est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Kes mõistab replikandi tundeid? Märkmeid Tõnis Saadojale

Andreas Trossek (1/2016)

Andreas Trossek käis Tõnis Saadoja isiknäitusel "Etüüdid klaverile ja lõuendile".

 

 

13. I–1. II 2016
Hobusepea galerii


Ulmefilmide klassikasse kuuluvas linateoses "Blade Runner" (1982) sisaldub ehk üks Hollywoodi ajaloo kuulsamaid "surmamonolooge" üldse. Panin selle sõna praegu jutumärkidesse, sest narratiivi seisukohalt lahkub sel hetkel lavalt tehisorganism, kellel on piltlikult öeldes lihtsalt patareid läbi. "Ma olen näinud asju, mida te, inimesed, ealeski ei usuks," loetleb Rutger Haueri kehastatud replikant halvasti varjatud üleolekuga teda "välja lülitama" saadetud peategelasele: "Põlevaid ründelaevu Orioni tähtkuju kohal. Ma olen näinud C-kiiri pimeduses sädelemas Tannhäuseri väravate lähedal. Kõik need hetked kaovad ajas nagu… pisarad… vihmas." Jutt liigutav, lihtne ja efektiivne (Richard Wagner pluss Aphrodite's Child), ning legendi järgi olevat mõned inimesed võtteplatsil lausa nutma puhkenud.

Ulmekirjanduse ja -filmide stampteema – tehisintellekti sünd – taandub siin stseenis väga lihtsale vastandusele. Masin on inimese ori – ükskõik kui tark või tugev, aga selgelt teisejärguline sõna otseses mõttes. Kui masin suudab probleeme loogiliselt lahendada, ei juhtu inimkonna jaoks tegelikult mitte midagi erilist, sest maailmameister Garri Kasparov kaotas malematši IBM-i superarvutile juba 1997. aastal. Tehisintellekti probleem tekib hüpoteetiliselt alles siis, kui masin omandab emotsioonide genereerimisvõime. Põhimõtteliselt mõõdetakse sama asja üle poole sajandi vanuse Turingi pimetesti abil, kus ei kontrollita vastuse andmise õigsust või oskust, vaid seda, kas arvuti vastab nii, nagu oleks inimene vastanud. Seni kehtib planeedil antroposfääri domineerimine.

Läbi aastate on Tõnis Saadoja külmalt kalkuleeritud fotorealistlik maalikeel põhjustanud mõneti analoogset peataolekut. Ta on just nagu segadust külvav replikant, kelle puhul ei ole kunagi lõpuni selge, on ta maalijana rohkem inimene või masin. Mulle meenub siinkohal näiteks Tartu Ülikooli maaliprofessor Jaan Elken, kes mulluse Konrad Mäe maalipreemia üleandmisel sõbralikult lõõpis, et sarnaseid maale võiks tänapäeval ka Hiinast odavtööjõuna tellida või siis digiprinteril trükkida. Saadoja maalitehnika mõjub alati täpse ja mimeetilisena, aga samas on see ka nagu surnud mateeria lõuendil, kus ei ole kohta inimlikele eksitustele või spontaansetele hetkeuimadele. Kõik on alati olnud a priori kontseptualismile omaselt lähteidee teenistuses, isegi värv näib lõuendil voolavat nagu rastergraafika töötlusprogrammis. Kriitikudki loevad Saadoja maalidelt tihtilugu välja emotsioone kasvõi poolvägisi,1 justkui peetaks mingis kujutletavas kohtuprotsessis kaitsekõnet mikrolaineahjule või skaneerimisaparaadile.

Näitus "Etüüdid klaverile ja lõuendile" Hobusepea galeriis sisaldab samu teoseid, mida näidati esmakordselt mullu 19. juunist 30. augustini Tartu kunstimuuseumis. Lisaks üht uut maali, mis on ainult tühi "ekraan". Vaataja võib seega sinna kunstniku loal projitseerida mida iganes. Kui rääkisin suvel ühe Tartut väisanud kunstikriitikuga, nimetas ta minu jaoks üsna üllatusliku assotsiatsioonina David Cronenbergi filmi "Crash" (1996), mis räägib autoõnnetuste fetišismist, inimese ja masina ühtesulamisest. Mulle meenus Hobusepeas näitusel käies jällegi "Blade Runner", täpsemini replikandi motiiv. Võimalik, et mõnelt muusikakriitikult Saadoja loomingu kohta kirjalikku arvamust küsides saaksime tulemuseks essee Kraftwerki muusikast – ühteaegu inimlikult soojast ja masinlikult jahedast. Nii et midagi siin on.

