est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Hea on, kui ruumi on

Jaak Kikas (4/2013)

Jaak Kikas kirjutab Fotokuu kuraatorinäitusest "Kus lõped sina, algan mina".

 

28. IX–20. X 2013
Tartu Kunstimaja

Kunstnikud: Dénes Farkas, Johnson & Johnson, Flo Kasearu, Margot Kask, Eve Kiiler, Paul Kuimet, Laura Kuusk, Marco Laimre, Peeter Laurits, Kristina Norman, Helen Melesk, Marge Monko, Krista Mölder, Birgit Püve, Raul Rajangu, Liina Siib, Laura Toots, Anna-Stina Treumund, Tõnu Tunnel, Anu Vahtra, Vergo Vernik, Visible Solutions OÜ.
Kuraator: Anneli Porri.

 

"Eesti fotokunstile keskenduva Tallinna Fotokuu 2013 kuraatorinäituse peateema on ruum ja keskkonnataju. /…/ Aastatest 1992–2013 pärinevaid töid koondav näitus jaguneb alateemadeks, mille sisuks on poliitiline ja ideoloogiline ruum, isiklik ruum, fotograafiline ruum ning transtsendentne ruum." See on info näituse kataloogist.

Lähen näitusele teadmises, et elan neljamõõtmelises pseudoeukleidilises aegruumis signatuuriga -+++, mida õrnalt kõverdavad lähedased suured massid (maakera). Näitusele aga ei pääsegi sama lihtsalt. Tartu Kunstimaja välisukse kõrval on silt: "LÄBIKÄIKU EI OLE! SISSEPÄÄSUKS KASUTAGE HOOVIPOOLSET UST!" Jõuan rõõmustada, et elan ruumis, kus takistustest on võimalik ümbert mööda minna. Püüan osta näituse kataloogi, käsi viie euroga põrkub kassas vastu klaasi. Kassiir naeratab pisut vabandavalt, seda juhtuvat paljudega. Vahetu ja hoiatav ruumikogemus: ruumis võib olla nähtamatuid tõkkeid, ruum ei ole vaid pelgalt silmadele vaadata – samavõrra või enamgi on ta koht meie kehaliseks liikumiseks. Teadmine, mis maksab näitusele kaasa võtta.

Teisel korrusel on punane uks valge seina sees praokil. Otse kaugele ei pääse, vastas on postkastid. Ei, need ei ole postkastid, on hoopis Laura Tootsi tugevalt paspartuutatud fotod. Paljut ei paista, aga vist pole vajagi. Nagu ma hommikul eemalt postkasti väikeseid augukesi vaadates näen, kas väraval olevas kastis on juba leht või ei ole. Ja mõnikord see ongi lehe ainus oluline sõnum – et postiljon käib, kõik on korras (niivõrd-kuivõrd muidugi hiljem täpsustub) ja maailm toimib. Palju polegi vaja. Paljut polegi vaja.

Nüüd on kaks võimalust – kas hakata näitusel liikuma vastu- või päripäeva. Hakkan liikuma vastupäeva. Matemaatilise kokkuleppena on see positiivne suund.

 

Paralleelsus ja konflikt

Kus lõped sina, algan mina, väidab Helen Melesk. Ei, aga see ei ole ju nii! Ei saa matemaatiliseltki olla. Midagi peab tingimata jääma vahele. Ma ei tea head eestikeelset vastet inglise sõnale spacer. See on selline jublakas, mis pannakse kahe asja vahele ja mille ülesanne on hoida neid asju teineteisest õigel kaugusel. Mitte liiga lähedal, mitte liiga kaugel, muidu süsteem ei toimiks. Nende inimestevaheliste spacer'ite – vaheruumide – dokumenteerimisega Melesk tegeleb, kattes kõrvalise (inimesed, nende kohad) värviliste ülekleebistega. Võib siin näha metafoori ka delikaatsete isikuandmete puutumatusele? Ja resigneerunud leppimisele tegeleda vaid sellega, mis legaalselt lubatud, kui kõik isiklik-huvitav-inimlik on kõrvaldatud? Jah, mis parata – siis tuleb ka seda ülejäänut poetiseerima hakata.

Fotodel surutakse me kodune kolmemõõtmeline maailm kokku kahemõõtmelisse tasapinda. Flatland. Pilti vaadates me selle vägivalla aga heastame, rekonstrueerides uuesti kolmemõõtmelise maailma (oleme selles oi kui osavad!). Aga mis juhtub, kui füüsiline maailm ise sellise laiakssurumisega ei lepi, vaid püüab tagasi ruumi, rebenedes lahti fotopinnast? Paralleelsus ja konflikt selle kahe "tagasitee" vahel loob kummastavaid efekte, mida Anu Vahtra oma piltidel püüdnud on.

