est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

…jaheda sõrmeviipega

Maria Helen Känd (3/2021)

"Tänapäeva armastus ehk Armastus külma intiimsuse ajastul" võiks üllatada mõningase soojusega, leiab Maria Helen Känd.

 


19. IV–5. IX 2021
Tallinna Kunstihoone
Kunstnikud: Gabriel Abrantes, Hannah Toticki Anbert, Melanie Bonajo, Laura Cemin, Benjamin Crotty, Marijke De Roover, Kyriaki Goni, David Haines, Juliet Jacques, Mahmoud Khaled, Maria Mavropoulou, Lauren Lee McCarthy, Kyle McDonald, Marge Monko, Peter Puklus, Margaret Salmon
Kuraator: Katerina Gregos

 

"Praktiline meel on muutnud elamise traagiliselt lamedaks. Mul ei ole tahet ega häält, et rääkida kellegi teise nimel, ja mul ei ole jõudu, et tõsta oma rusikas tähtede külma pilgu poole, kui ma seisan rahvamassis. Intiimsuse muutumine reklaamiks ja pornoks sunnib mind ennast nagu last voodi alla peitma, ja ma nutan. Aga ma ei suuda enam nutta. Ma ei taha lugeda sõna "armastus" veel vaid postimüügikataloogide kaante pealt."
Taavi Eelmaa


Rahvusvahelisel rühmanäitusel "Tänapäeva armastus ehk Armastus külma intiimsuse ajastul" Tallinna Kunstihoones esitleb kuraator Katerina Gregose valitud konstellatsiooni teostest, mis puudutavad lähisuhete olemust praeguses tehnoloogiliselt vahendatud ning võrgustunud maailmas. Suuresti videopõhine (kokku ligi 200 min) ning intellektuaalselt nõudlik väljapanek paneb juurdlema, mil määral saab armastusest kõnelda, puudutades emotsioone distantsilt, jaheda sõrmeviipega. Ent isegi kui näituse kontseptuaalne lähtekoht – "külm intiimsus" – sellist lähenemist toetab ning näitus hõlmab endas tugevaid teoseid, ei pruugi tervik siiski piisavalt sügavalt mõjuda, et viia meie kaasaja inimest mõistmiseni läheduse ja avatuse olulisusest.

Sageli olen kunsti kogedes võidelnud küsimusega, miks võrreldes teiste kultuurivormidega, nagu kirjandus, film või teater, näikse tänapäeva kunstnikud ja kuraatorid sageli pelgavat tegeleda eksistentsiaalsemate ja inimlike küsimustega otsesemalt. Kunstiajalukku vaadates ei ole see muidugi alati nii olnud, aga paljuski on praegu esil uurimuspõhisus ja tehnoloogiaspetsiifilisus. Keskendutakse kunsti enda vormiküsimustele ning valdkonna toimemehhanismidele. Tundeid käsitlevate teemade ümber õmmeldakse igaks juhuks intellektuaalne ja vaatajale mõnikord ka esteetilist väljakutset esitav skafander.

Muidugi viitab niisugune olukord nüüdiskunsti mitmekesisusele ja eri kogemused on igati huvitavad seni, kuni kunst ei muutu vaid kunstiväljal toimetajate enesekeskseks lõbuks, kaugenedes vaatajast. See ei tähenda, et kõike peaks taandama lihtsasti seeditavale teleseriaali tasandile, aga sellele küsimusele tuleks siiski kriitiliselt vastata. Ehk siis, kas ja kuidas tegeleb nende üdini inimlike tunnete – armastuse, lähedusvajaduse ja empaatiaga – kõnealune Tallinna Kunstihoone suurnäitus?

Selleks tuleks esmalt vaadelda, millise hoiaku võtab kuraator valitud teemal. Sõnapaar "külm armastus" ja teisedki mõisted näitust tutvustavas tekstis, nagu "algoritmid", "optimeeritus" ning "standardiseeritus", viskavad pähe kohe igasugu (pop)kultuurilisi viiteid neile ühiskondlikele ilmingutele, millega näitusel kohtume. Need viivad tagasi võõrandunud, üksikute ja püsivaid suhteid raskesti loovate indiviidideni, kes hoiavad eri tehnoloogiliste proteeside toel kinni oma "kureeritud" minapildist ning oma virtuaalsest "ideaalelust". Tinder, Bumble, Grindr on mugavad IT-rakendused, leidmaks elukaaslast või ajutist partnerit, luues aga samasuguse mugavuse, et kohelda suhteid pinnapealselt või hüljata inimesi kergekäeliselt. Samuti juhatavad need märksõnad meie eraellu sisse murdvate (väär)arusaamadeni selle kohta, kelle vahel tohib üldse armastust olla, kuidas on hea ja õige orgasmi saada, mitu sammu päevas käia, et igavesti noor olla jne – seega terve ports keerukaid teemasid voodielust digiturunduseni, mida ühendab sel väljapanekul armastuse teema.

