est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Katerina Gregos: "Jalgpallimatšil oma rahvus- meeskonnale kaasaelamine ei tee sinust natsionalisti."

Andreas Trossek (1/2018)

Katerina Gregos räägib EV 100 kunstiprogrammi kuuluvast rahvusvahelisest näitusest "Riik ei ole kunstiteos" (küsimusi esitas Andreas Trossek).



17. II–29. IV 2018
Tallinna Kunstihoone, Tallinna Kunstihoone galerii, Tallinna Linnagalerii, Vabaduse galerii
Kuraator: Katerina Gregos
Osalejad: Ewa Axelrad, Loulou Cherinet, Marta Górnicka, Lise Harlev, Femke Herregraven, Flo Kasearu, Thomas Kilpper, Szabolcs KissPál, Stéphanie Lagarde, Ella Littwitz, Thomas Locher, Cristina Lucas, Damir Muratov, Tanja Muravskaja, Marina Naprushkina, Kristina Norman, Daniela Ortiz, Katarzyna Przezwańska, Jaanus Samma, Ivar Sakk, Larissa Sansour, Jonas Staal, Kristina Solomoukha ja Paolo Codeluppi


Andreas Trossek (AT): Mul on täna plaanis küsida selliseid üldisemaid küsimusi, nii et ei mingeid kurje kriitikuid...

 

Katerina Gregos (KG): (Naerab.) Mul ei ole kurjade kriitikute vastu midagi, niikaua kui nad on intelligentsed ja õpetavad mulle midagi!

 

AT: Jah, just. Igatahes, kohtusime siin Tallinnas umbes aasta tagasi, kui olid siin uurimisreisil, aga projektil endal on ju tegelikult pikem ajalugu?

 

KG: Jah, 2015. aasta sügisel pöördus minu poole Taaniel Raudsepp, keda teadsin kui kunstnikku, enne kui temast sai Tallinna Kunstihoone direktor. Olin teinud Visible Solutions OÜ-ga (Taaniel Raudsepp, Karel Koplimets ja Sigrid Viir) koostööd, kui olin 2012. aastal Genkis toimunud "Manifesta 9" kaaskuraator ja pidasime edaspidigi sidet, sest ma tõesti hindasin nende tööd. Siis millalgi ütles ta mulle, et temast saab Tallinna Kunstihoone direktor, ja mulle tundus eestlastest üsna progressiivne panna Kunstihoone etteotsa kunstnik...

 

(Meid katkestatakse, aga intervjuu jätkub mõne minuti pärast.)

 

KG: Tähendab, jah, siis ta rääkis mulle, et kavatseb Kunstihoones üht-teist muuta, teha seda ambitsioonikamaks ja kutsuda rohkem rahvusvahelisi kuraatoreid. Ja septembris 2015, kui ta oli juba saanud Tallinna Kunstihoone direktoriks, kutsus ta mind näitust tegema. Ta muidugi teadis, et tegelen peaasjalikult grupinäitustega, sest nende puhul on mu meelest kureerimisel ka päriselt mõtet. Alati on väga imelik näha isiknäitust, kus on kolm teost, ja siis veel on see kellegi kureeritud – minu jaoks ei ole see kureerimine. Minu silmis avaldub kuraatoritöö just rühmanäituste kaudu, keerukate küsimustega tegelemise ja seoste loomise kaudu, mõeldes, kuidas tekitada teoste vahel dialoogi, luua narratiive, puutepunkte jne. Niisiis, ta teadis, et olen kuraator, kes töötab peamiselt sotsiaalsete ja poliitiliste küsimustega tegelevate kunstnikega. Mulle ei meeldi kasutada väljendit "poliitiliselt ja sotsiaalselt angažeeritud kunst", mis on minu arust pisut pretensioonikas. Ja mulle ei meeldi ka termin "poliitiline kunst", mis viitab propagandistlikule alltekstile. Seepärast ütlengi, et töötan kunstnikega, kes tunnevad huvi sotsiaalsete ja poliitiliste küsimuste vastu, sest just selles vallas on minu meelest kunstnikel tänapäeval midagi juurde panustada. Praegu tehakse kaugelt liiga palju formaalset kunsti, aga see selleks… Igatahes, ta ütles, et muide, ühtlasi on tulemas Eesti Vabariigi 100. sünnipäev, ja seda konteksti loomulikult ei saanud ignoreerida. Nii mõtlesingi, et teeme midagi, mis sellega kuidagi suhestub. Samas on muidugi tegu iseseisva näitusega.

