est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 2/2024!

 

Koondatute Kunsti Keskus

Airi Triisberg (1-2/2010)

Airi Triisberg teeb sissejuhatuse ühte tudengiprojekti kätketud poliitilistesse võimalustesse
 
Kuigi see võib esmapilgul tunduda pisut meelevaldne, tahaksin ma käsitleda Koondatute Kunsti Keskust aktuaalse tudengiliikumise kontekstis. Viljaka lähtepunkti selleks loob (post)operaistlik[1] teooria, mis võimaldab tänapäeva tudengiliikumist mõtestada kapitalistliku majandussüsteemi, töö ja poliitika omavaheliste suhete valguses.  
 
Üks huvitavamaid teoreetilisi lähtepunkte, mis kaasaegset tudengiliikumist raamistab, koondub ümber operaistliku    fabbrica diffusa (it ‘hajutatud vabrik’ – toim) kontsepti. See 1970. aastate Itaalia töölisliikumise harjal defineeritud mõiste kirjeldab industriaalsele läänele iseloomulikku transformatsiooni töösuhete iseloomus, mille toob kaasa üleminek fordistlikult tootmisviisilt postfordistlikule. Lühidalt tähistab fabbrica diffusa klassikalise vabrikutöö lahustumist ühiskonna eri sfääridesse, s.t tootva töö asendumist immateriaalse, kognitiivse ja afektiivse tööga. Samal ajal tuleb silmas pidada, et fabbrica diffusa on mõneti ambivalentne kontsept – ühelt poolt propageeris operaismo sotsiaalse liikumisena vabrikutööst keeldumist ja selles mõttes võib tööliste vabrikust lahkumist tõlgendada edusammuna võitluses kapitalistliku ekspluateerimise vastu, teisalt garanteerib massilise vabrikutöö asendumine immateriaalse töö individualiseeritud vormidega ekspluateerimise jätkumise postindustriaalses ühiskonnas. Nii ühel kui teisel juhul tõstatub aga küsimus: kui klassikaline töölisklassi võitlus on kaotanud oma aktuaalsuse, siis millised poliitilise organiseerumise vormid oleksid kohased postindustriaalses ühiskonnas?    

 Alates aastatuhandevahetusest on postoperaistlikust teooriast inspireeritud sotsiaalsed võitlused keskendunud eelkõige prekaarsete (s.t ebakindlate – toim) töösuhete problemaatikale[2] ning viimase aasta jooksul peaaegu globaalsed mõõtmed omandanud tudengiliikumine on selle protsessi loogiline edasiarendus. Lõpuks moodustab just ülikool keskse institutsiooni, kus taastoodetakse kognitiivse kapitalismi toimimiseks vajalikku tööjõudu, mis on vastavalt neoliberaalses majandusmudelis käibivale tootmisstruktuurile paratamatult prekaarne, paindlik ja mobiilne. Enamgi veel, fabbrica diffusa kontekstis tähistab ülikool ühte viimast järelejäänud territooriumi, mida iseloomustab sotsiaalsete subjektide füüsiline kontsentratsioon ruumis ja ajas. Seega tekib õigustatud küsimus, kas ülikool võiks postindustriaalses ühiskonnas funktsioneerida samalaadse poliitilise lahinguväljana, nagu seda oli industriaalajastul vabrik.[3] 

Kaasaegne tudengiliikumine, mida iseloomustavad katsed positsioneerida ennast laiemates ühiskondlikes suhetes, näib seda teesi igatahes toetavat. Hiljutiste tudengiprotestide raames kõlanud kriitika ulatub väljapoole vahetut hariduspoliitilist debatti, tõstes esile strukturaalsed ühenduslülid praeguse hariduskriisi ja laiema sotsiaal-majandusliku kriisi vahel ning just sellest perspektiivist tundub Koondatute Kunsti Keskuse tudengiliikumise konteksti paigutamine paikapidavana. Samal ajal on selge, et Koondatute Kunsti Keskusel on vähe pistmist nende spektakulaarsete kollektiivsete protestiaktsioonide ja streikidega, mille tunnistajaks me iseäranis viimasel ajal oleme olnud. Olukorras, kus näiteks EUroopa haridussüsteemi raputav protestilaine pole leidnud Eesti kontekstis peaaegu mitte mingit vastukaja, ei moodusta ka Koondatute Kunsti Keskus nimetamisväärset erandit. Diskursiivne ühisnimetaja, millele ma tahan tähelepanu juhtida, seisneb eelkõige Koondatute Kunsti Keskuse katses luua ja rakendada väljaspool eksisteerivaid (haridus)institutsioone alternatiivseid teadmisloome ja organiseerumise vorme.  

