Kas sina julged sisalikku kätte võtta? Eike Eplik – kunstnik, kelle alateadvuses on looduse pesa

Kaire Nurk (2/2021)

13. II–30. V 2021
Tartu Kunstimuuseum
Kuraator: Annegret Kriisa

Noorema põlvkonna skulptori ja installatsioonikunstniku Eike Epliku looming tõstatab mitmes mõttes huvitavaid küsimusi, ja on seetõttu pälvinud ka hulgaliselt vastukaja ning erinevaid interpretatsioone. Näiteks on ta olnud nende noorte autorite seas, kel on olnud õnn olla valitud kodumaisele Artishoki biennaalile, kus kunstnik saab lisaks teoste näitamisele olla paralleelselt ka kümne kriitiku analüüsimagnetiks.¹ Tema kirg ja huvi erinevate materjalide, tehnoloogiate, vormide ja vormisünteeside, metalooduslike keskkondade ja uute seoste järele on olnud algusest peale polüfooniline, mitmekihiline ja viljakas. Viimase kümne loomeaastaga on ta teostanud 12 kontseptuaalselt keskendatud näituseprojekti, osad neist ka kahe-kolme kaasesinejaga dialoogis.²

Seoses isiknäitusega "Jagatud territoorium", mis leidis 2021. aasta algupoole aset Tartu Kunstimuuseumis aktuaalsete eesti nüüdisautorite värske loomingu esitlemise programmi raames, ilmus ka mahukas kataloog. Kombates suundumusi ja toitejuuri lisavad seal Epliku loomingule värskeimad tõlgenduskeerud kunstiajaloolased Šelda Puķīte ja Peeter Talvistu. Kataloogi repromaterjal on struktureeritud kronoloogiliselt ja näituste kaupa. Kuna Epliku näitused kujutavad endast ruumis levivaid paljude tegelastega lavastusi, on ka kataloogis tähelepanu all installatiivsed tervikud. Kontsentreeritud kadreerimisfookuste rohkusega trükis on väga hea just kunstniku eripärase vormikõne üksikelementide kokkumängu uurimiseks ja näitusest näitusesse kandunud pikaajalisemate muutuste tuvastamiseks.

 

 

 

Eike Eplik
Jagatud territoorium
2021
Installatsioon, varieeruvad mõõdud
Tartu Kunstimuuseumi näitusevaade
Fotograaf Hedi Jaansoo

 

 

Skulpturaalse vormi keerdkäigud

Milline võiks olla Epliku hoogsalt mitmekesise, eklektilisekski nimetatud vormiloome ühtne kood, läbiv punane niit? Või ootab vaatajat äraeksimine tema vormide labürinti?

Raidskulptor töötab rohkem ümbritsevast massist väljapuhastatava vormi väliskuju ja massiga, tema suhe selle väljaaidatud vormi enda sisemusega on staatilisem. Ehkki hea raidkujur tunnetab välise all ka sisestruktuuri, ilma selle tunnetuseta oleks vorm dekoratiivne. Valuvormi võtmine on aga, vastupidi, juba iseenesest välise-sisese suhtes mõlemasuunaline ja mitmeastmeline protsess; see treenib nägema vormi nii ühelt kui ka teiselt poolt, sealhulgas arendab n-ö pöördvormis mõtlemist. Skulptorite enamus teeb oma valiku ja keskendub. Erinevate vormiloogikate vahel rändlejad, rääkimata pöördvormile keskendunuist, on selgelt vähemuses.

Eike Eplik on algusest peale olnud kokkupanija, ehitaja, konstrueerija, kasvatades (tühja) keskme ümber struktuuri, mis ruumis levides võtab installatiivsed mõõtmed ja iseloomu. Ehkki ta ei välista enda jaoks ka raidskulptuuri, siis nagu tabavalt märgib Puķīte, "Eike ehitab oma töid, nagu linnud loovad endale pesi".³

Tema üksikvormid on kas sisekarkassi peale üles ehitatud-koostatud-voolitud kreatuurid või sarnased nendesamade sisestruktuuride endi (näiteks traadist põimitud rohttaimed) või siis klassikalised kipsi-, harvem ka pronksivalud. Teisalt treenivad sisetunnet ka leidobjektid, mille lembust ei saa sugugi taandada ainult sisupõhiseks. Leidobjekt oma atraktiivse keha ja kujuga aktiveerib mõtlema funktsiooni ja siseelu üle. Ta on juba enne kujuri silma alla sattumist ümbritsevast eristunud – vorm Ise. Tema saamiseks ei tehta kaevetöid, temas endas kaevatakse.