Aga… ma ei ole vist näitusel üksi. Ma ei näe küll teisi külastajaid (on neljapäeva õhtu, tund aega enne sulgemist), aga minu peas on hakanud kõlama üks nais- ja üks meeshääl. Need on näituse kuraator Anneli Porri ja galerist Indrek Grigor, kes avamisel näitust tutvustavad. Ma tahaks neist lahti saada, aga see õnnestub vaid puhuti, siis tulevad nad uuesti tagasi. Mõnikord tahaks nendega vaielda, mõnikord jälle hoopis vastupidi. Ja on ilmselt veel asju, millest ma seda näitust vaadates lahti ei saa. Õigemini, mille taustale mõttes kõik need pildid paigutuvad. Väga isiklikud asjad. Giorgio de Chirico "Lõpmatuse nostalgia" (1911). Borgese "Paabeli raamatukogu" (1941). Escheri ruumifantaasiad. Ülikoolis kuuldud matemaatika- ja füüsikaloengud.

Vastu tulevad Paul Kuimeti linnavaated. Saan aru, et oleme nüüd juba fotograafilises ruumis. Lasen üliõpilastel loengus otsida kuubi sümmeetriatelgi. Teist ja neljandat järku teljed leitakse hõlpsasti. Kas veel midagi? Vaikus. Palun vaadata kuupi selle ruumilise diagonaali sihis! Väike üllatus. Väikesed lapsed vaatavad mõnikord jalge vahelt läbi tagurpidi maailma. Hiljem saame me suureks ja korralikuks, ja tegelikult enam ei vaatagi midagi. Fotod läbi andeka fotograafi kaamera võivad meile näidata maailma sellisena, nagu me seda kunagi näinud ei ole. Või kunagi nägime, aga enam ei mäleta.

Eve Kiileri suur ajalooline (või ajalugu läbiv) fotokompositsioon. Mõne pildi kõrval on aastaarvud vertikaalses tulbas nagu tollid või sentimeetrid politseifotodel. Mugshots. Eestlased kui kahtlusalused. Süüdistajad – nemadki on teada. "Räägi mulle ajast, räägi mulle ruumist," kirjutas luuletaja. Ja isamajast. Ja sellest juulist, kui Pronkssõduri tulekuni oli jäänud veel veidi üle nelja aasta. Aga kohtumine Kristina Normaniga seisab meil alles ees.

Ülikoolis (Tartu Riikliku Ülikooli füüsikaosakonnas) oli meil fotopraktikum (film, fotopaber, pimik ja puha). Hiljuti tulid need pildid ühest karbist välja – ilmetud, hallid, fookusest väljas poolpostkaardid, ei mingit kompositsiooni ega kadreeringut – aga kõik on selge. Margot Kase pisipildid meenutavad eemalt midagi väga tuttavlikku, lähemalt enam mitte. Piltide vahel on seinal väga palju tühja ruumi. Mis juhtub seal vahel? Kusagil väga sügaval ajusopis elab meis uskumine, et maailm on sidus ja loogiline, ja päris väheste pidepunktide vahel suudame kõike olulist aduda (Laura Toots!). Meelitab Margot Kask meid, heauskseid, pahaaimamatult ühe tunnetusliku kuristiku servale, et siis sealt alla kukutada – absurdi, ebakõladesse, frustratsiooni? Kui nii, siis päästis mind süvenemiseks kasutada olnud piiratud aeg.

Tõnu Tunneli linnatühikutesse joonistatud majad mõjuvad mitte sedavõrd puhaste ruumilis-arhitektuursete konstruktsioonidena, kui näivad edastavat autori soove, unistusi, pettumisi, hirme, mälestusi. On väga isiklikud ja lähedased.
Ka Paul Kuimet läheneb oma videos majale. Ja oluline pole mitte niivõrd see konkreetne maja, kuivõrd lähenemise viis. See on jõnkslik, ebalev, ennast kordav. Taustaks on räägitav lugu käteta fotograafist (või on siis video selle loo taustaks). Tõenäoliselt tunnete te psühholoogilist ebamugavust (te ei saa aru, te oleksite teisiti toiminud, te oleksite paremini filminud). Ma ei julge seda eksponaati soovitada – võtke seda kui kiitust.

(Me möödume ka Laura Kuuse videost ja Vergo Verniku piltidest, aga vaid selleks, et neile edasises olulisem koht reserveerida.)

