est eng

 

Kristina Norman: "Käesolevat biennaali iseloomustab kõige rohkem boikoti teema."

Andreas Trossek (3/2014)

Andreas Trossek intervjueerib Eestist tänavusele "Manifesta" nüüdiskunstibiennaalile osalema kutsutud Kristina Normanit.


20. VII–3. VIII 2014
Paleeväljak, Peterburi

 

1990. aastate alguses reaktsioonina Berliini müüri langemisele asutatud "Manifesta" rändbiennaal, mis on läbi aastate üritanud kombata muutuva Euroopa kultuurilisi piire, leiab aset seekord Peterburis. Eestist olid põhiprogrammi kutsutud osalema sina, kui Poola kuraator Joanna Warzsa asus aasta alguses kokku panema linna avaliku ruumi suunatud programmi, mille üheks tulemuseks oligi sinu skulptuuriinstallatsioonist ja videost koosnev projekt. Ma suunaks seepärast kohe alguses seda vestlust ühe üldise, ent põhimõttelise küsimusega: kas ja kuidas on kunst ja poliitika omavahel seotud? Poliitika teemal on olnud seekordsel "Manifestal" hästi palju sellist kassi ja hiire mängu. Ermitaažis ja Kindralstaabis toimuva põhinäituse sakslasest kuraator Kasper König on öelnud, et kuigi seekordsel biennaalil pole konkreetset loosungit, peab ta 10. "Manifestat" ometigi poliitiliseks näituseks.

"Manifesta" toimumine tänapäeva Venemaal teeb näituse iseenesest juba poliitiliseks. Olen mõelnud, et teatavas mõttes isegi täielikult apoliitiline näitus oleks praegustes Venemaa oludes poliitiline statement. Kasper Königi kureeritud näitust vaadates on selge, et tema valik kuraatorina oli siiski käsitleda mõningaid Venemaal kehtivaid tabuteemasid. Peterburi peetakse Venemaa kõige konservatiivsemaks linnaks ja enamik sealsest publikust on šokeeritud, et "Manifesta"-taoline näitus Ermitaaži ruume just nagu teotama tuli. Võib ütelda, et Königi näitusel ongi nende kunstnike teosed, mis on pikitud Ermitaaži püsiekspositsiooni vahele, n-ö positiivselt diskrimineeritud, sest nendeni jõuab ka n-ö ettevalmistamata publik. Vastavatud Kindralstaabis käib vaid marginaalne arv külastajaid, kes tulevadki teadlikult "Manifestale". Königi valitud strateegia – imbuda võimu territooriumile ja sisestada sinna miskit n-ö ebasobilikku – illustreerib hästi seda, mismoodi on üleüldse võimalik Venemaal kunstniku või kuraatorina poliitiliste teemadega töötada. Publikuprogramm, mida kureerib Joanna Warzsa, saab samuti teoks saada vaid läbides mitmeid võimuinstantse, mis võivad potentsiaalselt ära lõigata igasuguse võimaluse avalikus ruumis mõnest teemast kunsti kaudu rääkida. Nendes oludes nõuab see nii kunstnikelt kui kuraatoritelt leidlikkust, kuidas oma projekte esitada, et neid bürokraatiamasinast läbi suruda. Minu projekt sai linnaametnikelt pitserid ja allkirjad, sest Warzsa esitas mu Paleeväljakule planeeritud Maidani kuuske kui "talveteemalist skulptuuri Talvepalee ees".

Huvitav, kust üldse tuleb selline kuluaarides ikka ja jälle korduv süüdistus, et seekordne "Manifesta" pole olnud poliitiliselt piisavalt terav? Võib-olla tuleneb see sellest, et kui juba Peterburi tuntuim kunstirühmitus Что Делать teatas kevadel oma loobumisest, siis mis teistelgi üle jääb, kui ainult kritiseerida ja boikoteerida? Kuigi tegelikult läksid nad ju lõpuks ikkagi "Manifestaga" kaasa.

