Head, halvad ja sõgedad

Martin Rünk (2/2014)

Kultuuritehas Polymer, teatavasti üks pikemaajalisi sõltumatuid kultuurikeskuseid Eestis, sulges pärast 12 aastat kestnud tegevust 2014. aasta jaanuari lõpus uksed. Kui jätta kõrvale arvete klaarimine kinnisvara omanikuga, siis ei olnud lõpp väga dramaatiline. Polymer oli juba pikalt kriisis olnud ning paljud leidsid, et oligi viimane aeg asi ära lõpetada ja edasi liikuda. Juhuslikult sattus samasse aega ka minu ja Polymeri residentuuriprogrammi vedanud Ernest Truely koostatud Polymeri kataloogi ilmumine, pannes kogu ettevõtmisele sümboolse punkti.

Kõige kiiremal Polymerist välja kolimise ajal avas Kunstikonteiner, kunstirühmitus ja kultuuritehase üks olulisemaid majalisi, Pärnu Linnagaleriis näituse "Art Container", kus näidati Kunstikonteineri kunstnike viimaste aastate loomingut, keskendudes peamiselt installatsioonile.

Kui ma avamisjärgsel hommikul näitust vaatama läksin, kurtis saalivalvur oma sõbrale, kuidas Kunstikonteineri inimesed olid näituse ülespaneku ajal ketaslõikuriga töötades kaks korda tulesignalisatsiooni käivitanud ja tuviinstallatsiooni jaoks pööningu ukse avamist nõudnud, leppimata seletusega, et nii lendavad ka päristuvid näitusesaali sisse. Ilmselgelt oli ta häiritud kaosest, mis Kunstikonteineriga nii enesestmõistetavalt kaasas käib.

Kuigi Kunstikonteiner on oma installatsioonide ja performance'itega reisinud üle maailma, on nad minu kogemuses lahutamatud Polymeri kaootilisest ja kontrollimatust keskkonnast. Pärnu raekoja ajaloolises majas paiknev Linnagalerii on seevastu keskkond, mis kardinaalselt vastandub Polymerile ja ka esteetikale, mida võiks eeldatavalt pidada Kunstikonteinerile omaseks. Seda põnevam oli näha, mis juhtub, kui kunst on oma loomulikust keskkonnast välja võetud ja pandud ruumidesse, kus näitust üles pannes ei tohtinud seina ühtegi kruvi keerata. Tulemus oli üllatavalt hea.

Suured ruumiinstallatsioonid on Kunstikonteineri absoluutne kaubamärk. Enamasti on need leitud materjalidest ehitatud installatsioonid üsna töömahukad ja mõeldud tihti ka performatiivse keskkonnana. Nagu lavastuse jaoks tehtud dekoratsioonid. On ju kõikidel Kunstikonteineri kunstnikel väga tugev performance-kunsti taust, mis suuremal või vähemal määral seotud legendaarse kunstirühmitusega Non Grata.

Näitusele sisenedes oligi esimene asi peale Mai Söödi valgete tuvide Polymerist leitud ustest koosnev ja samanimelisele kultusbändile pühendatud installatsioon "The Doors" (2011–2012), autoriteks Tanel Saar, Kilian Ochs, Sylvain Breton ja Janno Bergmann, mida varem on eksponeeritud Stockholmis sõltumatul kunstimessil "SUPERMARKET" ja Polymeris. Rock'n'roll jätkus Erik Alalooga installatsiooniga "Kontsert fermentatsioonile" (2014), mis oli suurepäraselt väljapeetud mulksuv kontsert suurtes koduveini anumates kääriva leivaga. Nüüdseks suletud Eesti Kunstiakadeemia tegevuskunstide osakonda mitu aastat juhtinud Alalooga on pikalt tundud huvi isetehtud muusikainstrumentide vastu ning koostöös mh Andrus Kallastu ja oma tudengitega andnud mitmeid selleteemalisi kontserte. Seekord oli ta loobunud massiivsetest atribuutidest ja otsis heli orgaanilistes protsessides. Kontaktmikrofonidega püütud mulksumised olid oma kontrollitud juhuslikkuses meditatiivne ja haarav kuulamine.

