est eng

 

Katja Novitskova kunst internetijärgses maailmas – tulevik vahendatud reaalsuses

Martin Rünk (1/2015)

Martin Rünk tutvustab noore Eestist pärit kunstniku rahvusvahelise haardega karjäärilendu.

 

18. IX 2014–1. II 2015
Astrup Fearnley Museet, Oslo
"Europe, Europe" – näitus, mis tõi kokku enam kui 30 alla 35-aastast kunstnikku kaheksast Euroopa linnast: Berliin, Brüssel, Pariis, London, Zürich, Praha, Lissabon, Oslo.
Kuraatorid: Hans Ulrich Obrist, Thomas Boutoux, Gunnar B. Kvaran.

 

Katja Novitskova (s 1984) on Eestist pärit kunstnik, kes elab ja töötab Amsterdamis.1 Tegu on viimaste aastate ühe edukama kohaliku noore kunstnikuga rahvusvahelisel areenil, mida tõestavad rohked grupi- ja isiknäitused, kajastus rahvusvahelises meedias ja koostöö Kraupa-Tuskany Zeidleri galeriiga.

Novitskova nimi on ka siinsest meediast läbi käinud – Eestis on ta osalenud mitmel kuraatorinäitusel2, korraldanud 2011. aastal ise kübersensuaalsuse festivali Kik in der Kok3 ja kirjutanud ajalehes Eesti Päevaleht sellest, kuidas kunstimaailmas läbi lüüa4. Kahjuks täiemahulist isiknäitust ta siin seni veel teinud pole ja seega on info Novitskova loomingust jäänud ühekülgseks.

 

Kuidas jääda ellu internetijärgses maailmas?

Saime Tartus semiootikat, Lübeckis digitaalset meediat ja Amsterdamis graafilist disaini õppinud lasnamäelase Katja Novitskovaga kokku veidi rohkem kui aasta tagasi. Ta rääkis mulle enda tegemistest, kunstist ja mis selle taga on.

Pärast õpingute lõpetamist osutus Novitskova jaoks pöördepunktiks ameerika kunstikriitiku Gene McHugh aastatel 2009–2010 peetud blogi "Post Internet" lugemine, mis käsitles kunsti olukorda pärast internetti. See "pärast" ei tähenda mitte, et internet oleks läbi saanud, vaid et internet on muutnud jäädavalt meie maailma ja seega kunsti.5 Mõttest haaratuna hakkas Novitskova kureerima justnimelt selle postmaailma visuaale ja tekste koondavat Tumblri keskkonda survivaltips.tumblr.com, millest kasvas välja Saksa kunstikirjastuse Revolver Publishing egiidi all ilmunud ja nüüdseks läbimüüdud raamat "Post-Internet Survival Guide 2010" (Internetijärgne ellujäämisõpetus 2010).6

Täpselt ajanärvi tabanud raamatu ja seda saatnud näitustesarja abil liitus Novitskova tõusva nähtusega kaasaja kunstis, mis küsib endalt, kuidas teha kunsti 21. sajandil veebi massilise leviku ja seda võimaldava tehnoloogilise arengu tõttu märkimisväärselt muutunud kultuuriruumis. Lisaks Novitskovale kuuluvad postinternetiga tegelevate kunstnike hulka Constant Dullaart, Harm van der Dorpel, Rafaël Rozendaal, Anne de Vries, AIDS-3D, Timur Si-Qin, Kari Altmann, Daniel Keller, Juliette Bonneviot jt.

Veebi tulekuga kaasnenud muutused ei ole seotud ainult meelelahutuse, infotarbimise või mõne muu eraldiseisva eluvaldkonnaga, vaid puudutavad arenenud riikides kogu ühiskondlikku korraldust väga fundamentaalsel tasandil. Kui lähtuda sellest, et kunst peab peegeldama oma kaasaegset maailmakogemust, siis on ülemaailmne veeb kindlasti üha rohkem selle fookuses.

