est eng

 

Kuidas puhastada kunstiajalugu traumaatilistest metafooridest

Heie Treier (4/2012)

Heie Treier diagnoosib 1990. aastate kunstiskandaalide kontekste, põhjusi ja tagajärgi Eestis, mille mõju on tunda nii üldrahvalikul kui ka kunstimaailma tasandil veel siin ja praegugi.

 

1990. aastad on jätnud kunstimaailma kogemusse traumaatilise jälje, ja mitte ainult Eestis. Tegemist on meie kaasaegse kunsti, nagu me praegu seda mõistame, lapsepõlveajaga, mille traumad on kummitanud meid kollektiivses alateadvuses juba aastaid. Tartu kunstifestivali "ART IST KUKU NU UT" näituse "MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika" kuraator Rael Artel, kelle senine tegevus on olnud seotud peamiselt noorte kunstnikega, otsustas ühtäkki tegelda "mitte oma kunstnikega", vaid nendega, kellel varasem sünniaasta. Tagantjärgi tundub loogiline, et tema motivatsioon lähtus ikkagi noortest kunstnikest ning vastu nende tahtmist neile pärandatud kollektiivsetest psühhotraumadest. Artel kaevas 1990. aastatest välja kaks eriti traumaatilist teost, millega seondub rida kunstiskandaale ühiskonnas laiemalt, ja ühe rahvusvaheliselt eduka video. Iga teost saadab pilv dokumente, artiklite väljalõikeid, võrdlusmaterjale, millest valik oli ka näitusel eksponeeritud.

Kuraatorina tellis Artel kolmelt nooremalt kunstnikult või rühmituselt kommentaari igale traumaatilisele tööle. Nii tekkis kolm paarikut: Jaan Toomiku installatsioon "15. mai–1. juuni 1992" (1992) – Flo Kasearu installatsioon ja video "Creative Estonia" (2012); Kai Kaljo video "Luuser" (1997) – Anna-Stina Treumundi video "Luuser 2011" (2011); Raul Meele segatehnikas seeria "Eesti apokriivad" (1997) – rühmituse Johnson & Johnson heliinstallatsioon "Eesti rapsoodia" (2012). Tartu Kunstimuuseum sugereerib näituse toimumiskohana akadeemilist õhkkonda, kus kired maha keeratud. Antiintellektuaalne pealkiri "MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!" on suunatud "kunstivälisele publikule" ja rõhutab soovmõtlemist, et kõikvõimalikud traumad saaksid "õnnelikult lõpetatud". Siinne artikkel jätkab arutlust pärast näituse eesti- ja ingliskeelse kataloogi intervjuude ja tekstide lugemist. Minu jaoks kerkib esile kolm makrotasandi sõlmküsimust: analüüs 1990. aastate seisukohalt; analüüs tänapäeva seisukohalt; ning lõpetuseks "teraapia".

Maarit Murka
Kuidas seletada Jaan Toomikut koerale
õli lõuendil, Ø 120
2008
Māris Vītolsi & Irina Vītola erakogu

 

 

Analüüs 1990. aastate seisukohalt

Tagantjärele võib öelda, et 1990. aastate kunstiskandaalid olid massimeedia-skandaalid, mitte kuraatorite või kunstnike meelega lavastatud provokatsioonid (erinevalt näiteks 2001. aasta skandaalsest libanäitusest "Young British Art" Tallinna Kunstihoones, mis oli 21. sajandi uue põlvkonna manifestatsioon). Taust: varasem ehk nõukogudeaegne kunstimudel lähtus maalikunstist, ent 1990. aastatel keskmesse tõusnud video, installatsioon jm nõudsid teistsugust suhestumisloogikat. Puudus kaasaegne kunstiharidus koolides, kunstnike täiendõpe jms.

Massimeedia skandaaliloogikat illustreerib kõige paremini Toomiku juhtum, millest on hea ülevaade antud "MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!" kataloogis. Reaalajas 1992. aastal ei olnud ekskrementidest jms koosnev töö skandaalne. Skandaaliks muutus installatsioon alles 1995. aastal nädalalehe Eesti Ekspress vahendusel. Kapitalismi- või iseseisvusajal asutatud menuka nädalalehe omanikuks oli ja on kirjamees ja "meediamogul" Hans H. Luik, kelle ergutusel aretas Eesti Ekspressi kultuuritoimetus välja uut tüüpi kultuuriajakirjanduse. Eesti Ekspressi kultuuritoimetuse mentaliteet erines kauaaegse kultuurialase nädalalehe Sirp omast nagu päev ja öö, Sirbile vastanduti teadlikult. Tegemist oligi objektiivselt täiesti uue viisiga kajastada kultuuri, palju agressiivsema, värvilisema ja teravama suhestumisega, kus nalja peeti mõnikord olulisemaks kui faktitäpsust. Võimalik, et see oleks kirjeldatav kui postmodernistlik (kultuuri)ajakirjandus.

