfirma OÜ Valge Kuup, mis on tänaseks haaranud monopoli enamikus Eesti kunstiasutustest, luues näitusekujundusi Kunda Tsemendimuuseumist Veneetsia biennaali Eesti paviljonini.

 

Tulevik

On veel vara anda põhjalikku hinnangut Anders Härmi ja Neeme Külma mantlipärijate Marten Esko ja Johannes Säre tegevusele. 2016. aasta näituste hooaeg oli ilmselt pigem üleminekuaeg kui täiejõuline uue suuna manifestatsioon. Nagu igas asutuses, võtab varasema etiketi ümberkohandamine üksjagu aega ning enne oma näituseprogrammi paika seadmist tuleb täide viia eelmise juhtkonna ette määratud tegevused. Siiski saime mulluse hooaja lõpus natuke aimu uute juhtide käekirjast. Enne Paul Kuimeti isiknäitust avanes suve lõpus viimase ülemajalise rühmanäitusena Marten Esko kureeritud "Pseudo", mis pälvis tähelepanu sihilikult alatähtsustatud kuraatoripositsiooniga, aga sisuliselt taasesitles selle maja "residentkunstnike" loomingut.

Kartes tillukese kunstivälja säravaimate tippude peatset ammendumist, otsustas uus juhtkond 2016. aastal Köler Prize'i preemianäituse muuta iga-aastasest iga kahe aasta tagant toimuvaks. Selle toimumise rütm seati seega korrelatsiooni iga kahe aasta tagant kevaditi avaneva rahvusvahelise Veneetsia kunstibiennaaliga, mis imeb kohaliku kunstivälja ressurssidest niivõrd tühjaks, et raskendab oluliselt EKKM-i kõrgetasemelise preemianäituse installeerimist iga-aastases rütmis. Kuid kui Köler Prize'i esialgne eesmärk oli populariseerida nüüdisaegset kunsti ning tõsta esile siinsel väljal tegutsevaid kunstnikke ja kunstirühmitusi, siis Eesti avalikkuse teavitamise huvides ning kunstnike järjepidevaks pildil hoidmiseks peaks üritus siiski igal aastal toimuma? Köler Prize'ile seatud kõrge latt on tugevas vastuolus EKKM-i juurtega – tudengientusiasmi toel sündinud muuseum võõrustab nüüd auhinda, mis ei ole vaid ainus omataoline auhinnanäitus Eestis, aga ka nõnda prestiižne, et kunstnikke, keda sellele nomineerida, ei olevat igal aastal võtta. See vastuolu oli heaks võrdkujuks Laimre ja Härmi vahelisele pidevale (ja konstruktiivsele?) naginale, aga kas ja kuidas väljendab see uue juhtkonna seisukohti?

Hoolimata kiirest "valgekuubistumisest", on EKKM pidanud ennast alati ebakonventsionaalseks ning kohalikku kunstiareeni arvestades on see hoiak ka põhjendatud olnud. Keegi pole sellisel määral julgenud otsesõnu vastanduda juba olemasolevatele kunstiagentidele ja -asutustele ning parodeerida muuseumi kui mäluasutuse kogumispoliitikat. Avalikkuses on Härm EKKM-i suhtekorraldajana tihtilugu meenutanud pigem lõukoera, kes suhetesse investeerimise asemel neid hoopis proovile paneb. Samas on ta otsinud võimalusi muuseumi rekonstrueerimise rahastamiseks. Eesti Kultuurkapitali (Kulka) projektitaotlustesse annab ilmselt sisse peita hoone osalise renoveerimise (Kulka toetuste jaotamise põhimõtetes on juba pikki aastaid olnud kirjas, et kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital ei rahasta ehitus- ja remonditegevust. – Toim.), kuid betoonivalamiseks on seni puudunud riiklik kultuuripoliitiline vajadus.

Niisiis küsimus (näiteks kultuuriministeeriumi kunstinõunikule): kuidas käituda, kui scene'ile hüppab tühja koha pealt asutus, mis nimetab ennast muuseumiks ning võitleb oma eksistentsi eest, väites, et on kunstiväljale vajalik? Kindlasti laiendab seesugune institutsioon museoloogia distsipliini, kuid kas pärast kümmet aastat tuleks ennast uuesti profileerida – eriti veel, kui ilma iga-aastase Köler Prize'ita on EKKM lihtsalt üks nüüdisaegse kunsti näituseid tootev asutus teiste hulgas? Tallinna Kunstihoone on nüüdseks vahepealsest madalseisust väljunud, nullides Anders Härmi varasema lähteplatvormi. Täpselt sama professionaalsete näituseasutustena on end kehtestanud kõik teised kohalikud galeriid, muuseumid, projektiruumid, artist-run space'id, kunstimajad ja -keskused üle Eesti – teate küll, kes te olete.