Flo Kasearu kodutud lumes. Eemalt paistavad paljud tuttavad olevat, mida lähivaatlus küll ei kinnita. Ja kuidagi ei ole nad üldse nii õnnetud ja troostitud, nagu arvata võiks. Peast jookseb läbi mõte, et kas tõeliselt lohutu pildi võiks saada kui üks "naturaalne" eluheidik paigutada mõnda väga kodusesse ja hubasesse ruumi? Aga küllap on seegi idee juba ära pildistatud.

Birgit Püve diptühhonid. Anneli Porri ja Indrek Grigori vaidlus on läinud eriti häälekaks. Korraga aga lipsavad Anneli jutust läbi sõnad "tasapinnaline" ja "ruumiline". Jah, see see on. Ühegi teise autori töödes ei tõuse see tasapinna ja ruumi ühtsus ja vastandlikkus nii esile. Tasapinnalistest mustritest avanevad modellid omas ruumis. Modellide olemus koondub tasapinnalistesse mustritesse. 2D–3D duaalsus.

Marge Monko on majesteetlik ja suveräänne. Totaalsed fotod, mis paralüseerivad analüüsivõime. Kuraatori hääl räägib Eesti fotograafia rahvusvahelisest edust ja naisfotograafide prevaleerimisest. Eriti seda ruumi siin – isiklikku ruumi – täidab naiselik fluidum, milles tunnen ennast abitu ja ebakindlana. Vaid ühes ruumi nurgas püsib vapralt oma videoga Tõnu Tunnel. Ei, ma ei läinud Anna-Stina Treumundist märkamatult mööda. Aga teda on sobiv vaadata kontrastis Marge Monkoga. Kuidas on muutunud Ruum. Kuidas on muutunud Naine. Anna-Stina Treumundi naised on saanud, mida soovivad – niivõrd kuivõrd nad ise oskavad arvata, mis see on. Marge Monko naistel on see kõik alles ees – enesesse suunatud hüsteeria, pingul amatsooni vibu, jõud, millel pole veel võimalust vallanduda.

 

 

Kus lõped sina, algan mina

Tartu Kunstimaja näitusevaade
Foto autor Paul Kuimet
Kõik õigused kunstnikel

 

 

Liina Siibi naised võtavad vähe ruumi. Neile pole rohkem ruumi antud. Üks ootamatu antroopne mõte rabab: "Oh, milleks on küll Universum nii suur, kui naisele piisab nii vähesest?" Midagi peab sellel Universumil meie jaoks vist veel varuks olema. Ega näitus sinnapoole (Universumisse) eriti muidugi ei vaata. Ühe erandiga siiski: Kalev Leiga. Tal oli selleks isegi teleskoop.

Kalev Leiga on tegelane Laura Kuuse videos "Objektiivid" (2008). Video on tema kadumise lugu, mille tagamaad jäävadki salapäraseks. Loo lõpukaadrid pakuvad aga võimaluse veel üheks tähenduslikuks spekulatsiooniks. Kaamera suumib sisse ja päris viimasel sekundil või selle murdosal laguneb pildiruum piksliteks. Digifotograafia tajumatud süvatasandid – foto või video eksistents bittidena mälukandjal pärast kustumist sensoril ja enne, kui see uuesti nähtavale ilmub kuvaril või printeri väljatrükil. See vaheolek on meie meeltele kättesaamatu ja isegi kui me bittide füüsilise paigutuse mälukettal kuidagi nähtavaks teeksime, ei meenutaks see millegagi reaalset stseeni või tegevust, mida pildistatud või filmitud. Aga arvuti teab, kuidas neist bittidest uuesti meile igapäevases kogemuses antud aegruum rekonstrueerida. Ehk Kalev Leiga lihtsalt lagunes bittideks? Virtuaalse tegelasena ta ju võiski seda teha. Hoopis spekulatiivsem ja vastusest kaugemal on küsimus, mida mõned füüsikud on küsinud – kas ka meie reaalne füüsiline aegruum ei ole oma süvatasandil hoopis diskreetne? On maailmgi pikslitest koosnev digipilt? Ja kes on siis Fotograaf?

Peeter Laurits on grandioosne ja piibellik. Ei, veeuputus ei jäta muidugi maailmalõpurestorani muljet. Pigem on see ilus Aquariuse ajastu algus. Või äärmisel juhul neljas jää(vahe)aeg.

