est eng

"Huupi värvikäsitlus reedab ka ühe tema inspiratsiooniallika selle maaliseeria loomisel – Mehhiko arhitekti Luis Barragáni (1902–1988), kelle vähesed valminud ehitised Mehhikos on vaieldamatud arhitektuuripärlid. Erilise tunnustuse osaliseks on saanud tema enda projekteeritud kodu, mis praeguseks toimib arhitekti majamuuseumina." – Mary-Ann Talvistu "Ilma valguseta poleks värve" (KUNST.EE 4/2021)

 

Kassid ja koerad eesti kunstis

Mai Levin (1/2021)

Mai Levin.

 

 

26. IX 2020–28. II 2021
Kadrioru kunstimuuseum
"Alati meie kõrval. Kassid ja koerad 16.–19. sajandi kunstis"
Kuraatorid: Anu Allikvee, Tiina-Mall Kreem, Anu Mänd



Eestis on veidi rohkem kui kolmekümne aasta jooksul olnud mitmeid animalistliku kunsti näitusi: "Loomad kunstis" A. H. Tammsaare Majamuuseumis 1989. aastal, Tallinna Loomaaia 50. sünnipäeva puhul; "Loomad ja inimesed" Eesti Kunstimuuseumi Rüütelkonna hoones 2003. ja 2004. aasta vahel, "Lõvist leevikeseni" Mikkeli muuseumis 2013. aastal. Nende näituste keskmes oli Aleksander Sterni kunstikogu, mis hõlmab rohkesti Lääne-Euroopa ja vene animalistikat eesti kunsti kõrval. Meenutamist väärivad ka Haabersti linnaosa valitsuse, Eesti Kujurite Ühenduse ja Tallinna Loomaaia poolt aastatel 1998–2006 korraldatud viis Läänemeremaade animalistliku skulptuuri festivali, mis rikastasid skulptuuri püsiväljapanekut loomaaias.

Kadrioru kunstimuuseumi näitus "Alati meie kõrval. Kassid ja koerad kunstis" (26. IX 2020–28. II 2021) keskendus aga nimetatud loomade kujutamisele, hõlmates teoseid erinevatest ajastutest (alates aastast 1500) ja koolkondadest, Eesti, Soome ja Läti muuseumidest ning siinsetest erakogudest. Lääne-Euroopa kunstiklassika kõrval sisaldas see mõningaid baltisaksa kunstnike teoseid ning tänapäevast, Edith Karlsoni näituse üldisest iseloomust, konkreetsemalt portselanfiguriinide vitriinist lähtuva skulptuuriinstallatsiooni.

Inimese suhe loomadega, sealhulgas 12 000 aastat tagasi kodustatud kassi ja 15 000 aastat tagasi kodustatud koeraga on erinevatel aegadel, erinevatel ühiskonnakihtidel, erinevatel inimestel olnud erinev. Kadrioru kunstimuuseumi näitust kassidest ja koertest täiendas samaaegne Torino Egiptuse Muuseumi kogudel põhinev näitus "Egiptuse hiilgus. Niiluse oru kunst" Kumu suures saalis (10. X 2020–21. III 2021), kus oli kassist jumala Basteti kujusid ning rohkesti šaakalist jumal Anubise kujutisi (šaakal kuulub teadupärast koera perekonda). Uuemaaegne lemmikloomakultus kompenseerib puudujääke inimestevahelistes suhetes, inimese suhtes loodusega. Viimasel ajal räägitakse meedias üha rohkem mitte ainult lemmikloomadest, vaid ka muudest loomadest seoses kliimamuutuse ja inimese loodust hävitava tegevusega.

 

*

 

Lemmikloomad on valdavalt olnud tõuloomad. Tõuloomade aretus algas juba antiikajal, lähtudes ennekõike vajadusest: oli vaja valvureid, kaitsjaid, jahilisi, päästjaid jne. Ajapikku muutus haruldasest tõust seltsiline ka seltskondliku prestiiži näitajaks. Lemmikloomi armastatakse vahel rohkemgi kui lähedasi inimesi, nad on sageli lapse eest. Neid kujutatakse palju, pahatihti kommertslikult. Tavalise krantsi ja kodukassi osakaal näib olevat vähenenud nii kunstis kui ka elus, sest puudub endine vajadus karjakoera järele – lehmad on aastaringselt laudas, kasutatakse elektrikarjuseid –, samuti hiirekuninga järele, kuna elulaad on muutunud hügieenilisemaks.