Tuntud kirjandusteadlane Harold Bloom on lansseerinud mõjuängi kontseptsiooni, mis lihtsustatult tähendab, et kõik tugevad loojad tunnevad mõjuängi oma eelkäijate suhtes ja on just selle epigoonluse või idealiseerimise hirmu tõttu võimelised oma eelkäijaid ületama.2 Nii tekivadki ajalukku mõjukad eeskujufiguurid, kelle loomingut tugev looja omatahtsi (väär)tõlgendama on määratud. Saadoja andis enda isiklikule mõjuängile konkreetse nime oma läbimurdenäitusega "Mainstream" siinsamas Hobusepea galeriis 2006. aastal, mis keskendus ühele Wikipedia veebientsüklopeediast võetud Gerhard Richteri portreefotole, viidates sisuliselt kuulsa sakslase ajalooliste suurkujude sarjale. Täna näeme, et kuigi sellest näitusest on möödas juba aastakümme, lehvib Richteri vaim jätkuvalt üle Saadoja teostekehandi, aga mitte idealiseerivalt traagilises ega ka vastanduvalt iroonilises, vaid pigem teatraalses, dramaatilises võtmes, osana mängu ilust.

 

 

Tõnis Saadoja
Etüüdid klaverile ja lõuendile, I
2015
akrüül, õli, lõuend, 250×185 cm
Kunstniku loal

 

 

"Seda seeriat on kirjeldatud kui mõtlikku, krüptilist või eleegilist," jätab kunstnik "Etüüdide…" näituse pressiteates otsad lahtiseks, et mäng saaks alata. Vaid modernistliku lugemiskooliga piirdunud vaataja märkab tõenäoliselt esmalt, et maaliseeria koloriit on tume, küünal on kustunud, laual on käärid ja poomisnöör ning teeb hobidetektiivina kaugeleulatuva järelduse, et kunstnikul on ilmselt spliin. Kuid samas leiab nendel stseenifragmentidel aset ka teatud distantseerumine, emotsioonide ebaisikustamine, millele saavad võib-olla kõige täpsemini pihta need noored hipsterid, kes lähevad otsejoones nutitelefoni kujutava maali juurde, teevad sellest taskust haaratud mobiiliga foto ja laevad selle üles Instagrami pildijagamise võrgustikku sõpradele like'imiseks. Lihtne ja efektiivne – digitaalajastu kunstikriitika par excellence.

Emotsioonid pole kordumatud ega kuulu ainult meile ning kõik kujutised meenutavad tänapäeval paratamatult midagi, mis on juba olnud. Näiteks kui postmodernistlike viitamistavadega tuttav eesti kunstihuviline peaks juba hõlpsasti suutma tuvastada vihje Adamson-Ericule (poomissilmuse motiiv), siis keskmine välismaine kunstiekspert tunneb ühes seeria pildis kahtlemata ära Richteri (küünla motiiv). Iseenesest on see väga mugav lähte-eeldus, mida võiks hõlpsasti terve eesti maalikunsti ajaloo peale laiali laotada: mõtled Andres Toltsile, mõtled Giorgio de Chiricole; mõtled Toomas Vindile, mõtled ühtlasi René Magritte'ile jne. Lääne hegemoonilise kunstiteooria kohaselt on Ida-Euroopa kunstnik tegelikult ka peale külma sõja lõppu jätkuvalt "hilinenud" elementaarosake üleüldises laienemis- ja normaliseerumisprotsessis – nähtamatu, teisejärguline, replikandi staatuses. Aga samas ei saa välistada, et ta jõuab lõpuks välja kaugemale, kui me, lihtsurelikud, eales usuks.

 

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

 

1 Vrd nt: "Jagamatu on Saadoja enda kogemus, see emotsionaalne impulss, mis teda ajendas, tegutsema sundis." Jan Kaus, Loo artikuleerimata tuum. – Sirp 22. I 2016; "Saadoja kunsti tulevikuperspektiiv võiks seisneda jätkuvas emotsionaalses avanemises ja/või senisest selgemini artikuleeritud sotsiaalses kommentaaris." Tõnis Tatar, Perfektsionisti üksindus ja raskemeelsuse ravi. – Sirp 7. VIII 2015.

2 Vt Harold Bloom, Mõjuäng: luuleteooria. Clinamen ehk poeetiline väärlugemine (tlk Tiina Kirss). – Methis, nr 4 (sügis 2009), lk 158–172.

< tagasi

Serverit teenindab EENet