Kui melanhoolikust saab ekspordiartikkel (Extended Cut)*

Andreas Trossek (1/2014)

17. I–11. V 2014
Kumu kunstimuuseumi 4. korrus, A-tiib, graafikakabinet

Kolm aastat tagasi, kui Eesti oli just eurole üle minemas, toimus Tallinnas fotokunstimess, kus olid teiste seas väljas teosenäited ka Dénes Farkaselt, neljandale elukümnendile liginevalt kunstnikult. Need olid valguskastidesse installeeritud mustvalged analoogfotod habrastest pabermakettidest, mis viitasid vaiksetele lavastatud interjööridele, eksterjööridele ja esemetele. Legend räägib, et teosed jäid müümata, kuigi kellegi hooletusest tuleneva näpuvea tõttu oli müügihind hinnakirjas märgitud kroonides, mitte eurodes.¹ Teisisõnu magasid kõik külastajad maha võimaluse soetada endale sisuliselt võileivahinna eest kunstiteoseid, mis jäävad 21. sajandi Eesti kunstiajalukku. Nimelt võib seda nüüd, kui Dénes Farkas on esindanud Eestit 55. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil ja tema teoseid pannakse välja sellistele A-kategooria messidele nagu "Armory Show" ja "ARCOmadrid", juba üsna kindlalt deklareerida.

Glokaalne vs lokaalne

Dénes Farkas kuulub kunstnike põlvkonda, kes olid liiga noored 1990. aastatel, kui muu maailma huvi postsovetlike piirkondade vastu oli suurim. On selge, et sellele põlvkonnale ei ole mitte miski kergelt kätte tulnud: 2000. aastatel alustades seisid neil lisaks nõukogude ajast võidukalt väljunud "dissidentkunstnikele" tee peal ees ka nende endi õppejõud, keda Berliini müüri langemise järel hakkas saatma mõõdukas rahvusvaheline edu ja väliskuraatorite kestev huvi. Niisiis on mõneti ootuspärane, et selle põlvkonna autoripositsioonid on Eesti kunstiareenil välja kujunenud eelkäijatest märksa pikema aja jooksul ja suurema teabevoo kestel ning lähtunud pigem (glokaalse) evolutsiooni kui (lokaalse) revolutsiooni märksõnast. Tõepoolest, milleks peaks 21. sajandi kunstnik tegelema Eestis mingi kohaliku külakakluse mastaabis "isatapmisega", kui selle asemel saab mõelda suuremalt? Nii on ka Kumu kunstimuuseumis nähtav mullune Veneetsia projekt "Ilmne paratamatus" mõtteprotsesside tulemus, mis said alguse kusagil 2006. ja 2007. aasta paiku, kui see eesti-ungari juurtega kunstnik hakkas fotografeerima oma pabermakettide seeriaid, mida saatsid näitusesaalis eksponeerituna enamasti ka mitmekeelsed tsitaadid ja tekstifragmendid.

Kunstiajaloolasena olen Dénes Farkast klassifitseerinud kui postkontseptualisti.² Klassifitseerimine ei meeldi ühelegi loovisikule, ent siin on taustal mitu põhjust. Esiteks lõimib Farkas oma loomingus pilti ja sõna viisil, et tekst ei taandu kunagi pildiallkirjaks ja pilt ei taandu teksti illustratsiooniks. Selline kunstnikumõtlemine saab võimalikuks alles 20. sajandi teisel poolel, kui kontseptualism kuulutab idee teostusest olulisemaks ja kogu maailma moodsa kunsti muuseume hakkavad täitma kunstnike tekstid, raamatud, arhiivid jms tekstiinstallatsioonid, mis seavad esiplaanile sõnalise teabe. (Tõsi, ka kubistid ja dadaistid lõikusid värskeid ajalehti ja kleepisid kokku kollaaže, ent tulemus taandus nii või teisti üheks kompositsiooni osaks.) Teiseks viitavad ka Farkase materjalikäsitlus ja retrolik pildiesteetika kontseptualismi pärandile: siin näeme kunstnikku, kes meie praegusel digiajastul töötab endiselt analoogtehnikaga ja eksponeerib paratamatult nostalgiahõngulistena mõjuvaid mustvalgeid fotoseeriaid, mis ei jää oma olemuselt kuigi kaugele, ütleme, Bernd ja Hilla Becheri 1970. aastate arhitektuurifotograafiast. Kolmandaks lisandub ajaloolise fooni argument, sest ka 1970. ja 1980. aastate eesti kunstis on olnud võimalik leida kontseptualistliku mõtlemise jälgi, millega hilisemad kunstnike põlvkonnad olid sunnitud nii või teisti kriitiliselt suhestuma.

