est eng

FLASHBACK: "Lemmikloomi armastatakse vahel rohkemgi kui lähedasi inimesi, nad on sageli lapse eest. Neid kujutatakse palju, pahatihti kommertslikult." – Mai Levin "Kassid ja koerad eesti kunstis" (KUNST.EE 1/2021)

 

Gordon Matta-Clark ja Anu Vahtra dialoogis

Andreas Trossek (1/2019)

Kuraator Anu Allas ja kunstnik Anu Vahtra andsid intervjuu Andreas Trossekile.

 


22. II–8. VI 2019
Kumu kunstimuuseumi suur saal
"Gordon Matta-Clark: anarhitekt. Anu Vahtra: eemaldamise teel tervikuni"
Kuraatorid: Sergio Bessa (Bronxi Kunstimuuseum), Jessamyn Fiore (The Estate of Gordon Matta-Clark), Anu Allas (Kumu kunstimuuseum).


Andreas Trossek (AT): See intervjuu leiab aset ajal, mil Kumu kunstimuuseumi ilmselt aasta üht olulisemat suurnäitust alles pingeliselt installeeritakse. Niivõrd kõrge kaliibriga rahvusvahelist tähte, nagu Gordon Matta-Clark (1943–1978) seda kahtlemata on, ei eksponeerita väikeses Eestis just iga päev.

Seega, kõigepealt tahaksin esitada teile mõlemale need kõige ilmsemad küsimused. Kuidas näitus üldse teoks sai? Kes pani n-ö palli veerema ja millal ning kuidas jõudis protsess õnnelikult nii kaugele, et asi oli kindel: Gordon Matta-Clark ja Anu Vahtra astuvad Tallinnas dialoogi?

 

Anu Allas (AA): Asi sai alguse sellest, et Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse juht Karin Laansoo kutsus 2015. aastal New Yorgist Tallinnasse Matta-Clarki näituse ühe kuraatori Jessamyn Fiore, kes muuhulgas käis ka Anu juures stuudiovisiidil. Kui Jessamyn tegi hiljem Bronxi Kunstimuuseumis koos Sergio Bessaga Matta-Clarki näitust, tekkis neil plaan tuua näitus Euroopasse ja ettepanek jõudis muuhulgas Kumu kuraatori Kati Ilveseni.

Me saame üsna palju pakkumisi ja kaalume neid põhjalikult, aga Matta-Clarki puhul hääletasime Katiga ühemõtteliselt poolt ja surusime selle kahekesi Kumu näituseprogrammi. Kati läks aga vahepeal Amsterdami ennast erialaselt täiendama ja see jäi minu projektiks. Ma isegi ei mäleta, kas oli mingi hetk, kus ma poleks teadnud, et seda tuleb teha koos Anu Vahtraga. Kirjutasin talle. Anu oli kirjastusega Lugemik Moskvas raamatumessil ja kohe nõus. Edasi tekkis mitmeid kokkusattumusi, mis on seda näitust oluliselt mõjutanud.

 

Anu Vahtra (AV): Enam-vähem samal ajal sain teada, et olen 2017. aasta sügisel New Yorgis ISCP (International Studio and Curatorial Program) residentuuris, ja hiljem selgus lisaks, et osalen samal ajal ka "Performa" biennaalil. "Performa" jaoks tegin SoHos giidituuri formaadis performance'i "Open House Closing. A Walk" (Avatud maja sulgumas. Jalutuskäik, 2017), mille jooksul tutvustasin arvukate tühjade äripindade kõrval ka Matta-Clarkiga otsesemalt või kaudsemalt seotud kohti – tuuri videodokumentatsioon on nüüd osa Kumu näitusest. Juhtus nii, et Matta-Clarki näitus Bronxis avati täpselt "Performa" ajal, ilma et neil oleks üksteisega otseselt midagi tegemist, nii et performance'ile eelnenud uurimustööle lisaks sain end ka näituse sisuga juba aegsasti kurssi viia.

 

AT: Ebamugav küsimus, aga kuidas lahendasite sellise paarisrakendi puhul paratamatult esile kerkiva ajalise konteksti ühitamise ja kaalukategooria probleemi?

