Hedwig Fijen: "Ermitaaži seisukoht on, et omal ajal kogus Katariina II enda kaasaegset kunsti."

Andreas Trossek (4/2013)

 

Kümnenda "Manifesta" biennaali peatoimumispaigaks on Peterburis asuv Ermitaaži muuseum, mis on vaid 320 km kaugusel Tallinnast, kus leiab aset meie praegune kohtumine. Miks just Peterburi?

Inimestel on "Manifestale" alati teatud ootused, näiteks, et me keskenduks noortele kunstnikele ja perifeeriale, ning me peame alati nende ootustega arvestama. Valisime seekord Peterburi, sest tegu on kõige muu hulgas ka piirilinnaga. Venemaa vaatepunktist on see väga läänelik, väga euroopalik. Samas, meie silmis on see siiski päris ida. Näiteks küsisime kümnelt Lääne-Euroopa kuraatorilt, kas nad on käinud Peterburis, mis on ju maailma mastaabis ajalooline kunstimetropol. Ja vastuseks kõlas ikka ja jälle: "Ei-ei-ei...".

Niisiis mõtlesime, et mis linna valida, sest biennaal toimub kümnendat korda ja see on meie jaoks väga oluline. Ja siinkohal tahaksin ma tagasi minna "Manifesta" algidee juurde. Meil on nimelt kaks peamist ülesannet: esiteks, uurida välja, mis on toimunud nende 25 aasta jooksul pärast Berliini müüri langemist, ja teiseks, kuna oleme biennaaliga korduvalt tööstushoonetes olnud, tahtsime korra ka mõnda muuseumisse minna. Meie poole pöördutakse pidevalt palvetega kõikjalt Euroopast, et kellelgi on seal üks või teine tööstuspiirkond ja kas me ei tahaks seal biennaali korraldada. Näiteks viidi meid praegu Eestit külastades Narva ja seal meile väga meeldis. Samas ei ole aga kogu aeg sama kontseptsiooni ja sama tüüpi paikade kasutamisel mõtet, see ei tööta.

Seetõttu hakkasimegi mõtlema, millises muuseumis oleks huvitav "Manifestat" korraldada. Peterburi kontekst on väga põnev, sest muuseumi direktor Mihhail Pjotrovski tõesti tahab muuseumit muuta ning keskenduda nüüdisaegsele kunstile. Veelgi enam: tema seisukoht on, et omal ajal kogus Katariina II oma kaasaegset kunsti. Sest praegu suhtutakse nüüdisaegsesse kultuuri ja kunsti üsnagi negatiivselt, võib-olla ka põhjusel, et pärast Berliini müüri langemist muutus kunst veidi komplitseeritumaks…

Kas see tõepoolest ka Venemaal nii on, arvestades, et seal on ju mitmeid nimekaid oligarhe, kes samuti koguvad nüüdisaegset kunsti?

Täpselt, just selles probleem ongi. On mitmeid oligarhe, kes pärast kommunismi langemist oma kaasaegset kunsti koguma hakkasid, ent samas oli nüüdisaegse kunsti sügavam areng ja mõistmine 1990. ja 2000. aastatel tõsiselt takistatud, sest kommertsialiseerumine haaras otsekohe ohjad. Nüüdisaegsele kunstile ei olnud publikut, see ei olnud arenenud; ei olnud ka tõsist kunstikriitikat ega kunstiakadeemiaid. 1990. aastate alguses oli mitmeid anarhistlikke algatusi, kuid kahe-kolme aasta jooksul lagunesid need enamasti laiali, sest ei saadud piisavalt rahastust.

Kuraatorid suundusid kommertsgaleriidesse, kus nad tegelikult kasutasid ära kunstnikke, kes minu meelest ei saanudki mahti päris omaenda väljenduskeelt välja arendada. Nad said tegutseda vaid turutingimustes, kus vajati pidevalt provokatsiooni ja sensatsiooni, et publiku nälga rahuldada. Tõsi, need protsessid joonistusid teravamalt välja Moskvas ja vähem Peterburis, mis jäi teatud mõttes pigem tühimikuks.

Kas ei joonistu siin välja ka mitte üks üldisem suundumus? Tundub, et kunstnikul lasub laua kohustus skandaale korraldada, et üleüldse n-ö pildile pääseda. Ja kunagi hiljem võivad nad riigilt selle eest saada auhinnagi, nagu juhtus rühmitusega Voina – pärast nende kurikuulsat "peeniseaktsiooni".

Ma arvan, et on päris suur vahe sellel, mida peab nüüdisaegseks kunstiks riik ning mida peavad selleks tõsised kunstnikud ja kunstiajaloolased. Ehk võikski "Manifesta" siin üritada avatud dialoogi tekitada. Selle õnnestumist ei saa me muidugi tagada. Niisiis töötamegi traditsioonilise muuseumi kontekstis ja ei maksa ka unustada, et töötame koos ühe märgilisema kuraatoriga kogu maailmas.

Miks te Kaspar Königi valisite? Ta on töötanud Kölni Ludwigi muusemis ning tunneb seega Euroopa ja Venemaa külma sõja aegset kunsti.