 

Dénes Farkas
Seeriast "Ilmne paratamatus"
2013
Segatehnika
Kõik õigused kunstnikul

Kontseptualismi pärand ja dekonstruktivismi metoodika

Kontseptualismi kõrval on Farkase lakooniline pildikeel kahtlemata lähtunud ka minimalismi traditsioonist, mis lisab tema teostele tahes-tahmata teatava "kaubanduslikkuse" – seda eriti Eesti kollektiivsete kultuuritarbimise harjumuste kontekstis, kus Põhjamaade modernistlikku disaini on aastakümnete kaupa üheks n-ö hea maitse tunnuseks peetud. Sellegipoolest viitab kunstniku fragmenteeriv käsitlusviis pigem destruktiivsetele kui afirmatiivsetele algimpulssidele: ta ei usu, ta ei looda, ta ei tegele õieti millegagi peale kahtluste külvamise.

Tajutav on ka kunstniku toetumine dekonstruktivistlikule filosoofiale või vähemalt selle mõttevoolu metoodikale, mida tihtilugu kontseptualismiga seostatud on. Nii nagu Jacques Derrida enne teda, ei näi ka Dénes Farkas uskuvat, et tal eksisteerib võimalus rääkida vaatajale ära kogu oma lugu. Kuna alati jääb kusagile "nurga taha" peitma end mõni kõrvaltähendus, jälg, tõlkeviga, erinewus. Ei ole seega kuigi üllatav, et kui võtta Farkase projekti "Ilmne paratamatus" kirjandusliku tekstina, mõjub see justkui Bruce Duffy raamatu "The World As I Found It" (Maailm, nagu ma ta eest olen leidnud, 1987) tahtlikult "ebaõnnestunud" tõlgendus, mis omakorda mõjub justkui Ludwig Wittgensteini eluloo "ebaõnnestunud" tõlgendus jne.

See ebaõnnestumine on niisiis programmiline. Ebaõnnestumine, mis viib meid lõpuks alati tagasi keele, kõne ja kirja logotsentrilisse vanglasse, on sellesse kommunikatsiooniahelasse paratamatult juba eos sisse kirjutatud. Mida ei saa päriselt lõpuni välja öelda, seda ei saa ka eelnevalt lõpuni läbi mõelda. Väljapääs puudub. Ja pärast ebaõnnestumisi jääb meile ainult vaikus.

Turundustöö

"Ilmne paratamatus" on 2013. aasta Eesti paviljoni näitus Veneetsias ja seega erialainimeste jaoks n-ö eilne uudis. Kuid näituse edasine Eesti-sisene saatus ja turundustöö on olnud siiski tähelepanuväärne. Kui varem on enamikke Veneetsia projekte tutvustanud kodupublikule Tallinna Kunstihoone kvartal või Eesti Kunstnike Liidu Hobusepea galerii (vastavalt olukorrale siis kas enne või pärast biennaali), siis tänavu on kogu Veneetsia projekt kupatatud sisuliselt biennaali sulgemise kuupäeval kaubikute peale ja toodud otsejoones Kumu kunstimuuseumi – uustulnukana kunstiajaloo klassikute keskele auparnassile särama. Sellest liigutusest võib välja lugeda rahvusmuuseumi institutsionaalset komplimenti alates 1997. aastast Veneetsia projekte produtseerinud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse aadressil, ent ka Kumu kunstimuuseumi soovi musealiseerida võimalikult kiiresti iga Eestist n-ö nina välja pistnud nüüdiskunstnik. Et ei juhtuks jumala eest, et mõni Veneetsia kunstnik saaks väljaspool Eestit kokkuvõttes rohkema tunnustuse osaliseks, nagu juhtus näiteks 2005. aastal Mark Raidperega või 2009. aastal Kristina Normaniga jne. Aga Kumu ruumid on alati ilusad, puhtad ja valgusküllased, nii et miks mitte.

* Artikkel ilmus lühendatud kujul ajalehes Postimees 21. I 2014. Käesolev tekst on artikli täisversioon.

¹ Nagu elus ikka, esineb ka see legend eri versioonides. Näiteks ühe versiooni järgi oli hinnakirjas lihtsalt üks null rohkem, teise versiooni järgi olid teosed messil väljas üldse ilma fikseeritud hinnata. (Nagu elus ikka, on tõde ilmselt hoopis midagi kolmandat, kuid tunnistagem, et legend on alati kõnekam kui tõde.)

² Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse isikuandmebaas internetis (2012), vt http://www.cca.ee/kunstnikud/denes-farkas.

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

< tagasi