Ehkki Koondatute Kunsti Keskuse lähtepunktiks ei ole haridussüsteemi kriitika, omandab suhe ülikooliga selle projekti analüüsimisel siiski määrava tähtsuse. Tähendusrikas ei ole seejuures mitte niivõrd fakt, et tegemist on akadeemilisest tegevusest välja kasvanud tudengiprojektiga, kuivõrd asjaolu, et kunstikool kehastab neoliberaalses kapitalismis teatavat rollimudelit, mis pakub eeskuju paindliku, loova ja mobiilse tööjõu taastootmisel. Seetõttu pole ka juhulik, et vähemalt EUroopa tudengiliikumise kontekstis on kunstiülikoolidel olnud mitmel juhul kandev roll (iseäranis näiteks Viinis). Kaasaegse tudengiliikumise transversaalsus väljendub eelkõige selles, et ülikooliinstitutsiooni radikaliseerimise kõrval samastavad tudengid ennast üha enam ekspluateeritud töölisklassiga, kellega neid ühendavad ebakindlad töö- ja elutingimused. Koondatute Kunsti Keskuse puhul viitab sellele pariteedile projekti pealkiri, mis – olgugi et üsna kohmakal moel – loob koondatute ja kunstnike vahele silla sõna “koondama” kahetähenduslikkuse kaudu. Paraku oli projekt ise ilmselgelt liiga lühiealine, et selles pealkirjas sisalduv ebalev poliitiline üleskutse oleks saanud vilja kanda.
Koondatute Kunsti Keskus Tallinna postimajas, 2009. Pressifoto: Margit S├Ąde
Sellegipoolest huvitab mind võimalus haakida Koondatute Kunsti Keskus lahti suhestuva esteetika diskursusest, millesse see kunstikriitilises kirjutuses esmapilgul ehk kõige lahedamalt sobituks.[4] Ma pole kindel, kas see ülesanne on vaba riskist hoiduda spekuleerimast imaginaarsete stsenaariumide üle, mille järgi see projekt oleks võinud potentsiaalselt areneda, kuid usun siiski, et mu ettevõtmine väärib katset. Teatud mõttes on see isegi hädavajalik, kui pidada silmas näituse “Blue-Collar Blues” raames 8. jaanuaril korraldatud Koondatute Kunsti Keskuse ümarlaual valitsenud mõtteavaldusi, mis kehastasid neoliberaalsele ideoloogiale iseloomulikku poliitika kulturaliseerimise ja kultuuri instrumentaliseerimise tendentsi. Ma lihtsalt ei arva, et Koondatute Kunsti Keskuse puhul oleksid keskse tähtsusega sellised märksõnad nagu vabatahtlik töö, kolmas sektor ja kogukondlik algatus, iseäranis kui neid käsitletakse kompensatoorse mehhanismina riikliku tööturupoliitika neoliberaliseerumisele ning avalike teenuste privatiseerimisele. Seega on kaalul küsimus, kuidas kontseptualiseerida Koondatute Kunsti Keskust moel, mis võimaldaks seda vaadelda mitte ainult sotsiaalsete hädade leevendamise mudelina kunsti abil, vaid ka (vähemalt potentsiaalse) vastupanustrateegiana.
 