Kadrioru kunstimuuseumi eespool mainitud näituse kataloogi on panustanud Anu Allikvee, Kersti Kuldna-Türkson ja Anu Mänd. Anu Männi artikkel "Kassid ja koerad kultuuriloos ja kunstis" puudutab ka vanemaid teadaolevaid kassi ja koera kujutisi Eestiga seonduvas kujutavas kunstis. Juttu on muuhulgas koerast kui paganlusega võitlemise sümbolist dominiiklaste ordul (ld Domini canes, Issanda koerad), mida näeme Tallinna dominiiklaste kloostri Püha Katariina kiriku 14. sajandi lõpust pärineval keskportaalil.

Loomadel oli keskajal allegooriline tähendus, mis kandus renessansiajastust barokkigi, muundudes ja kaotades 19. sajandil mõneks ajaks tähtsuse. Allegooriline tähendus on lühtrit lakkuval kassil Paide vaatel "Weissenstein in Liefland" (Weissenstein Liivimaal) Johann Eckard Löffleri ofordil aastail 1623–1631 Frankfurdis Eberhard Kieseri kirjastatud veduutide raamatust "Thesaurus Philo-Politicus". Paide linnulennulise vaate kohal on osa ladinakeelsest sententsist natura nihil frustra facit ehk "loodus ei tee midagi asjata". Saksakeelsed värsid kujutise all tõlgendavad vanade roomlaste ilusat rohelist sententsi uusaegse ühiskonna kasumlikus vaimus: omakasuta ei tehta midagi, ei lakuks kasski lühtrit, kui sellel poleks küünlarasva.

 

*

 

Eesti materjali põhjal paistab, et koer on olnud populaarsem kujutusobjekt. 18. sajandist on meil üldse vähe vastavateemalist peale Peterburi kunstniku Johann Friedrich Groothi animalistlikus vaimus maali "Kassi ja koera tüli" (18. saj lõpp, õli, Sagadi metsamuuseum). Koerad-kassid integreeruvad ühe majapidamise piirides tegelikult pareminigi kui inimesed. Traditsiooniliselt ületamatuks peetud vaenu põhjusi selgitas oma raamatus "Meie koduloomad ja nende põlvnemine" (1935) Karl August Hindrey, kelle koomiksilaadsed pildiraamatud "Loomade mäss" (1920) ning "Jaunart Jauram" (1921) õpetasid tolleaegsele noorusele, aga ka täiskasvanutele empaatilisemat suhtumist loomadesse.

Sellega alustati tegelikult juba 19. sajandil: 1824. aastal asutatud Londoni loomakaitse seltsi eeskujul asutati sellised ka Riias (1861) ja Tallinnas (1869). Põhjuseks oli mitte niivõrd koerte-kasside, kuivõrd hobuste – tol ajal peamise transpordivahendi – halb kohtlemine, aga ka kõikvõimalike toiduks kasutatavate elusolendite piinarikas surm. Näib, et koerad jalutasid 19. sajandil linnades üsna vabalt ringi, mida tõendavad tolleaegsed vaategravüürid. Kasse pole neil näha, sest kass armastab omaette olemist ja tubast eluviisi.

Pika otsimise peale leidsin paar kassi Theodor Gehlhaari litosarja "Iseloomustavaid stseene Eesti- ja Liivimaa talurahva elust" (u. 1850) lehtedel "Tanutamine" ja "Põllelappimine". Anne Untera poolt hiljaaegu kunstnikuna lähemalt käsitletud Rutikvere mõisniku Otto Friedrich von Pistohlkors noorema humoorikal akvarellil "Vanamees kassiga" (1820.–1830. aastad, Eesti Kunstimuuseum (EKM)) demonstreerib turritõmbunud kiisu soovimatust dialoogiks. Vastupidiselt sellele dubleerib kass Eduard Wiiralti varasemas graafikas sageli koomiliselt inimese hoiakuid ja meeleolusid, on sellele võrdväärne partner ("Vanamees kassiga", 1930, monotüüpia, EKM).