Jaapanis on palju inimesi ja vähe ruumi. Krista Mölder on seda ruumi sealt veelgi ära toonud. See ruum on ilus ja puhas. Mida vähe, seda hoitakse.

 

Olendid erinevatest aegruumidest

Poliitiline ja ideoloogiline ruum seisavad teistest ruumidest lahus, kunstihoone monumentaalgaleriis. Ehk ongi nii parem. Ehk olekski nii üldse parem. Aga läheme sinna ka, sest see ruum tuleb meie juurde muidu niikuinii.

Johnson & Johnson lamavad muuseumis ega liiguta. Rahvusmuuseumis. Selge, et fotol ei saagi nad liigutada, aga nad pole juba mõnda aega liigutanud, nii see piltidelt paistab. Kas ruume võiks liigitada selle järgi, kui kaua võib kusagil maas lamada, ilma et keegi sekkuks?

Dénes Farkase mudeleid jõudsin ma lähemalt uurima alles kolmandal näitusekülastusel (see oligi näituse viimane päev). Kõigest üleliigsest (värvid, tekstuur jms) vabastatud vormid. Kas sedasi võivad reaalsuse kireva pealispinna alt hakata välja ronima asjad, mis meie teadvustatud tähelepanust osavalt mööda hiilivad ja ehk vaid kusagil alateadvuses fikseeruvad? Nagu mustvalge foto toob nähtavale midagi, mida värvid näha ei luba? Mis asjad need sellised on? Põnev ja ohtlik.

Visible Solutions OÜ vallutab. Erinevaid näituseruume. Erinevaid kontinente. Maailmaookeani põhja (ka Laurits ja Linnap fikseerivad selle sündmuse oma allveekaameratega). Vallutab Kuu. (Kuidas seal lippu lehvima saada?) Vallutab Marsi ja teised Päikesesüsteemi planeedid. Ning eemaldub siis meist valguse kiirusel vallutama uusi tähemaailmu.

 

 

Kus lõped sina, algan mina

Tartu Kunstimaja näitusevaade
Foto autor Paul Kuimet
Kõik õigused kunstnikel

 

 

Marco Laimre professorlik spagaat seondub mõneti Johnson & Johnsoni teemaga. Kumb on avalikus ruumis enam tolereeritud – kas mõni kena gümnastikaharjutus või niisama siruli olemine? Ja kuidas muudab avalikkuse suhtumist fotograafi olemasolu? Või tuldaks hoopis fotograafile kallale? Näete, kui palju küsimusi! Sest muidugi – kes siis ei tahaks poliitilis-ideoloogilistel teemadel sõna võtta.

Kristina Normani Pronkssõdur kuulub siia näituseruumi küllap kõige kindlamini. Meenub Ray Bradbury novell "Öine kohtumine" "Marsi kroonikatest" (1950) – maalase ja marslase kohtumine öises Marsi kõrbes. Olendid erinevatest ruumidest-aegadest. Paralleeluniversumite sõbralik, aga hämmeldunud hetkeline puude. Mis võib paraku ka vägivaldsem olla, nagu teame.

Raul Rajangu "klaastoamäng" on sama salapärane kui läbipaistev. Pildi sisse minekut takistab (pildil olev) klaassein. Aga seda hullemini tõmbab.

Nüüd peame liikuma tagasi transtsendentsesse ruumi. Selle näituse keskmesse jäävad minu jaoks kolm Vergo Verniku pilti Haapsalu endiselt sõjaväelennuväljalt. Nad ongi päris näituse keskel, keset transtsendentset ruumi. Kõik on hea: seepjas koloriit, lihtsad geomeetrilised vormid, kordumine. Igavikuliste tunnustega kontrasteeruvad kirillitsas sõjaväelaste nimed. Tähed nagu üraskikirjad Peeter Lauritsa seerias "Logos & Mythos" (aga see on juba üks teine tänavune näitus). Pildistamise kaudu tagasi võidetud ja avatud ruum.

 

Kaunite kunstide enesekindel liider

Kui nüüd aga lõpuks püüda midagi üldistada või kokku võtta, siis see on raske. Ei, mitte niivõrd keeruline kui just raske. Sest see tähendab eemaldumist emotsionaalselt väga tugevalt sidunud piltidest. Autori tausta arvestades on selline vaade "ülevalt" kindlasti ka vaateks "väljastpoolt". Tuleb tunnistada, et Eesti fotoelu pidevam ja lähem jälgimine jääb kirjutajal suhteliselt kaugesse minevikku. Aega, kui see osa fotograafiast, mis jäi väljapoole harrastuspiltnike tegevust ja ajakirjandusfotograafiat – niipalju kui seda oli –, oli mingi "asi iseeneses". Jah, olid nimed, näitused ja albumid, aga see oli midagi, mis eksisteeris "päris" kunsti kõrval. Seda suurem on üllatus leida foto äkki kaunite kunstide seltskonnast ja ehk isegi selle enesekindla liidrina.

