est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Hoidke end

Maria Jäärats (2/2012)

Maria Jäärats prantsuse nüüdiskunsti superstaari Sophie Calle’i isiknäitusest Tallinna Kunstihoones.


30. XI 2011–8. I 2012

Tallinna Kunstihoone.

 

Kakskeelse pere lapsena meeldis mulle tohutult mängida mängu, milles sõna tuleb korrata seni, kuni see oma tähenduse kaotab. Kergustunne, kui sõna tähendus häälikutest lahti pudenes, ja see, kuidas sõnakesta edasi korrutades sellest uus, alateadlikest seostest kantud sisu koorus, oli lihtsalt oivaline. Võidutunne. Just sellise semantilise küllastuse kunstilise ekvivalendi esilemanamist võibki pidada Tallinna Kunstihoones eksponeeritud Sophie Calle’i "Hoia end. Ole tubli / Prenez soin de vous" peamiseks ivaks.

Sophie Calle alustas kunstnikuna 1970. aastate lõpul, mil fiktsionalismi ja Harald Szeemanni kuraatoripraktika stiilis "isiklike mütoloogiate" ideed kuulutasid subjektsuse ja subjekti naasmist ning teatud ülesaamist "autori surma" kompleksist. Oma esimestest, aastatel 1978–1979 valminud päeviku ja fotoromaani formaatide elemente kasutavatest kunstnikuraamatutest peale on tema teoste pärisosaks olnud narratiividega (tihti uurimuslike või autobiograafiliste) ning narratiivi idee kui sellisega mängimine. Ta ühendab jutustuse ja foto viisil, mille kohta kuraator ja kriitik Christine Macel on öelnud, et tegu ei ole autofiktsiooni ega fotoromaaniga, vaid pigem fotokujutistega varustatud faktilise narratiivi ja fiktsioonielementide uuendusliku ristamisega.1

Calle’i on süüdistatud liigses autobiograafilisuses ja egomaanias. Üks kõlavamaid võrdlusi, mille otsa internetis komistasin, on "tundeelu musta pesu Marcel Duchamp". Calle on sellistele süüdistustele vastanud irooniliselt, pealkirjastades oma 2003.–2004. aastal Pompidou keskuses aset leidnud retrospektiivi kui "M’as-tu vu(e)?" (Kas nägid mind?), mis slängis tähendab ühtlasi eputist ja edevat inimest.

Calle’i tööde tõukepunktiks on tõesti tihti olnud tema elu juhtumised. Näiteks oma päris esimeses töös "Filatures parisiennes" (Keerlev Pariis) (1978/1979) jälitas ja pildistas ta tänavatel võõraid inimesi. Ta on öelnud, et hakkas võõraid jälitama, kuna ei osanud oma eluga midagi paremat peale hakata: "Reeglite loomine ja nende jälgimine on nii rahustav. Kui sa jälitad kedagi, ei pea sa pead murdma, kuhu sööma minna. Ta viib sind oma lemmikrestorani. Otsus tehakse sinu eest."2 See võtab Calle’i töömeetodi tabavalt kokku: ta mitte ei eksponeeri oma elu kunstina, vaid pigem, keeldudes elu igavusele alla vandumast, otsib uusi stsenaariume, mida läbi elada. Seejuures mängib ta oma rolli – autori ja tegelase – kahetisusega. Teatavasti oli Sophie Calle Paul Austeri romaani "Leviathan" (1992) peategelase Maria Turneri prototüübiks. Raamatust ajendatuna sündisid projektid "The Chromatic Diet" (Kromaatiline dieet, 1997), milles Calle sõi enda ja Maria lähendamise eesmärgil tegelaskujule sarnaselt nädala jooksul iga päev vaid ühte kindlat värvi toitu, ja "Days Under the Sign of B, C & W" (Päevad B, C & W märgi all) (1998), milles ta samal eesmärgil veetis neli päeva kindla tähega algavaid tegevusi tehes (näiteks B-päeva Blondi Bimbona) ning dokumenteerides. Selline sümboolne tegelaskujuga samastumine tähistab Calle’i fiktiivtegelase mängude haripunkti.

"Prenez soin de vous" puhul erineb Calle’i autoripositsioon varasematest töödest. Ta taandub initsiaatori rolli, või tema enda sõnu kasutades kaotab oma hääle ja "laseb esmakordselt teistel rääkida". Calle’i kui õnnetu armastusloo tegelase tahtlik mittekohalolu on ilmne, kõige teravamalt avaldub see näitusel perenõustaja seansi videos, milles Sophie jääb nõustaja küsimustele vastates napisõnaliseks ja distantseerituks. Calle’i tegelase rollist väljaastumine on teadlik, teraapia eesmärgil enese teisendamine löödud peategelasest projekti niiditõmbajaks. Seega, toimetulekumehhanism.