 

 

Katja Novitskova

Katja Novitskova
Pattern of Activation
2014
installatsioon
Kõik õigused kunstnikul ja
Kraupa-Tuskany Zeidleril

 

 

Internetikunst

Internetist kui kunsti ainesest rääkides ei tohi unustada, et ennast postinterneti kunstina määratlev nähtus pole välja kasvanud tühjalt kohalt. Üks oluline eelkäija on nn varajane internetikunst, mille puhul ka eesti keelde tõlgitud raamatu "net.art – võrgukunsti materjalid / net.art 2.0 – uusi võrgukunsti materjale" autor Tilman Baumgärtel on pidanud formatiivseks perioodiks 1994.–1998. aastat. Baumgärtel rõhutab selle eessõnas, et raamatus "ei ole juttu skaneeritud maalidest ega kodulehekülgedest, mis kunstiliste fotodega illustreeritud. Oluline on interneti iseloomulike funktsioonidega diskuteeriv kunst, mis saab tekkida üksnes internetis ja internetiga."7

Huvitaval kombel viitab ta sellega just internetikunsti ja postinterneti kunsti erinevusele. Kui internetikunst on internetikeskkonnas loodud ja esitatud kunst, mis kasutab oma vahendina veebibrauseri ja valitud programmeerimiskeele pakutavaid võimalusi, siis postinterneti kunst keskendub suuresti just netis viibimise visuaalsele kogemusele ja soovitud väljundiks võib veebikeskkonna kõrval olla ka klassikaline galeriinäitus. Interneti vernakulaarkultuur on neile aines, mida töödelda.

Kindlasti ei ole professionaalse kunsti ja nn amatöörkunsti piirid postinterneti kunsti raamistuses selged – eksisteerib sujuv spekter harrastaja sublimatsiooni ning professionaali kriitilise ja nüüdisaegse kunsti konteksti teadvustava töötluse vahel.

 

Internetivernakulaar ja kunst

Postinterneti kunstist arusaamiseks tuleb esmalt tutvuda esteetikaga, millest kunstnikud on lähtunud. See on peamiselt teismeliste loodud hüperreaalne ja disainipõhine fantaasiamaailm, mis detailitäpsusega tahab virtuaalsust muuta reaalsemaks kui pärisilm. Seda aitab saavutada 3D-modelleerimine, fetišeeritud tarbimisutoopia loomine, HD-detailitunnetus ja meemid, mis sümbolteemadena netiavarustes rändavad. Novitskova kirjeldas seda nähtust ka sõnadega "postkriitiline" ja "eskapistilik".

Virtuaalses keskkonnas muutub oluliseks ekraani kahemõõtmelisuse ületamise ja totaalse reaalsuskogemuse saavutamise küsimus. Virtuaalne on meeleaistinguid pettev simulatsioon, kus visuaalne kogemus peaks olema võimalikult dünaamiline ja rõhutatult aistinguline. Internet vahendab sotsiaalseid suhteid, see on ühiskondlik alateadvus, täis tingreflekse, oma infomüras kontrollimatu ja vabastav. See on koht, kuhu kanaldatakse kollektiivne sublimatsioon, lastakse välja aur, mis tekib üksluises pärismaailmas.

 

Uusmaterialism

Katja Novitskova nimetab oma uuritavat valdkonda digitaalseks ökoloogiaks. On valearusaam, et internet on ainult virtuaalne – see on vägagi materiaalne oma serveriparkide ja muu tehnilise infrastruktuuriga.8 Internet töötab inimese tähelepanu peal, raha liigub vastavalt klikkidele ja kõik on mõõdetav. Kesksel kohal on trendi kui uue köitva sisu küsimus – seda nii sisutootjate, internetiesteetikaga tegelevate kunstnike kui ka trendiskautide jaoks, kes loodavad sellest kapitali ammutada.

Inimest ei pea selles ringluses tingimata vaatama isegi subjektina, vaid ühe lülina ahelas. Materiaalne maailm eksisteerib meist sõltumata ja inimteadvus on ainult üks vaatepunkt paljude seas. Taustana käib siia juurde viimasel ajal pead tõstnud filosoofiline suund uusmaterialism, mida esindab mh mehhiko taustaga ameerika filosoof Manuel de Landa, ning spekulatiivne realism eesotsas Graham Harmani ja Quentin Meillassoux'ga. Mõlemad tegelevad inimkeskse subjektiivsuse ületamise ja ainelise maailma teemadega.

