est eng

 

Igavuse loomingulised mootorid

Elnara Taidre (2/2018)

Elnara Taidre kirjutab rühmanäitusest "Igavuse esteetika".

 


13. IV–13. V 2018
Tartu Kunstimaja
Kunstnikud: Sirja-Liisa Eelma, Flo Kasearu, Peeter Mudist, Krista Mölder, Ede Raadik, Imat Suumann, Jevgeni Zolotko, Jaan Toomik.
Kuraator: Peeter Talvistu, idee kaasautor Jaak Tomberg.


Sooviksin oma arvustust alustada komplimendiga viimaste aastate Tartu Kunstimaja eneseteadlikule, terviklikkuse ja mitmekesisuse poole püüdlevale näituseprogrammile, mis taotleb dialooge paralleelsete ekspositsioonide vahel ja julgustab klassikalisemate väljapanekute kõrval aktuaalsete probleemipüstitustega eksperimenteerivaid näituseid. Viimastel aastakümnetel eri valdkondade tähelepanu keskpunkti1 kerkinud igavuse fenomenile pühendatud Peeter Talvistu kuraatorinäitus, mille idee kaasautor on kirjandusteadlane Jaak Tomberg, võikski oma ajakohasuses vabalt sobida ka mõnele arvestatavale galeriile suuremaski kunstikeskuses. Heas mõttes trenditundlik projekt tegeles üsna värskelt kujundatud diskursuse sissetöötamise ja arendamisega kohalikus kontekstis. Selle üheks väljundiks sai intrigeeriva koosseisu ja mõnusalt minimalistliku ruumikujundusega näitus ning teiseks interdistsiplinaarne konverents nn arhiivikonverentside sarjast.

Veebi jõudnud kajastuste ja dokumentaalse materjali põhjal otsustades igavust eri valdkondade perspektiivis ja väga erinevates tähendustes lahanud konverentsi kuulama ma kahjuks ei jõudnud. Seetõttu jään reaalselt külastatud näituse juurde, mis eelistas käsitluste paljususele fookustatust valitud aspektidele. Kuigi Peeter Talvistu kuraatoripositsioon on eelistanud jätta igavuse avatud mõisteks, rõhutades selle vormide paljusust, keskendus see eelkõige igavuse positiivsetele joontele. Talvistu sõnul loob konkreetse tegevuse puudumine või rutiinne, korduv tegevus iseendaga silmitsi olemise võimaluse. Kas see tekitab tüdimust või pakub vabadust, soodustades uute ideede tekkimist, sõltub aga inimesest. Seega ei pruugi igavus alati kanda negatiivset tähendust, mis sellega tavateadvuses seostub, ja on käsitletav ka teatud luksuse, nauditava tegevusetusena. Kõnealune näitus mõjub omamoodi protestina "igavuse kartuse" vastu, tõstes esile meie ühiskonnas kommunikatsioonivahendite pealetungi all kaduma kippuva rahuliku jõudeaja ja produktiivse igavlemise oskuse vajalikkust.

Igavusel on eri vorme, millest üks põhilisi tekib rahuseisundis: see on lausa vajalik, sest pidevas põnevuses või ärevuses poleks organismil ei füüsiliselt ega psüühiliselt võimalik toimida. Väidetavalt loomad ei tunne täielikus rahuseisundis igavust, vaid võtavad seda loomulikuna; igavus ärritab vaid inimesi ja on seega inimesele ainuomane. Ka väikestel lastel polevat kunagi igav oma pidevas maailma avastamises – igavus õpitakse täiskasvanutelt justkui süütuse kaotamisena, nagu seejärel õpitakse igavusest ka üle saama. Hoopis teine faas on süvenenud igavus, kus inimene kaotab huvi tema jaoks tavapäraselt huvitavate asjade vastu. Melanhoolia, spliin, eksistentsiaalne äng ja depressioon on eri ajastutest tuttavad kategooriad, mille kaudu on käsitletud ka kunstisfääri – rõhuga kannatuse ja loomingulise kriisi momendile.