1990. aastatel valitses ka sõnavabaduse pohmell, mis saabus pärast nõukogude tsenseeritud ajakirjandust. Igaüks rääkis, mida tahtis, ja sõnad olid odavad – näis, et nendest midagi ei sõltu. Eesti Ekspressi kaudu kleepus Toomikule ja laiemalt kogu tema kaasaegsele kunstile külge "sitapurgi"-metafoor, millega hakati tähistama kõike, mis näitustel arusaamatu ja häirivana näis. Sarnaselt sai feministlik kunstnik Mare Tralla massimeediast külge sõimusõna "ilge naisterahvas", mille Tralla oma kunstipraktikas oskuslikult positiivseks kaubamärgiks tegi ("a disgusting woman"). Üldiselt saame aga alles praegu, 2012. aastal aru, mismoodi võivad vägivaldsed (meedia)definitsioonid ikkagi olulised olla ja muutuda terve ühe väikese riigi kultuurivaldkonna arengu takistuseks.

Rahvusvahelises kontekstis ei olnud skandaalidest puudu ka 1990. aastate läänemaailma kunstis, tegemist oli ühe küünilisema dekaadiga lähiajaloos. Kunstipõhiseid meediaskandaale genereerisid nii Young British Artists (YBA) kunstnikud kui ka kompaniid nagu United Colors of Benetton. Venemaal kütsid performance-kunstnikena kirgi Oleg Kulik ja Aleksander Brener, USA-s ajas inimesi vihale Andres Serrano. Ometigi olid Eestis skandaali teemad teistsugused kui muudes riikides. Meil: riigilipp, rahvuslus ja kunsti materjal (st kunst kui midagi, mis ei ole maal). Mujal: religioon, porno, sodoomia, pedofiilia, kriminaalsus (teemad, mis osaliselt jõudsid eesti kunsti 21. sajandi algul).

Kunstnike ja rahva võõrandumist tingis 1990. aastatel ilmselt ka finantseerimise mudel. Uut kunsti ei finantseerinud Eestis toona maksumaksja ega riik (rääkimata oksjonimudelist), vaid ungari päritolu USA ärimagnaat ja filantroop George Soros New Yorgi peakontorist. Võrdluses YBA kunstnikega Londonis oli rahastajaks vastavalt siis reklaamimogul Charles Saatchi. Võimalik, et siit tuleneb ka teatud viha kunstnike vastu, kellel näis puuduvat side "kohalikkusega".

Samas võib siin näha ka teatud ajaloolist sümmeetriat. Postmodernistliku mudeli tulekuga kordus Eestis 20. sajandi lõpul uuel ringil sama, mis modernistliku mudeli tulekuga 20. sajandi algul. Tuletagem meelde 1919. aasta ülevaatenäituse "meediaskandaali" – kõige paremate kavatsustega alanud 1919. aasta ülevaatenäitus lõppes kolme keskse kunstniku Ants Laikmaa, Nikolai Triigi ja Kristjan Raua sihiliku läbimõnitamisega Siuru kirjanike poolt ja lahkumisega kunstiareenilt. Tartu Kunstimuuseum taastas 1919. aasta ülevaatenäituse 1999. aastal, rõhutades näituse omaaegset olulisust. Ainsana jäi toona jalgadele ning tegi hiljem oma elu tipptöö Kristjan Raud. Umbes samasugust meediapoolset vihkamist kogesin koos Anu Liivakuga 1998. aastal Tallinna Kunstihoones kureeritud näitusel "Valiku vabadus", mis pandi samuti kokku parimate kavatsustega – esitada kaasaegse iseseisvusaja eesti kunsti edulugusid. Näituse "motodena" olid eksponeeritud Kai Kaljo "Luuser" ning Raul Meele "Eesti apokriivad". Muide, Meel oli äsja saanud kõrgeima riikliku preemia, ent sellele järgnes meedias tema sõit "Ameerika mägedel".

Lisaks olid inimsuhted 1990. aastate Eesti kunstimaailmas väga teravad, intensiivsus ülitugev, pedaal põhjas. Samas säilis modernistlik kujutlus "universaalsest" ühest ja ainsast "tõest" – nii kujutles kunstimaailmas igaüks, et tema arusaam on ainsana "tõene". Mida rohkem võõrandusid kunstimaailma huvigrupid teineteisest, seda agaramalt kirjutati teineteisest trükimeediasse artikleid. Nii hakati omavahel suhtlema peamiselt meedia vahendusel ja skandaalide lähtekoht tulenes ikka ja jälle ühest kindlast allikast – "oma inimesed", mitte "võõrad". Meenutagem, et 1990. aastate laiatarbemeedia oli tohutult kunstikeskne. Mida rohkem kunstnikke sõimati, seda paremini tundis end massimeedia. Kahjuks on isegi kultuurivaldkondade endi vahel Eestis puudunud üksmeel. Autoriteetsed kirjanikud ühinesid pigem kunsti sõimajatega.

