est eng

 

Kaartidest ja v├Árgustikest

Aliina Astrova (1/2013)

Aliina Astrova essee tänapäeva kaasaegse kunsti vähesest populaarsusest Eestis.

 

Kaasaaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) juhataja Johannes Saar lisab oma hiljutise artikliga "Hädalised kunsti kuivanud kaevul"1 omapoolse panuse diskussioonide ringi nüüdiskunsti seisust kohalikus kontekstis. Viimasel ajal sel teemal avaldatud arvukate arvamusavalduste seas kuuluvad märkimisväärsemate hulka käesoleva ajakirja endise peatoimetaja Heie Treieri "Kuidas puhastada kunstiajalugu traumaatilistest metafooridest"2, ajaloolase Marek Tamme "Kaasaegse kunsti paradoksid"3 ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) asutajaliikme Anders Härmi "Kaasaegse kunsti sasipundar ehk eelarvamused vaataja peas"4. Vaatamata asjaolule, et nende kirjutiste meetod ja lähenemine omavahel erinevad, on nende eesmärk sama. Kõigi nende arutluste käigus üritatakse määratleda praegusaegse kunsti rolli tema institutsionaalse raamistiku – "akadeemia", "avalikkuse", "riigi", "meedia", "galerii", "muuseumi" jne – suhtes. Nii nagu paljud teised vaidlused, mida peetakse suusõnaliselt väiksemates ringkondades, visandavad need artiklid piltlikult ühise maakaardi piirjooni. Tulemuseks võimu täpsed paiknemised, positsioonid ja omavahelised suhted, nagu ka nende kujunemise ajalooline raamistus. "Sõda sai alguse 1990. aastatel," kirjutab Saar. Seega määrab ta "algusaasta" millelegi, mis osutub ühtlasi selle kunstist kirjutajate põlvkonna jaoks lahingukaardiks, mis selgitab strateegilisi käike, mida on Nõukogude Liidu lagunemisest peale ette võetud, rajamaks institutsioonide võrgustikku, kus saaks õpetada, teha, finantseerida, käsitleda ja eksponeerida kunsti.

Ehkki arutelu on üsna edukalt välja joonistanud üldise institutsioonide kompositsiooni, pole sellel progresseeruvalt õnnestunud näidata, kuidas võimaldab see debatt tänapäeva kaasaegset kunsti paremini mõista. Debati ainus ettepanek paistab olevat väide, et ainus viis kunsti paremaks mõistmiseks on tegelemine institutsionaalse raamistuse enesega. Kuid viimase aja institutsionaalsed muutused näivad olevat avaldanud vähe mõju külastajate arvule ja veel vähem tegelikult valmivate kunstiteoste tõlgendamisele. Vastupidi, võib-olla on kriitilise arutelu piiramine kaardistatud territooriumidega, s.t konteksti tasandiga, viinud igasugusest kriitilisest arutelust loobumiseni sisulisel tasandil. Jääb mulje, et igasugust kunsti, mida eksponeeritakse mõnes progressiivses kunstiinstitutsioonis, tuleb pidada progressiivseks. Või et kaasaaegne kunstiharidussüsteem toodab vaikimisi kunstnikke, kes teevad kunsti, mis on kaasaegne. Või et finantseerimismeetodid omakorda määravad kunstipraktikate tähenduse. Peale selle, et need ettepanekud põhinevad ekslikult eeldusel, et tähenduse omandamine toimub jätkuvalt ruumis, pärsivad need ühtlasi kriitilist arutelu kunstiteose enese üle. Nad kaotavad vaataja vajaduse suhestuda reaalse teose kui sellisega, nõudes, et kunsti mõistetaks kaardi fikseeritud kontekstis – olgu selleks institutsiooni seinad, teksti read või vaatajate arv. Lõpuks vabastab see kunstniku vastutusest luua midagi, mis on tõepoolest hea, niikaua, kuni see sobitub õigetesse kohtadesse.

Samal ajal osutab ümberringi kõik sellele, et kontekst ruumilise mõistena on asendunud võrgustikega, mis töötavad aja baasil. Et Facebook asendas oma seina ajajoone funktsiooniga ja Apple vähendab teenusega iCloud sisu talletamist sülearvutites, on märgid sellest, et nad ajakohastavad oma struktuuri sobitamaks seda viisidega, kuidas informatsiooni ja info tarbimist tänapäeval levitatakse. Informatsiooni väärtust ei määrata enam selle alusel, kas seda saab koondada ühte asukohta (inimajju, arvutisse, seinale, institutsiooni), vaid selle alusel, kui hästi jagatav ja kui kiiresti edastatav ta on. Kui kaotada vajadus fikseeritud asukoha järele, saavad situatsioonid muutuda ajas endas. Vahest omandab nii uut tähendust ka tänapäeva kaasaegne kunst – tema kaasaegsus ei seostu enam ruumidega ja institutsioonidega, mis kunsti ja tema ajalugu fikseerivad, vaid olevikulise aja voolu endaga, milles see kunst kulgeb. Seega, kunsti kvaliteedi määrab tema võime olla kunst just reaalajas, mitte igavesti – s.t mitte tema enda institutsiooniks muutumise hinnaga. Kunsti mõju tekib tema drag-and-drop-teisaldamise hetkel ning see ei mõjuta mitte publikut n-ö asjana iseeneses, vaid võrgustikku ennast, nagu leke või viirus. Selles suhtes ei toimi see enam ühiskogemusena, kuid samas ka mitte individuaalsel tasandil. See on pigem being-plugged-in-tagajärg, s.t kõigi ja kõigega pidevas ühenduses olemise tulemus, isegenereeruv süsteem.

Ehkki selles isegenereeruvas andmete tootmise ja edastamise süsteemis ei tarvitse olla punkti, kus tõeline interferents oleks lihtne, võiksime vähemalt teadvustada selle uue argumendi olemasolu, et üleüldse tekiks tulemuslik diskussioon. Kui kommunikatsiooni kiirus saab määravaks printsiibiks, ei suuda lõppkokkuvõttes mitte ükski liikumine, mida me võime ette kujutada praeguse debatiga pakutava kaardi alusel, võistelda iga päev internetis toimuvate liikumistega. Kui võtta ruumipõhisest organiseerumisest eemaldumise suundumust tõsiselt, siis oleme sunnitud institutsioonide rollid uuesti läbi mõtlema ning seda just nimelt nende täieliku tarbetuse valguses. See tähendaks loobumist igasugusest illusioonist, et need institutsioonid loovad produktiivsust, efektiivsust või autoriteeti seoses kunsti rolli kujunemisega avalikus sfääris (eriti eelmainitud muutuste tõttu sfääris endas). Võrreldes uute võrgustikega ei ole institutsioonid konkurentsivõimelised – ja kui üldse miski, siis ainult selle nõrkuse täielik tunnistamine on see, mille annaks pöörata tugevuseks. Vähemalt võib selline ümbermõtestamine avada väljavaate uutele suundadele või uut sorti vastandusele käimasolevas debatis.

 

1 Johannes Saar, Hädalised kunsti kuivanud kaevul. – Sirp 31. I 2013.

2 Heie Treier, Kuidas puhastada kunstiajalugu traumaatilistest metafooridest. – KUNST.EE 2012, nr 4, lk 3–9.

3 Marek Tamm, Kaasaegse kunsti paradoksid. – Postimees 23. IX 2012.

4 Härm, Kaasaegse kunsti sasipundar ehk eelarvamused vaataja peas. – Postimees 31. X 2012.

 

Aliina Astrova on KUNST.EE inglise keele toimetaja.

< tagasi

Serverit teenindab EENet