 

Külmus, külm

Veel enne Kunstihoone trepist üles astumist hakkavad peas keerlema mitmesugused temaatilised paralleelid, nagu Sophie Calle'i jõuliselt habras "Hoia end. Ole tubli" (2007), milles kunstnik kutsus teisi erineva taustaga naisi üles tõlgendama talle e-kirja teel osaks saanud seletamatut südamepurustamist (eksponeeritud Kunstihoones 2011. aastal). Samuti meenub Marge Monko tundlikult tabav "Kallis D" (2015) – videol põhinev virtuaalne jalutuskäik e-armastuskirja kirjutamisest, kus naise teadvus ja internetivõrgustik saavad üheks (teos, mis on eksponeeritud ka kõnealusel näitusel). Tuntud mängufilmidest meenuvad David Cronenbergi intiimfetišeid lahkav "Kokkupõrge" (1996), Spike Jonze'i tehisintellekti ja inimese vahelist armastust romantiseeriv "Temake" (2013), aga ka Alex Garlandi "Ex Machina" (2014) ja miks mitte ka mõni briti teleseriaali "Must peegel" kurjakuulutav episood.

Need näited annavad aimu fantastilisest düstoopiast, mida ilmselt oleme sõrmeotsaga juba puutunud ning mis Gregose kureeritud näitusel avaldub kohe avateoses "Pplkpr" (2015) Lauren Lee McCarthylt ja Kyle McDonaldilt. Video ilmestab, kui ohtlikult lähedal on kunst "reaalsele elule". Nii kunsti kui ka äri eesmärgil luuakse armusuhteid genereerivat tarkvara – kas siis kriitika ärgitamiseks kunstipublikus või vastupidi, reaalsete tarbijate püüdmise eesmärgil. Polegi imestada, et selletaolised rakendused on praegu kõikjal internetist alla laaditavad. Ent see, mida praegu sellistes kunstiprojektides näen, ei liiguta mind enam ega kõnni samme eespool ümberringi toimuvast. Valminult ehk 5–6 aastat tagasi tabas teos ilmselt naelapead, aga kas praeguseks pole see juba eilne päev?

Teine viis, kuidas tänapäevast "külma intiimsust" edasi anda, väljendub Laura Cemini videos "Neljaminutiline soojendus" (2020) ja leidobjektidest loodud installatsioonis "Mälu peegeldus" (2020). Püstitatud küsimus, et kes (või mis?) poeb õhtul meiega koos voodisse ning meid soojas hoiab, on loomulikult eluline ja oluline. Ent soojakoti taolised tarbeesemed mõjuvad sümbolitena nagu kiirtee sellele küsimusele vastuseni jõudmiseks ega paku tõlgendusteks ruumi. Saame osa justkui mehhaanilise kellavärgiga inimmasina katsetest eraldatuses kõikvõimalike võtetega lähedust jäljendada. Ka video tonaalsus on jahe – stiilipuhas visuaalne keel ning peategelase robotlik rutiin mõjuvad taas etteaimatavalt. Kunstniku ideed on asjakohased, ka ajastukohased, aga millegipärast ei puuduta...

Kui minu kriitika põhjus oleks vaid selles, et teoses ei kohta inimlikku puudutust, siis võiks Cemini jutustatav lugu ikkagi sisuliselt toimida näituse teemapüstituse raames. Takistus on aga pigem selles, et kujutledes "külma" maailmakogemust, siis täpselt selline (loe: ülereguleeritud, tarbimispõhine ja kliiniline) see maailm juba võibki olla. Nagu ka osade teiste eksponeeritud teoste, näiteks Hannah Toticki Anberti nutisõltuvust takistavate skulptuuride või Marijke De Rooveri intiimelu meemide puhul küsida võib, siis võib-olla me kõik teame seda juba liigagi hästi? Olgu kas siis oma päriselust või popkultuuri fantaasiatest. Seevastu tundliku ning läbimõeldud kompositsiooni esitab Cemin oma fotoseeriaga "Soojus. Vahepeal" (2017–2020), mille puhul fotode kõrvale paigutatud materjalid ja vormid annavad hästi edasi, mis tunded ja aistingud tekkisid kunstnikul eri inimesi kallistades.

