est eng

 

Krista Mölderi kohtumised "mittekohtades"

Katrin Kivimaa (1/2014)

Katrin Kivimaa sissejuhatus vaatamise ja vaatlemise erinevatesse viisidesse.

 

Fotokunstnik Krista Mölder on ühes intervjuus kolleeg Margot Kasele öelnud, et fotograafia on tema jaoks üks vaatamise ja mõtestamise viise. Iga tema näitus kui esteetilis-temaatiline tervik on seega millegi subjektiivselt kogetu visuaalne kokkuvõte, milleni kunstnik on jõudnud pikaajalise kogumis-, väljapuhastamis- ja mõtestamisprotsessi tulemusena. Mulle näib, et olles ise väga täpselt teadlik sellest, mida ta öelda soovib, ning perfektsionistlik selles, kuidas ta seda teeb, on Mölderi eesmärgiks võimalikult lähedane isiklikult kogetud (ja konstrueeritud) vaatamiskogemuse ülekanne. Ehk siis eeldus, et vähemalt hetkeks vaataja samastub või asub väga lähestikku kunstniku silmavaate ja meelelaadiga.

 

Krista_Mölder_Mittekohad

Krista Mölder
Seeriast "Mittekohad"
(Krista Mölder Gagosianis; Isiklik vaade)
2013
Kõik õigused kunstnikul

 

 

Vihjed ja raamid

Seni jooksvas kriitikas kõige põhjalikumalt käsitletud näitus "Igavus pole naudingust kaugel" Draakoni galeriis 2009. aasta lõpus sätestas Krista Mölderile äratuntavalt omased kujutamiseelistused ja loomereeglid: minimalistlik esteetika, keskendumine ruumiproblemaatikale ning teoreetilis-kirjanduslike allikate loominguline, vabatõlgenduslik kasutus. Nimetada tuleks ka nn igavuse esteetika konteksti, mis markeerib olulist modernismi traditsiooni nii 20. sajandi kujutava kunsti kui fotograafia ajaloos (kuid jäägu see tõlgendusliin seekord järgimata). Analoogsed jooned ilmnevad ka 2013. aasta lõpukuudel Temnikova & Kasela galeriis toimunud isiknäituse "Mittekohad" puhul, nagu ka mitmes varasemas Mölderi näituseprojektis.

Näitus koosnes vaid neljast teosest, mis eeldasid teatud vaatamisjärgnevust ja liikumistrajektoori: siseneja pilk langes kõigepealt valget galeriiruumi kujutavale fotole irriteeriva pealkirjaga "Krista Mölder Gagosianis" (2013); tagumisse ruumi oli paigutatud üks loodusfoto, mille keskseks kujundiks statiivile asetatud kaamera; väljudes seisis vaataja silmitsi veel ühe loodusfoto ja New Yorgis pildistatud stseeniga seinamaalingu valmimisest linnaruumis. Näituseprojekti teoreetilise lõime moodustasid prantsuse antropoloog Marc Augélt laenatud mõiste "mittekohad" ning samuti prantsuskeelse filosoofilise traditsiooni esindaja Luce Irigaray järgmine mõte: "Sel viisil saame panna aluse ühiselule, kus kooslus, ilma et ta oleks otseselt nähtav, lubab sündida paigal, kus võime elu jätkata. See paik jääb alati avatuks – mitte küll lihtsalt tühjaks – tervitamaks teise ja selle võimalikku saabumist, mida saab koos realiseerida." Augé võttis "mittekoha" (e.k ka mittepaiga) mõiste kasutusele selleks, et kirjeldada tänapäeva ülimodernsetele ühiskondadele omaste anonüümsete transiitpaikade – hotellid, kiirteed, lennujaamad, supermarketid jne – olulisust inimkogemuse kujundamisel. Feministlik-psühhoanalüütilise teoreetikuna tuntuks saanud Irigaray teosed keskenduvad viimastel aastakümnetel kahe subjekti vahelisele suhtele ja intersubjektiivsusele, tuues fookusesse teist(sugust) tunnustava eetilise positsiooni ja elamisviisi.

