est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Huvitava aja needused

Johannes Saar (3/2019)

Johannes Saar meenutab, et iga tee, mis viib piltlikult Rooma, viib sealt ka välja.



8. V–24. XI 2019
Biennale Arte 2019: "May You Live In Interesting Times"
(Et võiksite elada huvitavatel aegadel)
Giardini, Arsenale, Veneetsia linn
Peanäitus 79 osalejaga, 89 rahvuspaviljoni, 22 biennaaliga kaasnevat üritust
Kuraator: Ralph Rugoff


Mõni kuu pärast pidulikku avamist on tänavune Veneetsia kunstibiennaal taas sulanud linnapilti ja saanud üheks Vahemere maadele tüüpilise suveleitsakuga. Smokingid ja õhtukleidid on kadunud, ka surnumatja moega alati musta riietunud direktorid, kuraatorid ja kunstnikud. Jäänud on vaid sinikraedest staff ja jalgu lohistavad turistid. Ruumi nagu on, palavus on peletanud nõrgemad kõrgematele laiuskraadidele või avamere kallastele. Vaid arutud otsivad pääsemist laguunilinna kuumavate kivimüüride vahel.


Kuraator ja tema mõtted

Seekordne peakuraator, 1957. aastal New Yorgis sündinud Ralph Rugoff on tasapisi edenenud vabakutselisest kunstikriitikust kuraatoriks ning seejärel Haywardi galerii direktoriks Londonis. Tiksuma on hakanud ka kuues aastakümme tema ajalikus elus. Kõigi näitajate poolest on ta sobilik kandidaat tööks, mis nõuab globaalset haaret, samavõrra ümmargust juttu ja oskust mahitada kolossaalseid mahtusid kõiki kõnetavaks väljapanekuks. Sest sihtgrupiks on ju kogu ilm ja selle rahakott, mitte mõni maailmajagu, veelgi vähem mõni regioon.

Rugoff, nagu ka kõik Veneetsia biennaali kuraatorid enne teda, on välja pakkunud lihtsa katusteema, mille alla võiks hea tahtmise korral mahtuda kõik imetajad, linnud ja roomajad. "Et võiksite elada huvitavatel aegadel" on muistne Hiina needus, millest hiinlased ise kuulsid esimest korda alles Lääne diplomaatidelt Teise maailmasõja künnisel ning mis vaatamata ajaloolise põhja puudumisele on settinud Lääne kultuuris käibetõeks Hiina ja selle kultuurihoiakute kohta.

Rugoff kasutab seda exemplum'it nagu keskaegne moraalijutlustaja – et osutada libauudiste ja tõejärgsuse muret tekitavale kasvule globaalse Lääne reaalsuspildis. Varju jääb tema mõttearenduses seik, et Hiina on justnagu muuseas jälle "ära orientaliseeritud", pandud Läänes välja mõeldud loo sisse ning vangistatud eksootilisse rollimängu, kus ta peab etendama kauget ja eriskummalist maad – mis iseenesest sobib kenasti Londonist ja New Yorgist lähtuva angloameerikaliku ruumitajuga.

Aga see mõtteline kolonisatsioon ei tule eriti jutuks, sest tegu on "kõigest" regionaalse probleemiga. Ja pealegi on sellest raske palavaga mõelda.


Kuraator ja tema kunstnikud

Kuraatori kutsutud 79 kunstnikku on leidnud endale koha, nagu ikka, Arsenales ja Giardini peapaviljonis. Igaühelt kaks rõhutatult erinevat tööd, et kõiki kunstnikke jaguks mõlemasse ekspositsiooni ja et mõlemad väljapanekud oleksid eraldi piletiraha väärt. Nagu ikka tänapäevase kunsti suursündmustel, on viljad valminud enne õisi. Tegu pole otsivate kunstnikega, nad on juba midagi leidnud, ning enne veel, kui kuraator nad leidis. Tegu on karjääri tulipunkti jõudnud loojatega, kellele sedapuhku on pakutud võimalust illustreerida volitatud kuraatori mõttekäike. 

Midagi sellest välja pole tulnud. On nagu ikka, kunstnikud tallavad omaleitud radu ja ajavad varem edu toonud rida. Hiina kaasaegsete kunstnike osakaal on muljet avaldav (pea 10% kutsututest), ent nende hoogne invasioon globaalse Lääne suurnäitustele on ju habemega uudis. Tõsi, Ai Weiweid (s. 1957, Hiina) sedapuhku esinejate hulgast ei leia. Ja pigem on hiinlased inkorporeeritud esinejate üldmassi lääneliku individualismi ja loomevabaduse heroiliste radikaalidena, mässamas vaid kaude kujuteldava Hiina igava ja muutustevaenuliku kultuurikorralduse vastu.

