Kadi Polli: "Veeb ei paku kaugeltki asendust reaalsele kunstikogemusele ja kunstiteose materiaalsusele." (2020/2)

Erle Loonurm (2/2020)

 

HOIATUS! ALLJÄRGNEV TEKST SISALDAB VIITEID KOROONAVIIRUSELE

 

Erle Loonurm (EL): Kumu avamise järel muutusid siinsele publikule kiiresti harjumuspäraseks näituste kataloogid – kaalukamate näitustega kaasnes alati suur kataloog, mille külastaja sai muuseumipoest kaasa osta. Nüüd on seoses koroonakriisiga tekkinud uus nähtus – virtuaalne tuur. Kas veebis näituste vaatamine on seega justkui see järgmine suur asi – tulnud selleks, et jääda?

Kadi Polli (KP): Praeguse seisuga oleme mõelnud, et kevadiste ja suviste näituste jaoks teeme virtuaaltuure kindlasti edasi. Veebituurid ongi võib-olla kõige positiivsem nähtus, mis koroonakriisiga koos muuseumiellu tulnud on. Tipphetkedel on üht tuuri internetis vaadanud samal ajal 1200 inimest, samas kui päris- ehk füüsilise tuuri jälgimine muutub juba üle 30-liikmelise grupi jaoks keeruliseks. Kriisiaeg ongi näidanud, kuidas sotsiaalmeedia ja virtuaaltuuride kaudu saab infot ja kultuuri inimesteni viia.

Koroonakriisi ajal ei ole me ka saanud kasutada interaktiivseid ja puutetundlikke ekraane, mis muidu traditsiooniliselt näitustega kaasas käivad. Nüüd, mil muuseumid taas lahti on (Tõkestamaks koroonaviiruse levikut riigis, kuulutas Eesti valitsus 12. III 2020 välja eriolukorra, mis kestis kuni 17. V 2020. Kõik eriolukorra ajal suletud Eesti Kunstimuuseumi (EKM) filiaalid avati publikule taas 19. V 2020. – Toim.), ei tohi me kasutada infovoldikuid ja -buklette, samuti on keelatud audiogiidid. Ka sellises olukorras on virtuaalne tuur tänuväärt ja vajalik.

Ei saa me ju korraldada ka klassikalisi avamisi. Näiteks 21. V 2020 Kumus avanenud Ando Keskküla retrospektiivi lahendasimegi nii, et nädal aega hiljem toimus virtuaalne kuraatorituur, ja just otse-eetris. See oli hea võimalus koondada ka rohkem huvilisi, sest n-ö päristuurile, mida me korraldada saanuksime, pääsenuks vaid 10 inimest. Veebituuril kuraatoriga koos osalemine on kriisi ajal kindlasti kujunenud omaette kogemuseks. 

Meie veebituurid jäävad ka pärast sotsiaalmeediasse (Facebooki, Youtube'i) ja meie kodulehele järelvaadatavaks. Näiteks tudengid, õppejõud ja õpetajad saavad neid oma tundides ja loengutes hiljem kasutada. Jõudsasti ongi selle ajaga arenenud e-õppe vahendid: muuseum on lisaks virtuaaltuuridega teinud ka veebipõhiseid kunstistuudioid. Ja sinna juurde veel otsesed õppematerjalid, mille kasutajate arv on olnud tuhandetes ning mille järgi õpitakse ka e-koolis.

Muide, koroonakriisi ajal tõusis ka Kumu kunstimuuseumi Facebooki lehe jälgijate arv 2000 võrra 16 000 jälgijani, vaatajaid on jõudsalt kasvatanud ka Kumu hariduskeskuse ja teiste EKM-i muuseumide sotsiaalmeedia kontod. Võib öelda, et eriolukorra kogemus on kindlasti tekitanud virtuaalmaailma katvuse tajumise.

