est eng

 

Kellegi käsi

Meelis Friedenthal (3/2017)

Meelis Friedenthal vaatleb Eesti esisürrealisti Ülo Soosteri illustratsioone populaarteaduslikule kirjandusele.

 

 

Teaduslikku illustratsiooni peaks iseloomustama täpsus ja kiretus – selline on vähemalt lootus ja eeldus. Illustratsioon ei peaks olema midagi rohkemat ega vähemat kui vaatajale mugaval ja käepärasel viisil informatsiooni edastamine. On ju vähemalt René Descartesist saadik rõhutatud, et teadusest peab välistama igasuguse fantaasia, sest ettekujutusest tulenevad eksitused – ainult selge ja täpne mõõtmine, vaatlus, kõige paremal juhul igasugust inimfaktorit välistav, seega mehhaaniline, annab meile objektiivse pildi loodusest. Mida kaugem ja abstraktsem, matemaatilisem on meie kirjeldus, seda objektiivsem on selle abil antud pilt.

Illustratsiooni puhul tuleb niisiis lihtsustada ja abstraheerida keerulised nähtused joonteks ja vektoriteks. Samas on isegi kõige mehhaanilisemal illustratsioonil omadus esile tõsta detaile, mida me ei ole harjunud muidu märkama, näidata seoseid, mida me enne ei osanud tähele panna. Illustratsiooni kaudu ei otsustata seega ainult käegakatsutava üle, vaid alati hoopis konstrueeritakse tegelikkust, mis justnimelt ei ole käegakatsutav ega silmaga nähtav, vaid olev ainult läbi sellise abstraheeritud esituse.

 

Perspektiivvõrk

Heites kasvõi põgusa pilgu Ülo Soosteri (1924–1970) tehtud illustratsioonidele Viktor Trostnikovi populaarteaduslikule raamatule "Близкая и далёкая физика" (Füüsika, lähedane ja kauge, Moskva, 1963), näeme, et Sooster läheb veel kaugemale. Tema illustratsioonid ei ole kiretud ja mehaanilised tegelikkuse tellingud, vaid on hoopis mäng, füüsikalise materjali estetiseerimine ja selle omaette käsitsemine. Ta muutub "pelgast seletusest ja osutusest" – kui selline asi üldse olemas olla saab! – väärtushinnangutega laetud kommentaariks, hinnangu andmiseks nii teadusele kui ka sellele, mida me peame silmas tegelikkuse all.

 

 

Sooster

Ülo Sooster
Illustratsioon V. Trostnikovi raamatule "Физика:
близкое и далекое" (Москва: Знание, 1963)
tušš paberil
Tartu Kunstimuuseumi kogust

 

 

See oli Soosteri poolt teadlik tegelikkuse ja mittetegelikkusega žongleerimine, nagu selgub tema sõber Juri Sobolevi kommentaarist: "Paradoks, mida me Soosteriga pidevalt kasutasime: see on mingite näiliselt teaduslike konstrueerimisviiside lisamine täiesti ebateaduslikult valminud esemele. Nii kujunes välja tehnilise või teaduslik-populaarse joonistamise atribuutika – koordinaatvõrgud, arvud, mis tähistasid legendi, mis pidanuks asuma all, kuid mis oli jäänud tegemata või oli mingil moel veider. Kasutusel olid ka muud võtted: perspektiivvõrk, mis ei tähistanud mitte midagi, selle sees asuv ruum logises võrgust täiesti sõltumatult. Selline teaduslike graafiliste vahendite kasutamine või teaduslik populariseerimine oli tollal väga loomulik, sest me kõik tegelesime populaarteadusliku kirjandusega. Ja selle teadusliku populariseerimise jämeda võrgu kaudu hakkas üle ääre loksuma see teine reaalsus, mida püüdsime tabada."1

Teisisõnu toimus vaatajale teadusliku illustratsiooni elementide peale kleepimise abil signaliseerimine. Koordinaatteljestik, ükskõik, kas tähistatud või tähistamata, nõuab enese tõlgendamist, ta pakub end välja kui viidet millelegi mõtestatule ja kalkuleeritule. Kui on skeem, siis on see millegi kohta, kui on valem, siis see väljendab midagi.