Teisisõnu, ka neile on Läänes ette nähtud siinsete ootustega sobituv artistiroll ja nad mängivad seda kenasti. On modernistliku skulptuuriklassika jüngreid (Liu Wei, s. 1972) ja ägedat võimukriitilist monumentaalsust (Sun Yuan, s. 1972 ja Peng Yu, s. 1974). Liberaalsetel eurooplastel on päris mitu oma meest nii Havannas kui ka Shanghais. Ning seda ajal, mil Kuuba klammerdub kommunistlikku minevikku ning digitaliseerivas Hiinas endas levib seadustatud arvutiviirusena ideoloogiline lojaalsuskontroll ja seaduskuulekuse punktisüsteem.

Jõulisemalt trügivad koloniaalsed süümepiinad viisides, kuidas angloameerika kuraatorikäsi on vitriinidesse sättinud ja preemiatega tunnustanud kõike, mis puudutab black history't ja being black traumaatilisi kogemusi. Zanele Muholi (s. 1972, Lõuna-Aafrika) mustvalged autoportreed võtavad esimesena uksel vastu Arsenale külalisi ning on prominentsel kohal ka peapaviljonis. Ikka ja jälle toovad nad pimedusest meediavalgusse küsimused musta lesbilise kunstniku võimalustest pääseda valge heteroseksuaalse posija pealepandud stigmadest. Frida Orupabo (s. 1986, Norra) üritab lahti muukida sarnast stigmadepundart, nimelt mustanahalise naise võimalusi murda valgete populaarkultuuri rassistlikke ja šovinistlikke stereotüüpe ning astuda välja paberist marionettideks pisendatud eksootiliste tüdrukute maailmast.

Ent kaalukaima sõna lisab Arthur Jafa (s. 1960, USA), seekordne parima kunstniku Kuldse Lõvi laureaat ning peapaviljoni konkurentsitu publikumagnet. Tema "White Album" (Valge album, 2018) esitab rikkaliku kimbu visuaalseid dokumente ja paar kaamerapihtimust valgete ülemvõimust ning paradoksaalselt ka rassilise enesemääramise haprusest, selle performatiivsest iseloomust ja näljast meedianähtavuse järele. Charlestoni tulistaja, O. J. Simpson ja teised rassikonfliktide antikangelased sulavad ses pildireas kokku psühhoosidega Stanley Kubricku kultusfilmist "A Clockwork Orange" (Kellavärgiga apelsin, 1971) ja selgelt traumateraapiliste üleskutsetega moraalseks enesejõustamiseks. Ent neid hääli kostab üle kogu biennaali, nii rahvuspaviljonidest kui ka satelliitsündmustelt.

Kaug-Ida, Lähis-Ida, Indo-Hiina ja India nüüdisaegne kunst on samuti pälvinud kolonialismikriitilise ülevaate. Ilmselgelt läheb Rugoffile korda nii Ameerika Ühendriikide kui ka kunagise Briti impeeriumi süükoorem, aga ka Hispaania konkistadooride kultuurigenotsiid Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Ikka ja jälle leiab kuraator oma kunstnikud väljastpoolt kristlikku maailma või selle kreoliseerunud piiridelt, kõnelemas homo sacer'i, tõrjutud pärismaalase mõistatuslikku ja haavadest puretud keelt. Ja tasapisi asub fabritseeritud Muinas-Hiina needus täituma reaalse ajaloolise sisuga.

Selgub, et polegi mandrit või maailmajagu, mida valge kultuurivõim pole vangistanud väljamõeldud loo sisse ja allutanud kultuurilise teisestamise poliitikatele. Teresa Margollesi (s. 1963, Mehhiko) Giardini installatsioon müüri ja okastraadiga ei jäta kahtlust, millest on jutt – eks ikka Mehhiko kontseptuaalsest alistamisest "müüritaguse" probleemina ja ohuna nn meie kultuurile. Arsenales lisab Margolles sellele osundusele valmiskujundit, s.t kollaažid piiriülese narkokaubanduse sotsiaalsest hinnast – narkomuuladeks sunnitud laste otsimiskuulutused, rea kenotaafe "kellegi teise sõjas" hukkunud "kellegi teise lastest", mis mõistagi ei ole "meie probleem".