 

AT: Siiski oletan, et pidustuste kontekst tekitab teatud ootusi ja lisab survet?

 

KG: Kui mind oleks palganud riik, kandnuks ma selle eest hoolt, et mu lepingus oleks klausel, mis tagab kunstilise vabaduse. EV100 programmist eraldati küll väike summa selle näituse jaoks, aga sel ei ole mingit mõju näituse sisule, mitte mingit. Ma leian, et seda on oluline mainida. 

 

AT: Hästi, niisiis näitusest...

 

KG: Mulle tundus asjakohane käsitleda taas kord rahvuse, rahvusriigi ja rahvusluse ideed. Sellest on muidugi varemgi näitusi tehtud – ma ei leiuta jalgratast. Aga see on küsimus, mis väärib pidevalt taaskäsitlemist just nimelt geopoliitiliste nihete tõttu, mis praegu maailmas ja eriti Euroopas toimuvad. Ma pean silmas seda, et mitte kaua aega tagasi olime tunnistajaks uuele natsionalismilainele mitmes eri paigas kontinendil, mille ajaloos on väga tume peatükk seoses sarnaste suundumustega 1930. aastatel, enne Teist maailmasõda. Mõnes riigis, näiteks Ungaris ja Poolas, näeme seda väga silmatorkaval kujul. Kuid selle ilmingud on ka Brexit ja AFD esiletõus Saksamaal. Samal ajal on Euroopa ühiskondlik, poliitiline ja majandusmaastik Teise maailmasõja eelsest väga erinev, sest meil on riike ühendavad institutsioonid nagu Euroopa Liit, mille majanduslikud meetmed ületavad riigipiire ja... 

 

(Meid katkestatakse jälle. Mõni minut hiljem...)

 

KG: Siin põrkuvad kaks eri maailmavaadet. Üks on avatud, liberaalne, kaasav, globalistlik, rahvusvaheline, kosmopoliitne, mitmekultuuriline jne. Teisel pool on rahvuslike huvide isoleeritus, teatud enesesse sulgumine, ksenofoobse, rassistliku ja tõrjuva poliitika esiletõus, millele rändekriis on mõistagi andnud suurepärase õigustuse. Minu arvates on Euroopa jaoks eksistentsiaalne küsimus, kumb neist maailmavaadetest peale jääb. See on niisiis esimene küsimus. Teine küsimus puudutab nii kunstimaailmas kui ka peavoolumeedias levivat väga vastandavat retoorikat. Peavoolumeedias ja poliitikas esineb see äärmiselt lihtsustaval kujul, vastandusena "nende" – teiste, migrantide – ja "meie" vahel, kellel on õigus hüvedele. Olgu siis nahavärvi alusel või...

 

AT: "Meie, kes me oleme alati siin elanud"?

 