Rühmituse Что Делать juhtum on väga huvitav. Ma ütleks isegi, et nende osalemine "Manifestal" seisnebki selles, et nad pikalt pendeldasid osalemise, boikoteerimise ja loobumise vahel. Lõpuks, enese väitel loobudes, jäid nad ikka kavalalt kahel toolil istuma – oma "Manifestaga" ajaliselt paralleelselt toimuvaid üritusi reklaamisid nad "Manifesta" üritustel ja viisid neist osa ka "Manifesta" pindadel läbi.

Kas sulle ei tundu, et Kasper Königi ja Joanna Warzsa vahel oli ka justkui mingi varjatud tööjaotus, sest biennaali põhinäitus ei oleks ilmselt saanud olla rohkem poliitilisem, samal ajal kui avaliku ruumi programm, milles ka sina osalesid, oli ilmselgelt hulga päevakajalisem, poliitilisem ja võimukriitilisem?

Ma usun, et nende kahe kuraatori ambitsioonid olid ka erinevad. Mulle jäi mulje, et Königi moto oli sarnane ühe vene vanasõnaga: Тише едешь – дальше будешь, s.o "tasa sõuad, kaugele jõuad". Tööprotsessi saatis tõesti ka Königi ja Warzsa vahelise konfrontatsiooni hõng, aga ma usun, et selles oli oma edasiviiv jõud biennaali jaoks tervikuna, sest mõlemad õppisid üksteiselt. Mõnikord paistis, et König on Warzsa jaoks lakmuspaber, kelle peal sai oma ideid ja sõnastusi testida, et need liiga pehmed ei oleks. Kui König ütles Warzsale, et pole vaja olla nii provokatiivne, siis tähendas see, et sõnastus kukkus hästi välja. Samas eelistab Warzsa kuraatorina, nagu Königki, keerukat ja võimalikult mitmetasandilist kunsti; godaarilikku poliitiliselt tehtud kunsti, mitte otseselt poliitilist, millist König ühes oma sõnavõtus hooletult ka "odavateks provokatsioonideks" nimetas.

Kuidas sa osaleva kunstnikuna igasuguseid boikoteerimise üleskutseid vastu võtsid? Kas "Manifesta" boikoteerimine oleks võrdunud Vladimir Putini administratsiooni boikoteerimisega? Ermitaaži direktor Mihhail Piotrovski olla ajakirjanikele korra ka blaseerunult välja öelnud, et Putinil ei olevat "Manifestat" vaja: "Need ei ole siin mingid olümpiamängud."

Enne oma esimest Peterburi-reisi kaalusin ise ka loobumist. Ma ei olnud selle linna kunstikogukonnaga üldse tuttav, v.a mõned rühmituse Что Делать liikmed, keda ikka Euroopas näitustel kohtab. Tundsin, et osalemine on hüpe tundmatusse – võõras kultuuriruum, vaenulik poliitiline kliima, üleskutsed boikotile jne. Esimene, kellega Peterburis kohtusin, oli aga mu vana moldova sõber Pavel Braila, kes oli väga positiivselt meelestatud näituse osas, ja mulle väga meeldis tema idee teha töö Sotšist toodud lumega. Hiljem kohtasin ka väga huvitavaid kohalikke kunstnikke – Olga Žitlina, Ilja Orlov jpt, kes ka olid Joanna Warzsa poolt osalema kutsutud, ja ma sain aru, et koos on võimalik midagi siiski tekitada selles lootusetult konservatiivses linnas, kus kõige huvitavamad kunstisündmused toimuvad keldrites nagu Old School Bar või galerii Borej. Mingist hetkest alates tundus mulle nende kunstnike ja nende põnevate kunstiprojektide boikoteerimine müüri ehitamisena minu ja Venemaal minuga sarnaseid väärtusi jagavate inimeste vahele.

