est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Flo Kasearu ulatumised

Jan Kaus (3/2020)

Jan Kausi isiklik sissevaade Flo Kasearu loomingusse.




Mõni kuu tagasi tegime väikse jalgrattamatka mööda Lasnamäe nurgataguseid. Algatus tuli mu sõbralt, kunstnik Anna Kaarmalt, kes elab Lasnamäel. Tiirutasime kolmekesi – mina, mu abikaasa ja Anna – ringi kõiksugu huvitavates kohtades.

Ringreisi suurim elamus saabus ootamatult; siis, kui see juba mööda hakkas saama. Nimelt jäime seisma ühe Prisma supermarketi taga lageda platsi ääres ning Anna hakkas rääkima, kuidas siin kasvas veel hiljuti mets, mis varjas endas ka kena veesilma. Ning kuidas tema ja ta sõbrad avastasid ükskord sellest metsast kellegi ehitatud teerajad, kividest, vitstest ja okstest ehitised, sillad, aiad ja panipaigad. Keegi oli rajanud Punase, Taevakivi ja Osmussaare tänavate ning Mustakivi tee vahel asetsenud võssa oma väikse maailma. Selgus, et tegu oli ühe vanema vene rahvusest meesterahvaga, kes elas ise hoopis Õismäel, aga käis regulaarselt Prisma taga metsatukas radu ja paiku punumas.

Ühel hetkel võeti mets maha, alles jäi mingi arusaamatu tühermaa; selline lagastatud ja raadatud maastik, mida on tänapäeva Eestis üha rohkem näha. Praegu kasvab lünkliku platsi ääres veel paar mändi ning selle taga seisab hiiglaslik tennisekeskus, selline ilus "äärelinnakast". Ukerdasime Annaga mätaste ja aukude vahel ning leidsime kunagi puude varjus seisnud veekogu äärest tolle tundmatu õismäelase tegevusest mitmeid jälgi, jäänuseid tema rajatud kunstiteosest, ennekõike lõike vitsaraagude abil meisterdatud teeradadest ja aedadest.

Miks ma siin sellest räägin? Mulle tundub, et too vene vanahärra püüdis teha midagi sarnast sellega, mille viis ellu Flo Kasearu omanimelise majamuuseumiga Pebre tänaval – muuta maastik uueks, seda ometi hävitamata, selle olemust säilitades, ent sellele lisaväärtusi ja -tähendusi luues. Mõlemat ajendas loov sekkumine või sekkuv loomine, s.t sekkumine tavapärasesse linnaellu, aga mitte lammutades, vaid juurde tuues, kihte lisades.

Kasearu ja tundmatu vanahärra erinevus seisneb ennekõike selles, et esimesel on õnnestunud oma sekkumine legitimeerida. Kui tundmatu mehe punutud rajad ja sillad on määratud kadumisele, s.t lõviosas buldooseriga juba kaduvikku lükatud, on Kasearu majamuuseum vajutanud ennast sügavalt Pelgulinna koesse. On raske ette kujutada, kuidas saaksin mõelda Pebre tänavast või Pelgulinnast laiemaltki, mõtlemata Flole ja tema tegemistele.


*


Kui rääkida Flo Kasearu majamuuseumist tema loomingu kontekstis, siis pole siin midagi erandlikku – Pebre 8 näol pole tegu mitte ainult mastaapse loomingulise aktiga, vaid sedakaudu ka hoiakut, vaateviisi presenteeriva paigaga. Kuna mul puudub Kasearu – või ükskõik kelle – kunsti mõtestamiseks erialane sõnavara, ei oska ma öelda muud kui seda, et Flo kogu looming lähtub läbivast n-ö ulatuvuse vajadusest. Tundub, et kunsti püsiva liikuvushaarde küsimus iseloomustab nii Kasearu pilte, videoid, performance'eid, installatsioone kui ka kõike muud nende vahelt. 

Asi pole ainult kunsti võimes või vajaduses ulatuda välja oma tavapärasest, sotsiaalselt etteantud ruumist (galeriist, mida pole samas vaja ka põlata või eirata), vaid soovis muuta ulatuvust ennast – muutes selle taotlemise kombatavaks, maastike, ruume ja kehasid mõjutavaks, kasutades ulatuvust püsiva ühenduslülina. Nii et kunsti ja kunstivälise reaalsuse vahelised piirjooned lõpuks ähmastuvad, üleminekud ühest teise muunduvad sujuvamaks ja loomulikumaks – või lihtsalt ebaoluliseks.