EL: Mäletatavasti lõi 2018. aastal Michel Sittowi näitus üle 64 000 külastajaga EKM-i publikurekordi. Kuidas te üldse virtuaalsete vaatajate üle arvet peate, sest neid ei saa ju ka üks-ühele kokku lugeda nagu muuseumipääsme ostnud füüsiliste vaatajate puhul?

KP: Statistikat virtuaalsete vaatajate kohta saab muidugi teha väga eripalgelist... Aga kui lugeda kokku näituse "Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis" need virtuaalsed külastajad, kes jälgisid tuuri vähemalt ühe minuti (24. III 2020 kell 20.00 alanud ja Facebookis otse üle kantud kuraator Anu Allase videotuur kestis ligi 40 minutit. – Toim.), siis saame umbes 45 000 inimest. See on üüratu arv! Lisaks meie kodupublikule vaadati näitust ka Soomest.

"Eneseloomine" oli avatud 6. XII 2019–26. IV 2020. Kui mõelda ajale enne eriolukorda, siis oli "Eneseloomise" näitust külastanud umbes 25 000 inimest. Selle näitusega läkski hästi see, et virtuaaltuur toimus peaaegu kohe, kui eriolukord algas. Nii et kui need 45 000 virtuaalset külastajat liita 25 000 eriolukorraeelse aja reaalsele külastajale, siis on neid rohkem kui Sittowi näitusel käinuid.

Loomulikult ei saa me neid külastajaid võrdseks lugeda, kuid numbrid on siiski võimsad. Nii et ühest küljest on muidugi kahju, et nii suurelt mõeldud ja ette võetud näitus jäi osaliselt eriolukorra aega, aga teisalt on virtuaalmaailm toonud juurde perspektiive avava kogemuse.

EL: Kas seda hirmu ei ole, et päris vaatajad kaovad ära ja inimesed tahavadki edaspidi ainult virtuaalselt näitusi külastada?

KP: Mulle tundub, et virtuaaltuur toimib n-ö teaser'ina, isutekitajana. See annab eelteadmise näituse kohta ja kutsub päris näitust vaatama. Küll oleme aga arutanud, kas pärast näituste lõppemist jätta virtuaaltuurid veebis tasuta kättesaadavaks. Kas me suudame konkureerida oma publikuüritustega, kuhu me panustame? Inimesele, kes seda läbi viib, me ju maksame, ja ka külastaja omakorda ostab pileti. Kuid ma suhtuks ka sellesse küsimusse rahulikult.

Me saime näiteks publikult ka teatavat kriitikat "Eneseloomise" näituse virtuaaltuuri formaadi osas. Olime teadlikult otsustanud selle läbi viia vaataja rakursist ehk operaator käis kuraatorit kuulates justkui näituse külastajaga kaasas. See ei olnud seega kokku monteeritud dokumentaalfilm koos rohkete pauside ja lähivaadetega. Mitmed vaatajad olid kriitilised, et miks ei saanud nad rahus pilti vaadata, keskenduda, vaid pidid kuraatori tempos teoselt teosele liikuma. Meie eesmärk aga oligi anda vaatajale näituse kiirülevaade kuraatori pilgu läbi ja see tõepoolest ei võimaldanud pikalt ja korralikult ühte või teist üksikteost nautida. Nii et veeb ei paku kaugeltki asendust reaalsele kunstikogemusele ja kunstiteose materiaalsusele.

Muuseumid on lisaks üldises plaanis läinud viimasel ajal väga interaktiivseks. Järjest enam on objekte või muuseumis eksponeeritud teemasid, kus publiku osalus on justkui eeltingimus. Nii nagu kunstimuuseumid üldse, on EKM aga alati rohkem silmadega vaatamise koht olnud – mida on meile, muide, ka ette heidetud. Praegu koroonakriisist välja tulles on see aspekt aga pöördunud pigem kunstimuuseumi tugevuseks ja ootamatuks eeliseks. Kui külastaja nüüd midagi interaktiivset teha ei tohi, midagi kätega katsuda ei või, siis meilt saab ta kunstikogemuse ikkagi kätte. Kunstimuuseumis ei pea virtuaalnäitused tegelikku näitusekülastust ja ehedat kunstivaatamist seega üle võtma.