KG: Jah, kõik sellised rahvuslikud müüdid. Teisest küljest valitseb meil kunstimaailmas samasugune kitsarinnalisus, aga seda vastasleeris – oleme kõik liberaalid, oleme kõik progressiivsed ja võime kõik omavahel kokku leppida, et natsionalism on halb. Ma ise eelistan vaadelda neid küsimusi pisut läbimõeldumal viisil, võttes arvesse nii poliitilisi kui ka ajaloolisi juuri, mis ei teki kunagi tühjalt kohalt, ning samas ka tunnistades, et kodakondsuse ja rahvusriikluse turvalisusega kaasnevad teatud eelised. Tähendab, sa võid kritiseerida riikliku või rahvusliku rõhumise, militarismi või muu seesugusega liialdamist, aga minu meelest peame möönma, et paljudele eurooplastele – vähemalt neile, kes elavad siiani suhteliselt demokraatlikes riikides, kaasa arvatud see riik siin – annab rahvusriigi passi ja kodakondsuse omamine teatud tagatisi mobiilsuse, tervishoiu, hariduse ja õiguskaitse osas. Kipume seda sageli unustama. Seepärast püüan vaadata just kõiki vahepealseid halle alasid. Samuti on oluline märkida, et näitus vaatleb ikkagi Euroopat ja selle piire ega käsitle natsionalismi kogu maailmas – see vaatleb Euroopa olukorda. Asja tuleb kuidagi piiritleda ja pöörata tähelepanu peentele varjunditele. Rahvuslus – nii nagu seda mõistavad AFD Saksamaal, Fidesz Ungaris, Taani Rahvapartei või Kuldne Koidik Kreekas – on väga erinev sellest, kuidas seda mõistetakse Balti riikides. Baltimaade iseseisvusliikumised on olnud seotud sooviga vabaneda okupatsiooniikkest – viimane oli mõistagi Nõukogude okupatsioon, aga enne seda olid Tsaari-Venemaa okupatsioon ja baltisakslased –, mis on väga teistsugune rahvuslus. Seda on oluline mõista. Ma leian, et rahvuslus ei ole ühte värvi. See pole must, eks ole, äärmuslik. Näiteks separatistlikud liikumised Šotimaal ja Kataloonias – see oleks teine lugu, täiesti teistsugune lugu. 

 

AT: Nõus. Ja küllap annab asja mastaabist aimu ka see, et näitus on tõesti suur?

 

KG: Jah, näitus on väljas Tallinna Kunstihoones, Tallinna Linnagaleriis, Tallinna Kunstihoone galeriis ja Vabaduse galeriis. Kogu Tallinna Kunstihoone meeskond on olnud fenomenaalne, nad tõesti andsid endast kõik. Ma tean, et see näitus on siin suur asi, nii ressursside kui ka pühendumuse mõttes, erakordne asi, ja ma olen selle eest väga tänulik. Olen ise ka sellele väga palju aega pühendanud, see tähendab, ma ei kureeri e-posti teel.

 

AT: (Naerab.)

 

KG: Nii et jah, loodetavasti näitus jõuab ka kunstiringkondadest väljapoole. Kui tulla tagasi näituse kontseptsiooni juurde, siis hõlmab see mitut küsimust. Neist olulisim on kaasamise ja tõrjumise küsimus seoses rahvusluse ning kodakondsusega Euroopa piires, mis on praegu Euroopas väga suur küsimus. Aga minu meelest… tähendab… kuidas seda nüüd öelda? Jalgpallimatšil oma rahvusmeeskonnale kaasaelamine – kui sa ei ole huligaan – ei tee sinust natsionalisti. On siiski teatud identiteeditunnused – esiteks keel ja teiseks kultuur –, mis minu arvates väärivad hoidmist. Eks ole, sul on eesti kultuur, mul kreeka kultuur, me oskame inglise keelt, saame teineteisest aru, oleme eurooplased – küllap tunneksime end mugavalt näiteks Berliinis elades ja töötades, nii nagu mina tunnen end mugavalt Tallinnas ja Riias ning Brüsselis, kus ma elan, aga mul on ikkagi ka alles mu hellenistlik kultuur.

 

 

Katerina Gregos on Brüsselis elav kuraator, kirjanik ja lektor. Ta on praegu 1. Riia Biennaali (2018) peakuraator ning Münchenis ja Samoses tegutseva Schwarzi Fondi kuraator.

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

 

 

Cristina Lucas
Veksilloloogia
2017
211 raamitud fotot, igaüks 18 x 24 cm
Tallinna Kunstihoone näitusevaade
Foto autor Karel Koplimets
Kõik õigused kunstnikul ja Galeria Juana de Aizpurul

< tagasi

Serverit teenindab EENet