Nimetatud ideid kasutab Mölder ikkagi kui kunstnik (ja mitte kui filosoof või teoreetik), s.o omaenda (visuaalsete) ideede esitlemiseks ja raamimiseks. Vaatajale kätte antud võti (kaastekst) räägib avaliku ja isikliku vahekorrast; pildiliselt lisandub teine keskne märksõna – illusoorsus. Tagumise ruumi loodusfoto kaameraga on valgustatud ja installeeritud selliselt, et foto lamedat pinda vaadates tekiks sügavuti minev ruumiillusioon. Esimese ruumi loodusfoto näitab veepinnale tekkivat peegelpilti. Ning selle kõrval asetsev New Yorgi stseen jäädvustab kunstilise illusiooni – linnaruumi kujutava monumentaalmaali – loomisprotsessi avalikus linnaruumis. Tekstiliselt antud probleemiasetust võib kitsamalt mõista küsimusena: kuidas määratleb institutsionaalne ruum (nt galerii) kunstniku (või miks mitte ka vaataja) subjektiivsust ja isiklikku identiteeti? Aga illusoorsuse teema on palju laiaulatuslikum, suhestudes nii tänapäevaste identiteedi- kui ka fototeooriatega. Ühesõnaga, hoolimata napist visuaaliast on vaatajale kätte antud tunduvalt rohkem niidiotsi, kui esmapilgul näib. Mida kõigi nendega peale hakata?

 

Vaatamise/tõlgendamise viisid

Üldistatud ruumi- ja vaatamiskogemuse markeerimine on Krista Mölderi näituste puhul hulga olulisem aspekt kui eraldiseisvate teoste eripära. Sellele viitab seeriate eelistamine visuaalse sõnumi konstrueerimisel, mida kunstnik ongi seni kõikidel näitustel teinud. Fotode puhul, millel kujutatu on visuaalselt nii napikõneline, et tihti jääb tühjast ruumist vaid mõni detail puudu, mõjub seriaalsusprintsiibi kasutamine võimendusena. Üksikuid objekte või ruumiosi kujutavad pildid astuvad üksteisega vastastikusesse dialoogi, sõltuvad teineteisest ning juhivad vaataja tähelepanu sidususele ja ühendavale tervikule seal, kus üksik foto võiks tähistada vaid autonoomset eraldiolekut. Nagu on täheldanud Margot Kask, jääb Mölderi loomingut seeriate kaupa vaadeldes mulje, et need fotoseeriad väljenduvadki just nimelt "ruumi keeles".

Ka kõik "Mittekohtade" neli fotot tegelevad temaatiliselt ruumi ja (mitte)kohtadega, kuid seekord on esitlusviisis midagi muutunud. "Mittekohad" on näitus, mille kunstnik on küll üles ehitanud läbi mõtestatud ja teatud vaatamisloogikat nõudva tervikuna, kuid ilmselgest seriaalsusprintsiibist on seekord loobutud. Ruumiline paigutus aitab siinkohal kaasa sellele, et iga foto toimib pigem iseseisva teosena, seda enam, et terviku loob mitte visuaal-esteetiline sarnasus, vaid näituse temaatilis-kontseptuaalne raam. Võib-olla just seetõttu tekitas minu jaoks nende nelja foto kooslus vaatamiskogemuse, mida ei iseloomusta ühese või kiireloomulise taipamisega kaasnev rahuldustunne, vaid hoopis teatud lahendamata pinge, millest tahan veidi pikemalt kirjutada.

 

Isikliku hääbumine

Kunstnik ise on vestlustes ja intervjuudes esile tõstnud küsimust, kuidas toimib miski, mida peetakse sügavalt isiklikuks, avalikus ruumis ja avalikkuse pilgu all. Mis juhtub tema fotode kui subjektiivse vaatamisviisi ja pilgu tulemitega sellises avalikus kunstiruumis, mida kasutatakse ka müügigaleriina ja kus galerist igapäevaselt istub ja töötab? Et sellest eksperimendist ülevaadet saada, peaks autor osalusvaatlejana galeriisse jääma ning miks mitte ka jäädvustama, kuidas tema teosed selles koosluses tööle hakkavad või töötamast lakkavad. Minu jaoks on see esialgne mõtteeksperiment siiski vaid näituse tegemise ettekääne, millele ei pea andma kandvat kohta tõlgendusprotsessis.

Kui Krista Mölder oleks jätnud esimesse ruumi paigutatud, valget galeriiruumi kujutava foto pealkirjata, siis oleks näitusel väga raske märgata vaikset, aga kriipivat institutsionaalse võimu kriitikat. "Krista Mölder Gagosianis" (2013) seevastu on tähendusrikas idee, kuigi sõna-sõnalt kirjeldab see vaid toimunud fakti – kunstnik viibis ühes kuulsas galeriis foto tegemise eesmärgil. Galerii valged ja teosteta seinad, millel vaid ingliskeelne silt Private, lubavad visualiseerida seda viljakat ja keerukat suhet, mis ühel kunstnikul galerii kui priviligeeritud näitusepaigaga laiemalt on. See paik (Gagosian või mitte-Gagosian) sisaldab endas ühelt poolt võimalust kommunikatsiooniks ja (enese)loomeks, teisalt aga võimuhierarhiaid ja institutsionaalset kontrolli. Kas isiklik vaade asjadele on sellises kontekstis üldse võimalik? Mil määral saab institutsionaalses kunstiruumis luua, Irigaray sõnu kasutades, sellist paika, mis on "teisele" ja "ühistegevusele" avatud, paika, kus elu saab jätkuda ning pole lihtsalt kivistunud järjekordseks etenduseks või saavutuseks kiirkorras toimivas ühiskondlikus masinas?

