Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?

Nils Ohlsen (1/2024)

Konrad Mägi (1878–1925) loomingust on praeguseks teada ligikaudu 50 Läänemere motiividega maali. Saaremaale reisis ta esimest korda 1913. aasta suvel meditsiinilistel põhjustel, lõppkokkuvõttes aga avaldas seal viibimine olulist mõju tema kunstile. Juba järgmisel suvel oli ta Saaremaal tagasi.

Need kaks mere ääres veedetud suve, 1913 ja 1914, olid tema loomingus ühed tähtsamad ja intensiivsemad perioodid. Mitmed Saaremaal ja selle väikesel, silmatorkava majakaga naabersaarel Vilsandil maalitud teosed kuuluvad praeguseks Mägi meistriteoste hulka. Läänemere teema Mägi loomingus võtavad kokku mõned hilisemad Kloogal valminud tööd.

Oma kontrastsete pintslitõmmetega on Mägi Läänemere pildid stiili poolest kõige lähemal ilmselt Piet Mondriani (1872–1944) varajastele rannamaastikele. Siinkohal üritan ma aga seostada Mägi Läänemere temaatikat hoopis Saksa kunstnikerühmitusega Die Brücke (e. k sild). Noored kunstnikud lahkusid suurlinnadest Dresdenist ja Berliinist vahetult enne Esimest maailmasõda ning leidsid täiesti uusi motiive Läänemere-äärsetelt rikkumata randadelt. Tänapäeval kuuluvad need teosed Saksa ekspressionismi kaanonisse.

Die Brücke

Die Brücke koosnes kunstnikest, keda peetakse olulisteks ekspressionismi esindajateks ja klassikalise modernismi teerajajateks. Rühmituse asutajateks 1905. aastal olid neli Dresdeni arhitektuuritudengit: Ernst Ludwig Kirchner (1880–1938), Fritz Bleyl (1880–1966), Erich Heckel (1883–1970) ja Karl Schmidt-Rottluff (1884–1976). Die Brücke lõpetas tegevuse 1913. aasta mais Berliinis, ent selle mõju Saksa ekspressionismi arengule kestis kauemgi.

Rühmitusse kuulusid veel Max Pechstein (1881–1955), Otto Müller (1874–1930) ja Cuno Amiet (1868–1961) ning lühikest aega ka Emil Nolde (1867–1956) ja Kees van Dongen (1877–1968).

Rannad

Oma 1906. aasta manifestis kirjutasid Die Brücke kunstnikud: "Usuga nii uue põlvkonna loojatesse kui (loomingu) nautijatesse kutsume üles kogu noorsugu. Noortena, kelle kanda on tulevik, tahame me vabalt tegutseda ja vabaduses elada vastandina vanematele, etableerunud jõududele. Igaüks, kes vahetult ja tõetruult väljendab seda, mida tal on tung luua, kuulub meiega kokku."

See "vahetu ja tõetruu looming" ilmneb muuhulgas nende Läänemerd kujutavates piltides. Die Brücke kunstnike pöördumine suurlinnadest Läänemere randadele on oluline nähtus Saksa ekspressionismis. Minu eesmärgiks on uurida, kas ka Mägiga seoses saab rääkida samast fenomenist.

Me teame, et Pariisi või Itaaliasse saamiseks pidi ta mitu päeva läbi Saksamaa reisima. On võimalik, et Berliinis, Hamburgis, Dresdenis või Münchenis viibides külastas ta näitusi ja võis sattuda nägema ka mõnd Die Brücke näitust.

Turism

Juba 20. sajandi algusaastateks oli turism Saksamaa Läänemere rannikul hästi arenenud. Raudteed, hotellid, suplusasutused meelitasid järjest laiemaid ühiskonnagruppe reisima "suvisesse värskusesse" (sks k Sommerfrische). Tänu paremale elujärjele, töölisklassile antud suurematele õigustele ja teadlikkusele meres ujumise kasulikkusest tervisele muutusid Läänemere kuurordid järjest populaarsemaks. Sinna juurde kuulus ka säärane ravi, nagu oli määratud Mägile Saaremaal.

Suplusnaudingud keiserlikul Saksamaal erinesid aga oluliselt sellest, mida me tänapäeval mõistame mereäärse puhkusena. Nii näiteks kirjutas 1914. aastal Travemünde linnas oma päevikusse kirjanik Franz Kafka (1883–1924): "Pärastlõuna rannal. Paljaste jalgade tõttu nimetati mind ebasündsaks."

Kehalise vabaduse suhtes kehtisid väga ranged reeglid, mis puudutasid palja ihu või isegi jalgade näitamist, nagu eespool juttu oli, riiete vahetamist, vees ja rannas käitumist. Die Brücke liikmed aga otsisid midagi hoopis muud kui nendel fotodel nähtu. Kaugel eemal akadeemiatest ja suurlinnadest otsisid nad puutumata paiku, kus nad saaksid kujutada paljaid kehi kooskõlas loodusega. Nende nägemuses eksisteeris täiuslik harmoonia suplemise, nudismi ja kunstiloomingu vahel, inimese ja looduse vahel, mis oli aga ametlikes ujumiskohtades rangelt keelatud.

