Kris Lemsalu veider, veider maailm

Maija Rudovska (3/2014)

Poolloomad-poolinimesed, ilma pea või jäsemeteta, karvased või riides – eesti kunstniku Kris Lemsalu olendid kogu oma algses täiuses ja ainulaadsuses on ärkamas ellu, eeldades vaatajalt kujutlusvõimet ja heakskiitu. Frankensteini-laadsed hirmunud ja hirmutavad näod kehastavad peletuslikku ja tulnukalikku teistsugusust, meenutades surnud või surevaid kehasid, kust elu on väljunud. Ehkki sellistena on neid kehasid veidi raskem omaks võtta, teeb erakordselt hübriidne olemus nad ometi unustamatuks. Lemsalu väljapanek pärineb justkui groteskselt ja tühjaksjooksnud karnevalilt, nüüdseks otsasaanud pikalt pidustuselt, mille järelejäänud tegelased püüavad kurnatusest toibuda.

Lemsalu omandas kunstihariduse Tallinnas ning Kopenhaagenis – Eesti Kunstiakadeemias ning Kuninglikus Taani Kunstiakadeemias. Alates 2013. aastast õpib ta Viini Kunstiakadeemias skulptuuri, juhendajaks kunstnik Monica Bonvincini. Siitpeale ongi tema koduks Viin, kus ta koos oma sõprade ja kolleegidega, nende hulgas rühmituse Gelitin kunstnikega, teeb järjepidevalt koostööd. Lemsalul on olnud mitmeid isiknäitusi galeriides, näiteks Tanja Wagneri galeriis Berliinis "Evian Desert" (2012) ja Pro Choice'is Viinis "Top Sinner" (2012), samuti teda esindavas Temnikova&Kasela galeriis Tallinnas. Lemsalu töid on eksponeeritud kunstimessidel ArtForum Helsingis (2011) ja IHM Münchenis (2012). 2011. aastal võitis ta BKV auhinna, noore kunstniku preemia Münchenis. Ehkki kunstnik pole enam nii aktiivselt seotud oma kodulinna Tallinna kunstieluga, on tal sidemed endiselt säilinud, näiteks võib aimata tema tööde teatud sugulust või visuaalset sarnasust noore eesti kunstniku Edith Karlsoni objektide ja skulptuuridega. Kahe kunstniku koostööd esitleski näitus "Koos olemine" (2012) Temnikova&Kasela galeriis.

Lemsalu tööde esteetika toimib omaette äratuntava käekirjana, ning rohkemgi veel – tema objektid on visuaalselt rafineeritud, vaatamata näiliselt koledale või ebameeldivale väljanägemisele. Materjalidest hakkab eriti silma portselan ja savi, lisaks karusnahk, plastik, tekstiil jms. Tulemus sarnaneb mingilt elusorganismilt võetud valuvormiga, mida on hiljem hoolikalt töödeldud ja värvitud (glasuuritud). Näeme koeri, käed üle silmnäo ja keha asemel magamiskott ("Phantom Camp", 2012), lõuasarnaseid kehaosi, mille küljes ripuvad retuusid ("Aldonza Lorenzo", 2014), skulpturaalset kaamelit, mille küürudeks keraamilised keeled ("When the big trees were kings", 2011) ning teisi tavatuid ja samas eneseküllaseid kombinatsioone. Kõigil neil näib puuduvat vajalik tähenduslikkus või funktsioon.

Kunstniku töös on tähtsal kohal kätega valmistamise traditsioon, mida meie kaasaja lääne kunstimaailm on pikka aega marginaliseerinud (tulenevalt kontseptualismi ja postkontseptualismi kesksest positsioonist). Ja ometi on just postsovetlikku konteksti kuuluv kõrgkooliharidus ja kunstipraktika hoidnud ühe oma nurgakivina alles käsitööoskusi. Seda pole unustatud isegi praeguses Ida-Euroopa postkontseptuaalses esteetikas. Ka Lemsalu paneb praktilistes lahendustes oma ideede esiletoomisel rõhku materjalidele ning teostusele, aga ka kunstitehnikate valdamisele. Materjalid esindavad tema kunstis mittehierarhilist struktuuri ning toimivadki selle kaudu. Ta ühendab keraamikat ja/või teisi oskustööpõhiseid komponente karusnaha, jääkide, kangaste jmt materjalidega, aga samuti kunstniku enda kehaga, mis tundub sobivat kogu kooslusesse väga hästi. Näiteks kasutas ta näituse "Evian Desert" avamisel oma keha – töös "Father is in town" (2012) oli ta mähitud karusnahka, mida ta kasutab muidu töödes, kus kaks omavahel kokku kasvanud koera embavad ja lakuvad teineteist. Ta lasi oma kehast paista vaid veidike jalga ning ta lebas põrandal peaaegu liikumatult 45 minutit. Tema töö struktuuri kuulub sageli ka tema enda keha, nii eraldab nähtavat objekti ja/või performance-kunsti vaid õhuke piir.

Lemsalu performance'ite eredaim näide on "Birth of Venus" (2010). Kandes seljas rasvakostüümi ja peas parukat, esitas ta end publikule jalgu hargitades, võlts-vagiinast paisumas valge õhupall, mis seejärel purunes. Aktsioonis oli kahtlemata midagi groteskset ja iroonilist, alates juba välimusest ja lõpetades viisiga, kuidas tegevusi läbi viidi. Kahtlemata oli siin soolisuse diskursuse kriitikat, aga ka naeru ja paroodiat – mitte niivõrd renessansskunsti meistri Sandro Boticelli samanimelise maali aadressil, kuivõrd naisekehaga seostatavate bioloogiliste funktsioonide aadressil.