See ei tähenda pelgalt kunsti kui sotsiaalset kommentaari, kriitilisi sekkumiskatseid ning sedakaudu nihkeid ruumides ja impulsse kehades, vaid püsivat korduvust, läbivat eluviisi, pidevat meeleseisundi tõlkimist füüsilisse reaalsusse, kunsti ulatumise aegruumilist haaret ja kestvust. Flo Kasearu puhul täpsemalt tähendab see omamoodi rahulikku, aga keskendunud tähelepanelikkust, igasse ajahetke ja ruumipunkti ulatuvat reageerimisvõimet – kui vaadata või kõndida ringi juba mainitud majamuuseumis, on üsna raske teha vahet elu- ja kunstiruumidel. Need on üks, teineteisega põimunud, teineteisest läbi ulatunud. Aga see ei tähenda hoiakut, et "kõik on kunst", vaid pigem et "kunst saab juhtuda kõikjal", s.t kunst asub seinte ümber samapalju kui seinte vahel.

Sedasi ei ütle ma muidugi midagi uut. Ent kuna Flo Kasearu loomingus mängib ulatuvus nõnda läbivat rolli, et seda võib pidada tema kunstilise panuse keskseks teljeks, püüaksin pisut kirjeldada selle telje hargnemisi. Olen suutnud täheldada nelja keskset hargnemisrada.


I. Ulatumine maastikule

Seda ulatuvust on Kasearu loomingu juures kõige kergem märgata. Pole keeruline tuvastada, et tema senises loomingus on märgatavalt suur roll teostel, mis pole mõeldud eksponeerimiseks galeriiseinte vahel. Nagu eespool märkisin, on Flo Kasearu majamuuseum ise ühtaegu elumaja ja kunstiline objekt ning tundub, et kunstnik on seda kahetisust, kunsti ulatumist igapäevasesse ellu, taotluslikult võimendanud – detailideni välja.

Näiteks leiab Pebre 8 rohelise postkasti pealt kummuli majanumbri, mistõttu on maja aadressist saanud lõpmatust tähistav sümbol. Samuti on postkastile kirjutatud "reklaami mitte panna", ent mitte otse plekile, vaid selle peale kleebitud paberist väljalõikele. Teksti kohal on kolm teravat koonust, otsekui oleks püüdnud laps lõigata välja mõne muinasjutulise kuninga krooni või tulekahju. Ja tõesti, teate välist kuju vaadates võibki hakata mõtlema, et tegu on postkastiga, mille sees saaks rämpspostist tuhapost.

Või teine, mastaapsem näide – kes on käinud Kasearu majamuuseumi õues, on kindlasti märganud hiiglaslikku puud, mis murdudes Pebre 8 aeda kukkus. Selle asemel et puu ära koristada, tegi Flo sellest kunstilise objekti: puu ülemine, murdunud ots on üle värvitud ja see meenutab leegitsevat tõrvikut, otsekui oleks puu näol tegu kosmilise objektiga, mis otsejoones taevastest avarustest hoovi põrutas. Kasearu isiklik tulihänd. Sedasi on kunstnik juhuse enda kasuks tööle rakendanud, teinud kokkusattumusest tähendusliku kokkusattumuse, reageerides maailma ennustamatusele omapoolse spontaansusega.

Väljaspool majamuuseumi maastikule ulatunud kunstiobjektidest tõstaksin eraldi esile kaht. Esiteks teost nimega "O" – Andra Aaloe, Aet Aderi, Grete Soosalu ja Kaarel Künnapiga 2011. aastal erinevates linnades, sealhulgas Tallinnas kasutatud hiiglaslikku musta riidest palli, mis linnaruumi ilmudes võis tekitada vaatajates vastakaid tundeid alates ebamäärasest hirmust kuni irooniliste muieteni. Erinevatel maastikel võis hiiglaslik pall tekitada üsna erinevaid assotsiatsioone – mõnes pargis meenutada lastele mõeldud atraktsioonide, Toompea lossi küljes, otse Pilstickeri torni all aga moskoviitide kahurikuuli.

