est eng

 

Köler Prize, igakevadine hobukaarikute võiduajamine

Liisa Kaljula (2/2014)

Liisa Kaljula kirjutab tänavusest Köler Prize'i nominentide näitusest.


26. IV–15. VI 2014
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM)
Nominendid: Jass Kaselaan, Kiwa, Kärt Ojavee, Visible Solutions OÜ, Johannes Säre

 

"Kunstmalid silmade läbbi sedasamma rõmo tevad, mis illus musika kõrvade läbbi, kes säherdust penemat maitsmist mõistavad," kirjutas Johann Voldemar Jannsen 1871. aasta Postimehes Johann Köleri maalidest. Maalikunst oli eestlastele veel võõras ja Johann Kölerit tunti kodumaal rohkem kui rahvuslikku aktivisti ja talurahva õiguste eest seisjat kui tsaaririigi pealinnas elavat kuulsat ja edukat eesti kunstnikku. Vähe sellest, veel ei olnud isegi kindel, mismoodi hakatakse eesti keeles nimetama seda miskit, mis oli elust enesest kontsentreeritum, ilusam või veidram ja suutis panna vaatajat üllatuma, hämmastuma, imestusest või pahameelest ahhetama. Saksapärasel "kunstil" seisis alles ees rebimine soome "taide" ja eesti "võidega". Kõik-kõik oli veel lahtine. Kõik-kõik oleks võinud minna teisiti. Kohaliku kultuuriloo jaoks polnud veel sugugi otsustatud, et tähistamaks toda kummalist, võõrast – ning ennekõike pillavalt ebapraktilist – nähtust jääb peale too kummaline, võõras sõna. Kunst. Weil ich das kann. Võide. Sest ma võin. Ent eesti keeles ka, sest mul on see võim või see vägi. Võidenäitus. Võidekriitika. Eesti Kaasaegse Võide Muuseum. VÕIDE.EE.

Olen üldiselt päri Postimehes kirjutava Janar Alaga, et sel aastal neljandat korda toimuv Köler Prize on üks viis populariseerida nüüdisaegset kunsti. Võistlus kui miski, millega suhestub ka laiem publik ning igakevadine Köler Prize kui mitte vähem vaatemängulisena kui, ütleme, antiikaegne hobukaarikute võiduajamine, kus korraga on rajal viis mehitatud hobukaarikut ja võistlejatel tuleb üheaegselt olla kiire, osav, julge, vahva. Ent on veel üks asi – ja võib-olla teeb just see selle võiduajamise raskeks – punkte võib siin saada ka oskuse eest väärikalt võistelda. Nimelt, Köler Prize'i näitust saatvas dokumentaalis "Ekraaniproovid" on võistlejad asetatud situatsiooni, kus neil tuleb suhestuda teiste võistlejatega, olla empaatiline oma konkurentide suhtes. Näha siinset kunstirahvast tunnustavalt teineteise tööst rääkimas tekitab "ülbete" üheksakümnendate järgselt omajagu heldimust ning raputab ühtlasi levinud ettekujutust kaasaja kunstist kui empaatiavõimetust, enesekesksest, võib-olla isegi egomaniakaalsest. Kõik see on nüüdiskunsti mainele kahtlemata hea. Ent Köler Prize kui mainekujundaja peidab endas ka teatavaid ohtusid. Näiteks võib Köler Prize muutuda seltskondlikuks ringmänguks, milles lükatakse kordamööda keskele kunstnikke, kes on pärit ühest ja samast kunstikoolist, seotud ühe ja sama kunstikeskusega ning mõtlevad kunstist enam-vähem samamoodi. Rangelt võttes on Köler Prize muidugi erakapitalil põhinev auhind ja võib sellisena vabalt olla ka seltskondlik üritus. Ent kui ambitsioon on olla kohaliku nüüdiskunsti hetkeseisu kaardistav ja representatiivne, siis tuleks küllaltki hoolikalt silmas pidada avatuse aspekti. Käesoleval aastal näiteks tagab avatuse Jass Kaselaane ja Kärt Ojavee osalemine. Samas kui Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi varasemate näituseprogrammidega tihedamalt seotud Johannes Säre ja Kiwa ning OÜ Visible Solutions liikmed tõmbavad seda Köler Prize'i tinglikku avatusenäitajat jällegi alla.

