est eng

 

Kõhedus on asjatu

Piret Karro (3/2014)

Piret Karro vaatleb Eestis parasjagu käimasoleva samasooliste kooselu seadustamise debati taustal näitust, mis põhineb queer-teoorial.


2. VIII–7. IX 2014
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM)
Kuraator: Rebeka Põldsam.
Kunstnikud: Antonia Baehr, Adam Christensen, Dénes Farkas, Kadi Estland, Danielle Kaganov, Neeme Külm, Jannicke Låker, Maren Poel, Kristin Reiman, Jaanus Samma, Ariel Schlesinger, Laivi, Triin Tamm, Anu Vahtra.


Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis avatud näituse "Feeling Queezy?! / Kõhe tunne?!" kataloogi sissejuhatus seob väljapaneku juurkontseptsioonina mõisted queer ja queasy, eestikeelsena kväär ja pööritustunne. Siin on kvääri all silmas peetud seisundit, kus tuntakse ennast väljaarvatu või veidrana, Teisena, kes ei sobitu ühiskondlike normatiividega. Kuraator Rebeka Põldsam mainib sissejuhatuses, et queer-teooria puudutab meie kaasajal mitte enam ainult seksuaalsust, vaid ka teisi marginaalseid gruppe ühiskonnas: klassi-, rassi-, soo- jt vähemusi.

"Kõhe tunne?!" tegeleb ideega kväärlusest üsna ekstreemsel viisil. Näitusesaalis on teiste hulgas video pimeduses lõputult põgenevast agoonias naisest (Jannicke Låker, "Running Woman" (Jooksev naine, 2006), tekstikatkendid ebaisiklikest, dekadentlikest ja täiesti juhuslikest seksuaalkogemustest (Adam Christensen "Sexclub. Hotwired" (Seksiklubi. Pinge all, 2014) ning kõrgepinge all olev konstruktsioon, mis mängib tulega (Ariel Schlesinger "Bubble Machine" (Mullitaja, 2006). Kõigele lisaks tekibki EKKM-is jalutades füüsiline pööritustunne, pea läheb hõredaks. Ei tea, kas muuseumiõhust, elusündmustest või tõepoolest kunstist. Konnotatiivne sfäär, kuhu näitusekataloog kväärluse asetab, sisaldab peale väljaarvatu ja veidra mõistete veel pööritustunnet (sissejuhatuses), ebamugavust, iiveldusttekitavat, õudu, vastikust, ebaõdusust, jubedust, võõrust ja camp'i (Jennifer Boyd).

Siit tekib küsimus – kas kväärlus on tõesti midagi iiveldamaajavalt vastikut? Ei ole, kväärlus on igapäevasem kui võib-olla arvame, eriti mõiste laiendatud tähenduses. Igaüks võib olla kväär, kui ta vaid avastab endas mingi ühiskondliku survestatuse, subtiilse või radikaalse irdumise "normaalsusest". Keda "Kõhe tunne?!" representeerib?

Näituse "esmane eesmärk on kunsti abil püüda igas vaatajas esile kutsuda teiseks olemise kehalist kogemust" (pressiteade), tundub, et abiks neile, kes tavaliselt tunnevad end priviligeeritud subjekti, mitte teisena. Ent kui vaataja jaoks pole enda Teisena tundmine meelelahutuslik ajaviide, mida huvi pärast kunstimuuseumis teha, vaid igapäevareaalsus, siis millisesse positsiooni näitus ta sel juhul asetab? Kas ta peab tundma äratundmisrõõmu ebamugavust, eemaletõukavust, hirmu vastikust tekitavatest teostest või nägema ennast kõrvalt (kõheda, vastiku, võõrana)?

Näitus sõidab julgelt queer-teoorial, kasutades hea meelega võõristust ja õõva tekitavaid mõisteid ja võtteid nagu tasakaalukaotus, võõristust tekitav kordus, afektiivne dissonants jne, mille teiseksolemise uurimine kultuuriloo teooriaplokki toonud on. Ent näitus ei representeeri kvääre kui inimesi – igapäevaseid olmelisi oma elu elavaid inimesi, kes on osa meie ühiskonnast.

Kväärluse juures on oluline mõista, et see pole isegi Eesti ühiskonnas mingi marginaalne, enamikku mittepuudutav nähtus, vaid kogu aeg ja igal pool kohal. Kväär võib olla noor, kes ei tunne ennast kaubamajaplakatil vastu vaatavas naises ära, sest tema jaoks ei esinda brändikingade kandmine naiseksolemist, ning tal tekib küsimus, kuidas tema oma soolisust siis väljendama peaks; või tumedama nahaga kodanik linnas, kus teda ümbritsevad heledanahalised; või inimene, kes ei vaevu oma seksuaalset orientatsiooni fikseerima üht tüüpi soolisuse külge, vaid laseb sel sõltuda olukorrast.

Põhjus, tänu millele queer-teooriat luuakse, on need inimesed, kes tahavad staatilisi normatiive lõhkuda ja mitte alluda, kehtestades omaenda dünaamilist individuaalsust. Maailmas pole ainult tasapaks universaalseks peetavatele reeglitele alluv kogukond, vaid on ka normist erinejaid, kes ei lase endale heteronormatiivsust või ekslikku arusaama soolisuse binaarsusest pähe määrida. Queer-teooria taga on queer-inimesed, teksti taga on isiksus. Võtted kunstis, millega valitseva kultuurihegemoonia rõhumist õõnestada, näiteks tasakaalukaotus või õõvastav vaatepilt, ei tulene otseselt kvääridest kui indiviididest, vaid nende mõnikord ekstreemsuseni viidud suhtest rõhuvasse ühiskonda. Seetõttu tuleb vahet teha, kus on tegu kunstilise liialduse või teoreetilise mõttemänguga ning kus on tegu päriselt olemasolevate inimeste representatsiooniga. "Feeling Queezy?!" puhul on tegu esimese ja teise, ent kindlasti mitte viimasega. Kogenematu vaataja võib tugeva teoreetiku mängudega kaasa minnes esmakordselt mõistet queer kohates ära ehmatada, et kvääri puhul on tegu painajaliku hirmu ja õõva kehastusega, kellega ta kunagi mingit kokkupuudet ei soovi.

 

 

Zierle ja Carter

Alexandra Zierle & Paul Carter
Elatise pärlid
performance
2010/2014
Kõik õigused kunstnikel, foto autor Mari-Leen Kiipli

 

 

Näituse kataloog sisendab jõuliselt õõva ja paranoiat, mille tõttu on oluline külastajana meeles pidada, et see on kunst, kus liialdus võttena on lubatud. Inimesed, kväärid, ei ole nii ekstreemse kõhedusega tingimata seotud.

Seega tasub näitust vaadata kui kunstilist hüperbooli või mängu teemaga, mitte juhendit, kuidas mõista oma 13-aastast väikevenda, kelle arvutist kogemata geipornot leidsid, või üle tee elavat hindupere. Näitus nõuab teatavat eelnevat ettevalmistust queer-teemale, et mitte valet muljet jätta. See kõik pole nii õudne.

 

Piret Karro on semiootik, kunstnik ja kunstikriitik, kelle akadeemiline fookus semiootikas ja antropoloogias on mittenormatiivsed peremudelid, soolisus ja seksuaalsus.

< tagasi

Serverit teenindab EENet