Samal aastal valmis Kasearul teinegi silmapaistev maastikule ulatunud teos, Riias majaseintele heiastatud kappava hobuse video nimega "Riga Runaway" (Riia versioon 2010. aasta videost "ESC". – Toim.). Pimedas linnas seintel vilksatav valge hobune, mida ajasid taga kaks BMW-d, on ere näide Kasearu soovist sulatada kunstilist poeetikat täiesti otsesel moel, reaalajas igapäevaellu. Miks mitte mõelda, et üle seinte libisevas kummituslikus hobusekujus võib kõige muu hulgas näha kunsti võimaliku mõjuvuse sümbolit – midagi, mis on efemeerne, ebakindel, eraldi tähelepanuvõimet nõudev, aga samas pimedat igapäeva korraks valgustav.


II. Ulatumine inimeste vahele (sotsialiseeriv ulatumine)

Üks huvitavamaid Flo Kasearu teoseid, milles ta praktiseerib nii ulatumist maastikule kui ka maastikul liikuvate inimeste vahelisse suhtlusse, kandis pealkirja "Vabaduse plakat", mis sündis 2008. aastal koostöös Andra Aaloe, Tanel Rannala ja Juhan Teppartiga. Seoses palju kära tekitanud Vabadussõja võidusambaga kleepisid Kasearu ja ta kaasmõtlejad Tallinna linnaruumi valgeid paberipindu, mille ülemisse äärde oli kirjutatud "Vabadus: kuulutame välja konkursi parima lahenduse leidmiseks". See võimaldas ükskõik kellel paberitele midagi kirjutada või joonistada, olgu siis vabadusest või niisama. Seega, kõigepealt ulatus kunstiteos maastikule, sest erinevad linnaruumi objektid – seinad, uksed, reklaamtahvlid, prügikastid, plangud, elektrikilbid, katusealused, bussipeatused, ehitustarad – kleebiti täis plakateid, millele järgnes ulatumine inimeste sotsiaalsesse ellu, nende reaktsioonide ootus. Ja õnneks ka omajagu ootustele reageerimist.

Kõige otsekohesem näide Flo Kasearu võimest ja/või vajadusest muuta inimeste sotsiaalne käitumine kunstiteose osaks – või suisa kunstiteoseks – oli 2010. aasta 5. aprillil aset leidnud performance (iniminstallatsioon) "Kunstijärjekord = 100 X 100 krooni" (koostöös Andra Aaloe, Aet Adra ja Grete Soosaluga). Kunstnikud kuulutasid välja, et esimesele sajale inimesele, kes jõuavad Vabaduse väljakul asuvasse Tallinna Kunstihoone ruumidesse, makstakse raha. Sellest moodustus Kunstihoone ette elav järjekord – kihiline (enese)irooniline kommentaar kunsti kõnekusest ja raha rollist ning nende kahe omavahelistest suhetest.

Kui kriitilisem vaataja võib seda ettevõtmist käsitleda inimeste lollitamisena, tuleb lisada, et Flo Kasearu on toonud kunstiturule ka enda naha, seda sõna otseses mõttes, kui ta kehastus 2006. aastal elavaks skulptuuriks. Oma teoses "Eesti skulptuur" seisab rahvariietes kunstnik postamendi otsas ja hoiab kaelas silti "Ma olen surnud", kommenteerides sedasi eestlaskonna pidevat, enamasti latentset, ent aeg-ajalt siiski nähtavale pahvatavat rahvusliku kadumise hirmu.


III. Ulatumine inimeste sisse (psühholoogiline ulatumine)

Hirmud tunduvad olevat Kasearu loomingus läbiv teema, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi tuleb. Kasearul on mitu silmapaistvat joonistuste sarja, mis on andnud talle võimaluse käsitleda erinevate elualadega seotud kartusi, näiteks "Majaomaniku hirmud" (2013) või "Muuseumidirektori hirmud" (2014–2016).