Muidugi ei tähenda see, et Tallinnas ning laiemalt Eestis ei võiks näitusepindasid rohkem olla – näiteks Kopenhaagenis on ainuüksi Kunsthalle'sid vähemalt viis. Võrdluseks, et Tallinna Kunstihoone on võimeline produtseerima kuus kuni seitse suurnäitust aastas. Suure saali näitustest neli-viis on sealjuures majasiseste kuraatorite korraldatud (Kunstihoone on kohustatud võõrustama Eesti Kunstnike Liidu (EKL) kevadnäitust ning korraldama aastas ühe suure tarbekunstinäituse), koos galeriinäitustega kasvab näituste arv 20-ni. Kumu kunstimuuseum toodab ligikaudu 15 näitust aastas, millest 5. korruse kaasaegse kunsti galeriis toimub kaks-kolm. Veel lisaks tegutsevate EKL-i galeriide, kommertsgaleriide ning omaalgatuslike projektiruumide kõrval tundub aga, et pealinnas jääb pakutud näitusepindadest kaugeltki väheks. Näiteks EKKM-i kõrval asuvas EKA installatsiooni ja skulptuuri osakonna ning fotoosakonna autonoomses galeriis (ISFAG) korraldatakse näituseid isegi siis, kui keset saali laiutab vihmaperioodil suur loik ning seintad niiskusest seenetavad. Nüüdseks üle aasta tegutsenud ARS-i maja projektiruum Tallinnas on vaatamata tehnilise infrastruktuuri puudumisele ning laest alla sadavale krohvile mitu kuud ette broneeritud. Ka loodetavasti juba 2018. aastal praegu arendatavas Noblessneri kvartalis avanev Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus (EKKAK) hakkab oma ruumides lisaks tugiteenuste osutamisele võõrustama kohalike ja rahvusvaheliste kunstnike ja kuraatorite näituseprojekte. Rääkimata uutest ja vanadest biennaalidest ja triennaalidest, mis iga natukese aja tagant võõrustajat otsivad, on selge, et kõige üldisemas mõttes on EKKM-i kui eksponeerimisplatvormi järele vajadus selgelt olemas – seda enam, et nende tiimi kompetents installeerimisel on kohaliku kunstivälja üks tugevamaid.

 

Gentrifikatsioon

Omaette küsimus on EKKM-i asukoht ning selle piirkonna võimalik mõju asutuse edasisele käekäigule. EKKM asub pealinna kõige jõulisemalt gentrifikeeruva piirkonna ääres – Kalamajas polegi praegu tänavat, kus ei ehitataks või kus mõni noorpere ei kärutaks oma Emmaljunga lapsevankrit. Seevastu lähedal asuva Tallinna Linnahalli korrastamine on vindunud üle kümne aasta ning selle ümbrus on üha rohkem looka vajunud. Tallinna "merele avatus" on linnaaktivistide unenägu, mis reaalsuses tähendab parklas külmetavaid "kalbassareid", kes auto ümber kabanossi söövad.

Sealsamas kõrval renoveeritud Kultuurikatel troonib esindusliku tondilossina tegusa, kuid räämas EKKM-i üle. Ligidal asuvasse 2018. aastal valmivasse Katla Majja müüakse juba kortereid, kuid reklaamteksti järgi ("Katla Maja asub tõepoolest vaikuse tuiksoonel. Linnasüdame vaiksel kõrvaltänaval.") tundub, nagu poleks kinnisvaraarendajad kordagi ise Kultuurikilomeetri kergliiklusteele jalga tõstnud ning EKKM-is ja Kultuurikatla Aias toimuvaid pidusid näinud, sest nende kaardil on selle koha peal kirjas "arenev rannaala". Kõik muutub selgemaks, kui siia kõrvale panna juhuslikult pealtkuuldud remark ühelt linnavalitsuse ametnikult, kes (tunnistades küll kunstnike ja Telliskivi Seltsi vastuseisu nimetatud kvartali "äraarendamise" suhtes) ütles: "Linnavalitsuse huvides on, et sinna kerkiks kasumlikud uusarendused."

