Kristi Kongi värvimaailma tour de force

Elnara Taidre (3/2021)

 

14. V–19. VI 2021
Kogo galerii

16. VI–18. VII 2021
Rüki galerii

Viimased aastad on olnud Kristi Kongi kui võimeka maalija, aga ka maalimeediumi piiride järjekindla avardaja jaoks erakordselt viljakad. Keskendudes maali sellistele aluselementidele nagu värv ja valgus, suudab Kongi näiliselt lihtsate vahenditega pakkuda jätkuvalt tugevat elamust ja mõtlemapanevat ainest.

Lisaks värvile ja valgusele kaasab ta ruumi, kus kahemõõtmeline maal aina aktiivsemalt laieneb kolmemõõtmelisse keskkonda. Tulemuseks on väljakujunenud värvipaletiga isikupärane visuaalne maailm, mis on kohe äratuntav ja autoriga seostatav, haarav ja kõnetav. Kõigepealt keele-eelsel, esimese pilguga tekkiva ja veel sõnastamata tundmuse tasandil, seejärel aga – järgmistele tasanditele lahti rulludes – intellektuaalset ja analüütilist pinget pakkudes. Kongi viimasel ajal oluliselt mitmekesistunud kunstipraktikaid kaardistades püüabki siinne tekst lähemalt vaadelda nende praktikate eri tasandeid.¹

 

Värv kui kujundikeel

Kristi Kongi teoste esmane kogemine toimib sageli emotsiooni kaudu – erilise seisundi, mitte sündmuse või loona. Samas on kunstnik oma viimaste väljapanekute puhul ise rõhutanud soovi jutustada lugusid, pakkudes vaatajatele teatud narratiivi. Võtme nende narratiivide lugemiseks annavad sageli Kongi teoste pealkirjad. 

Poeetilises, küll mitte ülepakutud, vaid võluvalt vahetus, isegi argises võtmes – mis oma nõtke tähelepanelikkusega ümbritseva maailma suhtes meenutab jaapani luulet – annavad need edasi erinevaid olukordi, meeleolusid ja kohatunnetusi. Selles maailmas on peategelasteks värvid, esinedes seejuures korraga nii kujunditena kui ka nende kujundite iseloomustustena.

Kui Kongi isiknäituse "Sädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?" (2021, Kogo galerii) üheks põhiteemaks olid kohad ja teekonnad, siis sellele üsna vahetult järgnenud väljapanek "Kujuteldavad olendid videvikus 2" (2021, Rüki galerii) arenes Jorge Luis Borgese fiktiivsest entsüklopeediast inspireeritult imaginaarsete elusolendite teema ümber. Borgese kujuteldavas bestiaariumis tunnetab empaatiline olevus A Bao A Qu Chitori Võidutorni palverändurite hingemaailma, inimese sisemine puhtus ja sära panevad teda "säravsinist valgust" kiirgama.² Selles käsitluses on värv õnne, vaimsuse ja sisemise puhtuse kehastuseks, kus fantastiline võib olla ka tavategelikkuse metafooriks.

Sarnases võtmes on Kongi tõlgenduses värv – oma keemiliselt koostiselt puhas ekstrakt või keeruline segu – füüsiliseks ja sümboolseks kvintessentsiks, mis alkeemilise substantsi kombel ilmutab asjade ja protsesside tuuma. Sellega võib tähistada reaalset või kujuteldavat olendit, olukorda või mälestust, emotsiooni või teadmist, looduseseisundit või eri meediumites teostatud kunstiteoste kogemust.

Kongi maalide abstraktsed vormid on piisavalt ebamäärased ja avatud, et lasta värvil domineerida nende iseloomu ja olemuse määrajana. Need ei ole mimeetilised, meie tavareaalsuse objekte jäljendavad, ega meenuta ka näiteks geomeetriliste kujude korrapäraseid struktuure. Kongi tugevalt isikupärased kujundid on justkui loodud eelkõige selleks, et valitud tooni iseloom või värvide mäng sellel pinnal eriti efektselt silma paistaks.

Näiteks tundus siinkirjutajale näituse "Kujuteldavad olendid videvikus 2" maale vaadates, et Kongi maalides domineerivad külmad toonid sageli teravate nurkade motiividel. Ja ümmargusemad motiivid võimaldavad mõnel ilusal värvil puhtamalt toimida, kas mõjusa ühtlase värvipinna või selle värvivarjundite helkleva mänguna. Kitsamad ja piklikud, joonele lähenevad elemendid on pigem heledad, energiliselt erksad. Ühe tooni ülekasvamiseks teis(t)esse eraldab Kongi piisavalt lõuendipinda, sageli on see maali üks kesksemaid osasid. Toonide üksteiseks ümberkasvamine toimub pigem aeglaselt, peaaegu märkamatute üleminekutega. Kuid vahel tekivad ka kirjumad pinnad, kus toonide rahuliku voogamise asemel tekib kirevam vibratsioon, mis jääb siiski ühe värviharmoonia piiridesse.