Kuid Eplik töötab tõesti ka vormieelse massiga, sedagi äraspidisel kujul: ta loob ise massi, et seejärel suhestada sellega mõni kuju saanud detail – luues nõnda protsessuaalse pinge. Isiknäitusel "Mõned neist lindudest lendasid selili" (Tallinna Linnagalerii, 2015) ägavad ema-Courage'likud jalad ähvardava jäätmelise korpuse all. Veidi varem täitsid mustjad mügarad isiknäitust "Kujukuju", luues kõrvuti asetuses inimbüstiga mulje vormitusse massi kätketud tahtest saada kujuks (Draakoni galerii, 2014).

Millekski saamine, vormumine, tulenemine, muundumine, millegi toimumise mulje on läbiv. Selline sisemine salatung – ületada skulpturaalne staatika! Peamise võttena niisuguse mulje tekitamiseks keskendub Eplik sisese ja välise suhestamisele. Juba tema esimestel, üldiselt realistliku vormiga loomakujudel olid sisselõiked (haavad?), midagi tilpnes suust (näiteks lillevars) või oli kätketud nende poosi rodäänlik rahutus, keha sisepinge.

Sisemise-välise dialektikat ja protsessuaalsust Eike Epliku Halikarnassoselt laenatud elementidega kaarikulavastuses viiendal Artishoki biennaalil ("Lavastus", 2016, NO99 kammersaal) on harmoneeruva fluidaalse plastilisusega vahendanud kirjanik Jan Kaus: "[---] kõigele, igasugusele ainele, mida saame kombata, on võimalik anda vorm. Enamgi: kui kombatakse väljast, kombatakse ühtlasi ka seest; võimalused leitakse justkui kusagilt materjali keskpunktist, kust aine hakkab inimkäte abil teostama oma potentsiaale. [---] Ajalugu eksisteeribki tänu sellele, et miski leiab ja omandab pidevalt vormi, et millestki abstraktsest saab konkreetne ja vastupidi. Miski on alati pooleli, meid ümbritsevad ühtaegu kõnekad ja krüptilised detailid, me kasutame nende kompamiseks keha ja meeli. [---] Alati on mateerias peidus käed, mis ainult ootavad, et nad saaksid ainet vormida, seda juhtida – umbes nagu Mausolos oma hobuseid. See tõsiasi pole mitte kaheksas, vaid esimene maailmaime."⁴

Paindlik vorm ei lase ka tähendusel püsida status quo'na. Või kuidas teisiti seletada sellise kujundi nagu puutüvesse lõikunud käbi teket? Sel ei ole ju tõelist sisu. Võib-olla sel on uus sisu, mis on tekkinud puhtalt vormikesksest mõtlemisest? Hambatikkudest kokkuliimitud puutüvesse on valendav kipskäbi sisse vormunud – otsekui pessa? Kas sealt ei võinud hakata hargnema ka käesoleva näituse "Jagatud territoorium" keskmeks olev pesakontseptsioon? Või kuidas endiste materjalikänkrate (näiteks "Ameerikalik naeratus" (2017) näituselt "Ilu salong", Tartu Kunstimaja, 2017) juurest viis tee nüüdse näituse spiraalsete keerukujudeni? Tingimusel, et Epliku vormiareng on olnud intuitiivne ja evolutsiooniline, seega mingi astmeni sisimas ikkagi homogeenne.