Seevastu Martine Gutierrez (s. 1989, USA), üks Arsenale ja peapaviljoni pilgupüüdjaid, osutab oma Mehhiko juurtele fiktiivses etnoglamuuri moeajakirjas Indigenous Women (Põlisrahvuste naised), milles ta modellile omase nõtkusega etendab erinevaid asteekide jumalusi, mõistagi toites ka valge isanda ihamasinat virvakujutlustega kuumast, ohjeldamatust ja metsikust lõunamaa naisest. Talle sekundeerib samas registris Mari Katayama (s. 1987, Jaapan), kelle enesepildistuses sulab füüsiline puue kokku moetööstuse nõuetega modellile ja ta ise kosub proteesitud küborgiks, naine-masinaks, kes on suuteline rahuldama ka nõudlikuma meesvaataja vuajeristlikke rõõme.

Sellistest valikutest kumab läbi ka kuraatori kujutlus oma näituse publikust – ülevaataja positsioonil püsiv valge tüse onkel, võitlemas oma ajaloolise süüga kolooniate, värviliste, LGBT-vähemuste ja naiste ahistamise pärast. Mitte, et Rugoff selle kuraatoripositsioonina oleks välja hõiganud – pigem räägivad valikud siin iseenda eest. Kuraator ise kõneleb targu vaid avatud debatist.

Gauri Gill (s. 1970, India) ja Soham Gupta (s. 1988, India) aga ei kuluta ei aega ega energiat Lääne kultuuriliste miraažide võimendamisele mütoloogiliseks klantspildiks. Nemad, nagu ka Shilpa Gupta (s. 1976, India), on biennaalile andmas tooni sirgjooneliste ja kriitiliste paljastustega India moderniseerimise sotsiaalsest hinnast. Kõiki kolme ühendab düstoopiline hoiak ning film noir ja arte povera kuiv dokumentaalsus. Tänane India ilmub kui postapokalüpsis, varemeisse ja põrmu paisatud ahermaa, mille väheldastes varjudes võitlevad ellujäämise nimel kidurad heidikud. Just Soham Gupta portreerännakud Kalkuta getode pimedas öös tõstavad ükshaaval objektiivi pühakuvalgusse kodutute ja lindpriide pealesunnitud askeesi tänavail ja tühermail.

Ikka ja jälle tuleb tunnistada Giorgio Agambeni homo sacer'i kontseptsiooni pädevust ja tõsiasja, et aina rohkem inimesi elab tänases maailmas ajutises laagris ühiskonna serval ning ka sureb seal, teadmata midagi elust väljaspool piiripealsust. India ajalooline kolonialismikogemus on verine, ent ka iseseisvumine ning suhteline rahuaeg ei ole toonud leevendust selle sotsiaalsetele probleemidele, ka mitte kastiühiskonna kadu ega naiste emantsipeerumist. Küll aga on kosunud väljaheidetute armee ning täiustunud kontrollimehhanismid, mis seda distsiplineerivad.

Lõdva seosena koorub sellest õõvastavast panoraamist üks autentne Hiina vanasõna, mis sinoloogide hinnangul võiks mingilgi määral pakkuda tõsiseltvõetavat vastet kunagiste Briti diplomaatide koduvillasele arusaamale – 寧為太平犬,莫做亂離人 ehk "parem olla koer rahuajal kui inimene kaootilisel (sõdade) ajal". Nende piltide põhjal näib seevastu, et paljude jaoks pole enam vahet – elu on ahenenud paljaks füüsiliseks eksistentsiks ning seda poliitilised pöörded enam ei muuda.


Rahvuspaviljonid ja nende kunstnikud

Näituse geograafiat ja selle nähtavust mõjutab raha. Rohkem raha võrdub parema asupaigaga, mis võrdub omakorda rohkema nähtavusega. Veel rohkem raha võrdub professionaalse nähtavusega, millest turistide mass ei oska undki näha. Ja kuidas sa ka ei püüa, vaesematele ja hilinejatele jätkub mõlemat alati vähem – nagu ikka on rahvuspaviljon pigem näituseformaat, mille abil kõnetada koha-, rahvuse- ja riigiüleseid teemasid. Vaid vähesed uustulnukad üritavad leitsakust murtud massile esitleda "oma steppide musikaalsust" või mingit muud sorti kodumaalüürikat. Ent kohapoeesia ja genius loci pühitsemine ei lähe kohe mitte.