Mainiksin siinkohal inspiratsiooni, mida saadi Paul Gauguinilt (1848–1903), kes reisis Tahitile 1893–1894 ja avastas seal oma loomeparadiisi. 1908. aastal eksponeeriti Gauguini kunsti esmakordselt Saksamaal. Max Pechstein ja Emil Nolde järgisid tema eeskuju 1913. ja 1914. aastal, kui läksid otsima seda Lõunamere paradiisi, mille Gauguin oli toonud moodsasse kunsti.

Erinevused ja sarnasused

Veelgi enam, see ideaal oli vastuolus Esimese maailmasõja eelse tegelikkusega Saksamaal, mida iseloomustas tehnilis-industriaalne murrang igapäevaelus, kiirus, uued kommunikatsiooni- ja transpordivahendid, ning ennekõike relvastumine. Saanud inspiratsiooni Euroopa kunstnike kolooniatest, mis eksisteerisid juba 1880. aastatel, kujutasid Brücke kunstnike viibimised Läänemere ääres endast vastureaktsiooni toonasele massikultuurile.

Ent asugem asja juurde: Mägi Läänemere maalide ja Die Brücke kunstnike samateemaliste teoste vahel on olulisi erinevusi. Ernst Ludwig Kirchneri, Karl Schmidt-Rottlufi, Max Pechsteini ja Erich Heckeli jaoks oli "alasti inimese kujutamine looduses" nende kunsti keskne teema. Nad tahtsid liita inimese ja looduse üheks harmooniliseks tervikuks. Mägi Läänemere maalidelt me säärast inimesele suunatud tähelepanu ei leia, kuid seal kujutatud üksildaste majakate, hüttide ja kalapaatide põhjal võime arvata, et ka tema viitab inimese suhtele mereäärse loodusega ajatus miljöös.

Just Die Brücke kunstnike Läänemere randu kujutavates maalides leidub mitmeid paralleele Mägi maalidega. Nagu selgub, leidsid nii Mägi kui Die Brücke kunstnikud tee Läänemere eraldatud randadele, kuna neil olid sarnased loomingulised vajadused ning ka sarnane sotsiaalne areng.

Emil Nolde

Nolde oli Die Brücke liige kuus kuud 1906. aastal. Ta oli rühmituse ülejäänud liikmetest ligikaudu 15 aastat vanem. Nolde oli esimene Saksa ekspressionist, kes leidis oma teoste jaoks motiive Läänemere äärest, täpsemalt Alsi saarelt, mis tol ajal kuulus Saksamaale (ja kandis nime Alsen), praegu aga Taanile. Tema maalilaadile on omased kontrastsed pintsliga tõmmatud värvilaigud.

Ka Mägile on omane maastiku lahustumine erksavärvilistes pintslitõmmetes. Taevas, silmapiir ja rannajoon on üksteisest vaevu eristatavad. Kõik tuksleb puhtas värvis. Pildistruktuur tundub Mägil siiski rohkem hillitsetud ja süsteemne, Nolde maalid on ekspressiivsemad ja impulsiivsemad. Olulised on ka pilved, mis nii Nolde kui Mägi maalides täidavad täiesti iseseisvat aktiivset rolli.

Ernst Ludwig Kirchner

Väikeses Staberhuki külas Fehmarni saare idatipus valmis ligi pool Kirchneri mahukast loomingust aastatel 1912–1913. Hoolimata ekspressiivsest maalilaadist on kujutatud paigad tänaseni hõlpsasti äratuntavad. Paljud Kirchneri Fehmarni maastikud on tuvastatavad tänu sealsetele randadele omastele rändrahnudele. Tema kesksete motiivide seas on saare idaosas asuv silmatorkav majakas ning sageli ka ookeani kaarduv silmapiir, mis viitab kunstniku soovile haarata terve maailm väikesesse ossa maastikust.

Mis puutub motiividesse nagu lahesopid ja paadid, siis on Kirchneri pildid võrreldavad Mägi maalidega. Päike ja dramaatiline punane taevas on samuti kaht kunstnikku ühendavad elemendid. Lisaks paeluvad mõlemaid kaljud eemal merel oleva paadiga, mõlemad armastavad kujutada taimestikku ja otse rannal olevaid rahne ning kumbki on kujutanud oma saarel olevaid maju ekspressiivselt hoogsas laadis.

Max Pechstein

Juba 1909. aastal avastas Max Pechstein väikese Niddeni (Nida) kaluriküla Kura säärel Ida-Preisimaal, praeguses Leedus. Ehkki Pechstein kasutas laiemaid pintslitõmbeid kui Mägi, on kahe kunstniku motiivides palju sarnast.