Näitusel "Jagatud territoorium" töötab kunstnik juba õõnesvormi sisemuse endaga. Tegemist on justkui kummastava vastandvormiga, antimassiga – ümbritseva kesta sees pole mateeriat, õigemini me ei tea, mis seal sees on. Kord voolavad sealt juuksed välja, kord keerlevad tühja ava ümber sisalikud või kõnetab ava kuju meid mingil muul tähenduslikul viisil. Avalikult intuitiivseima programmiga isiknäitusel "Loomulik" (Hobusepea galerii, 2018) kunstnik küll demonstreeris savitekkelistes vormides, mis seal sisemuses on: põlev laava, voolav olek. Tollases näitusekomplektis puänteerisid lõhknenud vormid teiste, suletud tornjate, sisesurvest muhuliseks kummunud seintega vormide seisundit. Kuid see ei anna mingit tagatist, et näitusel "Jagatud territoorium" sisaldaksid enamasti vaid väikeste avadega varustatud vormid sama siseelu. Siis voolaks ju ikka siin-seal väheke laavat välja.

Kui samuti pöördreaalsust armastav Briti skulptor Rachel Whiteread valab õhuruumi (maja või vanni sisemuse, laua ja trepi alla või peale jääva kubatuuri) ümber eraldi eksisteerivaks betoonvormiks, siis Eplikul on vastupidine vormiloogikate vangerdus. "Jagatud territooriumis" on ta jõudnud mahulise objekti siseruumis mittemateriaalse (psühholoogilise? hingelise? mentaalse?) vormi loomiseni. See on vorm, mida me ei saa näha ega kombata, antimateeria, "must auk", sürreaalne, aistitamatu substants – midagi, mis on tihenenud vaataja kujutluspingest.

Vormi ja sisu genereerivas vastastoimes on juhtiv pigem vorm. Kui käsitleme Epliku teoseid kui vormist lahus narratiive – visuaalseid muinasjutte –, siis me tegelikult ei taju neid, ei näe neid. Samuti nagu Whitereadi skulptuuride vastuvõtuks ei piisa välisest fikseeringust, vaid vajalik on aktiveerida oma kogemuslik ruumitaju, võnkuda betooniks saanud ruumi ja tühja õhu-ruumi pingeväljas.

Düstoopia või "loomulik keskkond"

Kas Epliku kahes värskeimas näitus-installatsioonis sage tegelane sisalik on düstoopia saadik?

Tähelepandav on, et Eplik ei lisa oma näitustele kaasteksti ja vahel ka üksikobjektidele pealkirju, jättes sel moel kujutlusvälja võimalikult vabaks. Nii on tema teoseid interpreteeritud 180 kraadi vastandlikelt positsioonidelt. Ühest küljest kaduvikunägemuse, õudusloona, kaose ja düstoopiana, ökoloogilise hoiatuse või vähemalt biomassi vastuhakuna.⁵ Teisalt elujaatava kogemusena, "elu duaalsuse ja argumendipõhisuse" väljendusena, "aardeid täis imedemaana".⁶ Või siis "mõnusa lustiga loodud mänguna".⁷

Kirjandusteadlane Janek Kraavi määratleb düstoopiat miinusmärgilise maailma ühe kujutamise vormina, kus teemaks "vigane keskkond".⁸ Võrreldes Eplikku tema ajakaaslaste Mari-Leen Kiipli ja Britta Benno avalike varememaastikega⁹, on Eplik siinkirjutaja hinnangul mängulisem ja ambivalentsem. Tulles esmakordselt välja "kummitusega nurgas" ("Biomass – kummitus nurgas", Kogo galerii, 2020), kutsus Eplik kaasesinejaks sarnase kujutlusmaailmaga kirjaniku Mehis Heinsaare. Valmib tekst, mida võiks pidada ka näituse teraapiliseks kaastekstiks. See räägib "meie sügavast seesmusest" ja "aistingulisest ürgmetsast", mis on "meie sisemaastikke säilitanud, laiendanud, süvendanud ja unenäo-hapnikuga rikastanud".¹⁰

Sama, iseenesest väikse, minimalistliku ja hapra visuaaliga näitusega seoses kasutab kriitik Kaisa Eiche võimsat kujundit: "Eike Epliku äratuntavad eskapistliku poeetilise omailma allegoorilised mängud näituseruumides on kui ajas muutumatud enesekordused, just nagu ürgveekogude tõusud ja mõõnad."¹¹ Tõepoolest, Epliku loomingus on midagi loodusnähtumuslikku ja piiritlematut. Tema kunstilistes taastulemistes on looduse tsüklilisust. "Eskapismi" ja "omailma" määratlustega ma aga vaidleksin – huvitaval kombel Kiipli ja Benno teosed analoogseid kommentaare esile ei kutsu?