Juba teismelisena oli Lemsalu tavatsenud end kostümeerida, riietades end publiku ette ilmudes karnevalilikult. Aga võib-olla oli tegemist ka oma identiteeti ülesehitamise protsessiga. Me kõik esindame ühiskonna ees iseennast, mõnede jaoks on see vähem ja mõnede jaoks rohkem rafineeritud või võimendatud tegevus. Lemsalu rõhutab, et ta on alati kujundanud oma "nägu", mis minu arvates toetab tugevalt tema kunstniku-identiteeti ja määratleb ta töid tema isiksuse ja kujutlusvõime edasiarendusena.¹ Ta räägib ka mälestuste kohalolust, eriti lapsepõlvemälestustest kui inspiratsiooni allikast, mis võimaldab ta töödest välja lugeda teatud armsust ja lapselikkust, justnagu fantaasiamaailma, mille poole ta püüdleb ka täiskasvanuelus. Brigitte Felderer' sõnul (Lemsalu interneti kodulehel) "seisneb Kris Lemsalu algupära väljamõeldises ja lavastuses". Lapse kujutlused aga, nagu me kõik omast käest teame, ei seisne üksnes haldjates ning helgetes ja õnnelikes hetkedes, vaid ka peletistes ja pimeduses, seletamatutes olendites ja nende väevõimus. Lemsalu muundabki end veidrikuks, peletiseks, koomikategelaseks. Ühel oma sõprade tehtud fotol poseerib ta eksootilises kleidis, peas miski, mis meenutab palmi, etendades mingit džungliprintsessi, kel jalge ees lebamas mängutiigrid. Teisal mängib ta suurte koonusekujuliste kunstrindade ja lahtilõigatud puuvilja moodi kunstvagiinaga võrgutajat. Või on ta riietatud musta latekskostüümi, näol vastavad maalingud ja peas tobe müts. Lemsalu mäng näeb välja niisiis selline, olles mitte ainult naljakas ja absurdne, vaid ka balansseerides imelikkuse ja peletuslikkuse piiril. Tema töid ühendavaks aspektiks on seksuaalsus. Riietus ja moonutus on tugevalt liialdatud, ometi mitte ka eesmärgiga ainult hirmutada või kõike koledaks teha. Ta töötab erinevate nähtuste piiril ja tulemuseks on eelkõige ikkagi eneseküllane fantaasiamaailm, mis suhtleb välismaailmaga, ent mis ilmneb täiesti võõristava ning teistsugusena, olles pärit mitte sellest maailmast.

Lemsalu enda arvates ei tegele ta tööd esmajoones soolisuse teemadega², ehkki minu arvates mängib see tema praktikas ikkagi väga olulist rolli. Või vähemalt võib seda öelda tema tööde tajumise kohta, pidades silmas feminiinset ja seksuaalset aspekti, eriti kui kunstnik kaasab töödesse omaenda keha. Kui arvestada konteksti (eeldades mõjusid tema juhendajalt Bonvincinilt ja kunstnik Sarah Lucaselt, kellega ta on koostööd teinud), võiks küsida, kas neid töid võiks seostada "abjekti" ja "abjektsiooni" mõistega? Julia Kristeva termin tähistab objekti, mis on varasemalt, enne vägivaldset väljaheidetust kultuuriruumist olnud subjekt. Mõistet kasutatakse sageli ka seoses naisekehaga (naisekeha kujutamine eriti seoses emadusega, tähistades abjekti) ja jälkustundega seoses kehaeritiste, vere ja surnukehadega. Lemsalu tegevus esitab jätkuvalt kõiki neid küsimusi, kuna tema tööd asuvad kuskil vahepealsuses, esitades ilu ja inetuse, elu ja surma, varjamatu ja varjatu, loomuliku ja üleloomuliku jms ambivalentsust. Hea näide ongi eelaminitud "Birth of Venus", mis võib ju näida tähenduseta, ometi sisaldab ilmseid viiteid naisekehale, selle funktsioonidele ja sellesse suhtumise viisidele. Barbara Creedi järgi konstrueeritakse naisi "bioloogiliste koletistena", kus naise seksuaalsuse eripära "põhineb koletuslikkusel ning [---] äratab meesvaatajas kastratsiooni ängi"³. Just selles mainitud performance'is viitab õhupalli sünd naise emafunktsioonile, jäädes ometi mehhaanilisele, masinlik-impersonaalsele, neutraalsele tasandile, kus keha taandatakse üksnes reproduktiivsele funktsioonile, mida Lemsalu esitab kriitiliselt. Ja ehkki see võib tunduda üksnes paroodiline, ilmneb siin teatud tõsidust.

Ma tõesti usun, et Lemsalule läheb korda feminiinse ja seksuaalse aspekt, ehkki ta on valinud selle esiletoomiseks veiderolemise. Jäädes ikkagi pehme ütlemisviisi juurde, püüab ta ületada normatiivsuse piiri ja esitada feminiinse teistsugust külge. Tehes seda mitte kuigi provokatiivselt või seninägematult, manifesteerib ta keha vabadust ning osutab piirangutele, millega tuleks tegelda. Ja minu arvates on just siin võimalus edaspidiseks arenguks nii laiuti kui sügavuti, lisaks paljudele keerukustele, mis on tema töödes juba esindatud.

 

¹ Intervjuust Kris Lemsaluga (siinkirjutaja arhiiv), 28. VII 2014.

² Ibid.

³ Creed, Barbara. The Monstrous – Feminine. London, New York, Routledge, 1993, lk 2.

< tagasi