est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Kuidas sõnadest asja saab

Tõnu Karjatse (2/2016)

Tõnu Karjatse analüüsib Sigrid Viiri isiknäitust "Hirmus ilus torukael".



26. IV–14. V 2016
Draakoni galerii


Sigrid Viiri isiknäitus "Hirmus ilus torukael" Draakoni galeriis lubab end esmapilgul üpris lihtsalt avada. Kahhelkivist pildialuste pastelsed toonid, rohelisi peegleid punguvad ridvad ja fotode hillitsetud taustavärv viitavad ajale, mis valitses alles mõni nädal tagasi. See on varakevad, kui lumi muutub poripärlihunnikuteks ning toob nähtavale kadunud ja kasutuks muutunud asju. See on talvise kesta sulamise aeg, kus veel viimast korda kohtuvad kaduv ja tulev – vana on mingisugusel kujul veel olemas, kuid uus on juba tärkamas. Viiri seekordse isiknäituse teemad saabki taandada kahe liikumist ja aega märkiva mõiste alla – lahkumine ja tulemine.

Võtmeliseks kujundiks sobib kooritud kartul, kes oma mitme "silmaga" vaatajat pildilt seirab. Selle aegamisi kuhtuv keha on minekul, ehkki pildil on kartul veel üpris värske, samas aga kooritud, mis vähendab selle säilivusaega ja toob samas ka esile kartuli arvukad "silmad" – need on idualged, lootusekojad, milles hävinev korpus edasi elab. Omaette "kartul" on teise saali otsavitriin, kus iseseisva narratiivipotentsiaaliga perearhiivifotod seisavad kõrvuti kontseptualistlike objektipiltidega, mis väljendavad kaduvust asjade kaudu. Ühele pildile on talletunud kaduvus ise – post-kärbsena.

Viir toobki välja foto ühe olulisima omaduse – hetke jäädvustamise, aja peatamise fotograafiliste vahenditega. Seeria sulavatest lumekuhilatest saab sügavama tähenduse, kui lähtuda pealiskaudset vaatlemist hüljates kunstniku saatetekstist. Viir kirjutab seal, viidates George Lakoffi ja Mark Johnsoni käsitlusele "Metaphors We Live By" (Metafoorid, mille järgi me elame, 1980, e. k 2011):

 

"Teooriad on ehitised ja vahel need logisevad täiega,
mõtted on taimed ja kannavad vilja,
mägi on inimene ja teda saab vallutada,
kurb on kitsas ja õnnelik lai,
mõistmine on nägemine, nägemine on puudutamine,
probleemid on tahked objektid, mis lahustuvad,
tundmatu on ülal, miskit on õhus,
aeg on raha ja tähtis on suur."

 

Viir vihjab poeetilistele üldistusastmetele, kui sulavad lumemäed võivad tähistada inimelusid, kohtumisi, tundeid; peegleid kandvad ridvad aga mõtlemisprotsessi, mille võrsed annavad ümbritsevale tagasi kasvamiseks vajalikku valgust. Lakoffi-Johnsoni antoloogilisele teosele viitava saateteksti lisamisega annab Viir vaatajale vajaliku arsenali näituse sõnumi juurde jõudmiseks ja performatiivse pealiskihi läbimiseks. Kui see ülesanne täidetud, jätab kunstnik vaataja üksi isiklikku kaduvusmaastikku looma.

Näituse saatetekstis seab kunstnik näituse keskseks mõisteks katakreesi ehk kahe metafoori vastandamise ja kohandamise. Peegleid kandvad ridvad ja tassikõrvaga lauajalg viivad sürrealistlikku kujundimaailma, mille loomise põhimõtted on õigupoolest ju samasugused – see on konventsioonidest vaba kontekstiväline kõrvutamine ja esile kerkiva konflikti kaudu uue tähendusvälja tekitamine. Kõige näitlikumaks objektiks võib siinkohal näituselt võtta murdunud tassikõrvaga lauajala, kus lingvistiline metonüümia on üle kantud objektide maailma. Moodustub uus reaalne objekt, mis kannab endas hulga uusi võimalikke tähenduskombinatsioone alatasa edasi kanduva tähistatavaga: köögimööbel, pereelu, kannatlikkus, tähelepanu, luureaparatuur, umbusaldamine.

Samasuguseid tähendus- ja tõlgenduskette võimaldavad ka teised näituse objektid. Viir annab võib-olla tahtmatult vaatajale tõhusa vahendi, mille abil muuta ümbritsev keskkond isiklikuks, argine kunstiks ja triviaalne poeetikaks. Selle valiku põhimõte ei pruugi olla ilmselge vastandus või ühildamatus, millele vihjab katakreetiline lähenemisviis, mis võib tähendada ka loovat protsessi takistavaid piire. Pigem on siin tegu intuitiivse valikuga, mis toimub käsikäes juhusega. Küsimata praegu, mis on juhus, jääb uue sõnumi loojal üle tema jaoks õiged asjad, uue sõnumi koostisosad ära tunda, välja valida ja järjekorda seada.

Poeetika ei ole matemaatika, ehkki katseid neid ühildada on tehtud antiikajast saadik. Teatud matemaatiline piiratus on ka katakreesil, sest see lähtub eeldusest, et on teatud hulk üksteisele vastanduvaid metafoore, kujundlikke troope, mille kõrvutamisel saab tekitada uusi tähendusvälju. Samas ei tähenda see, et selline meetod ei toimiks – võtame või sõna "taskurätt", kus "tasku" viitab räti asukohale, mitte omanikule.

Umberto Eco on kirjutanud metafoorimasinast, mis suudab moodustada poeetilist kasutuspotentsiaali omavaid võrdlusi;1 ka Eestis koostas Märt Väljataga 1990. aastate lõpul prantsuse kirjandusliikumise Oulipo eeskujul sonetimasina, millega toodetud tekstide avaldamine kutsus esile terava reaktsiooni meie toonastelt kirjanduskriitikutelt. Sigrid Viir paljastab katakreesi ja metafoori mõiste toomisega näitustesaali kunstiloome mehhanisme, kuid jätab endale autoriõiguse väljapaneku eksponaatidele. Kartulisilmad ja kuusejalad on lõbus sõnamäng, mida võib viia ka visuaalsele tasandile ja isikliku argireaalsuse ümberkujundamisele.

Olgu selliseks harjutuseks kasvõi külmkapimagnetipoeesia, kus valida saab teatud hulga sõnaribade vahel; ootamatu tulemuse kindlustab see, kui valik toimub pimesi. Resultaat võib olla näiteks selline:

 

They
Blow
Complete
Stand
Tonight
Poetry’s
Fruit
Is
Surprise

 

Tõnu Karjatse on Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriajakirjanik.

 

1 Internetis võib praegugi leida selle vasteid, nagu näiteks http://www.metaphormachine.dk/METAFOR/insp_eng.htm.

 

 

Draakoni galerii näitusevaade
Kõik õigused kunstnikul

< tagasi

Serverit teenindab EENet