Siinkohal pakun ma välja, et Koondatute Kunsti Keskuse raamistamisel võiks osutuda toimivaks võitleva uurimuse mõiste. Ajalooliselt viitab see tagasi 1880. aastal Karl Marxi väljatöötatud töölisküsimustikule, mille 1960. aastatel kohandas eespool mainitud Itaalia töölisliikumine. Operaistlikus kasutuses toimis töölisküsimustik ühelt poolt tööliste teadlikkuse tõstmise ja agitatsioonivahendina, teisalt aga analüütilise tööriistana, mille eesmärk oli poliitilistele võitlustele kaasa aidata. Mudelina, mis võimaldab ühendada teooriat ja praktikat, ei ole võitlev uurimus kaotanud oma relevantsust ka tänapäeval.Märkimisväärne on ehk seejuures, et võitleva uurimuse küllaltki hiljutine taasavastamine kaasaegse kunsti väljal võlgneb suures osas tänu Alice Creischeri ja Andreas Siekmanni 2004. aastal kureeritud näitusele “Ex-Argentina”, mis keskendus poliitilistele praktikatele Argentiinas vahetult pärast seda, kui neoliberaalse majandusideoloogia pikaaegne imelaps oli läbi elanud majandusliku kollapsi.  
 
Et võitlevat uurimust kui teadmisteloome vormi ei saa vaadelda poliitilise organiseerumise protsessist eraldi seisvana, võib Koondatute Kunsti Keskuse kõrvutamine võitleva uurimusega olla ainult tinglik. Üks keskseid lähtepunkte, mis seda võrdlust siiski õigustab, on rõhk kollektiivsel teadmisloomel: teadmiste koos- ja kaastootmise protsessil, mis on akadeemilise uurimuse kaanoneid eirates orienteeritud “uurija/uuritava” dihhotoomia ületamisele ning subjektipositsioonide emantsipeerimisele ja transformeerimisele. Pidades silmas, et kaasaegses kapitalismis ei ole teadmised üksnes kaubastatud, vaid kujutavad endast ka hierarhiseerimise instrumenti, läheneb võitlev uurimus teadmisteloomeprotsessile rohujuure tasandilt. Kuigi Koondatute Kunsti Keskuse puhul tuleb ehk tunnistada, et selle emantsipatoorne potentsiaal jääb üsna tagasihoidlikuks, kehastab see projekt ometi katset luua transversaalne ruum horisontaalseks kommunikatsiooniks kunstitudengite ja (töötu) tööliskonna vahel, mis omakorda avab uusi võimalusteruume uut tüüpi teadmiste ja subjektide tekkeks. Kunstipraktika kontekstis on säärane transversaalsus tähendusrikas, kuivõrd see aitab eemalduda levinud “kunstniku kui antropoloogi” mudelist ning avab kunstnikkonnale laiema võimalusteringi osaleda sotsiaalsetes muutustes viisidel, mis lähevad kaugemale pelgast kujundiloomest.   
 
Teine oluline aspekt puudutab Koondatute Kunsti Keskuse eksperimentaalsust ja siinkohal tuleb mängu võitleva uurimuse ning konventsionaalse poliitilise aktivismi vaheline erinevus. Viimasega võrreldes lubab võitlev uurimus mõelda poliitilisest tegevusest pisut avaramas võtmes, kuivõrd esiplaanil ei ole mitte ühised ideaalid või katsed ühiskondlikke suhteid oma ettekujutuse järgi ümber kujundada, vaid valmisolek õppida midagi, mida juba ei teata. See ei tähenda, et võitleval uurimusel puuduks radikaalne ambitsioon, vaid et transtsendentaalse tuleviku asemel on fookuses olevik ning olemasolevate sotsiaalsete suhete politiseerimine. Operaistidele oli oluline, et võitlev uurimus viidaks läbi teravate sotsiaalsete ja poliitiliste konfliktide situatsioonis, mil tekivad kõige tõenäolisemalt uued tööliste solidaarsuse vormid, kasvab teadlikkus võimalikest alternatiividest ning avaldub väärtushinnangute ümberpaiknemine. Tagantjärele tarkusena pole siit keeruline järeldada, et Koondatute Kunsti Keskuse taolise initsiatiivi algatamine oleks olnud kohasem möödunud aasta 1. juulil jõustunud uue töölepinguseaduse heakskiitmisele eelneval perioodil, kuid arvestades töötajate vähest solidaarsust kas või näiteks ametiühingute vastutegevusega tuleb silmas pidada, et käesolevale majanduskriisile omases (koondamis)hirmuõhkkonnas tundub koondumine Eesti ühiskonnas mõeldav ainult nende seas, kellel pole enam midagi kaotada. Selles valguses võiks Koondatute Kunsti Keskusele andeks anda ka vajakajäämised poliitilis-teoreetilises töös ning hinnata seda eksperimendina, mis seab ulatusliku ühiskondliku transformatsiooni olukorras esiplaanile pigem sotsiaalsete suhete aktiveerimise kui poliitilise organiseerumise, jättes lahtiseks võimaluse, et viimane – ja siin saabub koht kujuteldavate stsenaariumidega spekuleerimiseks – võib pikemas perspektiivis esimesest välja kasvada.
 