Siin küll otsene seos puudub, aga hämmastav, et niipea kui 20. sajandi lõpul George Soros oma rahad kunstivaldkonnast ära tõmbas, langes kunsti kajastamine kohalikus massimeedias. Pikapeale lasti ajalehtedest lahti kunstitoimetajad ning kultuurikülgesid täitsid publikurohked esituskunstid: film, teater, muusika. Sama tegevusmuster esines ka Suurbritannias – kui Saatchi tõmbus tagasi YBA põlvkonna aktiivsest promomisest, kadusid ka üldrahvalikud ja rahvusvahelised kunstiskandaalid.

 

Analüüs tänapäeva seisukohalt

Näituse "MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!" kuraatoripoolne kunstnikevalik (ja noorte kunstnike teoste lisamine) justkui taastoodab ja tsementeerib tõlgendust, mille kohaselt defineerib ühte tervet aastakümmet kunstiajaloos meediaskandaal. See tõlgendus ei ole täpne: 1990. aastate kunsti põhiprobleemid asusid absoluutselt mujal. Tegemist oli uute eesmärkide otsimisega kunstile ajastul, mil majandus, poliitika, filosoofia, kultuur jms valdkonnad ehitasid üles nagu uut keha, see oli intensiivse õppimise aastakümme. Skandaalid olid kunstilise aktiivsuse "tasuta kaasaanne", sundides kunstnikke nende all kannatama sisuliselt tänapäevani.

Vapustav oli kuulata Raul Meele tunnistust näituse avapäeva vestlusringis: kuulajad said teada, et "Eesti apokriivade" skandaal 1998. aastal tõi talle kaugeleulatuvaid tagajärgi, mis puudutasid nii finantse kui ka inimsuhteid väga kõrgel tasandil. Endise Reformierakonna liikmena distantseerus kunstnik edaspidi poliitikast ning riiklikest vastuvõttudest. Taaiseseisvunud Eesti vabariigi esimene president Lennart Meri andestas talle "Eesti apokriivade" tegemise alles surivoodil. Ometi kunstnik täna ei kahetse, sest tal oli olnud sõnum avalikkusele.

Avalikkuse silmis hakkasid skandaalid ometi defineerima kunstimaailma tervikuna. Kunstnikud jäid kultuuris laiemalt teatud isolatsiooni ja see tõi kaasa takistused Kumu ehitamisel, mis õnneks olid ületatavad. Ent märgiline on fakt, et pärast Raul Meele juhtumit (kellele määrati 1998. aastal riiklik preemia ning keda samal aastal meedia süüdistas) on kunstnikke kollektiivselt karistatud sedavõrd, et läbi terve 2000. aastate on kunstnikud ilma jäetud mitmetest suurtest riiklikest kultuuripreemiatest. Eesti presidendi väljaantava noore kultuuritegelase preemia sai esimene kunstnik alles 2012. aastal, laureaadiks ehtekunstnik Tanel Veenre. Massimeedias on kunsti kajastamine drastiliselt langenud ning uudiskünnise ületavad peamiselt negatiivsed sõnumid ja kunstnike surmad, mitte aga preemiad ega loomingulised saavutused. Lisaksin siinsesse loetellu veel Eesti Kunstiakadeemia vana maja lammutamise 2010. aastal – lootusega ehitada uus –, ent seda püüdlust on saatnud üksnes ootamatud takistused ja segadused igast suunast. Millegipärast kadusid nullindatel aastatel noored eesti kunstnikud ka "Manifesta" nüüdiskunsti biennaali kuraatorite rahvusvaheliselt vaateväljalt (erandiks Külli K. Kaats 2004. aastal).

Skandaalidele olid ka omad mikrojärelkajad inimeste hingeelus. Oli neid, kes aktiivsete oma kaasaegse kunsti kriitikutena tõmbusid valdkonnast järsult eemale. (Kui lugeda selle pilguga küllalt traumaatilist Raoul Kurvitza artiklit "Eesti kujutav kunst – põranda alla?!" 1998. aasta 6. märtsi ajalehest Postimees, võib aimata, et artiklil oli just see tagajärg.) Pärast 1998. aasta "Valiku vabaduse" näitust Tallinna Kunstihoones ja 2000. aasta "Duchampi kohvri" näitust Bristolis Arnolfinis otsustasin näiteks isegi väga teadlikult distantseeruda näituste kureerimisest. Ilmselt saaks soovi korral seda eemaletõmbujate nimekirja pikendada veelgi.