Kongi värvide teater on seega universaalne tähistamisviis, mis kehtib väga erinevate nähtuste puhul. Värv on siin nii abstraktseks sümboliks kui ka otseseks kehastuseks: need teosed on koode ja tinglikkust täis konstruktsioonid, mis on samas ka suutelised vahetult mõjuma. Kongi hoolikalt ülesehitatud ruumides on värvide koosmõju lausa aistinguline, mis mõnes mõttes sarnaneb looduskogemusega – imbudes valgusesse, levivad värvid ka näitusesaali õhku, mida tunnetame nahaga ja hingame sisse.

 

 

Kristi Kongi
Sädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?
2021
Installatsioon, maal
Kogo galerii näitusevaade
Fotograaf Marje Eelma
Kunstniku loal

 

 

 

Totaalse maaliteose poole

Näituse "Sädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?" puhul kasutas Kongi totaalse kujunduse – seinade värvimise võtet, tekitades kõikehaarava maaliruumi. Vaataja sattus justkui hiigelsuure maali sisse, milles liikudes avastas eri tahke ja vaatenurki. Värviruumi paigutatud üksikteosed tekitasid "maal maalis" efekti, kus leidis aset suuremate ja väiksemate elementide huvitav dialoog.

Seintel kasutatud värvid olid heledamad ning neist moodustuvad vormid ja kujundid lihtsamad ja üldisemad kui lõuenditel, toetades värvi ruumis hajumise, keskkonnas lahustumise või sellega ühte sulandumise muljet. Seevastu jäi näituse "Kujuteldavad olendid videvikus 2" ruum täiendava kujunduseta, kuid kunstnik arvestas väljapaneku koostamisel Rüki galerii ilmekate valgete palkseinte ja erksinise põrandaga nii, et see mõjus väga kohaspetsiifiliselt ja terviklikult.

Oma isiknäituste kujundamise kõrval on Kongi hakanud tegutsema ka grupinäituste kujundajana. Väljapanekus "Lase mul ükskord veel unistada" (2020, Narva muuseumi kunstigalerii)³ ühendas ta lisaks kuraatori ja osaleja rollid. Autorite mitmekülgne valik – Anna Škodenko, Holger Loodus, Kaarel Kurismaa, Merike Estna ja Kongi ise – võimaldas puudutada maalikunsti erinevaid aspekte ja probleeme.

Eriilmelisi teoseid ühendasid näitusesaalis üheks tervikuks kunstnikele iseloomulikust koloriidist tuletatud värvipinnad. Seejuures Kongi enda installatsioonis "Kujuteldavad olendid videvikus" (2020) kummaliseks konstruktsiooniks ühendatud maalid näitasid metamaali head kombinatoorset potentsiaali: hiljem sai neid näha Rüki galerii seintel eraldiseisvalt eksponeerituna.

Värvilised seinapinnad said üheks oluliseks lahenduseks ka Reeli Kõivu kureeritud tudengikavandite näituse "Nähtamatu monumentaalmaal. EKA maalitudengite monumentaalkunst 1962–1995" (2020, Eesti Kunstiakadeemia galerii) kujunduses. Siin olid aga seinatoonid mahedamad ja rahulikumad, suhestudes oma ajastu õppetöödele iseloomuliku kontekstiga. Just viimasest lähtuvalt leidis aset teoste jaotus, kus värv toimis hästi mitte ainult vormilise või esteetilise organiseerijana, vaid ka kronoloogilise ja koolkondliku määrajana. Niisuguste "ajastu tooni" markeerivate üldistuste kõrval leidis Kongi samas viisi läheneda teoste esitusele individuaalselt: ta valis igale kavandile eri tooni ja kujuga paspartuud, et rõhutada selle abil iga kavandi isikupära. Taas mõjus ekspositsioon "pildina pildis", mida sai uurida ja kogeda eri tasanditel.

