est eng

 

Hoomamatu näituse küsimus

Anne Vetik (3/2014)

Kuna Euroopa rändbiennaal "Manifesta" on igatepidi suur kunstisündmus, tundus sobiv seda mõtestada kahe noore kunstiteadlase pingutuste kaudu. 10. "Manifesta" avamisürituste tunnistajaks olid Anne Vetik ja Hannes Aava.


28. VI–31. X 2014
Riiklik Ermitaaž Peterburis


Hannes (H): Ma ei tea, pole kuu aega hiljem tagasi vaadates kuidagi helgemaks see pilt läinud. Just põhinäitustele Kindralstaabis mõeldes.

Anne (A): Alustaks siis sellest, et tohutu suur Kindralstaabi hoone sõi "Manifesta" lihtsalt ära.

H: Lämmatas kohati küll, jah. Samas, hullem oli segadus, mis pressipäevade ajal valitses. Kõik kohad ehitajaid täis, pooled neist töötavad lärmakalt, ülejäänud vaatavad huviga videoprogrammi. Iseenesest muidugi ainult positiivne, et kedagi teist peale erialainimeste ka moodne kunst huvitab.

A: Mulle "meeldisid" liftid, mis viisid suletud korrustele, kus ekspositsiooni polnud. See oli ka muidugi "hea", et teeviitasid ei olnud, siis on publikul raskem majast välja saada ja nad peavad kogu väljapaneku ära nägema.

H: Kolmas korrus osutus samas peaaegu Eldoraadoks – sealt õnnestus lõpuks leida mõned normaalsed teosed.

A: Täiesti suvaline ja laisa moega kuraatoriprogramm oli see kõik sellegipoolest.

H: Mulle jäi ka kohati selgusetuks, mis see suurem eesmärk siis oli. Softcore maailmamurede ja kohalike probleemide teadvustamine? Ühe teemana tooksin välja marginaliseeritud ajaloonarratiivide eest võitlemise, millega tegelesid näiteks lisaks Boris Mihhailovi Maidani väljaku fotoseeriale ("The Theater of War, Second Act, Time Out" (Sõja teater, teine vaatus, vahepaus, 2014) – toim.) ka Wael Shawky "Cabaret Crusades: The Path to Cairo" (Kabaree ristisõjad: Teekond Kairosse, 2012 – toim.), mis on tore nukufilm, räägib esimesest ristisõjast "kohalike" perspektiivist. Samas, kohati vajub asi marginaliseerituse asemel lihtsalt triviaalsusesse. Minu jaoks on müsteerium see, miks näiteks Matisse seal ekspositsioonis oli?

A: Matisse oli seal selleks, et mõni fovismi austaja tuleks kohale ja ostaks pileti. Üks põhjendatum valik ju kuraatori poolt, sest raha paneb rattad käima. Kuigi, muidugi, Ilja Kabakov on valikuna ka suhteliselt money shot. Samas, minu jaoks on Kabakov selles mõttes üks kahtlane trikster, et ta on ühtepidi sõna otseses mõttes "lääne ees lömitaja" ja teistpidi justkui igavene NSVL-i kunstnik. Kindlasti pole ta minu jaoks vene kunstnik.

H: Kui otsida läbivaid ideid, siis kasside ja hiirte teema käis läbi päris mitmes kohas. Kuigi ma ei jaksanud neid Bruce Naumani videoid nii kaua vaadata, et loomi näha. Üldiselt Ermitaaži loomamaalide saal erutas rohkem.

A: "Kassitunneli" installatsiooni (Erik van Lieshout, "The Basement" (Tunnel, 2014) – toim.) puhul ma ei otsiks assotsiatsioone Pussy Riotiga, vaid saitidega 9gag.com ja cheezeburger.com – lõpuks jõudsid nüüd ka Ermitaaži teenelised töötajad kassihierarhia tippu, said digitaalselt jäädvustatud ja seejärel nunnuks tembeldatud. Nüüd tegelevad terve suve lisaks hiirepüügile ka instagrammijatele materjali pakkumisega. "Katkine maja" (Thomas Hirschhorn, "Abschlag" (Tükk, 2014) – toim.) tundus niisama ruumitäiteks olevat. Tore, et seal üleval olid Mihhail Bulgakovi raamatud ja Anna Ahmatova portree, kuid peale välise efektsuse eriti nagu midagi ei toimunud.

H: Mulle on Hirschhorn tavaliselt oma ruumivallutamise ja "täislagastamise" programmiga meeldinud. See lagunev nõukaaegne "kontorihoone" ekspositsiooni alguses (Ilja & Emilia Kabakov, "The Red Wagon" (Punane vagun, 1991) – toim.) ka pigem töötas. Aga kui ma lugesin hiljem, et seal sees olid seintel veel mingid utopistlikud Malevitš & Co, siis tekkis küsimus, kas näitustel peaks binoklit hakkama kaasas kandma? Modernismi lõpp ja ühe poliitilise süsteemi lagunemine ja selle materiaalne nachleben – tundub, et oli siis teine Suur Idee.