Postmodernistliku mudeli loogika – "konsensust pole!" ja nihilismi aspekt – on Eesti kunstimaailmas osutunud eriti teravaks oraks, sest karistada on saanud igaüks, kelle valik erineb ütleja peas olevast ideaalmudelist. Seda illustreerivad suurepäraselt näitusel "MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!" eksponeeritud arvukad omaaegsed ajaleheväljalõiked. Hea näide on kultuurilehe Sirp kunstitoimetaja läbi viidud küsitlus kolleegide seas pealkirjaga "Monumendid Eesti Vabariigile" 1998. aasta 6. märtsi numbrist. Toimetaja küsis kesksetelt kriitikutelt ja kunstnikelt, kuidas nemad oleks näitust "Valiku vabadus" kureerinud, eeldades negatiivset hinnangut kogu näitusele. Tekstimassiivist selgub, et viiel kunstikriitikul kuuest oli peas oma ideaalmudel näitusest, mis oli erinev olemasolevast ja mis erinesid ka isekeskis. Samas ei mõistetud, et printsiibiks oli 1990. aastate eesti kunsti edulugude esiletoomine ning võimalik publiku kasvatamine, hea enesetunde loomine kohaliku kunstimaailma siseselt.

Näitusel "MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!" mindi niisiis "kuriteopaigale" tagasi ja esitati küsimus: kuidas suhestuda tänapäeval vanade skandaalidega? Kui Jaan Toomik, Kai Kaljo ja Raul Meel taotlesid 1990. aastatel radikaalset "ausust" ja "dokumentaalsust", siis 2012. aastal imestame, et toonaste teoste kriitiline sõnum ei ole kaotanud oma värskust, pigem vastupidi. Ometi kunstikeele taaskasutusena see mudel tänapäeval ilmselt enam ei töötaks. Näitusel näeme, et praegused noored kunstnikud keerasid 1990. aastate teostele irooniavindi peale, kasutades meetodina justkui dokumentaalset olukirjeldust, mis aga seest üdini võlts. Nüüd "dokumenteerib" Flo Kasearu oma videos väliselt dekoreeritud ja sisult tühjade purkide tootmist kui meie kaasaegse kunsti tootmise metafoori. Anna-Stina Treumund "dokumenteerib" macho-hoiakuid, esitades neid "autobiograafiliselt" heteromehe pähe. Rühmituse Johnson & Johnson helikunst mängib kohalikkuse ja rahvusvahelisusega, näidates seda pärismaalaste ja kolonistide vahekorra kaudu.

 

"Teraapia"

Näitus "MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!" mõjub teraapiliselt. Sama teraapiliselt nagu eelmise, 2011. aasta festivali "ART IST KUKU NU UT" raames samades Tartu Kunstimuuseumi ruumides eksponeeritud Marina Abramovići video, kus kunstnik hoiab valget lippu, istudes sirge seljaga valgel sõjaratsul.

Põhiküsimus 2012. aastal on: kas antud näitus muudab midagi? Kas nüüdisaegset kunsti saab Eesti territooriumil puhastada "sitapurgi" konnotatsioonist? Ning kui saab, siis mismoodi? KUNST.EE eelmise numbri (2012/3) peatoimetaja veerus palus Andreas Trossek keeleekspertidel selgitada sõna "purkkisuttumine" kasutamist. Saame teada, et tegemist on vulgaarse väljendiga. Värsket uudist refereeris 28. septembril kohe ka Eesti Ekspress. Nii KUNST.EE kui ka Eesti Ekspress jõudsid konsensusele: "Ärge kasutage, palun, enam seda sõna." Lause võiks kuldraamis riputada kuhugi, kus kõik seda näevad.

Teisalt võiks see olla õppetund Eesti kunstimaailmale – kui te isekeskis üksteist ei austa, siis ei näe ka laiem ühiskond põhjust seda teie suhtes teha. Kuldraami võiks panna ka üleskutse kunstimaailmale seoses teineteisele andestamise ja sallivusega.

Unistagem edasi. Kumus saab olema targalt valitud 1990. aastate ja 2000. aastate kunsti püsiekspositsioon. Eesti Kunstiakadeemia saab oma uue hoone. Publikut haritakse nüüdisaegse kunsti teemal juba koolipingis. Kultuuripoliitika tõttab appi. Ning massimeedia saab aru oma eksimusest ning teeb vigade paranduse.

 

Heie Treier töötab Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi kunstiajaloo õppetooli dotsendina, ta on olnud kunst.ee peatoimetaja aastatel 2000–2008 ja töötanud nädalalehes Eesti Ekspress kunstitoimetajana 1998–2000.

< tagasi

Serverit teenindab EENet