EL: Koroonakriis on praegu taandumas. Millised on EKM-i järgmise poolaasta plaanid, s.t kas varasemalt seatud sihid saavad teoks või peab kunstielu koroonakriisi diktaadile veel mõnda aega alluma?

KP: EKM-i ja Kumu tugevus on olnud rahvusvahelisus. Kui vaadata ka vanemat kunsti, siis oleme alati üritanud seda kõrvutada teiste maade kunstiga ja panna siinne pärand rahvusvahelisse konteksti. Järjest vähem oleme tahtnud teha selliseid näitusi, mis näitavad ühe Eesti kunstniku unikaalset arengulugu. Ikka oleme toonud sinna kõrvale laene, mis demonstreerivad seda, kuidas rahvusülesed ideedevõrgustikud kunstis toimisid – näiteks, kuidas sajandi algupoole Eesti naiskunstnikud mõjuvad Soome kunstnike kõrval või kuidas Ado Vabbe suhestub Vassili Kandinskyga. Rääkimata siis veel nüüdisaegsest kunstist, kus me haruharva töötame ühe kunstnikuga, vaid teeme globaalses võtmes teemanäitusi. Praeguse kriisi ajal aga ongi kõige enam löögi all rahvusvahelised projektid ning peame tegutsema sunnitult kohalikus võtmes.

Näiteks 2020. aasta augusti lõpus avanevale Ado Vabbe näitusele ei saa me välislaenude näol praktiliselt mitte midagi juurde tuua. Ja päris ära pidime jätma aprilli keskpaigas avanema pidanud näituse "Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel" – see oleks sidunud Berliini ja teiste Euroopa elavamate muusika- ja peokultuuri keskuste kunstnikkonna Eestiga. Sellist rahvusvahelist projekti koos suure peo ("KUMUReiv") ja performance'ide programmiga praegu teha ei saa ja nii tuli kogu ettevalmistus lükata järgmisesse aastasse. Asenduseks algatasime Kumu nüüdiskunsti galeriis augustiks ja septembriks eriolukorra (eri)programmi, kus kunstnik Flo Kasearu kaasab oma tegemistesse muuseumi saaliteenindajad.

Sügiseks oli Kumu kunstimuuseumil planeeritud kaks suurt rahvusvahelist projekti: Egiptuse näitus, mis peaks tulema Põhja-Itaaliast Torino muuseumist, ja teine suur nüüdiskunsti näituseprojekt, "Murtud sümmeetriad", mis toob kokku Euroopa Tuumauuringute Keskuse (CERN) residentuurides töötanud kunstnikud. Nende puhul me veel loodame, et neid saab ja tasub siiski teha. Kui aga mitte, siis on tõesti raske ette kujutada, kuidas me ainult Eesti kunstile ümber hakkame orienteeruma või mis kunsti- ja kultuuriväljast üldse saab…

Kõigile suurtele muuseumidele on turism väga oluline. Me teame, et talvel on näitustel rohkem kohalikke külastajaid, suvel aga rohkem välismaalasi. Meie materjalid on teadlikult tõlgitud ja kättesaadavad ka teistes keeltes. Meil on ka erakordselt suur omatulu teenimise surve ja kui ikka reaalset publikut üldse ei tule, siis saavad selle järelmõjud olema katastroofilised mitmeks aastaks. Nii et pikemas perspektiivis ma väga loodaks, et rahvusvaheline liikumine taastub, nii et julgeme suuri välisnäitusi oma plaanides hoida – olgu siis neid, mis toovad olulisi kunstnikke Eestisse, kui ka neid, mis viivad siinseid autoreid väljapoole. Muidu tuleb meil näituste tegemise põhimõtted ja võimalused täiesti ümber mõelda.

 

 

Foto autor Hedi Jaansoo

 

 

EL: Aga kuidas võeti kevadhooaja suurim Kumu näitus "Eneseloomine" Eesti ühiskonnas vastu, milline oli tagasiside?