Viimati mainitud seeria keskmes on Raekoja platsil asuv Tartu Kunstimuuseumi viltune, aga elegantne hoone, mida tuntakse ka Barclay maja nime all. Mu pisikesse kunstikogusse kuulub selle seeria töö "Mošee" (2016), mis piltlikustab praegusel ajal üsna kõnekat ja laia sotsiaalse kõlapinnaga hirmu. Joonistuste stiil on skitseeriv, pisut lapselik. See tekitab kahetise mõju: mõnedki hirmud tunduvad liialdatud või suisa naeruväärsed, ent ometi võimendab piltide lapselik stiil hirmude kõnekust, mõjuvust, sügavust. Hirmu konkreetne väljendus võib tunduda naljakas – kes küll sooviks Barclay maja lennukiga rammida või selle külge minarette ehitada? –, ent hirm ise, hirmu olemasolu on universaalselt kõnekas. Kellel meist poleks hirme?

On huvitav, et Tartu Kunstimuuseumis (Tartmus) oli 2020. aasta esimesel poolel avatud Kasearu isiknäitus "Ohustatud liigid", mille temaatiliselt ühtsest, ent žanriliselt mitmekesisest ekspositsioonist võis leida järjekordse hirmujoonistuste sarja ("Väikepoe hirmud"). Kui hirmusid käsitlevate joonistuste seeriaid omavahel võrrelda, võib märgata, et mitmed motiivid (sõda, tulekahju, 9/11, tornaado) korduvad. Sellisegi korduvuse kaudu ilmneb hirmude üldine mõistetavus ja jagatavus – ning sedakaudu muidugi ka nende raugematu jõud.


IV. Ulatumine sootsiumisse

Selle ulatumisega ei pea ma silmas lihtsalt kunsti sotsiaalsust, vaid sotsiaalse sõnumi suunda ja kandepinda, selle jõudmist ühiskondlike valupunktide tuumani. Kuna mainisin eespool Kasearu rahulikku, ent keskendunud tähelepanelikkust, siis selle hoiaku illustreerimiseks sobib ülimalt hästi äsjamainitud näitus "Ohustatud liigid".

Kasearule on omane käsitleda keerulisi, tülikaidki teemasid, mille positsioon ühiskonnas on sageli paradoksaalne: tegu on niivõrd sügavate probleemidega, et neid on sageli kergem ignoreerida. Eks eitus on ju inimlikest seisundeist üks levinumaid. See tuleb esile ka "Ohustatud liikide" puhul, mis käsitleb väikeettevõtjate, eriti naissoost väikeettevõtjate keerulist elu Eestis. Teemal on lai kandepind – üle 90 protsendi Eesti firmadest on väikeettevõtted –, ent avalikes diskussioonides selle kohta enamasti ei kuule.

Näituse "käilakuju" on näitleja Marika Vaarik, kellega Kasearu on varemgi koostööd teinud. Näituseruumidesse sisenedes tervitab Vaariku esitatud teenindaja/giid külastajaid lausega: "Vabandust, aga meie iseloomud ei sobi." Seda võib tõlgendada mitmeti, näiteks tavalise eesti teenindaja apaatsuse või pahuruse väljendusena, ent sel juhul võib näitusel viibides selguda, et apaatiaks ja pahameeleks on pisut isegi alust. Samuti võib ilmneda, et probleem on külastajas endas, kes ei tundnud ära, et teenindaja oli lihtsalt igapäevasest rööprähklemisest rampväsinud.

See tunne võib tekkida või võimenduda siis, kui külastaja jälgib videot "Pehme maandumine", mis kujutab Vaariku kehastatud väikepoodnikku oma poe tegevust lõpetamas, otsi otseses mõttes kokku tõmbamas – vägagi väljendusrikka tuimusega lükkab ja tirib Vaarik tühje riiuleid, küürib põrandaid ja puhastab pindu. Asjade lükkamises, tassimises ja nühkimises pole midagi vabastavat, kassa alla aastatega kogunenud mustus mõjub kui luhtunud unistuste tolmukord.

Ühtaegu rusuvat ja groteskset üldmuljet süvendavad video teise tegelaskuju, Vint Narro nimelise väikse poisi viiulikääksutused, kaks monotoonset nooti, mis on sama ebapuhtad kui kassaaparaadi alune põrand enne küürimist. See mõjuv lühifilm, mille jooksul jõuab Marika Vaarik teha pilkude ja kehahoiaku toel suurepärase rolli, võtab kokku "Ohustatud liikide" kõige põhjapanevama küsimuse – kas vaba turg ja vabadus on üldse omavahel lepitatavad? Kas moodsa orjuse vormid erinevad varasematest sundtöödest ainult teatud silmakirjaliku elemendi, väliste valikuvõimaluste poolest?