See on nagu kala sümbol kristlastele, lihtsad jooned, mille taga peitub terve mütoloogia. Samal viisil näeme me õpikus joonist ja usume, et selle taga on teaduslik – koolitatud, eesmärgipärane, planeeritud, täpne, usaldusväärne – tegevus. Meile on antud esmapilgul krüptiline viide tegeliku – tõelise – maailma juurde, mis on mehaanilisel teel abstraheeritud skeemiks või matemaatiliseks kirjelduseks ja mille lahti mõtestamine on siiski asjasse pühendatutele kõigiti ligipääsetav.

Niisiis, need teaduslikud skeemid võivad olla küll mehaaniliselt ja kujutlusvõimet trotsides abstraheeritud, kuid selle mõistmine, sellest skeemist arusaamine ja uuesti (tegeliku) maailmaga vastavusse viimine nõuab vaatajapoolset asjassepühendatust ja kujutlusvõimet. Enamgi veel, kui skeem on puudulik, siis puudulikkus, viga, on teaduslikkuse vastand ning õhutab seda parandama, seda infoga täitma ning tajutava puudulikkuse täitmiseks püüab silm ja mõistus leida tähendusi muudelt pildi elementidelt, mis ongi eesmärk.

 

Liblikad, käed, silmad

Kujutlusvõime peab seega andma vastuse sellele, mida teaduslik joonis ei tahagi esitada, ja teadusliku seletuse alatine skemaatilisus (selle sõna mõlemas tähenduses) ja poolikus on pandud fantaasia teenistusse. Teaduslik illustratsioon saab viiteks millelegi teistsugusel moel olevale, millele saab ligi ainult selleks otstarbeks konstrueeritud – teaduslike – vahenditega. Teaduslik teadmine ei ole juba oma olemuse poolest loomulik teadmine, vaid selline, mis läheb loomulikust teadmisest edasi – see on niisugusena üleloomulik ehk teisisõnu sürreaalne, ning just selle nähtamatu sürreaalsuse esiletoomine on Soosteri illustratsioonide eesmärk.

Füüsikaraamatut illustreerides signaliseerib Sooster seda kummastust elementidega, mis ei kuulu meie teada füüsikalise illustratsiooni juurde – liblikad, käed, silmad. Need sunnivad meid vaatama üle kiretust pildikommentaarist ja sekkuma teadusliku reaalsuse kirjeldusse oma subjektiivsete teadmistega. Sellist – ühelt poolt teaduslikku, teisalt imaginaarset – reaalsust saab nimetada ka teaduslikuks fantastikaks või ekstrapolatiivseks maailmaks, kus võetakse aluseks objektiivsus(taotlus), aga sellele toetudes või sellest tõukudes ehitatakse asju, mis viitavad mängulisele olemisvõimalikkusele. Seda mängu võib esmalt tõlgendada populaarteaduslikule teosele sobiva koomilise vahepalana, mille abil on siiski võimalik anda lugejale kasulikku informatsiooni. Niisugune mäng oleks tähenduses 'ainult mäng', väike nali, ebatõsine, justkui vastand tähendusele 'töö'.

Mäng aga võib olla ka tähenduses 'väikese inimese töö', koera purelemine puutoikaga. Mäng, kus võetakse täielikult omaks arbitraarsed reeglid, mille raames pannakse kaalule kõik, kus pühendutakse fanatismiga ja mille raames kaotuskibeduse või võidu elamus on suurem kui tegelikkuse, argipäeva, objektiivne elukogemus. Samasugune mäng reaalsusega ilmneb ka Soosteri illustratsioonides ulmekirjanduse teostele, mis ka sisu poolest kannavad muidugi sedasama vaimsust, kus tegelikkus areneb edasi võimalikkuseks, kus toimub pidev liikumine ühelt mis-oleks-kui olukorrast teisele, lakkamatu parajasti aktuaalse ning siin-ja-praegu kohatava moondumine tema võimaliku aktuaalsuse suunal, ajas edasi ja tuttavast tundmatusse.