 

*

 

Rahvaluulele oli antropomorfne lähenemine loomadele küll omane, kuid talupoeg suhtus looma nagu looma. Teda hoiti ja toideti, nagu jõuti, ent tal oli oma kindel ülesanne majapidamises. Koertest-kassidest oli seltsi lastele, iseäranis aga vanadele. Kristjan Raualt teame peale krestomaatilise "Kuni kartulid küpsevad" (1897, süsi, EKM) vähemalt viit joonistust karjastest, millel on loomulikult ka koer. Lapsed käisid kohati karjas veel 1950. aastatelgi, neid kujutab koos koeraga mere ääres Valerian Loik elust võetud stseenis "Karjased" ("Õhtu Kihnus", 1956, õli, Tartu Kunstimuusem (TKM)). Alex Küti "Karjased" (1958, pehmelakk, akvatinta), millel samuti koer, mõjub seevastu pildina minevikust.

Kristjan Raua interjöör "Talutare" (1886, EKM) madala järi ja põrandal vedeleva lõngakeraga jätab mulje, et kunstnik on äsja lõpetanud mängimise kassipojaga, et teda joonistada. Tema joonistuses "Talutares" ("Üksinda", 1896–1897, süsi, tušš, guašš, EKM) takseerib kass eemalt suures, peaaegu tühjas ruumis istuvat mõttessevajunud eidekest, nagu kaaludes, kas tasub talle sülle hüpata. Tähtis koht on koeral Paul Raua üldtuntud maalis "Muhu rauk" (1898, õli, EKM). Vaatamata Ado Schmuuli kuju muhedusele kaotaks maal poole oma tundesoojusest, kui vanamehe jalge juures poleks kerratõmbunult magavat koera – tüüpilist mustjaspruuni krantsi, keda kunstnik on jäädvustanud ühes etüüdiski.

Eduard Wiiralt hindas loomi kõrgelt nende loomulikkuse ja siiruse pärast, mille puudumine inimestel teda häiris. Eriti vanemas eas lähenes ta loomadele personaalselt, portreteeris neid. Talle meeldisid kaslased, nende välimus, liikumine ja loomus. Nooruses joonistas ta kasse vanematekodus Varangul ja Liigvallas, hiljem kujutas neid, kes leidsid tema juures peavarju. 1930. aastate teisel poolel põlistas ta kunstiajalukku nii oma kassi Turvase kui ka "poemehe kassi".

 

*

 

Loomade portreesid leiame teistelgi kunstnikel. Sama sugestiivse psühholoogilise portree nagu inimmodellidestki on valgest punnsilmsest koerakesest maalinud Nikolai Triik (1905, õli, erakogu). Kunstnik on koera pilgus ja olekus tabanud liigutavat rõõmu talle osutatavast tähelepanust ja tahet inimesele vastu tulla. Hando Mugasto ja Andrus Johani on 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate algupoolel korduvalt eri tehnikates kujutanud Helene Johani papilloni tõugu koerakest Lutit, kes on saanud oma nime liblikataoliselt laperdavate kõrvade ja saba järgi. 

Samast tõust on Ott Kangilaski "Käämi" (1962, kuivnõel). Märkimata ei saa jätta Felix Kotta lasteraamatut Miisist ja Laikast "Vaat mis juhtus" (1951), millele Ott Kangilaski joonistas illustratsioonid. Elavad akvarellillustratsioonid Samuil Maršaki värsiraamatule "Vurrudega vöödiline" (1946) tegi Evald Okas. Rudolf Sirge lastejuttu taksikoer Toomast "Väike, aga tubli" tuntakse Romulus Tiituse illustreeritud 1954. aasta väljaande järgi, ent see ilmus juba 1949. aastal Aleksander Mildebergi vahvate litoillustratsioonidega. Nähtavasti on selle, nagu ka "Vurrudega vöödilise" esimene tiraaž põhjani "ära loetud". Evald Okas, Ott Kangilaski ja Aleksander Mildeberg kujutasid loomalapsi ka lastele mõeldud vabagraafikas. See on teema, millega oleks lõbus tegeleda.