Alles mõni aasta tagasi pidanuks kinnituma detailplaneering, mille tagajärjel olnuks EKKM-i kinnistu asemele kerkinud viiekordne büroohoone maa-aluse parklaga. Isegi kui see toona läbi ei läinud, pole sellest plaanist veel loobutud. Ärihuvidega arendajate kõrval on ka mõned linnaelanikud arvamusel, et EKKM-i räämas välisilme peegeldab hoones toimuva ebaolulisust. Marten ja Johannes räägivad mutikestest, kes EKKM-i aeda eksinuna küsivad: "Millal küll see hoov ükskord korda tehakse?" Kati ja Kadri kohvikust peavad ukse taha saatma vanamehi, kellele "majarisu" pinnuks silmas on ning Facebooki Kalamaja-grupist leiab virisejaid, kes Kalaranna tänava ummikutes süüdistavad linnavalitsust, kellel ei olnud otsustusvõimekust uus tänav otse "läbi selle sitamaja" (Kirjaviis muutmata. – Toim.) Linnahalli alt läbi viia. Kuigi kinnisvaraprobleemid ei ole võõrad varisemisohtliku kogude hoiustamise majaga Tartu Kunstimuuseumile (Tartmus) ega suure saali lekkiva laega Tallinna Kunstihoonele, võitleb EKKM kinnisvarahaide ja asjatundmatute avalikkuse esindajate näol tuuleveskitega, millega EKKM-ist pikema traditsiooniga konkurendid ilmselt kunagi vastamisi seisma ei pea.

Sellises ebaselges olukorras on kunstivaldkonnas kultuuriliselt oluline, kuid laiemale avalikkusele suhteliselt tundmatu EKKM püüdnud kultuuriministeeriumi juures kosjas käia. Lobitöö kandis vilja 2016. aasta novembris, kui EKKM-ist sai üks kolmest asutusest, millele määrati määramata ajaks osaline tegevustoetus. Ministeerium selgitas oma otsust kindlustunde puudumisega mitmes võtmeasutuses ("Kunstivaldkonnas riigiasutusi ei ole."), kuid EKKM-i jaoks ei muutunud sellest põhimõtteliselt midagi, sest juba aasta varem sõlmisid nad kultuuriministeeriumiga samasisulise ning rahaliselt samasse suurusjärku jäänud raamlepingu. Mitmete teiste Eestis tegutsevate kunstiasutuste jaoks keerati sama otsusega kraanid kinni – käiku läksid nimelt varasema galeriitoetuste taotlusvooru vahendid. Edaspidi peaks regionaalse ja omaalgatusliku kunstielu arendamise eest vastutama Kulka komisjonid. Reaalsus on paraku keerulisem, sest erinevalt varasemast ministeeriumi praktikast ei toeta Kulka põhivara soetamist, ruumide renti ja muid jooksvaid arenduskulusid. Samuti jäi teiste asutuste hulgas näituste produtseerimisel endiselt Kulkast sõltuma ka EKKM.

Ehk ei olegi ebakindlal pinnal töötav väikese meeskonnaga asutus veel valmis valmis saama? Et olla "päris" muuseum kogude ja haridusprogrammiga, oleks vaja asutus täielikult restruktureerida; palgata uusi töötajaid, juurutada tööeeskiri jne. On selge, et sedasorti institutsioon EKKM ei ole ega saagi olema. Selle asemel väljendub asutuse tugevus iga-aastastes ruumilistes metamorfoosides, ilma et sellega kaasneks hillitsetud institutsioonikriitika žargoon, nagu see oleks oodatav Kumus. Trepid, seinad, uksed ja aknad tekivadki EKKM-is siia-sinna, ei midagi nii kuradi erilist. Kuigi võiks arvata, et need ruumivallutused on EKKM-i püsikülastajate jaoks harjumuspärased, on need siiski väga muljetavaldavad. Ehk ongi EKKM-i trumbiks ülejäänud siinsete kunstiasutuste ees teatav reegliteülesus eksponeerimisepinna modifitseerimisel?

 

Fantoomplatvorm

Pärast kümmet tegutsemisaastat on seega küsimus mitte ainult olemasolevate kulude jätkuvas katmises, mida juba praeguste toetuste juures teha ei ole võimalik, vaid selles, kuidas EKKM ja seal toimuv uuele tasemele viia. Samas, kultuuriministeerium ilmselt küsiks selle peale: milleks Tallinnale veel üks Kunstihoone või Kumu?