Kuid, nagu demonstreerib "Igavuse esteetika" väljapanek, võib igavus peita endas ka loomingulisust käivitavaid mootoreid. Selliseid näitusel esil olevaid elemente, nagu rutiin, korduvus, monotoonsus, argisus, triviaalsus, võib tõepoolest pidada igavuse põhitingimusteks. Kuid need võivad tekitada ka konstruktiivset igavust, mis on võrreldav uute ideede tekkimisele eelneva puhastava mõtteseisundiga, meditatiivse tühja meele olekuga: seda nii kunstnikus kui ka publikus. Nõnda on Sirja-Liisa Eelma geomeetrilistel struktuuridel põhinevate kompositsioonide sarja "Tühjenev tähendusväli" (2014) idee tekitada tänapäeva visuaalsest infost ülekoormatud maailmas pausi, kõigepealt neid maaliva autori enda ja seejärel vaataja jaoks. Neis minimaalsete vahenditega – korduvate kujundite ja monokroomse värvilahenduse abil – loodud, kuid aeganõudvates töödes on tõepoolest midagi rahustavat, mis vabastab taju visuaalsest mürast ja tagasi argipäeva naastes muudab pilgu erksamaks.

Monokroomsus valdab samuti Peeter Mudisti ja Imat Suumanni vaikuse hetki kujutavates maalides, mis kasvavad omamoodi eksistentsiaalseteks maastikeks. Ka argises, lausa suvalises võib leida erilist, mis ütleb midagi olulist maailma ja meie endi kohta. Juhuslikult püütud argihetkede ja -vaadete filosoofiline käsitlus on meetodiks Krista Mölderi fotosarjas "Igavus, mis pole naudingust kaugel" (2010). See justkui pakub juhiseid rutiinse kulgemise väärtustamiseks: hakkame nägema rohkem erilist just pärast vabanemist selle pidevast ootusest. Otsustavalt murdub aga rutiinsusest välja Ede Raadik, kes mõtestab lahti, isegi mängib üle üksluist laotööd teravmeelselt ja visuaalselt filigraanselt. Pudelikastide ladustamiseks alustele pakub ta välja analüütiliselt nõudliku valemi, mis jätkab kombinatoorikal põhineva kontseptuaalse kunsti parimaid traditsioone, on korraga instrumentaalne ja poeetiline.

Üks igavuse tekitamise viise on millegi arusaamatu esitamine. Nõnda ühendas Flo Kasearu video "House Music" (Maja-/house-muusika, 2015) argise tänavategevuse staatilise filmimise visuaalse osaga mitte seotud lugude ja tekstikatkendite ettelugemisega, pannes mõtted mujale uitama. Siiski oli näituse teine video, Jaan Toomiku kaamera ees pooleldi varjatud tegevusega "Untitled Action" (Nimeta aktsioon, 2013) piisavalt lühike, et mõjuda pigem kummastavalt kui tüütavalt. Seevastu oli Jevgeni Zolotko installatsioon "Miserere" (Anna armu, 2018) võluv just oma krüptilisuses, mis ei surunud peale konkreetset narratiivi, vaid pakkus piisavalt esteetilise ja sümboolse potentsiaaliga materjali vaataja isiklike tõlgenduste käivitamiseks – olles seega "igava" kunsti ideaalseks näiteks.

 

1 Igavuse üldisemast lahtimõtestamisest vt nt: Lars F. H. Svendsen, Igavuse filosoofia. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012; originaalkeeles esmailmunud 1999. Igavuse fenomenist kunsti valdkonnast vt nt: Boredom. Ed. Tom McDonough. London: Whitechapel Gallery, 2017.

 

Elnara Taidre on kunstiteadlane ja kuraator, töötab Eesti Kunstimuuseumis graafikakogu hoidjana.

 

Näitusevaade Tartu Kunstimajas
Foto autor Indrek Grigor

< tagasi

Serverit teenindab EENet