Krista Mölderi jaoks on fotograafiline meedium ja vaatamisviis sügavalt isikliku mõõtmega, seda hoolimata tõsiasjast, et kaua aega hinnati fotograafilist jäädvustusviisi võimalikult objektiivse maailma jäädvustamise ja edastamise vahendina. "Mittekohtade" näitusel tuleb esile fotograafilise kujutamisviisi subjektiivsuse kõrval fotokujutise illusoorsus. Mis sellest, et teoreetiliselt on fotograafia objektiivsuse idee ammu hüljatud, usk fotograafilise representeerimisviisi "tõelähedusse" on massipubliku seas endiselt tugev. Ja ma ei ole kindel, kui väga kunstnikku publiku tegelikud hoiakud huvitavad, pigem huvitab teda tema enda mõttetöö selle üle, mis siis ikkagi tema kui fotokunstniku isiklikust vaatest saab, kui see avalikkuse ette paisata. Ning mis selle tagajärjel tema endaga juhtub.

Fotograafia rollist isikliku ajaloo ja mälukultuuri loomisel on palju kirjutatud, võib-olla kõige paremaks näiteks Roland Barthes'i (väidetavalt sügavalt isiklikust läbielamisest mõjutatud) fototeooria, mille ta esitas oma "Camera Lucidas" (1980). Seal puudutas ta fotograafia võimet toimida ühendusjoonena selle vahel, mis kaob ja mis praegu on – fotod kui surma tunnismärgid, aga ka surma/kaduvuse ületajad. Enamasti käsitletakse selles võtmes muidugi perekonnafotosid ja isiklikke arhiive, kuid seda, kuidas Krista Mölder ruumivaateid ja kohafotot kasutab, võikski tinglikult isikliku arhiivi loomiseks nimetada. Ükskõik, kui triviaalselt see ka ei kõlaks, aga väitel, et "Mittekohad" esitavad killukest fotokunstnik Krista Mölderi isiklikust mälupangast, on tõeväärtus olemas.

Ja samal ajal meenutatakse meile kogu aeg, et esitatud fotograafiline kujutusviis on sügavalt petlik ja illusoorne. Kunstniku viis asju vaadata ja kujutada, mille autentsust peaks ülal hoidma läbielatud kogemuse tugi, on saanud võimalikuks vaid tänu teatud tingimuste kokkutulemisele – meie optilise taju eripära, fotograafia olemasolu, kunstimaailma kokkulepped jms. Niipea, kui midagi siit ära võtta, lakkab tervik olemast. Võib-olla just sellele kohale, kus autonoomia mõistele toetuv arusaam isiklikust ja minast hääbub, tekib koht, kus subjektiivsust saab mõista intersubjektiivsusena. Koht, kus üks saab eksisteerida vaid seoses teis(t)ega ja nende vastastikuse koostoime ja koosmõju kaudu.

Kas Krista Mölder viitab Irigaray tsitaadi kasutusega sellele, et ta püüab jõuda sellise koha nägemise, loomise, äratundmise juurde? Võib-olla. Kuid selline koht on visuaalsele kujutamisele allumatu, seda ei saa fikseerida pildiks – ei fotoks, ei mingiks muud tüüpi kujutiseks. See koht saab tekkida vaid kujutiste ja nendega suhestumise vahel, väljendugu see suhe siis vaatamise, tõlgendamisakti või kirjutisena. Kunstnik, olles küll eelnevalt selle žesti väga täpselt läbi mõelnud, ulatab "käe" (pildi, mõtte, idee) ikkagi tühjusesse ning koht realiseerub vaid siis, kui seal toimub kohtumine teise inimesega.

 

Katrin Kivimaa on Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse Instituudi professor.

 

CV
Krista Mölder (sündinud 1972) on fotokunstnik, elab ja töötab Tallinnas. Hetkeseisuga ainus eestlane, kelle teoseid on ostnud Deutsche Bank. Vt lähemalt: www.kristamolder.com.

< tagasi

Serverit teenindab EENet