A: See teos oli suur, jah – vähemalt jäi silma. Samas, Suur Idee kui selline kadus väga suurde ruumi ära. Timur Novikov Kindralstaabi majas oli vist ainuke, kes toimis täiuslikult. Seinavaibad sobivad paleesse!

H: Värskendavalt tarbekunstilisena mõjus ta seal tõesti, hea dekoratiivne ja ei jäänud ruumile alla.

A: Kui loeks seda Žiguli-nalja (Francis Alÿs, "Lada Kopeika Project" (Lada Kopika projekt, 2014) – toim.) n-ö keskmise inimese personaalse teekonnana, mitte NSVL-i modernismi teekonnana, omandaks see projekt humanistliku mõõtme, usutavuse, ja seeläbi muutuks sümpaatseks. Samas nii show-off ikkagi, et näete, paneme hullu, sõidame vastu puud Ermitaaži hoovis!

H: See on justkui laiem ja abstraktsem tõlgendus 20. sajandist, mis klassitsistlikus hoovis lõpuks n-ö vastu puud sõidab. Valgustusprojekti lõpp? Ma seostaks seda Hirschhorniga, aga ma kardan, et Ermitaaži külaliste jaoks jääb see Žiguli, jah, ikkagi lõpuks lihtsalt anomaaliaks, mille suurim väärtus on pärast üks Instagrami foto. Märgiline oligi see, et kõik vähegi provotseerivamad teosed olid Kindralstaabi hoones, laiema publiku eest justkui ära peidetud.

A: Ma ausalt öeldes ei saa aru, miks keegi peaks "Manifestalt" vägisi otsima häid momente. Neid kahtlemata on, aga see ei muuda asjaolu, et tegemist on banaalse eri teoste kokku kuhjamisega, mõni efektsem ja mõni igavam. Samas, äkki oligi sügavam mõte teha selline eos läbikukkunud näitus, demonstreerimaks idapoolse sotsialismi läbikukkumist? Et näete, isegi näitust ei saa me siin metsikus geisid tagakiusavas riigis normaalselt teha.

H: Peakuraator süüdistas lõpuks Venemaad, tuues välja kodanikuühiskonna puudumise.

A: Nojah, sel juhul Ermitaaži Talvepaleest vist ei ole mõtet üldse rääkida. Tore, et sai loomamaalidega tuba üle vaadatud ja kameed on ka ägedad – küll inimesed viitsisid vanasti nikerdada.

H: Irooniline on see, et venelased ise tegid tunduvalt paremaid näituseid. Paralleelprogrammis oli küll pärleid – kahju, et kõike ei jõudnud vaadata. Aga need kadettide korpuse näitused olid lemmikud. Ivan Pluschi installatsioon ("Процесс прохождения" (Läbimisprotsess, 2012) – toim.) Leninit kunagi võõrustanud saalis taevasse tõusva punase vaibaga oli kõige paremas mõttes monumentaalne. Enam paremini ei saa tabada impeeriumide toimimist, mis seisneb absurdi ja eepilisuse vahel pendeldamises! Jah, muidugi, see lavastuslikkuse aspekt. Iga imperiaalsete ambitsioonidega süsteem vajab oma Leni Riefenstahli. Teine lemmik oli seal Mihhail Maksimovi video "Мать рожает отца мужа" ((Ema sünnitab mehe isa, 2012) – toim.). Väga groteskne ja samas mänguline viis käsitleda subjektsuse ja väärikuse probleemi Venemaa tüüpi sotsiaalsete probleemidega (negatiivne iive, alkoholism, hägune perspektiiv jne) ühiskonnas.

A: Kadettide maja töötas, jah, sest seal ei aetud taga mastaapi, vaid jäädi hoomatavale tasandile ja seeläbi nii üksiktööd kui tervik kõnetasid. Karvamütside karussell Igor Samoljotilt ("Вальс" (Valss, 2014) – toim.) oli minu vaieldamatu lemmik, võiks seda nimetada vene minimalismiks, surnud sooblid tühjas toas ringi sõitmas. Samas, kui soobel ei sure, siis kõrvad kukuvad külmakraadidega küljest ära. Nii et tuleb teha valik, eks ole.

H: Jah, eksistentsiaalsed valikud ja olelusvõitlus – "Manifesta" peakorraldajad peaksid järgmine kord ilmselt arvestama, et head näitust ilma surnud soobliteta ei tee.