Varasemalt on "Manifesta" noori kuraatoreid kasutanud küll, aga seekord otsustasime kogenud kunstnik-kuraatori kasuks. Valisime Kaspar Königi tema võimekuse pärast ülevaatenäituseid kureerida ja kunstiajaloolisi narratiive konstrueerida. Ta on üheaegselt nii kunstnik kui ka kuraator ning arvestab osalevate kunstnike vaatenurgaga. Hetkel teeb ta veel biennaali jaoks uurimistööd ja seetõttu ei ole "Manifestale" mingit teemat või hüüdlauset veel välja kuulutatud. Näituseprogrammiga alustame 2014. aasta 28. juunil.

Miks te seekord kuraatorite meeskonda ei valinud?

Sest me ei tee kunagi seda, mida meilt oodatakse, teeme täpselt vastupidist!

Mida Ermitaaž teilt ootab?

Ermitaaž ootab, et alustaksime Peterburis arutelu nüüdisaegse kunsti üle muutuvas ühiskonnas ja kuidas võiks muuseum oma võimalikul tõsisel moel seda diskussiooni edasi arendada ja lahti mõtestada. Sest pärast "Manifestat" avatakse Ermitaažis moodsa kunsti tiib, kus on eraldi sektsioon ka nüüdisaegsele kunstile.

Nii et tegelikult tahab Ermitaaž "Manifestat" peamiselt seetõttu, et biennaal aitaks reklaamida nende moodsa ja nüüdisaegse kunsti ekspositsioone?

Mul on endiselt mulje, nii naiivne kui see ka poleks, et Pjotrovski tahab siiralt algatada arutelu nüüdisaegse kunsti olemuse ja võimalike tähenduste üle. Sest seni on ta peamiselt näinud kunsti, mida on alati kritiseeritud ja vaidlustatud. Ta on ka poliitikutele öelnud, et Venemaal on sellist diskussiooni tarvis. Nii et eks me näe, kuidas sellega läheb.

Samas on meil olemas ka vastuseis, ärgem väitkem, et tegu on lihtsa ülesandega! Inimesed tulevad üle kogu Venemaa suurte ootustega Peterburgi. Sellegipoolest pole "Manifestal" võimalik muuta maailma ja veel vähem muuseumi, mis 2014. aastal oma 250. juubelit tähistab. Teiseks tuleb arvestada ka tohutute kultuuriliste ja keeleliste erinevustega ning võimalik, et sellise arutelu algatamiseks kulub veel kümme aastat või isegi terve põlvkond. Aga ma arvan, et "Manifesta" suudab siiski midagi vahendada, meil on selles vallas kogemusi, ja me suudame ka midagi tekitada.

"Manifestal" on selja taga ligi 20 aastat, kuna esimene biennaal leidis aset 1996. aastal. Mis on "Manifesta" tuumikuks, selleks, mis möödunud aja jooksul muutunud ei ole?

Kõigepealt ütleksin seda, et "Manifesta" ei ole institutsioon. Aga samas oleme me loomulikult väheke küpsemaks saanud – me ei ole enam noored ja rohelised, meil on juba 20 aastat kogemusi. Nii et kuigi me ei ole institutsioon, omal moel me siiski oleme institutsioon! Ka on meil olemas üks joon, mille poolest "Manifesta" on unikaalne kogu maailmas – me vahetame pidevalt asukohta. Biennaali toimimise tarbeks valitakse välja terved linnad ja toimumispaikadega kaasnevad alati teatud konnotatsioonid. Me püstitame alati küsimuse, milline on Euroopa poliitiline, sotsiaalne ja kultuuriline õhustik just praegu.

Tahaksin ka ühe ilmselge küsimuse ära küsida: miks Peterburi, aga mitte Tallinn?

See on huvitav küsimus. Esimest korda käisin siin 1993. aastal. Järgmine kord oli 1998. aastal, kui käis arutelu, et Tallinn ja Helsingi võiksid jõud ühendada. Toona mõtlesin, et see olnuks ideaalne raamistik. Miks? Põhjamaade/Baltimaade konteksti tõttu – nüüdisaegne kunst arenes siin kiiresti ja "Manifesta" oleks võinud sellesse panustada. Sama küsimus kerkis uuesti päevakorda 2004. aastal ja veel isegi eelmiselgi aastal oli jutuks, et me võiks seda teha 2018. aastal. Ma arvan, et Eesti on väga hea koht, kus "Manifestat" korraldada, ja loodan eriti pärast äsjast Narva külastamist, et ehk saame seda teha 2020. aastal.

 

Andreas Trossek töötab kvartaliajakirja KUNST.EE peatoimetajana.

 

"Manifesta" on Euroopa nüüdisaegse kunsti biennaal, mis toimub iga kord erinevates paikades. 2014. aastal saab "Manifesta" 20-aastaseks – tegu on biennaaliga, mida hakati korraldama reaktsioonina külma sõja järgsetele uutele sotsiaalsetele, kultuurilistele ja poliitilistele oludele. Eesti kunstnikest on "Manifestal" osalenud Jaan Toomik (1996), Inessa Josing (1998), Ene-Liis Semper (2000), Külli Kaats (2004) ja Visible Solutions (2012).

< tagasi