Kongi teostatud lavakujundus tantsuetendusele "Sinust saab tantsija!" (2020, lavastaja Liis Vares, Sõltumatu Tantsu Lava) asetas aga ühe suure maali keskele nii tantsijaid kui ka vaatajaid. Seejuures pidas kunstnik värvitoonide valikul silmas nende käitumist muutuva valgustuse tingimustes: tavavalguses üsna kongilikus – erksavärvilises ja pigem soojas – värvipaletis paistev kompositsioon sai külma valguse käes kord hoopis vastandtoonides lahenduse, kord aga muutus peaaegu monokroomseks, kuna mitmed värvitoonid sulandusid teatud valguse mõjul ühte. Nõnda kodeeris Kongi targalt ja tundlikult ühte maalingusse mitme teose potentsiaali.

Interjöörist eksterjööri, siseruumidest linnakeskkonda liikumist tähistas aga Kongi installatsioon "Roosa pilv" Exploreri maja fassaadil (2021, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kureeritud näitusesari "Ööpildid"). Pimedasse aastaaega hästi ajastatud projekt võimaldas tuua linnaruumi rohkem valgust ja värvi, mis tänu kunstnike värvivalikutele ja valgusestsenaariumitele mõjus erilisemalt ja harmoonilisemalt kui fassaadivalguse teiste kasutusjuhtumite puhul.

Linna tehislikust keskkonnast loodusesse viis aga Kongi installatsioon "End varjata. Kas on veel alles valgust? Sidrunkollane, ooker, magenta? Kus olete te nüüd?" vabaõhunäituse "Metsik" raames (2021, Läti, kuraator Elīza Elizabete Ramza). Sirmikujuline maalitud struktuur oma kuju, värvide ja kujunditega erineb ühelt poolt selgelt seda ümbritsevast loodusmaailmast, kuid teiselt poolt on sellest ka inspireeritud. Samuti lähtus Kongi selle loomisel ideest, et vabaõhu maaliobjekt võiks toimida justkui maastiku lisavormina ning aegamööda eri ilmade käes muutuda, kasvades aina rohkem kokku aasaga, kus see paikneb.

 

Märkmeid värvidiskursusest ja subjektiivsest värvifenomenoloogiast

Värvi problemaatika käsitlus nõuab Kristi Kongilt julgust. Värvikäsitlusi on justkui kõikjal, kuid fragmentaarsel, hakitud kujul ning suurest ühtlasest värvidiskursusest ei ole võimalik rääkida. Whitechapeli galerii raamatusarja "Documents of Contemporary Art" (Nüüdisaegse kunsti dokumente) värvile pühendatud kogumiku koostaja David Batchelor tõdeb, et värvidiskursus eksisteerib eelkõige refleksioonide, vaatluste, ääremärkuste kujul, oma olemuselt mitmekülgse ja voolava, ebamäärase ja kummalisena.

Värvitaju on kultuuriliselt tingitud, lisaks põrkub lõputute värvitoonide kirjeldus vastu keelepiire, mis ei suuda igale toonile vastet pakkuda. Värvidiskursus ei ole akadeemiline distsipliin, kuigi see kuulub nii teaduse kui ka kunsti, teooria ja lugude jutustamise maailma – imbub kõikjale, kuid ei saa jääda ühe konkreetse distsipliini pärusmaaks.

Nagu möönab Batchelor, on 20. sajandi kunstikäsitlusi mõjutanud asjaolu, et värv oli olulisel kohal modernistlikus abstraktses maalis. Seetõttu on värv muutunud kunstikriitikute jaoks "formalistlikuks" probleemiks, mille käsitluses hiilib sisse teatud ebamugavus. Siiski, nagu Batchelor optimistlikult väidab, sai see eelarvamus ületatud 1970. aastatel ning värvi tõlgendavad rohkelt nii postmodernsed mõtlejad kui ka nüüdiskunstnikud, seda nii teoorias kui ka praktikas.⁴

Batchelori hoolikalt kogutud värvikäsitluste seas paistab silma ilmekate tsitaatide kollektsioon: "Värv eksisteerib iseendas" (Henri Matisse); "Värv… on iga kord uus" (Roland Barthes); "Värv võib ilmneda kujuteldamatu skandaalina" (Stephen Melville); "Värv on orjastatud kirjaks muutuva joone poolt" (Yves Klein); "Värv pole veel nime saanud" (Jacques Derrida); "Värv on teadmine" (Donald Judd); "Värv on esimene ilmutus maailmast" (Hélio Oiticica).⁵ Igaüks neist tsitaatidest võiks olla alguseks pikemale käsitlusele, kuid need arutlused ei arene oluliselt pikemaks, jättes õhku poeetilisi lubadusi ja värvidiskursuse potentsiaali eelaimdust.

Oma teoste pealkirjades ja näituste pressitekstides käsitleb Kongi värvi poeetiliste kujundite ja lugude abil, püüdmata seda otseselt kirjeldada värviteooria kuivavõitu keeles. Sügavam vaagimine toimub aga vahetult tema maalides, nende implitsiitses eneserefleksiivsuses ja analüütilisuses.