 

Katja Novitskova looming

Raamatu "Post-Internet Survival Guide 2010" ilmumisele järgnesid Novitskova jaoks kohe osalemised erinevatel postinterneti ja uue materiaalsusega tegelevatel grupinäitustel. Isiknäitustest olulisemad on vast need, mis toimusid Berliinis asuva ja uuele kunstile keskendunud Kraupa-Tuskany Zeidleri galeriis. Esimene neist oli "MACRO EXPANSION" (MAKROEKSPANSIOON, 17. XI 2012–12. I 2013), mis käsitles internetijärgse maailma tehnoloogilise ökoloogia teemat. Järgmine isikunäitus samas galeriis – "Spirit, Curiosity and Opportunity" (Hing, uudishimu ja võimalus, 3. V–28. VI 2014) – jätkas veebis liiklevate visuaalsete vormide ja nende arhailiste eellaste otsimisega. Näituse pealkirjas toodud nimed viitavad NASA Marsi-missioonidele, tuues sellega sisse kosmoseutoopia meemi. Läinud aasta suvel osales Novitskova lisaks veel Art Baseli kunstimessil ning tegi Šveitsi väikelinnas Birsfeldenis SALSTS-i galeriis isiknäituse "Green Growth" (Roheline kasv, 19. VI–20. VII 2014) ning sügisest osales Oslos Astrup Fearnley Museetis toimunud ulatuslikul rühmanäitusel "Europe, Europe" (Euroopa, Euroopa, 18. IX 2014–1. II 2015), mille üks kuraator on Hans Ulrich Obrist.

Novitskova tööd, mis ekraani vahendusel tunduvad tihti olevat pilditöötluse tulemus, on teadlikult konstrueeritud installatsioonid, mis võib-olla efekti mõttes ongi loodud rohkem pildistamiseks kui vaatamiseks. Neist installatiivsetest töödest vaatavad vastu ebareaalsed füüsilised objektid, mis on raskesti defineeritavad ja kannavad endas netikunsti esteetilist kvaliteeti, mida iseloomustab piiride kadumine reaalsuse ja virtuaalsuse vahel. Need on tööd, mis peegeldavad tehnoloogilise progressi silikoonist ja plastmassist utoopiat, tuues esile teatud teemasid (looduse ja tehnoloogia vastuolulised suhted, kõrgtehnoloogia ja arhailise kultuuri kõrvutus) nende kohta siiski hinnangut andmata.

Üheks läbivaks seeriaks Novitskova loomingus on "Approximations" (Lähendid, 2012–…) – papist või alumiiniumist reklaamstendidel kujutatud loomad, vahel eksootilised ja väljasuremisohus, vahel lihtsalt armsad, millest ajakirjas Vikerkaar on lähemalt kirjutanud Kati Ilves.9 Virtuaalias on eksootiline loom taandunud "sümpaatiat tekitavaks" meemiks, üheks vahendatud reaalsuse tahuks, mis veidi kriitilisemale pilgule võiks paljastada olulisi lahknevusi meie igapäevase kogemuse ja retina-ekraanil nähtava vahel.

Teiseks läbivaks sümboliks on börsiteadete ja majandusgraafikute rõõmsalt punane tõusujoon, mis hoolimata mõningatele kõikumistele ikka ergutavalt üles on suunatud. Art Baselil installatsioonis "Pattern of Activation" (Aktiveerimise muster, 2014) põrkub tõusev nool batuudilt ja lubab helget tulevikku popkunstile omase ebamäärase seisukohaga, kus kaob vahe ülistuslaulu ja liialduse tekitatava kriitilisuse vahel.

Veebikultuur on utoopilise tuleviku loomise projekt, mida annab hästi edasi Novitskova üks tabavamaid töid "Shapeshifter" (Kujumuutja, 2013) – pihu jäljendiga epoksümass, millest turritab välja ränikristallist kiviaegset käsikirvest meenutav objekt. Ränikristallist plaati ehk vahvlit, mis on arvuti emaplaadi põhikomponent, nii primitiivses vormis eksponeerides viitab kunstnik selgelt, et kujundlikus mõttes oleme oma arengutee alguses.

Oleme alles ahvid – irooniaga ja ilma.

 

Martin Rünk on kunstiteadlane ja -kriitik, elab ja töötab Tallinnas.