Ehkki erineva tsükliga, toimuvad sel aastal neljandat korda nii Köler Prize kui Artishoki Biennaal, kaks alternatiivset kunstisündmust, mis on hakanud Eesti Kultuurkapitali jooksval toetusel täitma ka n-ö kohalike noortenäituste rolli. Kui vaadata nendel kahel näitusel seni osalenute nimekirja, siis Köler Prize näib tegelevat kraadi võrra enam end kehtestanud kunstnikega, sest näiteks mullune võitja Jaanus Samma lennutati tänavu otse Veneetsia biennaalile Eestit esindama. Kui võtta lühidalt ja meelevaldselt laia üldistusekaarega kokku, eelistab Köler Prize dominantse geeniga kunstnikupositsioone, Artishoki Biennaali jaoks on põnevad ka mittedominantset geeni kandvad kunstnikupositsioonid. Et seni pole Köler Prize'i nominentidest rahvusvaheliselt nimekamad nagu Marko Mäetamm või Marge Monko võitjaks osutunud, on siiski märk sellest, et hoogu tahetakse anda pigem sellistele kunstnikele, kelle elu see võiks reaalselt muuta.

Aga seekord siis Jass Kaselaan, Kiwa, Kärt Ojavee, Johannes Säre, OÜ Visible Solutions. Ning ikkagi jääb kogu komplekti vaadates mulje, et võistluse formaadis on ekstravertsematel kunstnikupositsioonidel introvertsemate ees eelis. Ei ole midagi teha, kui Jass Kaselaan prantsatab oma mõjuvate monumentaalsete teostega keset Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, nii et ümberringi väriseb ja langeb krohvi. Peale sellist prantsatust on praktiliselt võimatu olla tundlik sealsamas kõrval asuva Kärt Ojavee minimalistliku ekspositsiooni suhtes, kus vaataja saab pooltaktiilselt, poolvirtuaalselt hoolitseda loodusesse viidud tehiskivi või muuseumisse toodud sammaldunud kivi eest. Johannes Säre on seltskonnast kõige selgemini seotud moodsate metamodernistlike võtetega, milles modernistlikult puhas esteetika on segatud üllatusliku, humoorika, sageli tehnoloogia poolt sisse toodud momendiga. Kiwa on oma "nothingoloogilisest" kollektsioonist seekord toonud välja videopopurrii, mille kummitama jäävaks räpirefrääniks on liba-Žižeki "sometimes-doing-nothing-is-the-most-violent-thing-to-do", ent ka vanemad teosed, milles kunstnik on tõlkinud loodusvaateid n-ö error'i keelde, mõjuvad õrritavalt tasapinnalisena. OÜ Visible Solutions'i paviljonid mõjuvad ruumilises mõttes maru hästi, ehkki sarkastilis-intellektuaalne autoripositsioon võib tekitada auhinnasituatsioonis tõrke, sest auhind on ikkagi n-ö suur narratiiv.

 

Jass Kaselaan Nukkude väljak

Jass Kaselaan
Nukkude väljak
installatsioon
2014
EKKM-i näitusevaade
Kõik õigused kunstnikul

 

Ma tegelikult arvan, et preemiad sobivad nüüdiskunstiga ja juba ammu on veider kohata avalikus ruumis modernistlikku müüti kannatavast geeniusest, kes suutvat midagi suurt ja tähenduslikku luua vaid piirsituatsioonis. Väline tunnustus, kui ta tuleb õigel ajal – mitte teenimatult vara ja mitte ka tänamatult hilja –, on kunstnikule vajalik, sest üldjuhul ei tööta kunstnik siiski iseendale. Ning kui keegi väidab, et eestlased pole oma loomult auahned, siis oli see vist Rudolf Paris, kelle sõnul igaüks Noor-Eesti põlvkonnas tahtiski saada kas maadlejaks, raskesportlaseks, kuulsuseks kunstis või teatrilaval – see oli toonastele linnanoortele ükskõik –, sest põhiline oli maailmakuulsus!

 

Liisa Kaljula on kunstiteadlane, kuraator ja kriitik, töötab Eesti Kunstimuuseumi maalikogus.

< tagasi

Serverit teenindab EENet