Seekord siis on üles pandud 89 rahvuspaviljoni, arenenud maad, nagu ikka, Giardinis isiklikel näitusepindadel ning aina suurem osa hilisematest lisandujatest Arsenale sammaskäigu lõpuosas, pärast kuraatori kutsutud kunstnikke. Ja hilinejaid on ka sammaskäigu kõrvalhoonetes. Aina vähem leidub rahvuspaviljone Veneetsia linnasüdames ja selle servades. Allesjäänud koonduvad valdavalt San Marco ja Cannaregio linnaosadesse ning ka Zattere kaldapealsele.

Ilmselgelt leiab aset nooremate euroala riikide koondumine Arsenale "rahvuste perre", kus riikide erinevused sulanduvad üheks katkematuks visuaalide karnevaliks. Läti on tänavu juba teist aastat seal, Leedu püsib jätkuvalt siiski Arsenale naabruses Castello linnaosas. Eesti on aga kolinud Canal Grande äärest südalinnas suisa Veneetsia naabersaarele Giudeccale, et pakkuda seltsi üksildasele Islandi paviljonile. Ühisnimetajat rahvuslikel showcase'idel pole – igaüks laulab, nagu nokk on loodud. Mõtet on seepärast esile tõsta vaid isiklikke subjektiivseid lemmikuid, mida on kolm tükki.

Esiteks Kanada Giardinis. Inuiti kunstnikerühmitus Isuma ja nende 112-minutiline digitaalne videoinstallatsioon "One Day in the Life of Noah Piugattuk" (Üks päev Noah Piugattuki elus, 2019). Ronald Reagan, nn õhukese riigi veendunud eestkõneleja, tuli 1980. aastate keskel ametis oleva USA presidendina lagedale väitega, et kõige kurjakuulutavam lause inglise keeles kõlab nii: "I am from the governement and here to help." (Ma olen valitsusest ja tulin siia, et teid aidata.) Kanada seekordne paviljon lisab sellele krestomaatilisele seisukohale ajaloolist sisu. Publikule pakutakse videoprojektsiooni vaevalisest kahekõnest inuiti kogukonnavanema ja Kanada valitsuse esindaja vahel keset Baffini saare arktilisi lumevälju.


 

Kaader filmist "Üks päev Noah Piugattuki elus", 2019
© Isuma Distribution International
Kanada paviljon 58. Veneetsia biennaalil
Foto autor Levi Uttak



Vestlus taasesitab laias laastus ja kunstiliste rõhkudega 1961. aastal tõepoolest aset leidnud dialoogi, mis lõppes inuittide küüditamisega valitsuse rajatud asundustesse, et teha ruumi naftapumpamisele. Kahekõne koosneb vastastikusest mittemõistmisest ja heasoovlikkusest, ent ka selgelt erinevatest arusaamadest selle kohta, mis on hea. Mõlemad vestlejad esindavad midagi suuremat, kui nad ise on – üks põliskultuuri, teine korporatiivseid ärihuvisid. Kumbki ei saa neid ohverdada ning vestluse käigus hakkab just kibestuv valitsuse esindaja etteruttavalt aduma jutuajamise vägivaldset lõpplahendust ja oma räpast rolli selles olukorras.

Möödarääkimiste kaskaadi peakangelaseks tõuseb tasapisi nooremapoolne tõlk kahe torssis vanamehe vahel. Üritades ehitada silda kahe hea vahel, adub temagi, kui absurdne on valge isanda soov kogu inuiti põlisrahvas kodust väljatõstmise kaudu õnnelikuks teha. Ta aina lisab kohmakale tõlkele omapoolseid kommentaare, millest white big boss ammugi midagi ei mõika, ent adub inuittide lõkerdamisest, et tema migratsiooniprojekti seeme on langenud lumme.

Teiseks Leedu Castellos. Kunstnikud Rugilé Barzdžiukaité, Vaiva Grainyté ja Lina Lapelyté ja nende ooper "Sun & Sea (Marina)" ((Päike & Meri (Marina), 2019; esiettekanne 2017). Selleaastased Kuldse Lõvi laureaadid ehk 2019. aasta parim rahvuspaviljon Veneetsia kunstibiennaalil. Teise korruse ringrõdult on võimalik vaadata alla, aatriumi põrandale. See on kaetud liivaga ja ennäe...!