Kirjanik ja psühhoanalüütik Clarissa Pinkola Estés, pajatades ürgnaise arhetüübist, laseb ühel oma tegelasel öelda, et nemad siin metsas hoiavad silma peal ka kõigel sellel, mis metsast väljas aset leiab. Epliku kataloogis rõhutab Puķīte korduvalt kunstniku lapsepõlve Raplamaa metsa- ja hajaasustusega paikkonnas. Kas kestva ökokriisi toimel hakatakse üha enam taasväärtustama ka mittelinlikku maaelu, ruraalset realiteeti? Epliku spetsiifiline positsioon Eesti kunstiareenil on seda looduse potentsiaali kanda, ehkki ta esitab seda – läbi kultuurilise šifreeringu – pöördvõtmes. Pilk varasemasse perioodi tuvastab loodust väekana küll mitmetel autoritel (näiteks Concordia Klar-Ulasel, Peeter Ulasel, Eve Luigel ja Ellen Kolgil), kuid ka siis polnud see suund eri põhjustel domineerinud.

Vaadakem 4-saalilist näitust "Jagatud territoorium" kui tervikut. Esimeses saalis on taasinstalleeritud "Biomass – kummitus nurgas". Mööda seina põrandale valguv tume kobrutav mass, mis ei tahagi kunagi konkreetseks vormiks saada, paljastab hambaread – tema avatud suu suunas roomavad sisalikud ja ühes nendega Vaataja pilk. Stseen, mis mõjub hüpnotiseerivalt. Samas on ka valgesse portselani vormitud pannood granaatõunapuu oksa mitmetähendusliku kujundiga.

Järgnev kitsas vaheruum Eesti ühtede enam levinud rohttaimedega – harilikust orasheinast põldosjani – kujustab otsekui jalgraja läbi rohumaa. Taimerida seinatahvlitel on üllatuslikult traadist. Langev valgus heidab peened taimekontuurid varjudena foonile, mistõttu möödumisel tekib optiline efekt reaalsest liikumisest. Ruum kannab pealkirja "Kas sina näed neid ka?" (2021).

See on ühtlasi viiteks näituse keskse installatsiooni "Pesapuud ja peidupaigad" (2021) juurde suurimas saalis. Pesapuud? Ja peidupaigad? Saalis on erinevad väikevormid, sealhulgas eespool mainitud spiraalsed keerdvormid, mis võiksid kuuluda putukalistele või linnulistele, ja ka betoonist ehitusplokid inimese eluaseme tarvis. Koos sammaldunud plokkidega on näitusele jõudnud mulla sees askeldavad teod ning plokkide vahele on pesavõrgu üles seadnud ämblik. Sammalt ja mulda kastetakse aeg-ajalt.

Kui rääkisin autoriga suurtest (ja armsatest) loomadest võrdluses väikeste, kaitsetute (aga samas hirmu ja/või ebameeldivust tekitavate) putukatega, ämblike ja sisalikega, vastas Eike Eplik, et ta pelgab pigem suuri loomi. Ja et tegelikult ju ei ole väiksed loomad kaitsetumad: sisalik poeb väga väledalt peitu. Omal tasandil on nad seega edukad. Näiteks kui mõtteharjutuse korras tahta küttida ära kõik piirkonna põdrad või kõik sisalikud, siis esimest oleks inimesel võrdlemisi lihtne saavutada, aga proovi sa sisalikke tabada!