 

Anne Vetik ja Hannes Aava on Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse Instituudi magistrandid.

 


TSITAADINURK:

"Ermitaaži uude osasse nimega Kindralstaap oli kuraator Kasper König paigutanud särava plejaadi kaasaegse kunsti tippnimesid nagu Bruce Nauman, Francis Alÿs, Joseph Beuys, Wolfgang Tillmans ja paljud teised, lõpetades või alustades vana Henri Matisse'iga, kelle kaasamine eriti nooremates huvilistes palju segadust tekitas. Et mis mõttes Matisse, "Manifesta" on ikkagi oma aegade algusest olnud pühendunud radikaalse uue kunsti viljelemisele ja nüüd äkki mingi vanamees oma punaste piltidega ka mestis. See kõik võis jätta mulje nagu juhul, kui noored tahavad pidu pidada, aga keegi vanainimene on ka kampa löönud, kuulab, tunneb huvi, kipub rääkima – ühesõnaga, segab. Parem, kui teda ei oleks. Ermitaažis pidada olema aga üldse suurim Matisse'i kogu maailmas ja kuna kuraatori lähteülesanne oli suhestuda ka muuseumiga, siis miks mitte kontekste ümber tõsta. [---]

Ehkki mõne jaoks tundus Matisse tõeline hardcore, oli kuraator König liikunud võrdlemisi turvalist teed mööda ja jaganud näituseprogrammi kõikide võimalike kunstidistsipliinide vahel. Kohtas võimsaid arhitektuuriinstallatsioone, natuke vähem võimsaid arhitektuuriinstallatsioone, mastaapset videokunsti ja natuke vähem mastaapset videokunsti, mastaapseid maaliseeriaid ja natuke vähem mastaapseid maaliseeriad, suhestumist muuseumiga keldrist ja lae alt. Kerge poliitiline vine ujus ka läbi, aga niimoodi kergelt. [---]

Põhiprogrammile lisaks võõrustas ja võõrustab Peterburi linn ka mitmesuguseid linnaruumiprojekte, milles loodetakse näha just seda tõeliselt uut kunsti, millest põhinäituse võrdlemisi turvalise oleku tõttu puudust tunti. Tagasiteel Peterburist Tallinna korüfeede jutte kuulates ja nende põhjal järeldusi tehes võisin mina kui esimest korda "Manifestale" sattunu mõelda, et asi ongi alla käinud ja hambaid kaotanud. EKKM-i boss Anders Härm meenutas peaaegu heldinult 2004. aastal Ljubljanas toimunud "Manifestat", kus skandaalsed vene kunstnikud Brener ja Schulz tegid sellise performance'i, mille tagajärjel kolm biennaali kuraatorit niimoodi tülli pöörasid, et omavahel pressikonverentsil demonstratiivselt ei suhelnud, ja oli vaja suuri pingutusi, et üritus üldse edasi kestaks. "Oh, olid ajad," ohkas Härm."

 

Janar Ala, "Manifesta 10" – katse olla diplomaatiline. – Postimees 1. VII 2014.

 

*

 

"Mul on tunne, et seekordne "Manifesta", mis toimub Eestist sisuliselt kiviviske kaugusel Peterburis, jääb siinsete kunstiinimeste mällu pigem vastuolulise kui meeliülendavana. Liiga lähedal oma kodule, liiga ligi oma särgile. Samas liiga kaugel, et "Manifestaga" kaasnevat staariglamuuri mõne satelliitürituse kaudu siiakanti importida. Võime analoogia põhjal lisaks eeldada, et see, mis toimub praegu Peterburis, hakkaks toimuma ka siin, kui "Manifesta" kunagi tulevikus Eestis aset leiaks. Et rahvusvahelised staarid tuleksid kohale ja linna majutus- ning toitlustusasutuste käibenumbrid teeksid hüppe, kuid kohalikud kunstnikud tunneksid end ikkagi kuidagi kõrvalejäetuna. Et tekiks küsimus, kas selle sama rahaga ei olnuks mõttekam juba ise mingi suurem asi ära teha. Et viinamarjad osutuksid eeldatust hapukamateks.

Mul ei ole soovi midagi pahasti öelda seekordsel "Manifestal" eksponeeritud kunsti enese kohta. Lauskonservatiivse mainega Ermitaaž oli tänavu avamas oma uut moodsa kunsti tiiba ja piltlikult öeldes jätkus neil taipu tellida catering "Manifestalt", nüüdseks 20-aastase ajalooga rändbiennaalilt, mis garanteerib sellele hiiglaslikule renoveerimisprojektile maailma kunstipressi tähelepanu."


Andreas Trossek, Liiga lähedal, liiga kaugel. – Postimees 1. VII 2014.

 

Manifesta 10

< tagasi

Serverit teenindab EENet