 

Tanel Saar, Kilian Ochs, Sylvain Breton, Janno Bergmann
The Doors
installatsioon Kultuuritehases Polymer
2011–2013
Kõik õigused kunstnikel
foto autor Tanel Saar

 

Polymeri mälestusnurgana toimis Polymerist ümbertoodud Kunstikonteineri kontor robustse laua, fotograaf Jaan Klõšeiko kuju, võtmekapi, linnupuuri jm esemelise kihistusega. Ekraanil jooksis videoprogramm, kuhu kuulus mh Tom Russotti ja Ernest Truley reportaaž kurikuulsast "Global Container VIII-st".

Kristlik-nostalgilise mõõtme lisasid näitusele sakslase Kilian Ochsi tööd. Goethe "Fausti" avalause järgi pealkirja saanud "Kes seisnud selgimata pilgu eel" (2013) nägi esmapilgul välja üsna tavapärane installatsioon slaidiprojektsiooniga vanaema fotoalbumist, kuid hoolsamal vaatamisel hakkasid pildid elama ning lahkudes jäi minevik kripeldama. Need olid vaimud, kes arusaamatul kombel väikese rahutu nihelemisega endast märku andsid ja keeldusid kaduvikku pöördumast. Teine töö oli "Ülestõusmine" (2013), kus kunstnik oli katkise kassettmängija trükkplaadi taastanud skulpturaalse, isegi arhitektuurse vormina. Kassetilt tuli monotoonne heli. Asi, mis oli piltlikult surnud, sai uue kõrgendatud elu. Muidu üsna objektikesksel näitusel olid Sandra Jõgeva stand-up tragöödiate salvestised kõige dokumentaalsemad ja otseselt performance'ile viitavad.

 

No compassion!

Kunstikonteiner tekkis 2007. aasta kevadel ja selle avanäitus "Uus laine. 21. sajandi Eesti kunst" toimus paralleelselt pronksiöö rahutustega. Sellega sai meeleolu loodud – kaootiline, pohhuistlik ja natuke kuri. Vana asja ei tohiks meenutada, aga teadupärast oli Kunstikonteiner algselt NG Kunstikonteiner ja kujutas endast Non Grata esindust Tallinnas. Non Grata tekitas siis ajulühiseid oma mainekujunduskampaaniatega, mille eesmärgiks oli kujundada legend oma anonüümsuses võrdsete kogukonnast, kus marginaalid muutuvad printsideks. See demagoogilisena tundunud võte inspireeris lõputuid arutelusid teemal, kas Non Grata manipuleerib teadlikult kunstipublikuga või mitte. Mis muidugi ei olnudki tähtis. Oluline oli, miks nad just sellist müüti konstrueerisid.

2009. aasta alguses läksid nende teed lahku ja Non Gratast jäi Kunstikonteinerisse alles ainult slogan "alternatiivne vaatepunkt". Kunstikonteineri puhul on huvitav vaadata, kuidas ühest nii tugevast nähtusest on kasvanud välja teine ja kuidas esimese väärtused on edasi elanud ja muutunud.

Kui Non Grata oli suuresti nomaadlik, siis Kunstikonteiner oli pigem paikne ja sellest tulenevalt on muutunud ka meediumi fookus. Kuigi tegevuskunst on kogu aeg kohal, on Kunstikonteineri põhitrump kindlasti installatsioonid – loodud keskkonnad performance'ite toimumiseks. Non Grata vaimsuse kõige järjepidevam kandja Kunstikonteineris tundub olevat Tanel Saar, kes nende installatsioonide taga peamiselt on ja kes ainsana üksinda oma nime all ei tegutse. Ikka haarab teised kaasa ja pistab Kunstikonteineri nime alla. Vanad harjumused...

Kollektiivsuse püüdlus on vastuoluline nähtus, sest tegelikult ei ole ju kollektiivset kui võrdset ja võimuhierarhiata tegutsemist olemas. Anonüümsus on tegelike võimusuhete varjamine ja teeb võimalikuks inimeste panuse tasalülitamise. Inimesi on võimalik seeläbi unustada ja pildilt kustutada. Idealistlik usk võrdsusesse saab eksisteerida ainult mingis algses süütuse perioodis, kuid lõpuks tulevad ikkagi võimumängud sisse.