 

*

 

19. sajandi lõpupoolel, realismi mõõnates ja sümbolismi tõustes, anti koerale või kassile sageli sümboli tähendus. Eesti esianimalist Paul Burman on kujutanud loomi enamasti ilma tagamõtteta, talle on lihtsalt meeldinud nende vorm, asend, liikumine. Sageli on ta neid tões ja vaimus portreteerinud, nimedki juurde kirjutanud. Kuid teine tähendus on koertel, kes teevad kaasa tema 1920. aastail maalitud stseenides alasti ratsanikega, kes kihutavad lagedatel maastikel või ujutavad hobuseid vees. Neis töödes kuuluvad koerad kummalisse, alateadlikult igatsetud vabadusemaailma.

Thomas Theodor Heine litograafiline buldogiplakat pilkeajakirjale "Simplicissimus" (1896) koeraga, kel hambad irevil ja kett katki rebitud, sümboliseerib 19. ja 20. sajandi vahetuse üldist vaimse vabaduse iha, mida – ilma koerata, aga ketistatud mehega – on edasi andnud Kristjan Raud 1905. aasta revolutsioonilistest meeleoludest kantud teoses "Millal?" (1905, pliiats, tušš, guašš, EKM). Raud oli sümbolist algusest peale. Juugendstiililise sümbolismi konteksti sobiksid juba mõned Raua varased, siluetimõjule rajatud joonistused, nagu "Mees koeraga" ning "Koer ja liblikas" (1887, tušš, EKM), milles koer on kergemeelselt kargleva ja efemeerseid eesmärke taga ajava nooruse sümbol.

Maailmasõjast ja revolutsioonidest pingul närvidega siurulased süüdistasid 1919. aastal Rauda sentimentaalsuses, aga viimaseta poleks olnud n-ö Kalevipoja-Rauda. Toda 1919. aasta kriitikat, mis salvas ka Nikolai Triiki, on peetud tema "Ulguva koera" (1921, tušš, guašš, TKM) tekkepõhjuseks, aga pigem on selle rusuva kujundi taga ajastust tingitud maailmavalu. 20. sajandi teise poole sümbolismile on vajutanud pitseri sünkjad mõtisklused inimese (inimkonna) lõplikkusest ja universumi lõputusest; selle perspektiivi peale ajavad hambad irevile koerad Jüri Palmi maalil "Koerad ja igavik" (1981).

 

*

 

Euroopa aristokraatia ja kodanluse lemmikloomalembus, mis kajastub kunstis külluslikult alates hiliskeskajast, jõudis provintsi ilmselt hilinemisega. Tuleb muidugi arvestada, et siinkandis on palju kunsti kaotsi läinud, kõige muu hulgas seepärast, et loomi kujutavaid teoseid pole 20. sajandil, mil "looduse kroon" eriti laiutas, peetud tõsiseltvõetavaiks.

Mõningaid lemmikloomajäädvustusi 19. sajandist siiski leiab. Kadrioru lossi näitusel oli eksponeeritud Riias sündinud ja Tallinnas surnud Peterburi akadeemiku ja professori, keisriperekonna arvukate hobuste ja koerte portreteerija Johann Alexander Gottlieb Schwabe maal "Koer ja liblikas" (1861, õli, EKM), mis kujutab musta vene terjerit liblika järel jooksmas. Schwabe koer pole muidugi sümbol nagu Raua eelpoolmainitud koer, kunstnik pühendus looma kähara musta karvakasuka nüansseerimisele.

