est eng

FLASHBACK: "Lemmikloomi armastatakse vahel rohkemgi kui lähedasi inimesi, nad on sageli lapse eest. Neid kujutatakse palju, pahatihti kommertslikult." – Mai Levin "Kassid ja koerad eesti kunstis" (KUNST.EE 1/2021)

 

Kleepuva eksistentsi igapäevane maagia

Keiu Krikmann (3/2021)

Keiu Krikmann kirjutab Darja Popolitova kunstist.



5.–30. VIII 2021
Hobusepea galerii


Darja Popolitova näitus "Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku" on kunstniku kolmas nüüdisaegse (digitaalse) ehtekunsti kontekstis haptilist visuaalsust käsitlev näitus. Nimetatud näituse raames võiks taktiliiti ehk Popolitova väljamõeldud kivi mõtestada pigem metafoorina tema uurimistööle tervikuna kui selle konkreetse väljendusena materjalis. "Taktiliit" puudutab mitut ka juba kunstniku eelmisel, 2020. aastal toimunud näitusel "Maagiline leviala" käsitletud teemat – väidaksin isegi, et sellesuvine näitus on eelneva jätk või ehk isegi järg ning seetõttu käsitleb järgnev tekst neid kahte näitust paralleelselt.

Mõlema näituse keskne figuur on teatraalne väljamõeldud ehtenõid Serafita. Nimetatud tegelane on inspireeritud populaarsetest meedias esinevatest spirituaalsetest meediumitest, kes täidavad pigem meelelahutaja kui kogukondliku tervendaja rolli. Seda tüüpi isikuid võib leida ka ajalukku vaadates – alates 19. lõpus ja 20. sajandi alguses tegutsenud sensatsioonilistest spirituaalsetest meediumitest, nagu näiteks vastuoluline okultist ja teosoof Madame Blavatsky, kuni mitmete tänapäevaste meedias ja televisioonis tuntust kogunud maagiaga tegelejateni.

Serafita on vlogger, kes aitab vaatajatel kerge huumori ja ainulaadsete ehete abil mitmesuguste probleemidega toime tulla. Näitusel "Maagiline leviala" tegeletakse teemadega, nagu üksindus, Eesti ühiskonda integreerumine, seksism ja LGBTQ+ inimeste diskrimineerimine. "Taktiliidis" võtab Serafita aga ette küsimused, kuidas tekitada lähedust, rääkida vigadeta võõrkeeles või muuta kedagi enesekindlamaks.

Popolitova toob esile ka maagia ja tehnoloogia suhte – videotes kasutab Serafita erinevaid tehnikavidinaid, näiteks nutitelefone ja sülearvuteid. Ka siin võib tõmmata ajaloolisi paralleele – tehnoloogia ja spirituaalne maailm on ikka käsikäes käinud, eriti kui rääkida show-elemendist. Meenuvad näiteks varajased, 18. ja 19. sajandi automaadid, mis tollases rahvalikus kujutluses olid just nimelt teadusliku ja müstilise kohtumispaigaks, aga hilisema näitena ka 1920. aastatest pärit Madam Radora, ennustaja järgi modelleeritud elusuuruses automaat, mis väidetavalt suutis raadiolainete abil inimeste mõtteid lugeda. Popolitova ülesastumine nõid Serafitana meenutab kohati ka Chiara Fumaid, kes tegeles oma loomingus samuti lugemisega – nii erinevate karakterite kaudu feministlike tekstide lugemise kui ka okultistlike lugemispraktikatega.

Viimastel aastatel on nüüdisaegses kunstis tekkinud märgatav huvi spirituaalsuse, maagia, esoteerika ja rahvalike tavade vastu. See paneb mind aga alati juurdlema, milline on kunstnike suhe praktikatega, kust nad elemente laenavad või oma teostele inspiratsiooni otsivad; kas neid kasutatakse pelgalt kunstiliste vahenditena või on süvitsi minevam huvi. Vaadeldava näituse puhul tundub pigem, et nõiakunst on seotud eelkõige ehete sotsiaalse konteksti, mitte niivõrd müstikaga. Teatud mõttes võib nõiakunsti ja ehtekunsti vahel paralleele leida – mõlemat peetakse väga spetsiifilisi oskusi nõudvaks kunstiks, mis aitab ka igapäeva probleeme lahendada. Haptilise visuaalsuse seisukohalt võiks nõiakunst ehk tähistada võimet panna teist inimest midagi kehalist tundma – on see ju üks maagilisemaid viise, kuidas me üksteisega kontakti loome.

 

 

 

Darja Popolitova
Kuidas rääkida võõrkeelt vigadeta
2021
Kaader videost
Kunstniku loal

 

 

 

Ühest küljest puudutavad vaatajat video vaatamisel tekkivad kehalised reaktsioonid – kõditus nahal, kananahk või tunne, justkui puudutaks sind keegi. Teisalt tekitab füüsilisi reaktsioone ka pingeliste sotsiaalsete olukordade kujutamine, mis on kõigile tuttavad, kuid tekitavad vaatajas sellegipoolest ebamugavust või isegi piinlikkust. Selles mõttes kasutab Popolitova maagiat vägagi praktilistel eesmärkidel, saavutamaks soovitud efekti. Igal juhul nõuavad Popolitova ehted, et neile reageeritaks, neil on vaja keha, mida puudutada, olgu siis reaalselt või kujutlusvõime kaudu – mis paneb mind aga küsima, kas ehk selles kontekstis ei tähendagi kandja ja vaataja sama asja?

Kokkuvõttes, nagu Popolitova ka ise on öelnud, loob ta ehteid eelkõige selleks, et neid (digitaalselt) vahendada. Kuid ehted on ühtlasi näiteks sotsiaalse suhtluse vahendajad ja nii toobki näitus esile ka ehete sotsiaalse tähenduse. Popolitovat huvitab ka maailmas olemise kleepuvus. Nii on loomulikult sellelgi näitusel palju sensuaalset – materjalides, ehetes, videos ja isegi keelekasutuses. Mõnes mõttes eemaldub "Taktiliit" ideest, et ehe on õilis ja püha ning ülendab kandjat ja tema saatust. Selle asemel keskendub Popolitova ehte igapäevasusele. Ta kasutab seda ära ega kohku tagasi ka igapäevaelus nii sageli ette tuleva kohmetuse ees. Põgeneda ei ole selle eest niikuinii kuhugi, nii et miks siis mitte sellest kleepuvusest mõnu tunda – vaadata oma digitaalsele minale silma ja näha teda külluslikult ehituna sind omakorda vastu piidlemas?

 

Keiu Krikmann on kriitik, kuraator ja tõlkija. Hiljuti kureeris ta rühmanäituse "Liiasusest ja keeldumisest" (28. VII–22. VIII 2021) Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM).

< tagasi

Serverit teenindab EENet