est eng

 

Köler Prize on igav?

Indrek Grigor (2/2015)

Kunstikriitik Indrek Grigor kohtus kõigist Köler Prize’i näitustest kirjutanud ning 2013. aastal ka Köler Prize’i kataloogi koostaja rollis olnud kunstiteadlase Hanno Soansiga, et preemiaga seonduva hea ja vea üle natuke pikemalt arutleda.

 

25. IV–14. VI 2015
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM)
Köler Prize 2015. Nominentide näitus
Kunstnikud: Kristiina Hansen, Edith Karlson, Tanel Rander, Anu Vahtra, Ivar Veermäe.
Peapreemia: Anu Vahtra.
Publikupreemia: Edith Karlson.

 

Indrek Grigor (I. G.): 25. aprillist 14. juunini oli Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) avatud üks enim meediatähelepanu saavaid Eesti kunsti sündmuseid, Köler Prize'i nominentide näitus. Köler Prize'i silmatorkavaim iseärasus on läbi viie aasta võrdlemisi muutumatuna püsinud formaat, mis – võib kerge liialdusega väita – on näituselt röövinud sisu, jättes alles vaid võistlusmomendi. Kunstikriitik Liisa Kaljula kirjutas juba eelmisel aastal siinsamas KUNST.EE veergudel hobukaarikute võiduajamisest1 ja ka sina, Hanno Soans, oled viidanud Köler Prize'ile kui võistlusspordi sündmusele2. Osaliselt ka preemia nominentide loomingut tutvustava mahuka kataloogi poolt – mida on keeruline üle pakkuda – kunstikriitilisest seisukohast igavaks taandatud sündmusel on aga kunstivälja seisukohalt laiemalt vaadates oluline erguti roll. Nominentideks on ennekõike noored kunstnikud, kellele pakutakse nende senise loomingu võrdlemisi professionaalset kirjeldust, seades nad samas näituse külge aheldatud võistlusmomendiga olukorda, kus näitusest otseselt midagi ka sõltub. Isegi kui selleks millekski ei ole kokkuvõttes muu kui kõrgendatud tähelepanu.

Hanno, sa oled aastate lõikes korduvalt Köler Prize'ist kirjutanud ning ausalt öeldes oled selle käigus ka pea kõigile mind Köler Prize'i näituste juures huvitavatele küsimustele tähelepanu pööranud, kuid eks näis, kas mul õnnestub sind ühes või teises punktis uude vaatenurka suunata. Kusjuures, ka see, et Köler Prize'i näitusest rääkides pädevana tunduvad küsimused korduvad aastast aastasse ja vastused ei pruugi olla muutunud, on üks neid asju, millest peaks rääkima. Köler Prize vähemalt tundub olevat EKKM-i kõige populaarsem näitus. Mis sa arvad olevat selle põhjuseks? Kas asi ongi nii lihtne, et meediale meeldib raha?

Hanno Soans (H. S.): Mul puuduvad arvud, kas Köler Prize on kõige populaarsem EKKM-i näitus, samas on tõsi, et statistiliselt jääb ta meediapildis kõige rohkem silma. Kuid ma ütleksin, et Köler Prize'i juures ei ole tegelikult oluline, kes võidab ja kes saab raha. Tegemist on ennekõike EKKM-i kui institutsiooni emantsipeerumise projektiga. Köler Prize'i toel üritatakse saavutada seda, et siin ei oleks igavesti see intrigeerivalt ümbermängitud ruumidega maja, vaid et siia tuleks veel lisasaal ja institutsioon jääks püsima. Köler Prize on selle protsessi kõige olulisem hoob.

Ja ma ei ütleks, et raha teeb asja labaseks. Raha on kui mõõdupuu – kuidas ja millises mahus on kaasaegne kunst siin parasjagu aktsepteeritud. Kasvanud preemiasummad ei räägi mitte inflatsioonist, vaid sellest, et usaldus sponsorite ja institutsiooni vahel on kasvanud.

Minu jaoks on Köler Prize ennekõike emantsipatsiooniprojekt, mille abil EKKM üha enam peavoolu suunas liigub. Ja ma ei halvustaks siinkohal peavoolu. Ma usun, et me kõik tahaksime, et see huvitav Eesti noor kunst, mida siin eksponeeritakse, oleks kuskil seal kaalukausi keskel, kust siis mõõta, mis jääb klassika ja mis eksperimentalistika poole.

