Katrin Kivimaa. Tate Moderni õppetunnid
Katrin Kivimaa (1/2000)
Suvine London. Turismihooaeg. Inimmassid. Muu hulgas seismas hiljuti avatud Tate Moderni ukse taga, eks ikka selleks, et pääseda lähiaja tähtsaimasse kultuuriobjekti Euroopas. Millennium Dome on surutud tagaplaanile ja üldharidusliku meelelahutusasutuse asemel on orbiidis põhiolemuselt elitaarne – ehk siis mitte tingimata kergesti mõistetav, kuid korraliku meediatöö tulemusena massimoe staatusesse tõstetud moodne kunst. Tate Modern kipubki toimima noore briti kunsti (yBa) fenomenile sarnase ärritajana: ainult räägi sellest või tassi oma sõbrad sinna ning igaüks reageerib tormiliselt, olgu see reaktsioon siis milline tahes.
Selge on see, et Tate Moderni avamine, millega kaasnes ka vana Tate’i transformeerumine ainult briti kunstile pühendatud Tate Britainiks, peegeldab kaasaegse kunsti hetkeseisu Inglismaal. Kaasaegne kunst (ehk siis kohalikus kontekstis eelkõige yBa, sest Inglismaa on saar ja üsna eneseküllane saar) on tähelepanu keskmes, on moes, see ärritab nii laia publikut kui avaliku moraali hoidjaid, ühesõnaga, osaleb aktiivselt avaliku arvamuse kujundamises ja purustamises üheaegselt. Milline kadestamisväärne positsioon! Eriti kui sellele lisandub leiboristide valitsuse toetav poliitika – midagi, millest meie oma oludes, kus võimu arusaam kunstist läheb oluliselt lahku kunstispetsialistide omast, võime ainult unistada. Vähemalt esialgu, kuna eesti kaasaegsel kunstil pole hetkel eriti suurt kaalu meie oma kultuurimaastikul; kuid ei maksa unustada, et selline erakordne huvi kodumaise kaasaegse kunsti vastu on ka Inglismaal suhteliselt hiline nähtus. Loomulikult ei saa ja polegi mõtet võrrelda meie kultuuri- ja kunstisituatsiooni nii vana kultuurimaa omaga, küll aga võiks midagi õppida sellest, kuidas ja milliste vahenditega on tekitatud kunstile niivõrd soodus situatsioon, ning proovida ehk midagi meie väiksemasse mastaapi kohandada. Lisaks sellele, ükskõik, kui absurdselt see ka ei kõlaks: Tate Modern ainult kinnitas seda, et Eesti ei vaja ainult kunstimuuseumi, vaid tingimata ka moodsa kunsti muuseumi ning et ühe puudumisega teise mittevajalikkust õigustada pole mõtet. Kuid tagasi endisesse Bankside’i elektrijaama ehk pealkirjas lubatu juurde.
Tate Modernis on teostunud moodsa muuseumi idee: ta ei anna vastuseid, pigem esitab küsimusi ja ärritab, olles üles ehitatud kohati vägagi vaieldavatele kooslustele, mitte aga traditsioonilisele kronoloogilis-koolkondlikule mudelile.Küsimus, kui palju (ilma audiojuhita) kunstihuviline temaatilistest jaotustest informatsiooni ammutada või süstematiseeritud teadmist korjata suudab, jääb ilmselt lahtiseks, kuid kindlasti on ta sunnitud suhestuma modernkunsti erinevalt, kui krestomaatilised teosed seda ette kirjutavad. Neli peamist alajaotust “Maastik/aine/keskkond”, “Vaikelu/objekt/tõsielu”, “Ajalugu/mälu/ühiskond” ja “Akt/tegevus/keha” jagunevad omakorda väiksemateks probleemipüstitusteks või ühele kunstnikule/liikumisele pühendatud ruumiks. Kuigi neil kordadel, kui juhtusin Tate’i külastama, oli enamik galeriisid ühtlaselt rahvast pungil täis (v. a. ehk vaid jooksev näitus “Between Cinema and a Hard Place” suurema näitusepinna ja ilmselt ka selle tõttu, et see on kogu muuseumi ainus tasuline “tsoon”), ei jää kahtlust osa ruumide kujundamisest n.-ö. tõmbenumbritena. Nii võib näiteks Andy Warholi ruumi, kus on väljas tema tööd kuulsatest inimestest ja kuulsatest õnnetustest, Fluxuse ja sürrealistide “elu kui kunsti” dokumentatsioone või Mark Rothko viimaseid, enesetapu- eelseid maale pidada modernkunsti omamoodi manifestideks, muuseumi pisipühamuteks või maamärkideks, mida külastaja oma isiklikule muuseumikaardile rõõmuga kannab.