Siinkohal vajab ka selgitamist, mil määral on üldse võrreldavad prekaarne töö ning töötus. Kognitiivse kapitalismi kontekstis on see teatud määral isegi õigustatud, ja siin toetun ma Maurizio Lazzaratole, kes toob välja, et immateriaalsele tööle iseomasel tootmistsüklil on väga spetsiifiline struktuur. Paindlikul tööturul vahelduvad majandusliku aktiivsuse ja inaktiivsuse perioodid ning nn kognitariaat muutub tööandja jaoks tööjõuna äratuntavaks üksnes hetkel, kui ta siseneb töösuhtesse, milles tööandja teda ekspluateerib.[5] Prekaarseid töötingimusi ei iseloomusta seega ainult ebakindel ja sageli alatasustatud töösuhe ühe kindla tööandjaga, vaid pidev mobiilsus ja tööandjate vahetamise protsess, mille käigus esineb sageli ka töö(andja) puudumise faase. Üks põhjus, miks prekaarsest tööst on Eesti kontekstis nii vähe räägitud, peitub ilmselt selles, et vähemalt kuni uue töölepinguseaduse jõustumiseni puudutasid flexwork’i, s.t kaugtöö vormid esmajoones just kognitiivse töö valdkonda, samal ajal kui mujal EUroopas on prekaarsed töösuhted laienenud palju sügavamale ühiskonna eri sfääridesse. Ma ei taha väita, et Eestis oleksid prekaarsed töösuhted olnud varasematel aastatel kognitiivse töö valdkonnas eksklusiivsed, kuid ometi võib oletada, et praeguse majanduslanguse ajal koondatud töötajad kehastavad esimest tööliste põlvkonda, keda flexwork’i problemaatika hakkab puudutama rohkem kui kunagi varem. Koondatute Kunsti Keskuse kontekstis on selles mõttes isegi mõistetav, miks kunstitudengid otsivad pigem alliansse töötute töötajatekui “normaaltöösuhete” raames ekspluateeritud potentsiaalsete koondatavatega.
 
Maurizio Lazzaratole tuginedes võib siinjuures välja tuua veel ühe ühendava aspekti, milleks on neoliberaalsele kapitalismile iseomane ajaökonoomia ja sellest tingitud subjektiivne vaesustumine. Lazzarato järgi seisneb neoliberaalse ideoloogia keskne vastuolu selles, et majandusliku inaktiivsuse perioode käsitletakse “surnud ajana”, samal ajal kui need “surnud ajad” kehastavad, iseäranis loometöötajate jaoks, sageli pigem “elavaid aegu”, s.t aktiivse loometöö perioode.[6] Kui ma viitasin ülalpool Koondatute Kunsti Keskuse ümarlaua neoliberaalsest mõtteviisist kantud sõnavõttudele, siis pidasin ma esmajoones silmas seda, et Koondatute Kunsti Keskuse kontseptualiseerimisel tuleks hoiduda selle instrumentaliseerimisest kolmanda sektori algatatud täiendmehhanismina sotsiaalpoliitikale, mis taandab töötuse perioodi täiendõppele ja uue töö otsingutele. Vastupidi mitmetele ümarlaual kõlanud mõtteavaldustele ei usu ma, et Koondatute Kunsti Keskuse tegevuses osalenud töötud saaksid projekti raames omandatud elementaarseid videoproduktsiooni oskusi rakendada oma edasises tööelus või selle otsingutel. Kui otsida Koondatute Kunsti Keskuse poliitilist dimensiooni, siis seisneb see eelkõige katses muuta “surnud” aeg “elavaks”, s.t aktiveerida “normaalses” tööelus allasurutud loomingulisus.
 