"Prenez soin de vous" valmis 2007. aasta Veneetsia kunstibiennaali tarvis. Ekspositsiooni kuraatoriks valis Calle kunstnik Daniel Bureni, kes aitas tal muuta oma formaadikäsitlust vabamaks ja mängulisemaks, ent Calle’i literatuursus ja ka teatud "raamatulikkus" on "Hoia end. Ole tubli" puhul alles, Kunstihoone väljapaneku suure saali osa puhul prevaleeriv. Ehkki suurest saalist "läbilugemine" on kurnav, võimaldab installatsiooni kahe kandva vastandi, video- ja tekstikesksete, fotodega varustatud teoste eraldamine saalides tekkida erinevatel õhkkondadel ja pehmendab näituse mastaapset efekti. Teisalt, tagumise saali puhul jäi valgustamata ruumi seinal fotode eksponeerimise mõttekus minu jaoks tabamatuks (videod sama ruumi otsaseintel "töötasid" seevastu hästi).

Rääkisin avalõigus küllastuse kunstilisest ekvivalendist, mida Calle oma installatsioonis esile manab. Nimetagem siis tema meetodit autofiktsiooniks või mitte, aga ta haarab elu banaalsusest (armastajate lahkuminek on isiklik tragöödia, ent e-kirja teel kellegi mahajätmine on ikka paras klišee küll), täpsemalt mahajätukirja viimasest lausest – prenez soin de vous, "hoidke end"3, ning otsustab enda eest hoolt kanda viisil, mida ta hästi valdab. Ta transformeerib elu banaalsuse kunstiprojektiks, avastab selles muutuse võimalikkuses banaalsuse seljatamise võimaluse. Elu teisendamine kunstiks toimub just nagu tolles sõnamängus, mida kirjeldasin: Calle laseb kirja eri elukutsete esindajatel "patoloogiliselt", talle omase maniakaalse uurimusliku põhjalikkusega lahata, kuni kiri on hävinud ja selle asemele kerkinud arhiivitäis materjali – etlusi, tõlgendusi ja lahanguraporteid. Tõelisus on asendatud viidetega, mis originaalile ei viita, elu tühisusest on saanud kunst. "Hoia end" puhul toimuv elu banaalsuse seljatamine selle kaaperdamise läbi haakub mitte just üllataval kombel Jean Baudrillard’i mõttega kunsti argipäeva tungimisest ja seeläbi tühiseks muutumisest, täpsemalt ühe tema lootusrikkama mõttekäiguga:

Selles peitubki kaasaegse kunsti kahesus – võttes oma pärusmaaks tühisuse (la nullité), tähtsusetuse ja tähendusetuse, püüdleb see väärtusetuse poole juba väärtusetu olles, püüab olla tähenduseta eimiskit tähistades, pealiskaudselt pealiskaudsust kuulutades. Tuleb aga välja, et tühisus on haruldane omadus, mida pole igaühele antud saavutada. Tühisus – tõeline tühisus – tähenduse võidukas seljatamine ja kõrvale heitmine, tähenduse kaotamise kunst – on haruldane omadus, mida võib täheldada üksikute tööde – selliste, mis seda tühisust kunagi ei väida ega kuuluta – puhul.4

Maria Jäärats on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse magister.

1 Christine Macel, The Author Issue in the Work of Sophie Calle. – Unfinished. Sophie Calle, M’as-tu vue. München: Prestel, 2008, lk 20–21.
2 Stuart Jeffries, Sophie Calle: stalker, stripper, sleeper, spy. – The Guardian 23. IX 2009 (http://www.guardian.co.uk/artanddesign/2009/sep/23/sophiecalle).
3 Muide, samas perenõustaja seansi videos, millest eespool juttu oli, tunnistab Calle, et just kirja viimane lause "hoidke end", see õõnes patroneeriv teietamine, pani ta tegutsema. Huvitav, kas Kunstihoone näituse korraldajatele ei tundunud teietamise moment küllalt märkimisväärne või miks tõlgiti pealkiri "Prenez soin de vous" eesti keelde kui "Hoia end. Ole tubli"?
4 Jean Baudrillard, The Art Conspiracy. – Screened out. London, New York: Verso, 2005, lk 183.

< tagasi

Serverit teenindab EENet