Taas on kõige lähedasemaks paralleeliks kahe kunstniku töödes väikesed kalapaadid rannal ja rannalähedases vees. Nagu Kirchneril, mängib ka Pechsteinil päike keskset, universaalset rolli, meenutades nõnda Vincent van Goghi (1853–1890) töid.

On võimalik, et Mägi kohtus Max Pechsteiniga Pariisis 1907. aastal, ent pole teada, kas nad ka hiljem omavahel suhtlesid.

Karl Schmidt-Rottluff

Pechsteini soovitusel tuli Niddenisse 1913. aastal veel üks rühmituse liige – Karl Schmidt-Rottluff. Tema esimesed meremaalid aastast 1906, mil ta külastas Emil Noldet Alsi saarel, on võrreldavad Mägi Vilsandi rannamaastikega ning ka varjulises lahesopis olevad kalapaadid köitsid teda motiivina.

Erich Heckel

Lõpuks jõuame Erich Heckelini, kes 1912. aastal valis oma Läänemere-äärseks suvituskohaks tillukese Osterholzi küla Flensburgi fjordi ääres. Sarnaselt Mägile maalis Heckel korduvalt erinevaid perspektiivvaateid kaljudest. Teatavaid sarnasusi leiab ka Mägi maalilaadi ja Heckeli kujutatud puuderühmade ning dramaatiliste pilvedega ilmestatud taeva vahel.

Kaht kunstnikku seob kõige enam just apokalüptilisena mõjuv taevas nende töödes. Mõlemad on andnud dramaatilistele pilverünkadele oma töödes peaaegu kristalliliselt prismaatilise välimuse.

Davos – Oberstdorf

Nende võrdlustega lõpetame oma rännaku mööda Läänemere rannikut. Enne kokkuvõtteni jõudmist tahaksin aga teha väikese ekskursiooni Alpidesse. Siin, väikeses alpikülas Davosi lähedal elas Ernst Ludwig Kirchner aastast 1917. Pärast vaimset ja füüsilist kokkuvarisemist sõdurina Esimeses maailmasõjas oli siinne eraldatud mägiküla tema pelgupaik, kus ta elas kuni enesetapuni 1933. aastal.

Oberstdorfis, vaid 160 km kaugusel Davosist, viibis Mägi 1922. aastal sanatooriumis. See andis talle ainest mõnedeks tema kõige põnevamateks maalideks.

Kirchneri ja Mägi panoraamsed mägesid ja metsi kujutavad maalid 1920. aastate algusest on mõneski mõttes hämmastavalt sarnased: mõlema kunstniku töid iseloomustavad ekspressiivne maalilaad, puhta värvi kasutamine ja äärmiselt vaba abstraheerimine. Mägi pintslitõmbed on nüüd ekspressiivsemad ning vorm seeläbi lahustunum, andes igale üksikule pintslitõmbele rohkem autonoomsust.

Kokkuvõtteks

Seda paralleeli meeles pidades läheme korraks veel tagasi Läänemere piltide juurde. Minu jaoks oli oluline leida motiive, meeleolusid ja perspektiive, mis annavad tunnistust Mägi loomingu lähedasest seotusest just Die Brücke kunstnikega. Me näeme, et Mägi Saaremaa, Vilsandi ning hiljem Kloogaranna maastikud sobituvad nähtusega, mis oli vägagi levinud Saksa ekspressionismis vahetult enne Esimest maailmasõda: idealiseeritud harmoonia kujutamine inimese ja maailma vahel. Ehkki Mägi Läänemere maastikes inimfiguure ei kohta, on tema üksildaste majakate ja rannale jäetud paatidega piltide sõnum üsna sarnane.

Mägi aastatel 1913–1914 loodud Läänemere maastikud on seega osa ekspressionismile omasest nähtusest, mis on seotud kunstniku põgenemisega kodanlike tavade ja linnaelu eest ning inimese ja looduse vahelise universaalse kooskõla otsingutega. See igatsus jõudis maalidesse, milles kunstnikku loodusega silmitsi seistes vallanud emotsioonid on leidnud vahetut väljendamist.

Esimese maailmasõja puhkemisega kadus kunstnikel ligipääs oma mereäärsetesse paradiisidesse. Saksamaa rannad – ning tõenäoliselt ka Eesti omad – kuulutati piiratud juurdepääsuga julgeolekualadeks ning kunstnikud olid sunnitud oma looduslähedastest oaasidest ummisjalu põgenema.

Oleks suurepärane, kui edasine teadustöö tooks päevavalgele veelgi tõendeid Mägi sidemete kohta Saksa ekspressionismiga. Läänemere motiivid loovad selleks hea lähtekoha.

Nils Ohlsen on kunstiajaloolane, kes on töötanud alates 2018. aastast Lillehammeri kunstimuuseumi direktorina.

Ettekanne valmis Konrad Mägi 145. sünniaastapäevale pühendatud rahvusvaheliseks konverentsiks 1. XI 2023 Heino Elleri Muusikakoolis Tartus.

< tagasi