est eng

 

Iga maastik on hingeseisund

Piret Karro (1/2016)

Piret Karro käis Laura Põllu isiknäitusel "Sada ulma keset merd".

 

14. I–20. III 2016
Tartu Kunstimuuseum
Kuraator: Peeter Talvistu.


Tartu Kunstimuuseumi (Tartmus) raamatupoe poolt Laura Põllu näitusele sisenedes kõrgub esimeses saalis vanadest kappidest püstitatud sopiline lossimakett, kus siit-sealt sisse piiludes võib näha iseenda peegeldust või hoopis mõnda pastelset sätendavat keraamilist kobrutavat ussikest. Talvesaabaste sammud kumisevad puitpõrandal, mis on just selle näituse jaoks saali ehitatud, et suunata publiku liikumist läbi kogu korrust enda alla võtva totaalse installatsiooni, uue maalikunsti, nagu seda kataloogis kirjeldatakse.

Tartmusi neljast ruumist koosnevast esimese korruse näitusesaalist on saanud keskkond, mida ei oska teisiti kirjeldada kui looduse ja kunsti ühisalana. Puutüved on püstitatud põranda ja lae vahele ning nende ümber on Põllu autoritehnikas loodud keraamilised objektid, volditud kangad ning lõuendid, mis on kaetud tema käekirja tundjatele tuttavate beežides, hallides, rohekates ja oranžides toonides mustritega. Raamatupoest alanud teekond viib vaataja mööda laudteed, mis meenutab neid, mida meil rabadesse ehitatakse, ruumi, tee lõppu – jättes ta keset valget soola tõtt vaatama maastikuvaateid näitava videoga. Teekonda saadab Juhan Vihterpali heliteos kaugetest häältest ja helidest, mis annavad näitusekülastajale aimu mõnest ähmasest paralleelreaalsusest.

Laura Põld heljub kuskil oma ja võõra, looduse ja kultuuri vahel, mida ehk kõige huvitavamalt annab edasi hoopis üks tema varasem näitus, "Das Ende der Landschaft, das Ende der Stadt" (Prigglitzis Alam-Austrias, 2013), õigemini, selle pealkiri – maastiku lõpp, linna lõpp. Põld on topeltagent mõlemas maailmas – kunstnik looduses ja loodusjõud galeriis. Põllu teosed on näide sellest, et tegelikult pole siin ju mingit vastandust – kultuur on lihtsalt kõrgema keerukusastmega loodus.

Liisa Kaljula paneb Põllule näituse kataloogi essees diagnoosi: ta on "globaalse kaasaegse kunsti nomaadne agent". Kunst sünnib projektipõhiselt siin või seal ajutiselt renditud ateljees. Põld on pidevas liikumises – Viinist Eestisse, Eestist Jaapanisse, maalid, skulptuurid ja suurvormid lahti pakitud ja kuskil postkontoris või rongis sihtkohta jõudmist ootamas. Nagu lisab Rael Artel: "Täna on ta Tartus Ujula tänavas ja valmistab ette oma muuseuminäitust, homme aga võib-olla juba Berliinis, Tokyos, Kesk-Eestis või tagasi Viinis. Ta uitab kusagil maastikumaali ja tänapäevase kunstnikuks olemise argipäeva ääremail ning konverteerib seda kogemust kunstisaalis totaalseks installatsiooniks." "Iga maastik on hingeseisund," kirjutas šveitsi filosoof ja luuletaja Henri-Frédéric Amiel aastal 1852 oma päevaraamatusse, nagu toob näituse kataloogis välja Peeter Talvistu, lastes Fernando Pessoal täiendada: "Iga hingeseisund on maastik."1 Püüdmata ära arvata Põllu oletatavat hingeseisundit ükskõik millises ajahetkes, võib aimata, et pidev liikumine, töö nomaadse agendina väljendub ka tema näitusel – publiku liikumine on suunatud nii horisontaalsel teljel, kõndides mööda laudteed, kui ka vertikaalsel teljel, lugedes lugusid Jaapani vihmast ning kuuldes helikatkeid kellegi kõnest kusagil mujal.