Me oleme samas kõik uudistest kuulnud, mis Ukrainas toimub, kuidas Venemaa võimud seal manööverdavad jne. Paratamatult kerkib küsimus, kas Eestist pärit kunstnikul ei olnuks sobilik "Manifestat" boikoteerida.

Iseenesest on boikoti teema väga huvitav ja ma usun, et see iseloomustab käesolevat biennaali kõige rohkem. Tõenäoliselt see kasulik kogemus, mis jääb 10. "Manifesta" arhiivi, on just diskussioon, mille biennaal käivitas nii ida kui ka lääne pool Venemaa Euroopa piiri selle boikoti olemuse üle; selle üle, millised võiksid olla või peaksid olema selle boikoti eesmärgid ning kas ja kuidas need saavutatavad on. Joanna Warzsa programmis telliti kõikidelt kunstnikelt uued teosed ja need sündisid pidevalt muutuvas poliitilises olukorras. See tähendab, et sa pidid pidevalt oma projekti ümber defineerima. Näiteks Krimmi sündmused või Malaisia reisilennuki allatulistamine Ida-Ukrainas 17. juulil, mis leidis aset kolm päeva enne minu ürituse toimumist. Projekti eri etappidel toimunud sündmuste valguses tõusnud uued boikotilained aitasid paremini enda ja teiste jaoks oma projekti sõnumit sõnastada.

Millisesse valgusesse asetab siis praegune globaalpoliitiline foon sinu Maidani-teemalise töö?

Minu töö suhestub väga otseselt Vene-Ukraina konfliktiga. Minu jaoks oli oluline leida viis, kuidas sellest konfliktist rääkida nii, et mitte lõigata läbi dialoogivõimalust minu teose ja potentsiaalselt vaenulikult eelhäälestatud publiku vahel. Teose eesmärgiks on püüda murda valitsevaid propagandasõja oludes konstrueeritud mõttešabloone, mis puudutavad Maidani. Vene propagandamasin kujutab Maidani lahutamatuna tagajärgedest, milleks on Ukraina kodusõda. Maidani sotsiaalsetest põhjustest ei räägita üldse. Oma töös kasutan kahe linna topograafiate ülekatmise printsiipi – loon visuaalsete analoogiate abil ja puuduva elemendi (s. o jõulukuuse) lisamise kaudu Paleeväljakule mõttelise Maidani. Teos koosneb kahest osast – skulptuurist "Suveniir" (2014) ja sellele konteksti andvast videost "Raudkaar" (2014). "Suveniir" on Peterburi linnavõimude poolt kasutatav metallist jõulukuuse 14-meetrine tüüpkonstruktsioon, mis viitab siiani – praegu on augusti keskpaik! – Maidanil seisvale 45-meetrisele jõulukuuse karkassile, mille panid üles Kiievi linnavõimud eelmise aasta novembris. Kiievi kuuse lugu osutus revolutsiooniliseks – kuusk võeti protestijate poolt üle ning ehiti poliitilisi sõnumeid kandvate plakatite, loosungite ja lippudega. Kuusele mõeldud jõulukaunistustest ehitati ka Maidanil esimene barrikaad. Kuuseskulptuuri saatvas videos "Raudkaar" näeme aga Kiievist pärit kunstnik Alevtina Kakhidzet, kes teeb füüsiliselt Paleeväljakul viibides giidituuri hoopiski Maidanil, sidudes oma Kiievi mälestusi visuaalselt sarnaste objektidega Peterburi väljakul. Pealkiri "Raudkaar" viitab Maidani lähedal asuvale kaarekujulisele monumendile, mis ehitati 1982. aastal, sümboliseerimaks Venemaa ja Ukraina rahvaste vahelist sõprust. Rahvaste sõpruse kaare vasteks on Paleeväljakul asuv triumfikaar, mis ülistab Vene võidukat sõjaväge. Tänapäeva poliitiline olukord on rahvaste sõpruse monumendilt tema tähenduse ära võtnud, järel on lihtsalt selle füüsiline vorm – raudkaar.