KP: Seda võib pidada lausa ootamatuks, et meil seni ülevaatlikku naiskunstnikele pühendatud näitust varem toimunud ei olnudki. Soomes ja Põhjamaades on see kindlasti erinevalt Eestist juba läbitud etapp. Meil oli aga seda nn halli ala – kunstiga tegelenud naiste nimesid, kelle teoseid me ei leia või vastupidi, teoseid, kelle autorite ees- või perekonnanime täht meile midagi ei ütle – väga palju ning kaardistamine tuli ära teha, suurematest üldistustest rääkimata. Nii et vaieldamatult oli selle näituse näol tegemist olulise sammuga Eesti kunstiteaduses.

Näituse avamine jäi veel koroonaeelsesse aega ja väga tunnuslik oli näiteks see, kuidas näitus kõnetas naispoliitikuid. Hea meel oli mitme partei juhtiva naispoliitiku üle, kes valisid oma intervjuu andmise või pildistamise kohaks just Kumu naiskunstnike näituse. Neil oli soov ennast identifitseerida sajandi alguse emantsipeeruva naisega, tundes, et nende endi ja naiskunstnike kuvand töötavad üksteisele kasuks. Soopõhine vastuvõtt oli seega väga tuntav. Kõige värvikam oli kindlasti ka piiriülene kogemus, kui Soome peaminister meid külastas: noor naispoliitik ei avaldanud visiidiga mitte üksnes teadlikku tunnustust näitusele, vaid viskas tõenäoliselt ka ninanipsu mõningate meespoliitikute mõtetele, justkui oleksid naispoliitikud kas liiga noored või muidu mitte liiga tõsiseltvõetavad...

EL: "Eneseloomine" tegeles paljuski 20. sajandi alguse naiskunstnike valikute ja võimalustega ning uuris seda, kuidas tolle aja olustikus ja ühiskonnas oli naisel võimalik kunstnikuna hakkama saada. Kas me saame neid samu küsimusi küsida ka tänapäeva naiskunstnike kontekstis või oleme juba jõudnud aega, kus on kohatu eristada nais- ja meeskunstnikke ja võiksime rääkida lihtsalt kunstnikest?

KP: Tänapäeva puhul, ma usun, et seda eesliidet tõesti sinna ette vaja ei ole. Välja arvatud juhul, kui kunstnik tõesti väga tugevalt ja teadlikult tegeleb naiseks olemise küsimuse ja teemaga või et talle endale on oluline rõhutada, et ta loob kunsti just naiseks olemise kogemuse pealt. Noored kunstnikud on ka muutunud nii eneseteadlikuks, et nad teavad ise paremini, kas seda rõhutada ja manifesteerida või mitte.

Kuid ka seda, mis puudutab meie aega, on vast kergem hinnata pikema ajalise distantsi pealt. Näiteks Ando Keskküla näitus ja sellega kaasnev raamat kuuluvad Kumu n-ö kaasaja klassikute sarja, mis vaatab 1970. aastate märgilisi autoreid ja kunstiuuendajaid. Nüüd sellisel kujul oma otsi kokku tõmbavas sarjas on enne Ando Keskküla seni üles astunud Tõnis Vint, Raul Meel, Jüri Okas, Andres Tolts ja Leonhard Lapin – ehk siis ainult mehed!

Nii et ka 1960., 1970. ja 1980. aastate puhul vajaksid naised rohkem tõlgendamist ja esiletõstmist. Arvestades ka seda, et naiskunstnike pärusmaa oli sageli just graafika. Kas või Vive Tolli, kes meie seast äsja lahkus (Tolli suri 8. IV 2020, 10. V 2020 lahkus meie seast ka Mare Vint. – Toim.). Graafikutest ei ole kindlasti nii kerge teha mõjukat, suure joonega näitust, maalikunst on alati eespool käinud.