Mis siis edasi? Marten Esko, Johannes Säre ja teised EKKM-i juhatuse liikmed ei tohiks seda küsimust võtta valusa torkena, vaid kaalutletud kaasamõtlemisena. Kas ministeeriumi püünele saamine on see õige tee? Kas EKKM ei kaota nii oma artist-run space'i juuri ja selle positsiooniga kaasnevat õigust näidata keskmist sõrme ja teha, mida süda ihaldab? Erinevalt teistest riiklikest muuseumidest ei lasu EKKM-il pikast ajaloost ja traditsioonidest tulenevat sümboolset kohustust vastata standarditele ning publiku ootustele. Näituste programmi osas on seni jätkatud varasemate hooaegadega ühtset joont, tagades sujuva ülemineku eelnenud mineviku ja tundmatu tuleviku vahel, aga lõppude lõpuks ootaksime uutelt juhtidelt siiski kriitilist inventuuri. Kas "kahemehemuuseum" on tegelikult ka võimeline (ja mis hinnaga?) võõrustama n-ö Veneetsia biennaali klassi kunstnike isiknäitusi? Kas Köler Prize peaks ootama kunstnike küpsemist või hoopis pakkuma noortele hüppelauda?

EKKM on Eesti kunstivälja kollektiivne "fantoomplatvorm". Mõiste loonud kunstnik Andres Lõo sai inspiratsiooni neuroteadusest, kus fantoomjäse tähendab kunagi amputeeritud jäseme jätkuvat tuikamist.2 Tagantjärele teame, et see jäse oli EKKM-i jaoks esmalt rahulolematus EKA suhtes ning seejärel Tallinna Kunstihoone järsk allakäik. Nüüd, mil need probleemid on ületatud, oleks ehk aeg endale kehtestada uus "määratlematu, kuid instrumentaalne tühik", mille poole püüelda? Me ei oska ette öelda, mis see olla võiks, ning me ei oota, et seda ka keegi teine, sealhulgas EKKM-i juhtkond, teadma peaks, aga on üsna selge, et see ei saa olla püüdlus saada üheks normaliseerunud näituseasutuseks teiste seas.3

Sellise sõnastamatu potentsiaali olemasolu praegune teadvustamine muutub eriti määravaks juhul, kui kunagi tumedas tulevikustsenaariumis Tallinna linnavalitsuse ja kinnisvaraarendajate ühiste röövellike huvide tagajärjel kopp siiski EKKM-i hoonest üle sõitma peaks. See oleks üsna võigas stsenaarium, arvestades, et kultuuriministeerium selle hoone tegevust otseselt finantseerinud on. Muidugi võib riik järgmisel võimalikul majanduslikult viletsal perioodil selle kraani jälle kinni keerata. Seniks lasub EKKM-il siiski "osaline" kohustus tegevust jätkata.

Mõelgem nüüd, kas EKKM on lihtsalt maja aadressil Põhja pst 35? Või on EKKM nelja asutajaliikme, kahe noore tegevjuhi, kohvikutöötajate, majas tuule tiibadesse saanud kunstnike, loomeettevõtete ning loendamatute teiste "oma inimeste" vaimsus, mis – olles justkui väljaülene südametunnistus, kes "viga näeb laita, seal tuleb ja aitab" – saab end sisse seada ükskõik millisel järgmisel pinnal? Seal, kus oma jonnakat, absurdset, vastandlikku, aga hädavajalikku ning seni ka enneolematult edukat "bluffi" jätkuvalt ellu viia?

 

* Kunstnik Andres Lõo loodud mõiste "fantoomplatvorm" märgib salaagendat, mis on määratlematu, kuid instrumentaalne tühik, mille poole iga kunstnik püüdleb ning mida saab kasutada instrumendina veel määratlemata eesmärgi saavutamiseks. Potentsiaal. Hea tahte avaldus. Fantoomplatvorm on metaruum, kuhu saame oma vahetu tuleviku projitseerida. Vt ka loosung "Eesti viie rikkama riigi hulka!" jms.

1 Vt nt Liisa Kaljula, Uus fotogeeniline Köler Prize. – KUNST.EE 2016, nr 2, lk 86–88; Indrek Grigor, Hanno Soans, Köler Prize on igav? – KUNST.EE 2015, nr 2, lk 2–10.

2 Optimaalkunsti alfast fantoomplatvormini. Intervjuu Andres Lõoga. – Andres Lõo, Fantoomplatvorm, toim Hanno Soans. Tartu: ;paranoia, 2016, lk 30.

3 Vt ka Airi Triisberg, Uus põlvkond, vanad probleemid. – Sirp 29. IV 2016.

 

Siim Preiman ja Marika Agu on kuraatorid ja kriitikud. Siim töötab Tallinna Kunstihoones, Marika on töötanud Tartu Kunstimuuseumis, mõlemad on EKKM-i püsikülastajad.

< tagasi

Serverit teenindab EENet