Näib, et hoolimata korduvalt esile tõstetud temaatilisest jaotusest, mis väidetavalt muudab radikaalselt kunsti vaatamise ja mõistmise kogemust, on osalist lõivu makstud modernkunsti kangelasele – kunstnik-geeniusele. Et aga temaatilises jaotuses kipuvad autorid ja tööd üksteisega tõepoolest segunema, valitseb väljapanekus vähemalt osaliselt tõepoolest traditsioonilisest erinev kunstiajalugu – see, mis tegeleb sisu ja probleemiasetuste, mitte aga formaalsete küsimuste või kunstnikuisiksustega. Aga meid, vaatajaid, on ju haritud “-ismide” ja rühmituste ja suurte kunstnike (ära)tundmise vaimus.
Tate Moderni võib edukalt vaadelda mitte ainult muuseumina, vaid ka kaasaegse kunsti muutuva olemuse ja rolli tähistajana. 20. sajand on olnud massiliikumiste ja kultuuri demokratiseerumise ajastu. Kultuurist ja kunstist on saanud üha kiireneva vaatemängu osa. Kuid isegi kui kunst kuulub rahvale, ei pruugi olla mõistetav, mida kõik need Tate’i saalides tunglevad massid sealt otsivad. Miks nad seal on? Kas seetõttu, et London on Euroopa üks turismipealinnu ja Tate Modern selle kõige viimane külgetõmbeobjekt, mis tõmbab kärbsepaberina ameerika vanapaare ja hispaania kooliõpilasi ligi, mis sellest, et suurem osa kunsti(?)objekte paneb nad vaid pead vangutama? Või äkki on üha uute ja rafineeritumate etenduste otsimine hoopis kaasaegse vaatemänguühiskonna ja tarbimiskultuuri loomulik kaasprodukt ehk kogemus või nauding, millest saab meie olemasolu kinnitus, erinemata millegi poolest näiteks Carnaby või Oxford Streetil šoppamisest? Ehk võiks küsida ka nii: kas näiteks eesti turist, kes Tate Moderni teiste “kohustuslike” kultuuriobjektide seas ära vaatab, läheks kodus Rotermanni soolalattu? Ja siit jõuan ma paratamatult kohaliku tähtsusega küsimuseni, kuid kiusatus küsida on suur, seega: mida siis teha, et Tate’is käinud eesti turist jõuaks ka soolalattu?
Mulle Tate Modernis meeldis. Meeldis ruum, tohutu ja oma neutraalsuses kunstisõbralik. Sir Gilbert Scotti projekteeritud Bankside’i elektrijaam on inglise arhitektuuri tuntud teos ning šveitsi arhitektide Herzog & de Meuroni rekonstruktsioon toimib suurepäraselt, mis sellest, et võrreldes Pompidou või Bilbao Guggenheimiga on Tate Moderni hoone tagasihoidlik ning inglased ei saa uhkeldada millegi ekstravagantsega. Kuid Bankside’i elektrijaama rekonstrueerimine näis pärast pikki vaidlusi olevat vägagi teadlik ja maailma suurima moodsa kunsti muuseumi jaoks sobiv lahendus. Seda enam, et just tööstusarhitektuuri ehk endistesse laohoonetesse ja mahajäetud vabrikutesse tekkinud galeriid tähistavad Londoni taastõusmist rahvusvaheliseks kaasaegse kunsti keskuseks 1980-ndatel.
Meeldis ka tunne. Nii selles ruumis kui just selle ekspositsiooni keskel, kuigi kavatsen rahulikumate aegade saabudes tagasi minna, et vaadata kainema pilguga või lihtsalt nautida – kes neid kunsti vaatamise tundeid ikka nii täpselt teab. Tingimata aga ilma Sündmuse (maailma suurim, värskelt avatud, kuninganna ise ka, BBC 2 eriprogrammid igal õhtul, avamisülekanded, Tracey Emin jne.) joovastuse ja selles justnagu osaleja erutuseta.
Tohutu suures turbiinihallis eksponeeritud Louis Bourgeois’ kolm torni hiilgavad oma mõõtmetega, kuid torni tipus asuvatele platvormidele kinnitatud peeglid oleksid nagu lubadus võimalusest vaadata tõtt iseendaga – ükskõik, millistena me siis seal parajasti ei paista. Äkki võikski kogu muuseumi vaadelda interpretatsioonile avatud väljapanekuloogikaga analoogsena: see on midagi monumentaalset, väliselt mõjuvat, oma tähtsuses taeva poole tõusvat, pakkudes ometi vähemalt potentsiaalselt isiklikku ja intiimset suhestumise võimalust. Ehk illustratsioonina, kuidas lepitada suurejoonelist etendust vaikse sisevaatlusega. On see õnnestunud? Niivõrd, kuivõrd meie maailmas vaikust on/ei ole, ilmselt küll.
< tagasi