Peamiselt 1970. aastatel tegutsenud ja vaid 35-aastaselt surnud Matta-Clarki töid võib praegu leida küll vist igast uuema kunsti või kontseptuaalse kunsti ajaloo käsitlusest, tema (linna)ruumiliste sekkumiste ja "dekonstruktsioonide" dokumentatsioonid on maailma tippmuuseumide kraam, aga Anu Vahtra, sina polnud siis ju veel sündinudki. Samas tabasin end mõttelt, et Anu Vahtra nimi on praegu ehk paradoksaalselt kodupublikule tuntumgi, kuna lähiaastatest saame nimetada mitmeid positiivset tähelepanu pälvinud näituseprojekte ja näiteks 2015. aasta Köler Prize'i peapreemiat, kui mainida siin vaid üht tunnustust mitmetest.

 

AV: Hanno Soans mõtiskleb näitusega kaasnevas raamatus tegelikult samal teemal: "Võib-olla tuleks mõlema kunstniku tööde ja suhtumise põhjal genereerida nende tekstuaalne ühisosa, hübriidpinnas, kus mõlemad oleksid ühtaegu kohal ning kus mõlema looming seguneks tõlgenduslikus pinges, mis võiks olla pärmiks millelegi uuele, kas kunstis või isegi ühiskonnas."1

 

AA: Erinevate kontekstide kokkutoomine ja kaalukategooriate ümbervaatamine on minu jaoks selle näituse üks kõige olulisemaid agendasid. Me ei too Matta-Clarki Kumusse selleks, et näidata suurt kunstnikku, kes on teinud midagi üleüldises mõttes olulist kusagil mujal kunagi ammu, vaid sellepärast, et tal on siin mingi referentspind – nii nüüdiskunstis kui ka näiteks vägagi intrigeerival viisil 1970. aastate Eesti kunstis Jüri Okase näol.

Pole olemas mingit abstraktset ruumi, kus saaks kõiki kunstnikke "objektiivselt" võrrelda ja välja selgitada, kes on kõige olulisem. Oluline saab olla ainult mingis kohas ja kellegi jaoks. Hierarhiaid toodetakse – turu, institutsioonide, mõtteviiside poolt –, need ei ole kusagilt kõrgemalt antud ja neisse tuleb kriitiliselt suhtuda.

See ei tähenda muidugi mingite ümberpööratud hierarhiate loomist, mille kohaselt lähedane on olulisem kui kauge, kindlasti mitte. Need on lihtsalt kaks kunstnikku, kes tegutsevad erinevas ajas, ruumis ja kontekstis, kelle praktikate vahel on mitmeid ühendusliine, aga on ka erinevusi, ning kelle kokkuviimine on produktiivne, loob midagi rohkemat, kui üks või teine eraldi suudaks. Selle näituse kontekstis on nad võrdsed.

 

AT: Räägime veel neist ajanihetest, mida näitus vaatajale läbikäimiseks sildab. Mis asi see ikkagi on, mis Matta-Clarki loomingu puhul tänapäeva inimesi köidab? Kas mingi hipilik 1960. ja 1970. aastate vibe? Aeg, mil tehtigi palju hulle asju (tavaliselt mõne keemilise komponendi abiga), ja kui juba tehti, siis n-ö sajaga, ainsaks piiriks kujutlusvõime. Või Ameerika, New York – siis, kui sinna sõideti läbilööki sooritama praktiliselt üle kogu maailma, endal vaid mõnisada dollarit taskus? Ühesõnaga, mingi kultuuriline nostalgia? Või on tema sõna otseses mõttes lõikaval mõistusel (khm) vastupidiselt just mingi ajatum efekt?

 

AA: Praegu on tõesti toimunud järjest mitmeid Matta-Clarki näitusi. Lisaks Bronxile eelmisel aastal Pariisis, Tokyos ja Londonis, aga ma ei ole kindel, kas sellel on mingit ühte kindlat põhjust… Võib-olla on seal ka teatud annus nostalgiat, aga linnaruumis toimuvad protsessid – gentrifikatsioon, teatud piirkondade tühjaksjäämine, meelevaldsed ümberkorraldused jms – ning inimesest lähtuvate elamise ruumide konfliktid arhitektuursete struktuuridega, milles enamasti väljenduvad kellegi majandushuvid, pole kuhugi kadunud.