 

1 Vt: http://katjanovi.net/.

2 "Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik" Kumus (19. X–30. XII 2012), "Kahtluse varjud" Tallinna Kunstihoones (2.–27. X 2013) ja XVI Tallinna Graafikatriennaali kuraatorinäitus "Kirjaoskus-kirjaoskamatus" Kumus (7. II–1. VI 2014).

3 Mari Peegel, Katja, digirealist Lasnamäelt. – Eesti Päevaleht 5. XI 2011.

4 Katja Novitskova, Juhend läbimurdeks kunstimaailma. – Eesti Päevaleht 9. VII 2013.

5 Gene McHugh, Post Internet. Notes on the Internet and Art. 12.29.09 > 09.05.10. Brescia: LINK Editions, 2011. Blogikannete põhjal koostatud PDF-raamatu saab alla laadida aadressilt: http://www.lulu.com/shop/gene-mchugh/post-internet/ebook/product-17354797.html.

6 Katja Novitskova, Post-Internet Survival Guide 2010. Berlin: Revolver Publishing, 2011.

7 Tilman Baumgärtel, net.art – võrgukunsti materjalid / net.art 2.0 – uusi võrgukunsti materjale. Tallinn: Eesti Kunstiakadeema, 2006, lk 7.

8 Meenutagem näiteks Ivar Veermäe isiknäitust "St. Ghislaini pilved" Tallinna Linnagaleriis 7. XI–1. XII 2013, kus kunstnik jälgis Google'i serverikompleksi Belgias St. Ghislaini linna lähistel hiiglaslikku tehnorajatist, mis ei tohiks jätta kahtlust, et internet on väga reaalne.

9 Kati Ilves, Loodus ja loomad. Katja Novitskova vahendatud reaalsuse representatsioonid. – Vikerkaar 2014, nr 3, lk 95–96.

 

Tsitaadinurk:

"Paljudele nüüdisnäitustele võib heita ette liiga lihtsat seeditavust: kõik on nii meeldiv, malbe ja tarbitav. See on eriti galeriikunstile tunnuslik: fookuses ei ole autor, vaid tendentsid, mis püsivad kolm või viis aastat. Eelmine tendents oli tekstipõhiste teoste vohamine, praegu mängitakse kujutava ja tarbekunsti piiride kaotamisega (nagu ka sel näitustel näha), järgmisi suundumusi võib juba tasapisi ennustama hakata. Ilmselt on selleks post-interneti võidukäik."

Mihkel Ilus, Estna ja maali performatiivsus. – Sirp 3. IX 2014.

 

"Sõltumata sellest, kas inimestele meeldib see või nad seda vihkavad või tunnevad selle suhtes ükskõiksust, tunduvad nad kõik teadvat, mida "post-internet" täna tähendab, kuid ei suuda samas väljendada kuigi täpselt selle sisu. "Ma tunnen selle ära, kui ma seda näen" – umbes nagu porno puhul, eks? See ei ole halb analoog, sest post-interneti kunst teeb kunstiga sama, mida porno teeb seksiga – muudab selle võikaks. Määratlus, mida sooviksin välja pakkuda, rõhutabki seda ülekandele iseloomulikku tundlikkust: ma tunnen post-interneti kunsti ära, kui ma näen kunsti, mis on tehtud näitusevaadete tegemise jaoks või kui ma näen näitusevaateid, mida esitletakse kunstina. Post-interneti kunst tähendab luua objekte, mis näevad head välja internetis – fotografeeritud galerii puhastava "valge kuubi" eredate tulede all (nagu netilehitseja aknas dokumentatsiooniriba), filtreeritud kõrge kontrasti ja silmatorkavate värvide peale."

Brian Droitcour, The Perils of Post-Internet Art. – Art in America 2014, November Issue.

 

"Digitaliseeruv maailm vajab üha enam IT-asjatundjaid, kuid üha vähem pelgalt neid. Meil pole varsti enam niisama arste, juriste ega kunstnikke, vaid IT-spetsialistidest arstid, juristid ja ka kunstnikud. Iga eluala tulevik on digitaalne. Me vajame inimesi, kes mõistavad neid küsimusi mitmelt poolt. Igal alal."

President Toomas Hendrik Ilves Eesti Kunstiakadeemia 100. aastapäeva puhul Kumus 3. novembril 2014.

< tagasi

Serverit teenindab EENet