Küll semiootiliselt lihtsalt, aga jõuliselt suudavad praeguse ajastu suhete ja enesekommunikatsiooni mudeleid vahendada Maria Mavropoulou "Püha kolmainsus" (2018) ja "Pereportreed" (2017–). Esimene osutab infotehnoloogilisele kolmikule (nutitelefon, taskuarvuti, sülearvuti), mille kaasaja inimene usu vastu on välja vahetanud. Tõepoolest, igasugune teave, mida guugeldada saab, võib saada meie sisemiseks tugisambaks, usuks, mille kaudu ühtedega samastuda ja teistest eralduda. Nende digiseadmete taustal on seejuures väljatoodud skeemid, skaalad ja numbrid ajaleheartiklitest, mis kirjeldavad mittefunktsionaalseid või meedia liigtarbimisega seotud tendentse inimsuhetes. Lahendus on veenev, sest tõesti, igasugune info digitehnoloogia väär- või ülekasutamisest on tänapäeva inimese jaoks nagu tapeet – enamasti märkamatu.

 

Armastus – igaühe asi

Loomulikult pole armastusetunne ainult tehnoloogiast mõjutatud kogemus ja tänase maailma "külmus" ei tulene vaid uutest digitaalsetest lahendustest. Kuraator väljendab teostega enda hoiakut kriitiliselt ja selgelt: paraku tingivad valiku, kellega saame koos olla, ka majanduslikud, klassilised, kultuurilised ja rassilised ning ka seksuaalseid sättumusi puudutavad küsimused.

Seda sõlmpundart suudab kirgastavalt avada näituse üks avateostest, Gabriel Abrantese ja Benjamin Crotty "Liberdade" (2011), mis annab vaatajale kätte šablooni, et ise filmi jälgides valmis muljuda enda tunnetus esitletud probleemistikust. Lühifilm räägib teatud ühiskondade jaoks ületamatust lõhest – kui enda ihu ja hinge tahavad liita kooli pooleli jätnud mustanahaline nooruk Angolast ja keskklassi esindav lubivalge neiu Hiinast. Kummastav lugu tungib vaatajasse muusika, kergelt koomiliste stseenide ja napi dialoogiga, sealjuures lajatamata liigse moraaliga. Pole kindel, kas paari pärsivad intiimse kokkupuuteni laskumast ühiskondlikud tabud või lihtsalt noored häbelikud kehad, aga biopoliitiliste diskursiivsete formatsioonide toimimisse uskudes võiks kahtlustada mõlemat.

Abrantes tõestab enda peent tundlikkust filmikunstnikuna ka teises näitusel esitletud lühifilmis "Tehisnaljad" (2016). Kuigi tehisintellekti ja inimese vahelise armastuse võimalikkus on ribadeks käiatud teema, läheneb Abrantes klišeele eri kultuurinähtusi kombineerides. Video analoogesteetika ja armsalt groteskne sündmustik teevad sellest pooletunnisest loost kaasahaarava vaatamise, tõestades, et ka roboti tehtud naljad võivad olla naljakad ja mõjuda soojalt.

Tundubki, et armastuse sotsiaalsed teravpunktid toovad näitusel paremini välja just pikemad videod, olgugi et videoformaadi küllus nõuab kas kolmetunnise külastuse ettevõtmist või näituse väisamist mitmel päeval. Ent vaatamata ei saa jätta Melanie Bonajo videoteost "Ööpinnas. Armastuse majandus" (2015), millele annab omajagu juurde pehme vaipkate ja padjakuhi, kus istumine taktiilse kogemuse kaudu vaataja teemasse n-ö sisse viib. Bonajo nimelt pakub naistest seksitöötajate kogemuste kaudu värsket perspektiivi sellesse, kuidas intiimseid kogemusi mõtestatakse ja mida üldse ihaldatavaks peetakse. Tekib paralleel eesti kunstniku Liina Siibi videoga "Vastumeelne keha" (2007), kus öise taksosõidu ajal Tallinnas töötavad prostituudid enda kogemusi jagasid. Ainult et Bonajo töös räägivad naised otse kaamerasse, isegi Times Square'il end paljastades, julgelt ja veel eneseteadlikumalt. Näituse narratiiv paindub siin suunda, kus Bonajo hakkab päriselt tegelema nende kriiside ja rõõmudega, mis inimesi ka tegelikult privaatsetes küsimustes saadavad.

Intiimsust ühiskondlike tabude ja võimaluste ristteedel näitlikustab Mahmoud Khaledi "On sul homme töö?" (2013), mis koosneb nutitelefonis etendatud vestlustest ühes geide tutvumisrakenduses. Elame ajastul, mil chat ühe-öö-suhte planeerimisel läheb poliitiliseks – räägitakse pingestatud olukordadest tänavatel, mistõttu seksuaalvahekorraks peab peituma autosse. Cronenbergiliku stsenaariumi järgi võib isegi autost saada ihaobjekt. Üks osapooltest nendib: "Miski pole normaalne!", mis võtabki hästi kokku paljude tänapäeva inimeste enese- ja läheduseotsingud.