Allpool loivavad ringi päikesekummardajad ja -püüdjad, uimased päevitajad peredega, koerad, lapsed – õllekõhud, keisrilõiked, ülekaalud ja alamõõdud, valged ja värvilised. Käterättide kirju mosaiik liival, lamamistoolid, rannatoit, jäätis, plastikkarbis võileivad. Aeg-ajalt tõstab mõni ringiaeleja pilgu taevasse (loe: vaatajate poole) ja esitab kaebliku aaria oma elu mõttetust triivimisest vältimatu kliimakatastroofi poole. Ja vajub taas võitmatusse rammestusse tapva päikese rambivalguses. Seejärel esitab isikliku meloodilise kaebuse mõni teine. Selgub, et kõik on klassikalise koolitusega lauljad, kõik suremas selles lavastuses aeglast kliimasurma, kõik juba loobunud võitlusest ning selle asemel tükk aega harjutanud selles ooperiaarias lauset: "Oo, ma suren!"

Jõulise efekti loob vaatajate paigutumine nn jumala positsioonile ning etlejate aariate tõusmine taeva ehk ringrõdu poole. Ka kliimasõnumi raamistamine Hiiobi kaebusena lisab olukorrale vanatestamentliku tähenduskihi. Ja ometi ei kanna etlejad judaismi religioosset taaka ega ka Jahve viha oma turjal. Ei, nende argiseks proosaks on ilmaliku, ajakülluses jõude aeleva ülekaalulise rantjee kurbus. Eksistentsiaalne itkemine enne viimset kohtupäeva, hilinenud patukahetsus Noa laevalt mahajäänud surelikult.

Kolmandaks Brasiilia Giardinis. Kunstnikud Bárbara Wagner ja Benjamin de Burca ja nende kahe kanaliga videoinstallatsioon "Swinguerra" (2019). Teose nimi on tuletatud väljakutsuvast puusanõksust Brasiilia tänavatantsu kultuuris ja sõnast "sõda". Tantsulahing võtabki kokku pildirea süžee, ent mitte selle erinevaid sotsiaalseid ja seksuaalseid allusioone. Esmalt laulusõnade obstsöönsus ja seksuaalse domineerimise narratiivsed motiivid, mis lisavad koreograafiale ja rütmile subtitreeritud jutustuse. Need annavad teosele algelise loetavuse. Ent pildiline jutustus trumpab kõrges kaares üle verbaalse. Kõik tantsijad, täpsemalt kaks rivaalitsevat rühmitust, esindavad mõlemat sugu.

Kõigi riietus, soeng, käitumine, silmavaade ja hoiak hõlmab korraga nii mehe kui naise kultuurilisi soorolle ning see tõstab teose sugudevahelisest konfliktist kõrgemale. Sõelale jääb paljajalu liivasel pinnal peetav androgüünsete kehade lahing, ka pilkude sõda ning tantsuepisoodide väljakasvamine rünnakuformatsioonidest, rullis rusikatest, taktikalistest ümberpaiknemistest ja varitsustest lahinguväljal ning selle ümbruses. Pime öötaevas ning Brasiilia majandusliku eduloo varemed taustaks, kasvab seegi pildilugu välja mahajäetud getomaastikust, mis ei sisalda silmapiiri taha sirutuvaid helgeid magistraalteid. Kogu võitlus algab ja lõppeb siin ning sellel puudub aade ja ülev õigustus.


Kokkuvõtte asemel

Ilmselgelt võib mõneks ajaks maha matta ühise Balti paviljoni idee. Kolm naaberriiki on pikka aega teinud valikuid, mis on neid üksteisest eemaldanud.

Leedu seekordne preemiapoliitiline edu paneb ka küsima, kas neil ühispaviljoni ka tarvis oleks, kas see neile ka midagi annaks. Nende järjekindel püsimine Castellos, Arsenale vahetus naabruses, on andnud neile koha biennaali geograafilisel kaardil ning seda kohta juba mäletatakse, selle koha kannab teadlikum biennaalipublik varakult oma logistilisse plaani.

Läti valis juba eelmisel biennaalil vanalinna asemel ühe sambavahe Arsenales, Eesti on pärast kaheksat rahvuspaviljoni ja 14-aastast esinemist Palazzo Malipieros valinud kohandatud paadikuuri Giudeccal. Mõlemad kaotavad midagi nähtavuses, ent vastupidistel põhjustel. Läti paviljon upub Arsenales kuraatorinäituse visuaalsete muljete külakuhja, Eesti paviljon Giudeccal pigem igapäevakülastajate nappusesse. Aga ju see siis pidi niimoodi minema; ju see siis mingil kummalisel moel kajastab ka hiljutisi kodumaiseid poliitilisi arenguid Eestis – ühe pisikese "paariariigi" teel kultuurilisse isolatsionismi.

Iga tee, mis viib Rooma, viib sealt ka välja.


Johannes Saar on kunstiteadlane ja -kriitik ning meediasotsioloog.

< tagasi

Serverit teenindab EENet