Erinevalt NG-st ei ole Kunstikonteineri ideoloogia nii vali ja deklaratiivne. See-eest on hunnikutes attitude'i. Nad on väga pahad! Kunstikonteineri kolmikust on Erik Alalooga veidi paha, Tanel Saar üsna paha ja Sandra Jõgeva eriti paha. Ernest Truely hoiatab Polymeri uues kataloogis külaliskunstnikke, et Polymeris puudub kaastunne: "No compassion!" Seda seal majas tõesti polnud, oli olelusvõitlus, keskkonnas ja inimsuhetes karastumine. Kes selle karmi protsessi läbi tegi, see oli midagi õppinud ja hüperboolis reaalsust kogenud. Kunstikonteiner oli Polymeriga võimas sümbioos, kus lagunev ja majaliste vastu kuigi mitte helde keskkond tingis suhtumise sama loogika põhjal, miks Eesti inimene nii kuri ja nina krimpsus on. Kuidas saab teistele vastutulelik olla, kui ilm on kogu aeg nii masendavalt sompus?

 

Mis edasi?

Kunstikonteineri Pärnu näituse üks sümbolistlikumaid töid on installatsioon "Kingdom of Heaven" (Janno Bergmann, Tanel Saar, Kilian Ochs, 2013), kus ümbrikutest kokkukleebitud longus ristid, mis liikumisanduri peale õhku täis puhutakse, püsti tõusevad. Aasta eest, festivalil "Sicht/Beton/Ung" Dresdenis, oli see kindlasti avatuma tähendusega, seekord aga viis mõtted märksa päevakajalisematele sündmustele.

MTÜ Kultuuritehas Polymeri leping kinnisvarabürooga Brem on lõpetatud, Kunstikonteiner on koos paljude teiste majalistega endise kummitoodete tehase pinnalt välja kolinud. Samas jäid mõned ka majja edasi ning tegevus ja dekadents jätkuvad veelgi kontrollimatumal moel. Kuidas Kunstikonteineriga läheb, seda ei tea ka asjaosalised ise. Seniks, kuni midagi selgub, võib kataloogi lapata – Sandra Jõgeva blogikroonikat lugeda ja pilte kõrvale vaadata.

 

Martin Rünk on kunstiteadlane ja -kriitik. Ta on 2010. aastal kaitsnud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudis magistritöö "Eneseanalüütilise situatsiooni loomine dialoogilises esteetikas tootmiskoondis Polümeeri endiste töötajate kokkutuleku näitel". Ta oli ka kultuuritehas Polymeri juhatuse liige.

 

 

TSITAADINURK:

" Võib-olla on isegi hea, et Polymer kinni pandi. Kunstikonteineri rahvas tegi seal pea kümme aastat suurepärast kunsti, aga sinna tehaseseinte vahele see jäigi. Mentaalses mõttes. Kui hakata näpuga osalevate kunstnike CV-des järge ajama, siis mõistagi tuleb välja, et kõik nad on esinenud ka mujal. Ühised reisid on rühma viinud nii USA-sse kui Austraaliasse, lähematest paikadest rääkimata. Sandra Jõgeva on iseenesest tuntud tegelane, aga kui palju tema kunsti teatakse, on iseküsimus. Mai Sööt figureerib tantsuareenil. Erik Alalooga ja tema õpilaste Postinstrumentarium kompavad nii teatri- kui muusikamaailma piire. Janno Bergmann on ühtepuhku Venemaal ning Pärnus esinenud, Kilian Ochs jällegi oma kodulinnas Karlsruhes ning Istanbulis. Kuid kõik need etteasted on Eesti kunstimaailma mainstream'i mätta otsast vaadates täiesti kõrvalistes nurgatagustes, täpselt nagu vana tehasehoone pimedad ja tolmused koridorid. Nüüd, kui tehas on tegevuse lõpetanud, tekib vähemalt teoreetiline võimalus kohata Kunstikonteineri kunstnike loomingut väärikates näitusepaikades ja kunstisündmustel, sest kus mujal neil oleks enam olla. Kas see ka praktikas realiseerub, on iseküsimus, ja sõltub suuresti kunstnike edasistest valikutest."

Mari Kartau, Artcontaineri Suur Kunst. – kultuur.err.ee 16. II 2014.

< tagasi