"Füüsika, lähedane ja kauge" illustratsioonides kordub pidevalt motiiv käest. See on alati tegutsemise väljendus, manicula, mis osutab, mõjutab, hoiab. Kunstniku käsi on kõigepealt muidugi kujutlusvõime väljendus, mis on joonistanud need pildid. Idee, mis on ilma teostuseta, ilma aktuaalsuseta, ei ole meie jaoks mingil viisil ligipääsetav. Kehastunud idee aga ei ole paberil kunagi täielikult, ta on alati käsitöö, mis ilmneb väga hästi teatavas võimetuses, aga ka soovimatuses reprodutseerida mehaanilise täpsusega ideed (nagu see ilmneb Soosteri illustratsioonil, kus on kasutatud muaree-efekti).2

Käsitöö on isiklik tõlgendus, inimlikkus, ebatäiuslikkus. Ebatäiuslikkuse tunne (viga, puudulikkus) aga on vältimatult vajalik selleks, et mõista täiuslikkust. Kui me joonistame kohmaka kolmnurga, siis justnimelt selle teatavast kohmakusest tuleb paremini esile absoluutselt täiusliku kolmnurga idee, sest see annab meile mõista, et oleme signaliseerinud hoopis midagi kujutatu ülest, nähtamatut.

 

Nähtamatu jõud

Kellegi nähtamatu käsi on see, mis manipuleerib Soosteri piltide peal mateeriat, paneb käima masinaid, liigutab liivakella. Kui Soosteri käsi on pildid loonud, siis see kehatu käsi piltidel on abstraktse jõu väljendus, ta on eksperimendi planeerija ja kontrollija skemaatiline illustratsioon, teadlase sümbol.

Varauusaegsetel gravüüridel on sageli kujutatud kehatu ja nähtamatu Jumala energia väljendusena kätt, mis pilvedest välja sirutub ja maailma mõjutab. Jumalat ei saa kujutada, talle saab vaid viidata. Samamoodi aga kohtame väikest kätt raamatute marginaalias, lugeja tähelepanu väljendusena, kommunikatsioonivahendina teisele lugejale, meile, mis osutab näpuga tähtsatele tekstilõikudele.

Näpuga osutamine on muidugi alati kahe otsaga, sest näpuga näitamine on ühtaegu viitav, abistav, aga ka välja valiv, näidatava oma kontrolli alla saamine. Näpuga näitamine väljendab, et tähelepanu! – ma näen. Salaja näpuga osutamine aga oli viis näidatavat kaetada, talle kurja nõiduda. Selline manipuleerimine on niisiis teise – oma käega – oma väe alla painutamine, üleloomuliku jõuga enese kontrolli alla saamine. Käsi on hegemoon, valitseda tahtev, mis hoiab, aga ka käperdab. Selliselt loob nii teadlane kui kunstnik maailma, sellise käe kaudu antav tõlgendus ei ole enam loomulik, vaid sürreaalne. See ongi Soosteri füüsika – lähedane ja kauge.

 

Meelis Friedenthal on kirjanik ja teoloog, samuti ulmekirjanduse võrguajakirja Algernon toimetuse liige.

 

 

1 Sümmeetrilised maailmad – peegeldatud sümmeetriad. Ülo Sooster, Juri Sobolev, Tõnis Vint, Raul Meel. (IV B. Täiendusi nõukogude aja kunstiloole.) Koost. Elnara Taidre. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2017, lk 21.

2 Lähedane ja kauge füüsika Ülo Soosteri illustratsioonidega. Koost. Kadri Mägi. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 2016, lk 12.

< tagasi

Serverit teenindab EENet