 

 

Kristina Norman Suveniir

Kristina Norman
Suveniir
installatsioon
2014
Kõik õigused kunstnikul
Foto autor Meelis Muhu

 

 

Niisiis seisneb nipp selles, et kahe linna peaväljakuga seotud mälestuskihid on semiootiliselt teineteise peale projitseeritud?

Jah, sest ka Paleeväljak on oma ajaloos näinud revolutsioone ja võimude korraldatud veresaunu. Kattuvate topograafiate võttestik aktiveerib selle väljaku võimuvõitluse ja revolutsioonide territooriumina. Oma teosega joonistan õhku suure küsimärgi, kas Venemaal oleks tänapäeval võimalik revolutsioon? Protestid jõulukuuskede all pole tänapäeva venemaalastele midagi võõrast – valimistulemuste võltsimine tõi 2011. aasta detsembris sajad tuhanded protestijad Putini vastu meelt avaldama linnade peaväljakutel üle Venemaa. Ja seda tehti ka jõulukuuskede all, sest talvepühad olid tulemas. Tekib ju küsimus, kus on kõik see rahvas nüüd, kui Putin toetab sõda Ukrainas? Panin oma kuuse üles keset suve, mis on jõulukuuskede jaoks ebatavaline aeg, et viia inimesteni sõnum, et tegelikult on ka valitsev poliitiline olukord ebanormaalne. Tavaliselt jõulurahuga assotsieeruv kuusk kutsub inimesi rahuolukorra taastamisele mõtlema.

Iga propagandasõda on põhimõtteliselt nn suurte narratiivide kokkupõrge, nii et sinu tegevust võiks kirjeldada ka väikeste narratiivide väljatoomise kaudu. Kui öelda lihtsalt "ei" või "Putin on paha", siis taandab see kunstniku tegevuse niisamuti propagandaks.

Täpselt nii. Otsustasin teha koostööd Alevtina Kakhidzega, sest autorina leidsin, et propagandasõja oludes olekski ainus viis publikut kõnetada vaid rohujuuretasandilt esitatud narratiivide kaudu. Eesmärk on tekitada publikus kasvõi väikene kahtlus, et äkki info, mis meedia kaudu nendeni jõuab, on fassaad, mille taga peitub hoopis teistsugune maailm, mida kogetakse üksikisikute poolt subjektiivsel tasandil. Mõned liberaalsema maailmavaatega vene kunstiinimesed on näiteks väljendanud nördimust, et "Manifesta", millelt kõik reeglina ootavad jõulist poliitilist seisukohavõttu, tuli Venemaale, aga revolutsiooni ei toimunud. Minu arvates aga ei peagi ühe kunstiürituse eesmärk olema revolutsioonide korraldamine. Kui ühiskonnas puudub revolutsiooni potentsiaal, siis ei saa ükski kunstnik ega biennaal seda Venemaa elanike eest teha. Kunst ei peagi viie minutiga käega katsutava tulemuseni viima. Piisab, kui kunst paneb inimeste teadvuses midagi liikuma.

 

Andreas Trossek on KUNST.EE peatoimetaja.

 

CV

Kristina Norman (sünd 1979) on kunstnik ja dokumentaalfilmitegija, elab ja töötab Tallinnas. Oma teostes tegeleb enamasti kollektiivse mälu temaatikaga. On seni noorima kunstnikuna esindanud Eestit rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil – 2009. aastal Tallinna pronkssõduri temaatikat käsitleva projektiga "Järelsõda". Tema hiljutisemate suuremate projektide hulka kuuluvad dokumentaalfilmid Vabadussambast ("Et meeldiks kõigile", 2011) ja Transnistria vabariigist ("PMR", 2014, koos Meelis Muhuga).

< tagasi

Serverit teenindab EENet