"Kus lõped sina, algan mina" on tugevalt kuraatorinäitus – ja see on kiitus. Ei suuda ette kujutada, et nii tugevat ja ühtselt mõjuvat väljapanekut saaks koostada kuidagi teisiti. Muidugi võib igal vaatajal olla oma arvamus sellest, millised näitusel esindatud kunstnikud tema "omapilti" Eesti kunstfotograafiast rohkem, millised vähem sobivad, kes puudu, kes ehk üleliigsed. Kirjutaja arvates oleks Tanja Muravskaja kusagil Kristina Normani lähedal küll olla võinud, täiesti arvestades riskiga, et "ideoloogiline ruum" oleks seepeale lõhki läinud. Ja Linnap, kelle tähtsus ja tähendus Eesti fotoloos on muidugi palju mitmeplaanilisem.

Kunstfotograafia edu juures ja kurtmiste kõrval moodsa kunsti vähese publikumenu üle maksab ka küsida, milline tähtsus ja tähendus on siin sellel, et kõrgkunstilise kihistuse kõrval (kasutamata sõna "all") on fotograafias erinevalt paljudest teistest moodsa kunsti liikidest olemas märksa massilisem harrastusfotograafia ja professionaalne pressifotograafia. Kas see nende alade tehniliste vahendite sarnasuse kõrval veel midagi tähendab? Kaks põnevat üldist teemat on veel: tugevad naisfotograafid Eestis (mis ka näitusel selgelt välja tuleb) ja Eesti fotokunstnike rahvusvaheline edu (see ka näituseväliselt teada).

Mis aga naistesse puutub. Jah, kirjutajale on nad alati mõistatuseks olnud. Ja naisfotograafid ei moodusta siin erandit.

 

Jaak Kikas on Tartu Ülikooli füüsikaprofessor ja TÜ Füüsika Instituudi direktor.

 

 

Tsitaadinurk:

"Kindlasti on Eestis tänagi hästi palju inimesi, kes fotot siiski päris kunstiks ikkagi ei pea. Küsimus, kas fotograafia on kunst, kerkib ikka ja jälle esile neis vestlustes, kus ühel pool lauda on pühendunud kunstiinimesed ja teisel pool need, kes võib-olla vaid korra aastas mõnele kunstinäitusele tee leiavad. Aga vaadakem ikkagi fakte.

Kõigepealt: milline on üldse fotograafia roll Eesti kunstiväljal? On ju fotograafia kui tehnika sündinud juba 19. sajandil ja fotokujutised täidavad meie kõigi igapäevaelu. Ühtepidi on siiski selge, et nõukogude aastatest pole jäänud siinse rahva kollektiivsesse mällu just palju n-ö kunstfotot. Fotoga tegelesid siis peaasjalikult passipiltnikud, hobifotograafid, pressitöötajad, kagebiidid jne; kõrgeks kunstiks peeti seevastu vaid kenasti raamitud ja seinale riputatud maale ja graafilisi lehti.

Aga pärast sovetliku riigisüsteemi kokkuvarisemist avanes maailm ka Eestis ja olukord muutus kardinaalselt – kaameraga tehtava kunsti kasuks ja traditsioonilise "tahvelkunsti" kahjuks. Kui vaatame näiteks, millised kunstnikud on võitnud Eesti rahvuspaviljoni konkursse rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil, siis näeme seal peaasjalikult foto-, video- ja filmitaustaga kunstnikke: Jaan Toomik, Mark Raidpere, Kristina Norman, Liina Siib, Dénes Farkas. Kaamera võidukäik on olnud täielik.

Niisiis ei kõla asjakohane küsimus mitte "kas fotograafia on kunst?", vaid pigem "kas kunst ongi vaid fotograafia?". Vaieldamatult ei ole praegu meie kaasaegse kunsti valdkonnas teist tehnikat peale foto, millega alustanud noorel kunstnikul oleks kergem professionaalses kunstimaailmas tähelepanu pälvida. Justkui teeks kaamera sind automaatselt trendikaks ja moodsaks."

Andreas Trossek, Kas fotograafia on kunst? – ERR-i raadiouudiste kuu kunstikommentaar 14. X 2013.

< tagasi

Serverit teenindab EENet