Selles mõttes on Matta-Clarki tegevus nende konfliktide nähtavaks tegijana alati aktuaalne. See, mida ta tegi, ei olnud mõeldud olema ega saanudki olla lõpetatud projekt, seda tuleb alati edasi teha – küsida, õõnestada, lõhkuda, teatud protsesse häirida, ilma et see tingimata viiks mingi uue ja parema korra kehtestamiseni.

 

AV: Nõus. Teemad, millega Matta-Clark 1970. aastatel tegeles, on päevakorral ka täna, nii et hipi-vibe see ilmselt ei ole. Kui mina esimest korda – veidi üle kümne aasta tagasi, peale seda, kui oma esimesed seinalõiked tegin – Matta-Clarkist kuulsin, siis avaldasid mulle loomulikult muljet tema massiivsed arhitektuursed sekkumised, teatav toore jõu ning täpse ja analüüsiva pilgu kombinatsioon, lisaks oskus või otsus töötada vaid olemasolevaga ja mitte ilmtingimata maailma uusi objekte juurde toota. Pärast mõningast süvenemist olen aru saanud, et see, mis mulle kõige rohkem Matta-Clarki loomingus muljet avaldab, on abstraktse ja sotsiaalse mõõtme kohtumine ühe kunstniku praktikas.


AT: Kas siis peaksime näituse puhul rääkima põhjalikumalt ka gentrifikatsioonist? See, mis näiteks New Yorgis on juba toimunud, ootab Tallinna… alles ees?

 

AA: Peaksime ikka – ega see ju Tallinna ka enam ees oota, vaid juba toimub.

 

AV: Just, gentrifikatsioon on siin juba mõnda aega toimunud. New Yorgis ja teistes suuremates linnades – Euroopas näiteks Berliinis või Londonis – toimub see lihtsalt kiiremini ja massiivsemalt.

 

AT: Anu Vahtra ruumi nihestav kunstipraktika on kindlasti midagi sellist, mis muutub loetavaks institutsioonikriitika ja kontseptualismi kaudu – läbi aastate on siin palju tegeletud kas või näitusemajade ruumi ja vaataja pilgu analüüsimisega. Kui palju on aga selle taustal ainult fotograafiale spetsiifilisi lähteprobleeme? Matta-Clarki hariduslik taust on arhitektuuris, ometi nägi ka tema ilmselt kõvasti vaeva, et tema ajutistest sekkumistest jääks protsessi lõpuks järele jälg, fotod-filmirullid jne.

 

AV: Enamasti saavad minu töödes fotograafia ja ruum lõpuks alati kokku. Esialgu kasutasin fotot ajutiste installatsioonide dokumenteerimise eesmärgil – kaadreid põhjalikult läbi mõeldes, nagu näituste dokumenteerimise puhul ikka, hiljem juba teadlikumalt, fotot ruumisituatsiooniga kombineerides.

Minu jaoks on ka praegu aktuaalne küsimus, millal saab dokumendist teos. Kujutan ette, et Gordon Matta-Clark tegeles sama küsimusega. Kõik tema installatsioonid ja sekkumised on hoolikalt dokumenteeritud, kuid samas eristub dokumentatsioonist selgelt rida fotokollaa┼że ja -seeriaid ning filme, mis on küll seotud ühe või teise sekkumisega, kuid mis moodustavad Matta-Clarki loomingus omaette üksuse.

 

Gordon Matta-Clark 18
Kooniline läbilõige
1975
Hõbe┼żelatiinfoto, 27 x 40 cm
© The Estate of Gordon Matta-Clark/
Artists Rights Society (ARS), New York

 

 

AT: Räägime natuke ka kohaspetsiifilisusest. Matta-Clarki lansseeritud uudiskeelend "anarhitektuur" ei jäta esmapilgul kahtlust, mida ta arvas autoriteetidest või inimeste püstitatud süsteemide "igavesest" kestvusest. Tema modus operandi'st võiks pigem rääkida negatiivse arhitektuuri võtmes: ta ei teinud midagi (linna)ruumi juurde, vaid kas lõikas midagi pooleks, võttis maha või õõnestas augu – oli näiliselt rohkem kaose ja entroopia kui korra ja süsteemsuse poolel.