Johann Köler, samuti metropolis tegutsev härra academicus, nagu Friedrich Reinhold Kreutzwald teda tagaselja kutsus, on vähemalt üht lemmiklooma kujutanud: see on leonbergeri tõust (Leonbergi linna järgi Baden-Württembergis, kus see aretati) hiigelkoer soome-rootsi paruni ja Vene krahvi, Keiserliku ihukaardiväe ratsapolgu komandöri ning õueministri Vladimir Borissovitš Frederichsi (Adolf Andreas Woldemar Freederichsi) tütart Emmat kujutaval maalil "Truu valvur" (1878, õli, EKM).

 

 

 

Johann Köler
Truu valvur
1878
Eesti Kunstimuuseum

 

 

 

Selle maali valguse- ja värviküllane looduslik taust sündis Peterburi kubermangus Siverskojes, mis oli üks kõrgema seltskonna armastatud puhkepaiku. Seal oli parun Frederichsil korralik koeratall ja hiljem ka loomaaed eksootiliste loomadega. Teema – saksa keeles Der treue Wächter, prantsuse keeles Le gardien dévoué – oli 19. sajandil väga populaarne, sageli sentimentaalselt esitatud, mida Köler on vältinud. Kontrast üheksa-aastase tüdruku ja tõukoera vahel tema maalil vastas ilmselt tegelikkusele, kumbki ei ilmuta erilisi tundmusi kaaslase suhtes.

 

*

 

20. sajandi eesti kunstis kohtab lemmikloomi mõnevõrra sagedamini. Viljandi Muuseumis asub Peet Areni karakteerne joonistus "Pekingi paleekoer" (1931, sangviin, süsi, kriit). Sülekoerake kuulus tõenäoliselt mõnele näitlejatarile, naiskunstnikule või muidu seltskonnadaamile, keda kunstnik sel perioodil portreteeris. Gori (Vello Agori) karikatuuridel on tõusikdaamidel kaasas hurdad või mopsid, saksa vanapreilidel taksikoerad.

Naisi on klassikud, näiteks Aleksander Vardi, Agaate Veeber, Karin Luts, Johannes Võerahansu, Luulik Kokamägi, Evald Okas, Tiit Pääsuke jt, tavatsenud kujutada koos kassiga. Marju Mutsu ja Silvi Liiva on teinud sel teemal enam-vähem ühel ajal ofordid. Mutsu ofort kannab nimetust "Koduhoidja" (1978): peetakse ju nii naist kui ka kassi koduhoidjaks. Liiva unenäoline "Naine kassiga" (1978 –1979) on kimpus kassiks maskeerunud paharetiga.

Meeste väärikusele on peetud sobivaks koera. Anthonis Van Dyck'ilikke portreesid džentelmenidest tõukoertega meil pole, peame rahulduma Riias 19. sajandi esimesel veerandil töötanud portretisti ja litograafi Johann Heinrich Linde väikese biidermeierportreega mehest landseeri koeraga (õli, EKM). Sir Edwin Landseer, Trafalgar Square'i lõvide looja, on nimelt armastanud maalida suuri mustvalgeid koeri; siit nende nimigi.

Ado Vabbe paremaid 1940.–1950. aastate maale on – tänu motiivi lihtsusele, ilmekatele poosidele ning figuuri ja tausta tervikuks liitvale sinkjale gammale, mille peenust rõhutab särgi punane toon – "Mees koeraga" (1952, õli, EKM). Sellel hoiab mees rihmapidi enda kõrval terjerit. Olev Subbi maalil "Mees Kolga rannast" (1965, õli, EKM) astub vatikuues töömees mööda mereäärset teed, temaga vantsib kaasa must külakoer. Küllap näeb kuskil maakohas praegugi sellist pilti. Nagu mistahes ainetel loodud teosed, nii jutustavad koeri ja kasse kujutavad teosedki oma ajast ja elust laiemalt.

 

Mai Levin on kunstiajaloolane ja -kriitik, kes on alates 1961. aastast Eesti Kunstimuuseumis töötades oma uurimis- ja näitusetegevuses keskendunud peamiselt nii Eesti kui ka Lääne-Euroopa maalile ja graafikale. 

< tagasi

Serverit teenindab EENet