Endiselt piiratud nägemusega armastusest lajatab David Haines'i "Õigekspööramine" (2013) – groteskne ja häiriv heliliselt väänatud video geide ja lesbide "tervendamisest" USA evangeelse kiriku jumalateenistustel. Haines'i teine teos näitusel, postinterneti vaimus video "Kahepoolne peegel" (2016/2017) kannab aga nii mitmeid kihistusi, et jääb kardetavasti kaugeks vaatajale, kes teose saateteksti lugema ei vaevu.

Kõige lummavam ja poeetilisem üllatus, mis puudutab maist armastust, jõudes mõtteliselt välja ka eksistentsiaalsete kihtideni – identiteedi ja armastusteni pärast surma – avaldub Juliet Jacques'i esseefilmis "Sa saad vabaks" (2017). Unenäoline ja fragmentaarne video on inspireeritud AIDS-epideemia levikust USA-s 1980. aastate lõpus ning kahe armastaja vahel surivoodil peetud vestlusest. See on luule, justkui Félix González-Torres'i sarja "Nimeta (portree Rossist LA-s)" (1991) võtmes, mis on siin näitusel valatud videosse. Armastus – see on meie, surelike, igaühe asi, sõltumata meie seksuaalsusest või meile osaks saanud haigustest meile antud maises kehas.

Sarnase emotsiooniga, aga kõhedamalt kroonib näitust Marge Monko peaaegu sakraalne installatsioon "Ma ei tunne sind, seega ei saa ma sind armastada" (2018). Põhinedes kahe nutiseadme häälassistendi romantilisel vestlusel, tuletab teos lohutamatult meelde, et eneseloome ja kujunemine Iseks – isegi tehisteadvusega olenditel – saab alguse suhtes teisega. Meil on vaja adressaati, isegi kui kõnetame ennast. Ka Monko "Kalli D" puhul on tuletatav tõlgendus, et enesest millegi väljasaamiseks võib tekkida esmalt vajadus kujutleda teist. Nagu ka Tõnu Õnnepalu oma romaanis "Piiririik" (1993), saates kirju väljamõeldud Angelole, et kirjutada elust teisel pool piiri.

 

 

 

Marge Monko
Ma ei tunne sind, seega ei saa ma sind armastada
2018
Fotoinstallatsioon, audio
Tallinna Kunstihoone näitusevaade
Fotograaf Paul Kuimet
Kunstniku loal

 

 

 

Ikkagi armastusest

Küsiksin uuesti: mil määral on antud näitusel armastuse teema taandatud vaid katusmõisteks, isegi n-ö abiterminiks, et kõneleda digitehnoloogia halvavast mõjust meie igapäevaelule?

Nagu selgitab kuraator oma tekstis, vaatleb ta esmalt inimsuhete kõrvalekaldeid ja probleeme. Aga ei tundu, et ta suudaks täita oma teise lubaduse – pakkuda kujutelma väljapääsust digirevolutsiooni tekitatud emotsionaalsest steriilsusest. Ka tänapäeva maailmas inimesed endiselt armuvad, naeravad, hoiavad teineteisel käest kinni, saavad lapsi ja jätavad elukaaslastega surivoodil hüvasti. Ent näitusel on vaid üksikud teosed, mis vahendavad seda "tingimusteta armastuse kui suure emotsionaalse jõu ja tugeva psühholoogilise sideme" kogemust, mida Gregos oma tekstis mainib. Ei mingeid pingestatud intiimsuse ja sügavalt läbitunnetatud kooselu käsitlusi. Ei midagi näiteks Marina Abramovići ja Ulay koostöö sarnast. Nii jääb jällegi näituselt lahkudes püsima aimdus, et tänapäeva kunstis lihtsalt ei julgeta armastusega otse tegeleda.

Tallinna Kunstihoone väljapanek "Tänapäeva armastus ehk Armastus külma intiimsuse ajastul" vaatleb armastuse tupikseisu, pakkumata piisavalt siiraid tunnetusviise, soojust ega väljapääsu. Ja ma ei taha edaspidi lugeda sõna "armastus" vaid kunstikataloogide kaante pealt, kui kunstinäitused ise ausat ja inimlikku armastuskogemuse võimalikkust enam ei vahenda.

 

Maria Helen Känd on vabakutseline kuraator ja kultuurikriitik ning Eesti Kunstiakadeemia magistrant. Tänavu pälvis ta Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu esimest korda välja antud kunstikriitiku stipendiumi.

< tagasi

Serverit teenindab EENet