 

 

Tartu Kunstimuuseumi näitusevaade
Foto autor Anu Vahtra
Kõik õigused kunstnikul

 

 

Nii võib Põldu kirjeldada n-ö mitte-Tartu kunstnikuna – on ju tähenduslik, et ta jõudis Prigglitzi metsade vahelt Emajõe kaldale viltusesse majja, kus asub muuseum. Mitte-Tartu võtab ääreala oma keskpunktiks ning hakkab vitsade ja võsa rägastikust suurlinna signaale saatma.2 Põld ehitab installatsiooni lumme ja toob metsa tuppa. "Sada ulma keset merd" on seejuures veel üsna rafineeritud materjalide ekspositsioon. Väidetavad piirid nii looduse ja kultuuri kui ka Eesti ja Jaapani vahel ähmastuvad, kui on keegi, kes oma teelolekuga ületab selle kontseptuaalse või ruumilise barjääri ning jõuab kohale, tuues oma hinges külakostiks kaasa eelmise asukoha.

Artikli alguses kirjeldatud suurvorm esimese saali keskel meenutab teise mitte-Tartu kunstniku, Eva Mustoneni isiknäitust "Argipoeesia" Tartu Kunstimajas 2014. aastal. Sealne kapist ja kapijalgadest ehitatud installatsioon "Ma ei lähe siit kuhugi" (2014) võiks oma vormis-vormituses ja ebamäärasuses olla osa lossi meenutavasse maketti kuuluvast mööblist. Mustoneni kapist ja kapijalgadest installatsioon "justkui pakub: näe – kapijalad – istuta endale alla, tartlane, jõemudast sa välja ei pääse. Isegi kapile ei õnnestu jalgu alla saada, endast siis rääkimata," nagu olen seda ühes ametlikult avaldamata tekstis kirjeldanud.3 Tartus on alati mineku ja mittemineku teemad õhus.

Põllu näitust läbivad päevikukatked möödunud aastast, kui ta töötas AIRY külalisateljees Kōfu linnas Jaapanis. Puuviljane sigaretisuits, Jaapani popmuusika, naadid ja jalakad, vihm, bussijaamas ootamine. Need mõttepildid on kõige selgem viide sellele, mida kunstnik on näituse loomise eel läbi elanud. Üldiselt kunstnik vaatajale näituse tõlgendamisel erilist hõlpu ei anna. Näiteks Peeter Talvistu leiab näitusekataloogis, et kunstnik soovis luua galeriisse koha, kus nii tema kui ka vaatajad alustavad tõlgendamist võrdselt positsioonilt. Ent on siin üldse midagi tõlgendada? "See on kollektsioon paikadest, ruumikogemustest, värvidest, materjalidest ja valgusest stuudio seinal," tutvustab autor näitust pressiteates.

Jään näituse viimasesse saali soola keskele laudtee lõppu seisma ning vaatan videot, aeg-ajalt ärevalt üle õla kiigates, kui Vihterpali helid liiga reaalsed tunduvad. Tekib iha metsa või mere järele – kange iha lamada metsas, kui puudelt langeb aeglaselt heledaid pehmeid lehiseokkaid. Või olla keset merd, kus lained kannavad minuni jõuvoogusid kaugelt avaveelt. See iha seal näitusel ei rahuldu. "Sada ulma keset merd" kõlab paljulubavalt, ent ulmasid ei tule kokku sada. Tekib vaid üks hajus ulm ning seegi rohkem jõe kaldal kui keset merd.

 

Piret Karro on semiootik, kunstnik ja kunstikriitik.

 

 

1 Vt Laura Põld ja sada ulma keset merd. Koost Peeter Talvistu. Tartu: Tartmus 2016, lk 12, 122, 186.

2 Vt Mitte-Tartu. Koost Sven Vabar. Tartu: Topofon 2012.

3 Piret Karro, Argipoeesia ja olmeromantika. Meeletu.blogspot.com 31. V 2014.

< tagasi

Serverit teenindab EENet