EKKM on mind kogu aeg intrigeerinud sellega, et ta ühelt poolt vastandub institutsionaalsel tasandil tehtavale – EKKM sisuliselt sündis vastureaktsioonina Kumu kaasaegse kunsti näitusepoliitikale –, kuid teisalt on see reaktsioonilisus... ei saa öelda, et kadunud, kuid kindlasti transformeerunud. Probleemid on muutunud, (EKKM-i juhatuse liige – Toim.) Anders Härm üritab renoveerimata tööstushoones Kunsthalle't teha.

Jah, kuid ta ei liigu ju Kumu suunas. Üks asi, mis muudab Kumu spetsiifiliseks, on suurele muuseumile omased pikad produktsioonitsüklid. EKKM saab mängida märksa dünaamilisemat mängu ning teeb seda panuste suurendamise nimel.

Kui Köler Prize'i kui sündmust sellelt positsioonilt vaadata, siis üks asi, mis silma hakkab, on see, et sündmus püsib muutumatuna ja on suisa äärmuslikult iseennast kordav. Köler Prize'i kataloogid, mis, kui need ühes jutis läbi lugeda, on pea eristamatud, sisaldavad kõik preemia statuuti ja näituse formaati tutvustavat sissejuhatust, mis on aastate jooksul minimaalselt muutunud. Ühelt poolt ma saan aru, et see ei saagi muutuda, kuid samas tahaksin ikkagi küsida, kuidas sellisesse enesekordamisse suhtuda?

Ma arvan, et peab varuma kannatust ja vähemalt järgmise viie aasta jooksul Köler Prize'i mitte muutma. Muutuda võiks see näiteks siis, kui maja saab juurdeehituse või kui Anders Härm lõplikult tüdineb sellest iga-aastasest ühes ja samas formaadis näituse tegemisest.

Asi on ka selles, et muutumine on võimatu, kõik mängureeglid on paigas. See on saanud nagu mingiks võistlusspordialaks, kus parameetrid peavad jääma samasugusteks nagu siis, kui eelmised võistlejad neid läbisid.

Vaadates Köler Prize'i kui näituseformaati, tabasin end tõdemuselt, et meil ei ole iseenesest väga palju taolisi Eesti kunstnikele keskenduvaid grupinäituseid.

Ja mis samas pühenduks sellele, et osalevate autorite kunstnikupositsioonid oleks võimalikult selgelt välja toodud. Näituse kataloog viib meid tagasi õpiaegade töödesse ja veab sealt joone kuni siinsamas Köler Prize'i näitusel eksponeeritud uue tööni. Lisaks saadab seda mäng ekraaniprooviga, kus kunstnik asetatakse oma konkurentide suhtes kriitiku või kõrvaltvaataja positsioonile, pannes proovile kunstniku võime ennast suuliselt väljendada ja teiste loomingus midagi näha. See pakett on väga terviklik ja minagi võib-olla tahaksin, et näiteks kümnenda aasta juubeliks tehtaks täiesti teistsuguse agendaga kataloog, mis annaks tõuke, et siit edasi teeme nüüd teistmoodi. Kuid mingisuguse aja, ma usun, on vajalik, et preemia püsiks muutumatuna.

Aga mida sa pead silmas sellega, et samasuguse formaadiga näituseid meil ei ole?

Ühelt poolt on see grupinäitus, teisalt on see tugevalt kureeritud näitus. Meil ei ole naljalt Eesti autoritele keskenduvaid kureeritud grupinäituseid. Ainus paralleel, mis pähe tuleb, on kevadnäitus (Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus – Toim.).

Minu arvates oleks tore kui Köler Prize'i näituseformaat asendaks kevadnäituse.

Kevadnäituse formaat, milles on tegelikult potentsiaali, on omaette probleem, kuid rõhutasin Köleri Prize'i näituse unikaalsust seetõttu, et kui ma küsin vajaduse järele formaati muuta, siis ma ei ole tegelikult üldse kindel, kas seda peaks tegema, sest näitusena täidab ta võrdlemisi unikaalselt nišši.