*


Mul avanes hiljuti võimalus Flo Kasearuga isiklikult tutvuda. Selle eellooks on üks üsna põgus koostöö, mis leidis aset 2016. aasta sügisel, Artishoki biennaalil. Kümnel kirjutajal – sealhulgas minul – tuli käsitleda kümne kunstniku – sealhulgas Flo – biennaali jaoks loodud teoseid. Flo panustas tervikusse performance'iga "Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine", milles osalesid koduvägivalla ohvriteks langenud naised, kes lugesid ette oma juhtumite kohta koostatud kohtutoimikuid.

Selline fookus ja valik võimaldas Flol praktiseerida kahte sorti kunstilist ulatuvust: sotsialiseerivat liikumist (või õieti lausa lõikumist) inimestevahelistesse suhetesse, mis on rohkem sassis, kui esmapilgul võiks arvata, ning ulatumist sootsiumisse, käsitlemaks otsekoheselt aktuaalset, lahendamata, pidevalt pisendatavat ühiskondlikku probleemi. Mulle kui keelega töötavale inimesele mõjus Flo teose puhul kohtutes kasutatud kantseliit – see kõlab ka teose pealkirjas, markeerides füüsilist kallaletungi. Naiste suus kostnud juriidilised eufemismid tundusid mitte vägivalda lahendavat, vaid seda omal moel paljundavat.

Igatahes juhtus nii, et minu kirjutatud tekst jäi silma nii Flole kui ka tema emale, Pärnu Naiste Tugikeskuse juhatajale, koduvägivalla probleemi ühele meelekindlamale valgustajale Margo Orupõllule. Mõni aeg hiljem viis Margo minu ja Flo omavahel kokku, et koduvägivalla teemaga edasi tegeleda, sellele seni vähekasutatud kunstilisi lahendusi leida. Meie mõttevahetuse tulemusena ilmus 2020. aasta suvel Pärnu Naiste Tugikesksuse egiidi alt raamat "Vangerdused". Kirjutasin selle koostööteose jaoks paarkümmend miniatuuri, mille aluseks on tugikeskusest abi otsinud naiste isiklikud läbielamised.




Rahvamassid saalis: Flo Kasearu korraldas 12. X 2016 koostöös Pärnu Naiste Tugikeskusega V Artishoki biennaali raames performance'i "Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine"
Teater NO99 kammersaalis
Foto autor Paul Kuimet



Lugude kõrvalt leiab raamatust ka Flo joonistused, mille stiil meenutab eespool kirjeldatud kolme hirmuseeria töid. Ent mulle on valmistanud pisut meelehärmi, et "Vangerduste" joonistusi on käsitletud otsekui kirjandusteose illustratsioone. Mu meelest pole see nii; Flo pildid ei kommenteeri mu miniatuure, vaid lähenevad dilemmale sootuks teisest suunast, jutustavad täiesti iseseisva loo.

Kui minu tekstide läbivaks motiiviks saab pidada praeguse Eesti kodudes valitseva ebaõigluse ja terrori kirjeldamist muinasjutule omaste võtete ja nendest tekkivate kõverpeegelduse kaudu, siis Flo uurib koduvägivalla olemust kui ruumilist suhet, territooriumi jagamist, vaatleb isiklike suhete võitlusvälju. Seega saab tema töödele läheneda mu luupainajalikest muinasjuttudest sõltumatult, vaadata neid kui samateemalise, ent ometi paralleelse loo väljendusi.

Võiks öelda ka nii: kui mina räägin sellest, mis toimub lava taga, siis Flo näitab, et lavatagune ongi palju olulisem kui lava. Ühesõnaga: "Vangerduste" pildid pole niivõrd illustratsioonid, kuivõrd iseseisev tervikvaade, suveräänse kunstniku tundlik pilguheit probleemile, mille lahendamise vajadus peaks ulatuma läbi kogu ühiskonna, tungima iga inimese meeltesse.


Jan Kaus on kirjanik, muusik ja tõlkija.

< tagasi

Serverit teenindab EENet