Looduslikud pesavormid oleks kujurile ammendamatu inspiratsiooniallikas. Kuid Eike Eplik ei ole jõudnud oma pesaskulptuurideni mitte looduslike linnupesade, vaid animaalsete ja antropomorfsete kehade ja abstraktsete õõnesvormide kaudu. Kõik on nagunii kõigega seotud. Kehadest ja anumaist on saanud pesapuud. Pesapuu idee koloreerib näitusel ka voolava kobrutava massi pesapaigaks – sisalike pesapaigaks. Hambad – kas juba unustasime need? Ka sisalik võib hammustada. "Jagatud territooriumi" viimases näituseruumis, võlvruumis on valgustatud sisemusega pesapuu. Ja erinevad humanoidsed kobarad.¹²

Loodusega tema olemasolus siin ja praegu on töötanud algusest peale näiteks ka Islandi-Taani kunstnik Olafur Eliasson. Oma värskel näitusel Baselis, Fondation Beyeler eramuuseumis on ta eemaldanud galerii välisseina ja täitnud ruumi basseiniga, lisades tiigitaimed, vesiroosid ja koorikloomad. Installatsioon "Elu" (Life, 2021) on "avatud ööpäevaringselt putukatele, nahkhiirtele või lindudele ja inimestele"; lisaks on ruumikaamera tänaseks tuvastanud ka "putukaid, ämblikke, parte, ühe hane ja kasse".¹³ Maailm – ja kunst koos sellega – teiste olendite vaatepunktist nähtuna.

Eike Epliku "Jagatud territooriumi" tipphetk oli minu jaoks "laokoonitahvlite" kolmik: vineeralusel valges portselanis mahuliste reljeefidena maona voolavad vormid ja inimkäe fragmendid segiläbi. Esmamulje sünteesib nähtu hellenistliku Laokooni grupiga ja paneb nägema võitlust – kramplikult haarduvaid käsi, püüdmaks end vabastada kõikjal siuglevaist vormidest. Alles lähem vaatlus tuvastab harmoonilise kooseksistentsi.

¹ Vt https://eikeeplik.ee/files/artishoki_tekstid_eplik.pdf.

² Eplik kuulub ka Tartus asuva Eesti nüüdiskunsti hetkel ilmselt innovaatilisima galerii Kogo kunstnike hulka. Käesoleval aastal osaleb ta koos Mari-Leen Kiipliga Baselis noorte galeriide kunstimessil "Liste Art Fair".

³ Šelda Puķīte, Eike on seen. – Koost. Annegret Kriisa, Eike Eplik: "Jagatud territoorium" ja teised näitused aastatest 2011–2021. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 2021, lk 22.

⁴ Vt https://eikeeplik.ee/files/artishoki_tekstid_eplik.pdf.

⁵ Janek Kraavi, Eplik feat. Heinsaar. – Sirp 22. V 2020.

⁶ Šelda Puķīte, Eike on seen, lk 23–24.

⁷ Lilli-Krõõt Repnau, Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline. – Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaal 10. X 2017.

⁸ Janek Kraavi, Post-sõnastik 12: düstoopia. – Sirp 7. II 2013.

⁹ Annika Toots, Tantsides tuleviku varemetel. – KUNST.EE 2021, nr 1, lk 2–9.

¹⁰ Mehis Heinsaar, Elusamus. – Koost. Annegret Kriisa, Eike Eplik: "Jagatud territoorium" ja teised näitused aastatest 2011–2021. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 2021, lk 102.

¹¹ Eiche viitab siinkohal Indrek Grigorile. Vt Kaisa Eiche, Mõõn paljastab nii mõndagi. – Müürileht 25. V 2020.

¹² Kusjuures mõned neist omavad potentsiaali haakuda inimpundardega Renate Keerdi autorilavastusest "Lävi" (Tartu Uus Teater, 2019).

¹³ José da Silva, Olafur Eliasson floods museum and removes wall, opening it 24-hours-a-day to 'insects, bats or birds'. – The Art Newspaper 21. IV 2021.

Kaire Nurk on kunstikriitik ja maalikunstnik ning ajaloolane.

< tagasi