Kui rääkida autorite valikust, siis tänavune on viies Köler Prize'i näitus ja seni ei ole ühtegi kunstnikku kaks korda nomineeritud. Nominendid valib EKKM-i juhatus, mis ühelt poolt tagab preemiale tinglikult stabiilse näo. Sa viitasid ka ise eelmisel aastal väljaandes Estonian Art ilmunud artiklis3, et lisaks järjepidevale loomingulisele agendale peab kunstnik nomineeritud saamiseks EKKM-i juhatusele meeldima. Vaadates Eesti kunstimaastikul selle pilguga ringi, tekib mul küsimus, millal me oma varud ammendame. Me ei suuda igal aastal viit kunstnikku toota. Või kas selle pärast peab üldse muretsema?

Ma arvan, et natuke siiski vist peab.

Köler Prize, eriti veel käesoleval aastal, on jätnud endast mulje kui ennekõike noorte kunstnike näitusest. Siiani on olnud tegelikult vaid kaks erandit – Kiwa ja Marko Mäetamm –, kes olid Köler Prize'ile tulles juba oma mitmendas loomingutsüklis. Ealise haarde suurendamine võib olla üks suund, läbi mille valikut avardada. Samas on EKKM siiamaani suutnud mind oma valikutega üllatada ja veenda, ju siis siiani ei ole defitsiit veel toimima hakanud. Kuid samas ma tean, et see mõte on kuraator Anders Härmi jutust läbi käinud ja ta pelgab olukorda, kus tal ei olegi ühel hetkel mitte kedagi valida. Mis siis teha, on lahtine küsimus.

Nagu sa mainisid, on Köler Prize'il osalenud vaid kaks kunstniku, kes on oma mitmendas loomingulises etapis. See hakkab paratamatult silma ja on minu arvates üks meie kunstivälja patoloogilisi iseärasusi. Teine asi, mis silma hakkab, on, et selle viie aasta jooksul on nominentide hulgas olnud vaid üks maalikunstnik. Kuidas peaks, sinu hinnangul, selles kontekstis nomineerimisprotsessi suhtuma? Ühelt poolt on Köler Prize EKKM-i projekt ja ma täiesti aktsepteerin, et autorite valik peab esindama institutsiooni agendat. Teisalt, me oleme Läti kolleegidega isekeskis, ennekõike heanaaberlike suhete huvides, Köler Prize'i võrrelnud lätlaste Purvītis Prize'iga, millele spetsiaalselt kokku kutsutud komisjon nomineerib kunstnikke kahe aasta vältel toimuvatelt näitustelt. Mulle meeldib sealjuures, et ma näen selget alust, millelt kunstnik preemiale nomineeriti, olen ma siis žürii otsusega nõus või ei.

Teisalt, Köler Prize'i kuraator Anders Härm on korduvalt rõhutanud näitusele tellitud uue teose olulisust. Ning tuleb möönda, et need uued tööd on tõesti olulised. Vähemalt üks neist – Jevgeni Zolotko võidutöö 2011. aastast – kuulub Eesti Kunstimuuseumile, võib-olla jõuab sinna varsti ka teine võidutöö – Jaanus Samma Köler Prize'i projekti edasiarendus esindab meid hetkel rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil.

Ning minu arvates võib mitmel juhul – näiteks Jevgeni Zolotko, Jass Kaselaane ja nüüd Edith Karlsoni puhul – näha, et uus töö on olnud ettekääne millegi uue alustamiseks. Köler Prize'i formaat justkui tingib selle, et kunstnik tahab näidata, kui palju ta oma senisest kesksest tööst kaugemale on jõudnud.

 

Edith Karlson

Edith Karlson
Vaheruum
2015, installatsioon
EKKM-i näitusevaade,
foto autor Johannes Säre
Kõik õigused kunstnikul

 

Siinkohal ma tahaksin natuke provotseerida. Kuivõrd Köler Prize'i võitja ei ole meie intervjuu toimumise hetkel (13. V 2015 – Toim.) veel välja kuulutatud, siis me võiksime ju spekuleerida, kes võidab. Kodus, enne näitusekülastust nominentidele otsa vaadates, olin ma suhteliselt kõhkleval positsioonil, aga pärast seda, kui lugesin sinu nominentide teoseid tutvustavat artiklit Eesti Ekspressis4 ning nüüd lõpuks ka ise näitusele jõudsin, julgeksin ennustada, et võidab Anu Vahtra. Kuid see saab selles mõttes olema mõnevõrra üllatav võit, sest esmakordselt tuleb see vana töö eest.

Jah, ka mina arvan, et võidab Anu Vahtra ja publikupreemia saab Edith Karlson.