Näiteks pakub kunstniku üks lemmikvärve – magentapunane – lõputuid võimalusi eksperimenteerimiseks uute toonide segamises, olles tema sõnul väga empaatiline toon, mis astub dialoogi kõikvõimalike teiste toonidega. Kuid magenta mõjub hästi ka puhtal kujul, teiste värvidega segamata – avatud tähistajana väga erinevate teemade jaoks. Kongi teosed korraga näitavad ja mõtestavad värvi problemaatikat, teoreetiline lähenemine teostub siin vahetult kunstipraktikas ega eksisteeri eraldiseisvalt, vaid Kristi Kongi maali metakeele ühe osana.

 

*

 

Kristi Kongi maaliloomingus paneb imetlema väärikas värvide käsitlus, oskus pääseda kitšimaigulisusest – tema tõlgenduses ei ole mitte ükski värvikombinatsioon liiga magus, et mitte väärida kujutamist. Huvitaval kombel aitas see lähenemine siinkirjutajal rehabiliteerida enda jaoks maalilisi päikeseloojanguid.

Kui mõtlen, et mõni päikeseloojang meenutab Kristi Kongi – aga mitte Ivan Aivazovski! – maali, siis näen seda puhta värvikogemusena, mitte romantilis-sentimentaalse kultuurikoodina, mida n-ö väikekodanlased on õppinud imetlema ja ennast edumeelseks pidavad inimesed pelgama. Võimalik, et see suhtumise muutus sai võimalikuks tänu värvi autonoomiale Kongi teostes, mis on vaba äratuntavate objektidega kaasnevatest seostest.

Kongi värvitoonide valik tundub esmapilgul kunstlik või ebaloomulik, kohati liiga ere või isegi agressiivne, eriti mõni neoonroosa toon. Näituse "Kujuteldavad olendid videvikus 2" külastuselt Viljandist rongiga tagasi Tallinnasse sõites toimus mul aga just viimasega kummaline leppimine, isegi sõbrunemine – rongiaknast paistsid õitsva põdrakanepi väljad, kõik puhta neoonroosat tooni!

Võimsalt õitsev erksavärviline põdrakanep keset sügavrohelist, veel päikese kõrvetamata või juba kollaseks tõmbunud, ärakuivanud aasarohtu on vaatepilt, mis võtab minu jaoks kokku Eesti südasuve. Roosalt hõõguva põdrakanepiga seotud emotsioonid on ühelt poolt vaimustus suveharja loodusest ja teisalt hiiliv kibemagus teadmine: lopsaka õitsemise aeg hakkab varsti läbi saama, suvi pöörab märkamatult sügise poole. Nüüdsest täidavad kasvavate ja õitsevate taimede lõhnade asemel õhku aina rohkem kuivava rohu ja lehtede hõng ning sosinad…

Galeriis läbielatud abstraktne kogemus jõudis seega minusse ringiga tagasi – tavareaalsusse ja loodusesse. Kuid looduse taju muutus tänu Kristi Kongi kunstiteoste peenelt häälestatud optikale oluliselt tundlikumaks ja mitmetasandilisemaks. Ning see metatasandi värvikogemus võimaldas näha kunstivälist argitegelikkust teistmoodi, korraga vahetumalt ja mõtestatumalt – tänu kunstile.

Julgustangi lõpetuseks siinse artikli lugejat märkama ja väärtustama maailma enda ümber – tsükliliselt püsivat ja samas pidevalt muutuvat, kus ei ole kahte samasugust päikeseloojangut ega lilleõit. Ning selle kogemuse kaudu õppima paremini tundma ka iseennast: mis ongi ehk üks olulisemaid asju nii inimelus kui ka kunstis.

 

¹ Tänan Kristi Kongit huvitava vestluse eest (8. VII 2021), märkmed artikli autori valduses.

² Jorge Luis Borges, Kujuteldavate olendite raamat. Tallinn: Tänapäev, 2019, lk 6–7.

³ Vt nt Eva-Erle Lilleaed, Sombuse ilma unelus. – KUNST.EE 2020, nr 4, lk 38–43.

⁴ David Batchelor. Introduction // On Colour and Colours. – Colour. Documents of Contemporary Art. London; Cambridge, MA: Whitechapel and MIT Press, 2008, lk 15–19.

⁵ Ibid, lk 14.

 

Elnara Taidre on kunstiteadlane, -kriitik ja kuraator. Töötab Eesti Kunstimuuseumi graafikaosakonna juhatajana.

< tagasi