Koondatute Kunsti Keskuse poliitiline sisu ei seisne seega mitte niivõrd (töötute) töötajate mobiliseerimises võitluses ekspluateerivate töösuhete ja riikliku tööturupoliitika vastu, kuivõrd vastupanus neoliberaalsele ajakontseptsioonile. Ühtlasi on see koht, kus kunstnikud saavad oma klassipositsioonilt ulatada käe tööliskonnale, rakendades neid spetsiifilisi tööriistu, mis seisavad esmajoones just kunstnike käsutuses, kusjuures Lazzarato tees, et erinevalt majanduslikust vaesustumisest toimib subjektiivne vaesustumine neoliberaalses ühiskonnas horisontaalselt, annab teatud ulatuses aluse rääkida klassipositsioonide lähenemisest. Selles valguses on põhjendatud ka Koondatute Kunsti Keskuse paigutamine kaasaegse tudengiliikumise konteksti, mis positsioneerib ennast teadmiste ja töösuhete vahelisele rindejoonele kaasaegses kapitalismis. Eelpool välja joonistatud paralleel võitleva uurimusega teenib pisut programmilisemat eesmärki. Et see võrdlus ei jääks metafoorseks, peaks Koondatute Kunsti Keskuse projekt rohujuure tasandil jätkuma, sest pikema tegevusperioodi tingimustes võiks see toimida suurepärase mudelina opositsiooniliste teadmiste loomiseks, levitamiseks ja organiseerimiseks. Kunstiprojektina avas Koondatute Kunsti Keskus võimalusteruumi kollektiivseks tegutsemiseks, poliitilise projektina ei ole Koondatute Kunsti Keskus veel alanud. Kes viskab esimese kivi?
 
Airi Triisberg on vabakutseline kriitik.
 
[1] Tegemist on koondnimetusega erisugustele anarhistlikele ja marksistlikele töölisklassi mõjukust rõhutavatele mõttevooludele vasakpoolsetes poliitilises diskursuses, mis on tihtipeale kasutuses just itaaliakeelse sõnana operaismo. – Toim.
[2] Vt näiteks EuroMayday liikumine (www.euromayday.org).
[3] Vabriku ja ülikooli analoogiat kasutab kõige järjekindlamalt edu-factory kollektiiv, vt www.edu-factory.org
[4] Siinkohal olgu mainitud, et see artikkel keskendub Koondatute Kunsti Keskuse projektile, mis leidis aset 2009. aasta aprillis, jättes kõrvale näituse “Blue-Collar Blues” raames eksponeeritud videomaterjali, mille analüüsimisel on suhestuva esteetika diskursust raskem vältida. Samuti olgu mainitud, et teksti autor Koondatute Kunsti Keskuse tegevuses ei osalenud, kuigi võttis osa mõnedest ettevalmistavatest kohtumistest, ja on sarnaselt ülejäänud vaatajaskonnaga projekti sisuga tuttav siiski Koondatute Kunsti Keskuse DVD vahendusel.
[5] Maurizio Lazzarato, Immaterial Labour (1996). Inglisekeelne versioon avaldatud veebiaadressil http://www.generation-online.org/c/fcimmateriallabour3.htm.
[6] Maurizio Lazzarato, Ökonomische Verarmung und Verarmung der Subjektivität im Neoliberalismus. – Kulturrisse 2010, nr 1, lk 25.
 
 
Faktinurk:
 
Seoses 2009. aasta kevadel Eestis valitseva majanduslanguse ja sellest tuleneva töötuse suurenemisega ühiskonnas tekkis Eesti Kunstiakadeemia tudengitel idee pakkuda koondatutele kunstitegemise võimalust. Tallinna Postimaja teisele korrusele loodi nädalaks ajaks (23.–30.04.2009) Koondatute Kunsti Keskus, mis andis töö kaotanud inimestele erinevate töötubade näol võimaluse kokku tulla ja endale olulisi teemasid sõnastada. Nädala jooksul külastas keskust 14 töötut. Ettevõtmist võis asjaosaliste hinnangul nimetada nii sotsiaalseks kunstiprojektiks, eksperimendiks, suhestuva esteetika või kogukondliku kunsti üheks avaldusnormiks.
< tagasi

Serverit teenindab EENet