Üks tema läbi aegade kuulsamaid ajutisi projekte on ilmselt "Conical Intersect" (Kooniline läbilõige, 1975), kus ta lõikas muljetavaldava vaatekoridori läbi 17. sajandil püstitatud, ent toona lammutamisele määratud hoonegrupi Pariisi kvartalis, kuhu hiljem kerkis kogu maailma kunstituristidele hästi tuntud Pompidou keskus. Kas näeme nüüd ka Tallinnas midagi sarnases vaimus tehtut, näiteks Kumu all kunagi paljandunud paekivinõlva kihte?

 

AA: Kumu hoovis on tõepoolest Anu Vahtra installatsioon paekividest. Need on küll pärit Harku karjäärist, kuid eesmärgiks on meenutada aega, mil Kumu asemel oli justkui haav linnaruumis Lasnamäe ja Kadrioru vahel. Lisaks on Anu loonud Matta-Clarki töödele kohaspetsiifilise installatiivse keskkonna, mis põhineb eelmise suure saali näituse "Vabad hinged"2 kujundusel.

See on alati keeruline küsimus, kuidas selliseid kohaspetsiifilisi kunstipraktikaid, mis olid algselt suunatud nimelt institutsionaalsest keskkonnast väljumisele, muuseumis näidata. Meie lahendus sellele küsimusele oli teine kunstnik, kes teeb Matta-Clarki tegevust dokumenteerivate teoste vahel ja ümber sedasama, mida need teosed kajastavad.

 

AV: "Anarhitektuuri" mõiste oli siis juba õhus, kui Gordon Matta-Clark seda koos oma sõpruskonnaga mõtestama asus. Küll aga oli tema see, kes mõiste koos oma seltskonnaga kunsti diskursusesse tõi, osutamaks nihestustele, tühimikele ja mitte-kohtadele linnaruumis. Mis puudutab kaost ja entroopiat Matta-Clarki praktikas, siis ütleksin, et selle taga peitub ülim kord ja süsteemsus – tema loomingu puhul pole tegemist mitte destruktsiooniga, vaid pigem transformatsiooniga.

Minu idee antud näituse puhul, nii kunstniku kui kujundajana, oli kasutada Matta-Clarkiga sarnaseid tegutsemispõhimõtteid: justkui iseenesestmõistetav oli see, et eelmise näituse ruumikujundus jääb alles ning muutub järgmise arhitektuurse lahenduse alguspunktiks ning toormaterjaliks. Minu kui kunstniku ülesanne oli sellesse ruumi sekkuda ja minu kui näituse kujundaja ülesanne oli selle sekkumise kaudu ruum Matta-Clarki tööde jaoks "parajaks lõigata". Näituseruumi ajutisi seinu läbivad vertikaalsed lõiked, mis vastavad näitusel eksponeeritavatele Matta-Clarki arhitektuursetele sekkumistele ning paljastavad seinte sees oleva ruumistruktuuri, muutes ühest vaatepunktist nähtavaks kõik suure saali kuus sammast.

Kumu hoovi lahti koorida siiski ei õnnestunud, näen hoovis paiknevat installatsiooni pigem viitena kunagi Kumu hoone kohal asunud paekivikarjäärile ja Tartu Kunstimuuseumis ning 2015. aasta Köler Prize'il eksponeeritud talade kunagisele "funktsioonile". Koos moodustavad need justkui omamoodi ehitusplatsi.

 

1 Anu Allas, Anu Vahtra, Indrek Sirkel (koost.), Lühiajaline igavik. Tallinn: Lugemik & Eesti Kunstimuuseum, 2019, lk 20.

2 Vt nt Jaak Kangilaski, Balti sümbolism Pariisis. – KUNST.EE 2018, nr 3, lk 22–25.

 

Anu Allas on kunstiteadlane, töötab Kumu kunstimuuseumi kuraatorina. Anu Vahtra on kunstnik, fotograaf ja kirjastuse Lugemik kaasasutaja. Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana. 

< tagasi

Serverit teenindab EENet