Ja võib-olla kunagi praegusele ajale tagasi vaadates vajavad hoopiski mehed n-ö oma pilku – miks ja kuidas domineerivad praegusel hetkel just naiskunstnikud?

EL: Millised on tänasel päeval kunstnikuna läbilöömisel peamised piirangud või tõkked? Kas üks takistusi võib olla rööprähklemist soodustav aeg – üha raskem on keskenduda ühele tegevusele ning ainsast sissetulekust end ära elatada?

KP: Seda on väga keeruline öelda. Kuhugi pole ju ära kadunud ka naisena pere- ja tööelu ühildamine, mis pole muidugi ainult kunstnike elu puudutav probleem. Isiklik elu on loojale ikka ja alati paras koorem, aga ka suur inspiratsiooniallikas. Aga kunstis tahaks ma küll loota, et edukuse määrab see, et kunstnik suudab tegeleda tõsiseltvõetavalt ja huvitaval moel teemadega, mis on laiemalt olulised ja aktuaalsed.

Usun, et pigem on edu võtmeks praegu rahvusvaheline mõistetavus. Enam ammu ei määra kunstniku edupotentsiaali ainult kohapealne tegevus kodumaal. Eesti on alati on olnud ka maa, kus võetakse tõsisemalt neid eri valdkondade inimesi, kes on suutnud sooritada teatava rahvusvahelise läbilöögi. See on justkui teatav garant, mis tagab Eestis kiirema tunnustuse. Selle eeldus aga ongi rahvusvaheline mõistetavus, mis tähendab, et kunstnik ületab rahvuskeele ja -kultuuri piirid.

Rõõm on aga näha, et viimastel aastatel on tõesti naiskunstnikke justkui paisu tagant tulnud. Muide, Eesti Kunstiakadeemias õpib naisi arvuliselt meestest palju rohkem. Omaette küsimus on muidugi see, kes end kunstnikuna tõestada suudab, kuid tänaseks on mees- ja naiskunstnike omavaheline suhe pigem kas tasakaalus või andekate naiste poole kaldu.

 

Erle Loonurm on Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriajakirjanik ja uudistetoimetaja, Sorbonne'i ülikooli teatriteaduse magister.

 

Turundusnurk:

"Eriolukorras töö kiiresti ümber korraldanud EKM alustas ühena esimestest Eestis kunstielamuse pakkumist veebis. Algust tehti kuraatorituuridega filiaalide sotsiaalmeedias, võttes eesmärgiks kunstielamuste toomise publikuni ka erakordses ja keerukas olukorras. Kokku nägi filiaalide Facebooki lehel üle kantud kuraatorituure ja videoloenguid üle 90 000 inimese. Veebituuride tipphetkedel jälgis otseülekannet olenevalt tuurist üle 1000 vaataja korraga. Samuti on tuure Youtube'i kanalil järele vaadanud üle 500 inimese. Iga filiaali kuraatorituuride kõrval toodi veebi ka publikuprogramme [---]. Eriolukorras kasutati eri kanaleid ja formaate: kunstielamused ja videod jõudsid publikuni muuseumi enda kanalite – sotsiaalmeedia, veebilehe, Youtube'i, kunstitundide erilehtede – ning ERR-i ja Postimehe portaalide vahendusel. Märgatavalt tõusis ka EKM-i sotsiaalmeedia lehtede jälgijaskond: üle 3000 kasutaja võrra eriolukorra nädalate jooksul. Populaarseks osutusid ka e-kunstitunnid eri näituste põhjal, mille eesmärgiks oli pakkuda lisaväärtust õpetajatele ja õpilastele e-koolitundides ning silmaringi avardamise võimalust täiskasvanutele. E-kunstitunde külastati eriolukorra vältel üle 11 000 korra. Rohkem kui 10 000 külastajat on sealjuures lähtunud haridusrakendustest, nagu eKool, Stuudium ja Google Classroom, mis näitab, et tunnid on tegelikus õppetöös kasutusele võetud."

EKM-i pressiteade 12. V 2020

< tagasi