Täiesti nõus (29. V 2015 selgus, et ennustus läks täppi – Toim.).

Kuid eks näis, kuidas see paistab žüriile, kes ei ole Anu Vahtra tööd näinud n-ö originaalis – mis ilmselgelt hetkel meie hinnangut mõjutab.

Rahvusvaheline žürii on olnud see teine asi, mis mulle Köler Prize'i juures alati meeldinud on. Kui ma ennist kiitsin Purvītis Prize'i selle eest, et nomineeritakse konkreetse näituse alusel, et ma saan aru, mille eest, siis teistpidi tundub mulle see, et Köler Prize'i puhul žürii hindab ikkagi ennekõike näitust, mitte varasema näituse taasesitlust, mis võib uues ruumis paremini või kehvemini välja kukkuda, on näituse kui sündmuse jätkusuutlikkuse seisukohalt märksa parem lahendus.

Paradoks, millele ma siis ennist üritasin osutada, on, et Anu Vahtra taasesitus on parem kui tema uus töö. See võistluskontekst, milles Köler Prize annab põhjuse ekspositsiooni õnnestumise nimel pingutada, on kokkuvõttes väga viljakas. Purvītis Prize'il sõltub märksa rohkem näituse kujundajast ja kuraatorist, kuidas neil näitus välja kukub.

Juba see, et kataloogis kõik kokku võetakse, paneb kunstniku sellesse positsiooni, et, oot, mis ma siis nüüd järgmisena teen? Meil ei juhtu seda just väga tihti, et valdavalt noorte kunstnike kogu looming võetakse kokku ja ta saab selle etapi seljataha jätta.

 

Anu Vahtra

Anu Vahtra
Seisavad müürid, külmalt
ja sõnatult
2015, installatsioon
EKKM-i näitusevaade,
foto autor Johannes Säre
Kõik õigused kunstnikul

 

Mul oleks üks küsimus veel. Me oleme nii kunstnike kui ka preemianäituse formaadi kallal nokkinud, nüüd on aeg natuke tuhka pähe raputada.

Ma saan Köler Prize'i kataloogi formaadist ja funktsioonist aru: sisuliselt on tegemist vahendiga, mille kaudu väliskülalistest žüriile tutvustatakse nomineeritud autoreid. Kataloogi tekstide autorid on aastast aastasse muutunud, kuid sisulised muutused kataloogides aastate lõikes on vaid kosmeetilised, ning tekstid ise, olgem ausad, lihtsalt igavad. Mul tekkis neid lugedes enesekriitiline depressioon. Hanno, sina kui 2013. aasta kataloogi autor... ütle, kas me olemegi nii igavad? Ma olen veendunud, et kirjutaksin samas olukorras ka ise täpselt sama igavalt.

Aga olgem nii igavad. Formaadil on kindel funktsioon, sa sõnastasid selle võib-olla konkreetsemaltki, kui see üldiselt mõeldud on, aga see ta funktsioon on. Kui siin natuke taga rääkida, siis eelmisel aastal, kui Andreas Trossek kataloogi kirjutas, väljendas OÜ Visible Solutions nördimust, et Trosseki seisukohti võis lugeda kui kriitilist positsiooni, mis Köler Prize'i kataloogi formaadi juures ei ole kohane. Võib oletada, et Trosseki motiiviks oligi just püüe formaati elavdada. Kuid ka mulle tundub, et kriitika ei ole Köleri kataloogis kohane positsioon, sest see mängib kunstnikke žüriile erinevalt välja ning seeläbi läheb kaotsi neutraalsus, millega paratamatult kaasneb teatav koolipoisilikkus: asi on hea hinde peale ära tehtud, aga intriigi ei ole…

 

Indrek Grigor ja Hanno Soans on kunstiteadlased, kuraatorid ja kriitikud.

 

1 Liisa Kaljula, Köler Prize, igakevadine hobukaarikute võiduajamine. – KUNST.EE 2014, nr 2, lk 67–69.

2 Vt nt: Hanno Soans, Köler Prize'i neljas raund – nominentidest. – Eesti Ekspress 14. V 2014.

3 Hanno Soans, About the Köler Prize, generally. – Estonian Art 2014, nr 1, lk 15–17.

4 Hanno Soans, Koos Köleriga nüüdisaega. – Eesti Ekspress 7. V 2015.

< tagasi

Serverit teenindab EENet